Obsah (9)

§ 111§ 117§ 119§ 109§ 110§ 193§ 44§ 49§ 42

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) §-le 109, § 111 lg 1 p-le 2 ja § 117 lg 1 p-le 3, palus hageja tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks

1. septembri
2. a kinkeleping ning mõista kostjalt välja hageja kasuks kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda.
3. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja omandas Tallinnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuva kinnistu kinkelepingu teel oma emalt ning jätkas peretraditsioone ja kinkis heas usus eelnimetatud kinnistu oma pojale. Kinnistu mõttelise osa kinketehinguga ei kahjustanud hageja mingil moel võlausaldajate huve, sest kinkelepingut sõlmides ei võinud hageja ette näha, et
4. novembril 2004 kuulutab kohus välja tema pankroti. Samuti oli hagejal kinkelepingu sõlmimise ajal töökoht ja igakuine sissetulek, hageja oli maksejõuline. Kostja väitel oleks hageja ka pärast pankrotihoiatuse esitamist olnud suuteline kohtuotsusega välja mõistetud võla 1 308 237 krooni tasuma, kui Maksu- ja Tolliamet oleks nõus olnud võla ajatamisega. Selleks hageja võlausaldajaga kokkulepet ei saavutanud ja see viis hageja pankroti väljakuulutamiseni. Kuriteo avastamise ja kinkelepingu vahel ei ole põhjuslikku seost. Asjaolu, et Piirivalveamet otsis
5. septembril 2000 läbi Lifetime Grupp OÜ territooriumi, ei tõenda, et hageja on end tahtlikult soovinud varatuks teha. Hageja ei saanud
6. septembri
7. a kinkelepinguga tahtlikult kõrvale hoida kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest. Ta mõisteti süüdi alles
8. aprilli
9. a kohtuotsusega, mis jõustus
10. aprillil
11. Hageja ei saanud ette näha kriminaalkorras süüdimõistmist ja tsiviilhagi esitamist ega ka seda, et Maksu- ja Tolliameti nõudel kuulutatakse välja hageja pankrot. Seda ei saanud kinkelepingu sõlmimise ajal oma ealistest iseärasustest tulenevalt ette näha ka kostja (hageja poeg), kes oli 7-aastane. Hagi rahuldamiseks peaksid esinema kolm asjaolu: kinkija on tehingu tegemise ajal või selle tagajärjel maksejõuetu, tehinguga kahjustatakse teadlikult võlausaldajate huve ja kingisaaja on nendest asjaoludest teadlik. Ei ole tõendatud, et hageja oleks kinkimise tõttu muutunud maksejõuetuks. Kostja on alaealine, kes ei ole ega peagi olema kursis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse ja hageja vaheliste nõuete ja kokkulepetega. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.
12. Harju Maakohus rahuldas
13. juuli
14. a otsusega hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks hageja ja kostja
15. septembril 2000 sõlmitud kinnistu kinkelepingu, millega kostja omandas 5/30 mõttelist osa Tallinnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuvast kinnistust, ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni. Maakohus mõistis kostjalt välja riigituludesse ka riigilõivu 60 krooni. Pankrotiseaduse § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 111

lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.

§ 117

lg 1 p 3 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad. Tallinna Linnakohus mõistis

