← Eesti

3-2-1-86-08

Obsah (11)§ 140§ 130§ 144§ 141§ 2§ 1§ 4§ 3§ 1401§ 154§ 139

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 140 rikkumine tõendatud. Kuna A. M varjas pärimisasjas tähtsust omavat teavet, võib temalt

§ 140alusel pärandvara arvel saadu igal ajal tagasi nõuda.

Viies elamu pärandvarast kinke teel välja, ei toiminud A. M tol ajal kehtinud TsÜS § 108 lg-te 1 ja 2 mõttes heas usus. Eksperdiarvamuse järgi on kinnistu väärtuseks, s.o asja harilikuks väärtuseks asjaõigusseaduse (AÕS) § 23 lg 2 mõttes 2 100 000 krooni. Kinnistu väärtus ilma parendusteta oleks 1 675 000 krooni, millest hageja I osa on 52 343 krooni 75 senti ja hageja II osa 314 062 krooni 50 senti. Tähtsust ei oma, et ekspert hindas ehitiste väärtust mitte vallas-, vaid kinnisasjana. Hagejatel oleks pärijatena olnud õigus erastada maad ehitise juurde ning see kinnistada.

§ 130järgi läksid A.

M õigused ja kohustused, mis ei ole tema isikuga lahutamatult seotud, üle kostjale kui pärijale.

§ 144lg 4 järgi jagab vaidluse korral pärandvara pärijate nõudel kohus.

AÕS § 71 lg 2 ja § 72 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja sai ehitistelt üüritulu. Seega tuleb hagejate alusetu rikastumise nõuded jätta rahuldamata. 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei selgu maakohtu otsusest, millise õigusnormi alusel hagi osaliselt rahuldati. Samuti ei vasta otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-le 8, kuna otsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohus jagas pärandvara, mõistis välja ebaõigete andmete esitamise tõttu pärandvara arvel saadu või on tegemist tehingu vaidlustamise ning asja tagastamisega (asja tagastamise võimatusest tulenev rahalise nõude rahuldamine). Tegemist on erinevate õiguslike alustega, mille kohaldamise eeldused ja tagajärjed on erinevad.

§ 144lg-t l ei saa asjas kohaldada, sest hagejad ei pärinud oma isalt elamut.

Hagejad võisid pärida oma isalt nõudeõiguse A. M vastu, sest A. M võõrandas P. Z nõusolekuta pärijate kaasomandis oleva asja. Notar, kes tõestas nii P. Z kui ka A. M avalduse ning kinkelepingu A. M ja kostja vahel, ei selgitanud lepinguosalistele, et kingitavale asjale on tekkinud kaasomand. Tõendatud ei ole asjaolu, et A. M oli kinkelepingus antud kinnituse ebaõigsusest teadlik kinkelepingu sõlmimise ajal. Nimetatu ei välista P. Z ja tema pärijate nõuet alusetu rikastumise sätete järgi. Sellisel puhul ei ole aga tegemist pärimisõigusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg oleks 30 aastat. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mis on vähemalt osaliselt aegunud. Maakohus määras asja väärtuse vääralt AÕS § 23 lg 2 alusel. Lähtuda tuleb majavalduse väärtusest

  1. aastal, mitte kinnistu väärtusest kohtumenetluse ajal. Kohus määras valesti ka pärandiosa suurused.
  2. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ühtlasi esitasid hagejad vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses. Hagejad ei nõudnud üüritulu. Nõue tugines alusetu rikastumise sätetele ja oli suunatud tasu väljamõistmisele kostja poolt mõttelisest osast suurema asja reaalosa kasutamise eest. Selle väärtuseks oli võimalik üüritulu lähtudes vastavast keskmisest ruutmeetri üürist.
  3. Kostja ei nõustunud vastuapellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  5. veebruari
  6. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati rohkem kui 17 968 krooni 75 sendi ulatuses, ja jättis hageja II nõude rahuldamata ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 17 968 krooni 75 senti. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning jättis hageja I nõuet puudutavas osas menetluskulud poolte endi kanda ning hagejat II puudutavas osas hageja II kanda. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pärandvara

§ 141

järgi pärijate kaasomandis ning kuni pärandvara jagamiseni (

§ 144jj) määratakse pärijate osad pärandvaras mõtteliste osadena.

Pooled ei vaidle selle üle, et

  1. jaanuaril 1997 surnud E-E. M pärandvara hulka kuulus vallasasjana pärandaja ja A. M ühisvaraks olev elamu, mis oli registreeritud A. M nimele. E-E. M pärijateks olid 1/2 mõttelistes osades tema abikaasa A. M ning vend P. Z, kes said pärandi vastuvõtmisega mõttelistes osades ehitiste kaasomanikeks. A. M kinkis ehitised
  2. juunil 1997 kostjale, kelle nimele kinnistati elamu koos sellealuse maaga
  3. oktoobril
  4. Kinkimise ajal kehtinud AÕS § 74 lg 1 järgi võis kaasomandis oleva asja tervikuna võõrandada ainult kaasomanike kokkuleppel ning sama paragrahvi lg 2 järgi oli kõigi kaasomanike nõusolekuta tehtud võõrandamistehing kehtetu. Samal ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 3 kohaselt tähendas tehingu kehtetus seda, et tehingul ei olnud algusest peale õiguslikku toimet. TsÜS § 68 nägi seejuures ette, et tehingu ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. P. Z ei andnud elamu kaasomanikuna nõusolekut elamu kinkimiseks kostjale. Eelduslikult soovis A. M kinkida talle kuuluva kinnistu mõttelise osa kostjale. Seega on A. M ja kostja
  5. juuni 1997 kinkeleping tühine osas, millega kingiti kostjale P. Z kuuluv mõtteline osa. Elamu kinkimiseks P. Z tahteavalduse puudumise tõttu on vastavas osas tühine ka käsutustehing. Tehingu osa kehtetuse tagajärjel jäi saabumata kinkelepinguga silmas peetud peamine õiguslik tagajärg - kogu elamu omandiõiguse üleminek kostjale. See tähendab, et P. Z jäi kinkelepingust hoolimata elamu 1/4 mõttelise osa omanikuks. Eeltoodu tõttu ei ole

§ 140hagi õigusliku alusena asjakohane.

P. Z suri