1. aprilli
2. a otsusega kriminaalasjas hageja süüdi kuriteos ning mõistis Urmas Matsalult ja hagejalt solidaarselt välja Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks 1 308 237 krooni. Otsus jõustus
3. mail
4. Sama otsusega kohustati hagejat hüvitama tekitatud kahju katseaja (kolm aastat) jooksul vähemalt 25% ulatuses tsiviilhagi kogusummast. Seega tulnuks hagejal hüvitada hiljemalt
5. maiks 2004 vähemalt 25% tekitatud kahjust, seega ligikaudu 327 076 krooni. Hageja ei ole nimetatud kohustuse täitmist kohtule tõendanud.
6. juulil 2004 esitas võlausaldaja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu kohtule avalduse hageja pankroti väljakuulutamiseks. Hageja ei vaidlustanud avaldust nõude ebaselguse tõttu, vaid palus jätta avaldus rahuldamata, kuna tema maksejõuetus on ajutine.
7. novembri
8. a otsusega kuulutas Tallinna Linnakohus välja hageja pankroti, kuna tuvastas hageja maksejõuetuse. Otsus jõustus
9. novembril
10. Esitatud sündmuste kronoloogia tõendab, et hageja kinkis oma ainsa kinnisvara alaealisele pojale pärast seda, kui tal endal olid tekkinud tööalased probleemid Piirivalveameti korraldatud läbiotsimise tõttu Lifetime Grupp OÜ territooriumil. Maakohus nõustus, et hageja ei näinud ega pidanud nägema ette järgnevate sündmuste kulgu ja ammugi ei pidanud asjadest aru saama hageja lapseohtu poeg. Samas pidi hageja kui Lifetime Grupp OÜ turundusjuht tegema tõsiseid järeldusi Piirivalveameti
11. septembri
12. a läbiotsimisest ja suure koguse vara võetusest. Kogu perekond elab praeguseni samal aadressil, kus asub kinkelepingu objekt. Kinkides ära oma ainsa kinnisvara, jäi hageja tuluks ainult 5000 krooni igakuist töötasu, mis ei võimaldanud tal varasemast tegevusest (st enne kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi riigi ees täita ning seega muutus hageja kinkimise tõttu maksejõuetuks. Veenev ei olnud Lifetime Grupp OÜ turundusjuhina töötanud hageja ja tema alaealise poja vahel kinkelepingu sõlmimise juhuslikkus hageja äriühingus toimunud läbiotsimise ja suure koguse vara võetuse ning hilisema kriminaalkaristuse mõistmise vahelisel ajal. Seega tuleb poolte
13. septembril 2000 sõlmitud kinnistu kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

§ 119

lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama paragrahvi

1. lõige sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja on alaealine, kes ei peagi olema kursis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse ja hageja vaheliste nõuete ja kokkulepetega. Küll on alaealise kostja seaduslikeks esindajateks tema ema K. H ja isa M. H. Seega pidi K. H kui hageja abikaasa olema teadlik hageja äriühingus toimunud läbiotsimisest ja suure koguse vara võetusest, tema kriminaalasjast ja kohtuotsusest ja selles antud kahju hüvitamise tähtajast, samuti pidi ta olema teadlik hageja suhtes
2. juulil 2004 algatatud pankrotimenetlusest. Eeltoodu põhjal jõudis maakohus järeldusele, et kostja seaduslik esindaja K. H teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 1 600 000 krooni.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud palus kostja jätta hageja kanda.
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. märtsi
7. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõistis kostjalt välja riigituludesse riigilõivu 48 250 krooni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendanud ning maakohtu otsus tugineb analüüsitud tõenditele. Ringkonnakohus ei tuvastanud tõendite ebaõiget hindamist ega materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses olevate põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korranud neid.

§ 111

lg 1 p 2 järgi peavad tagasivõitmise korras kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks esinema alljärgnevad eeldused: kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; kingisaaja on võlgniku lähikondne; võlgnik ega kingisaaja ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Maakohus tuvastas, et hageja kinkis 15. septembril 2000 Tallinna linnas Xxxxx xxx/Xxxxx xx asuva kinnistu 5/30 suuruse mõttelise osa oma alaealisele pojale J.A. H. Hageja pankrotimenetlus algatati 6. septembril 2004. Seega oli kinkeleping sõlmitud

§ 111

lg 1 p-s 2 nimetatud tähtaja jooksul ning kinkelepingu pooled olid lähikondsed

§ 117lg 1 p 3 mõttes.

Seaduse kohaselt ei ole oluline see, kas võlgnik nägi ette järgnevate sündmuste toimumist, vaid see, kas võlgnik pärast kinkelepingu sõlmimist säilitas oma maksejõulisuse. Maakohus tuvastas, et kinkelepingu tagajärjel muutus võlgnik maksejõuetuks, mis ei võimalda tal ära maksta olemasolevaid võlgu. Kahju hüvitamise kohustus tekkis võlgnikul kahju tekitamisest. Võlgnik tekitas kahju 2000. a, s.o enne kinnistu mõttelise osa pojale kinkimist. Kuivõrd võlgnik kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis kahjustati tehinguga võlausaldajate huve (

§ 109lg 1).

Vaidluse lahendamiseks ei ole oluline, kas lepingupooled teadsid, et võlgnik mõistetakse süüdi ning et kuulutatakse välja tema pankrot.

§ 111

lg 1 p-s 2 sätestatud tagasivõitmise alusesse ei kuulu tehingu teise poole teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest. Alaealist kostjat esindas kinkelepingu sõlmimisel tema seaduslik esindaja ema K. H. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg 1 järgi, kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Seega oleks niisugusel juhul oluline K. H, mitte tema alaealise poja teadmine. Asjaolu, et maksuvõlg pöörati täitmisele ning Maksuamet ei võimaldanud võlga maksta graafiku alusel, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Võlgnik ei saa nõuda võla tasumise ajatamist. Hageja pankrot on välja kuulutatud ning pankrotimenetluses on pankrotihaldur kohustatud välja selgitama vara tagasivõitmise võimalused. Seda eesmärki täidab ka esitatud hagiavaldus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning ringkonnakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, mis viisid materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Praeguses asjas tuli tuvastada, kas
2. septembril 2000 sõlmitud kinkelepingu ajal oli kinkija maksejõuline, kas ta muutus maksejõuetuks kinkimise tõttu, kas tehing kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli nendest asjaoludest kinkelepingu sõlmimise ajal teadlik. Maakohus tuvastas, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline. Hageja tasus kinkelepingu sõlmimise järel maksuametile 100 000 krooni ja oleks seda edasigi tasunud, kuid Maksuamet nõudis summa korraga tasumist. Seega ei saa ka väita, et hageja oleks maksejõuetuks muutunud kinkelepingu tagajärjel. Hageja pankrot kuulutati välja
3. a, seega ei muutunud võlgnik maksejõuetuks kinkelepingu sõlmimise järel, vaid 4 aastat hiljem ning maksejõuetus oli põhjustatud võlausaldaja nõudest maksta 1 308 237 krooni kümne päeva jooksul. Maakohus hindas
4. a kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingut ning leidis, et selle lepingu sõlmimise ajal pidid olema M. H ja K. H teadlikud tagasivõitmise asjaoludest (süüdimõistev kohtuotsus, pankroti väljakuulutamine). See ei ole aga hagi tõendamisesemeks. Ringkonnakohus leidis, et pole oluline, kas võlgnik nägi ette järgnevate sündmuste saabumist, vaid see, kas võlgnik muutus tehingu tagajärjel maksejõuetuks. Ringkonnakohus märkis, et

§ 111

lg 1 p-s 2 sätestatud tagasivõitmise alusesse ei kuulu tehingu teise poole teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest.

§ 111

lg 2 märgib aga aasta enne pankrotimenetluse väljakuulutamist sõlmitud kinkelepingu kohta selgelt, et sellisel juhul võlausaldajate huvide kahjustamist eeldatakse. Seega võib

§ 111

lg-te 1 ja 2 koostoimes asuda seisukohale, et lõike 1 punktis 2 märgitud alusel võlausaldajate huvide kahjustamist ei eeldata. Kuna

§ 110

on üldnormiks § 111 suhtes, siis oleks tulnud tuvastada § 110 lg 1 p-s 4 toodud tehingu tagasivõitmise alused, muu hulgas võlgniku teadlik võlausaldajate huvide kahjustamine ja lähikondse teadlikkus sellest. Ringkonnakohus leidis, et kostja teadlikkus võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise kohta pole oluline, vaid oluline on K. H teadlikkus sellest. Samas ei ole tuvastatud, et K. H oleks nendest asjaoludest teadlik olnud. Siiski on hagi esitatud alaealise J.A. H vastu ja kõik hagi rahuldamise tagajärjed tabavad teda.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel rahuldamata.
3. Kohtud on kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et poolte kinkeleping tuleb tunnistada kehtetuks, kuid on vääralt kohaldanud alates
4. jaanuarist
5. a kehtiva pankrotiseaduse (kehtiv

) § 109, 111 ja 117 tagasiulatuvalt.

§ 193lg 1 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist [s.o 1.

jaanuari

1. a] alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Seega kohaldub kehtiv pankrotiseadus üksnes alates
2. jaanuarist
3. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele. Pankrotimenetluse toimingute hulka kuulub küll tagasivõitmise hagi esitamine, kuid tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Pankrotiseadusest ei tulene tehingu tagasivõitmise alustele tagasiulatuvat jõudu, järelikult ei saa nende suhtes kohaldada kehtivat pankrotiseadust (vt Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 12, Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 11).
8. Kolleegium leiab, et hagi kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb rahuldada enne
9. jaanuari
10. a kehtinud pankrotiseaduse (varasem

) § 44 lg 1 p 4 alusel. Selle sätte järgi tunnistas kohus kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli sõlmitud enne sama lõike punktis 3 nimetatud tähtaja algust, kuid viimase viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kohtud on praegusel juhul tuvastanud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused, tuginedes kehtiva

§ 111lg 1 p-le 2.

Nimetatud sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kehtiva

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Nii varasema

§ 44

lg 1 p 4 kui ka kehtiva

§ 111

lg 1 p 2 (koostoimes

§ 109lg-ga 1) järgi kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused on sisuliselt samad.

Nii varasema

§ 44

lg 1 p 4 alusel kui ka kehtiva

§ 111

lg 1 p 2 (koostoimes

§ 109

lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. 12. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et võlgnik sõlmis kinkelepingu viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist oma lähikondsega � alaealise pojaga. Kostja kui võlgniku alaneja sugulane kuulus võlgniku lähikondsete hulka nii varasema

§ 49

lg 1 kui ka kehtiva

§ 117lg 1 p 3 järgi.

Maakohus tuvastas ka, et kinkimise tagajärjel muutus hageja maksejõuetuks, kuna pärast kinnistu mõttelise osa kinkimist kostjale jäi hageja sissetulekuks vaid 5000 krooni igakuise töötasuna, mis ei võimaldanud tal varasemast tegevusest (st enne kinkimist) tekkinud hilisemaid maksekohustusi riigi ees täita. Ringkonnakohus märkis, et kuivõrd võlgnik kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis kahjustati tehinguga võlausaldajate huve. Seega on kohtud tuvastanud kinkelepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused. Kolleegium selgitab, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). 13. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et kinkelepingu tagasivõitmiseks on vaja tuvastada võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine ja lähikondse teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ei varasema

§ 44

ega kehtiva

§ 111

kehtesta kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks seda, et võlgnik kahjustas kinkega teadlikult võlausaldajate huve ja et kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Varasema

§-s 44 oli see vaid selgemalt sätestatud. Kuna praegusel juhul on kohtud tuvastanud kõik kinkelepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused, on kohtud põhjendatult tunnistanud kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks. 14. Kolleegium märgib, et kohtud on iseenesest õigesti lähtunud teadmise või teadma pidamise hindamisel kostja seadusliku esindaja, mitte alaealise kostja teadmisest või teadma pidamisest. See tuleneb TsÜS § 123 lg-st 1, mis sätestab muu hulgas, et kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Küll on kohtud ekslikult kohaldanud tagasivõitmise tagajärgede osas kehtiva

§ 119

. Kolleegium märgib, et pankrotimenetluses kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb aga kohaldada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-s 23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal. Kuna kinkeleping sõlmiti 15. septembril 2000 ja kostja omandas mõttelise osa kinnistust enne kehtiva

jõustumist, tuleb ka tagasivõitmise tagajärgede osas, kui tehingu teisel poolel pole tehingu järgi saadud vara alles, kohaldada varasema

§ 42lg-t 2.

Varasema

§ 42

lg 2 kohaselt võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist, kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles. Erinevalt kehtiva

§ 119

lg-st 3 ei teki seega küsimust sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. 15. Kuna hageja alaealine poeg peab hüvitama võõrandamise tõttu hagejalt saadu väärtuse, siis märgib kolleegium, et perekonnaseaduse (PKS) § 50 lg 2 kohaselt on vanem lapse seaduslik esindaja. Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus. PKS § 98 lg 2 kohaselt on eestkostja kohustatud muu hulgas lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Kui eestkostja aga seda ei tee, võib eestkostetaval tekkida alus nõuda eestkostjalt eestkostetavale tekitatud kahju hüvitamist. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa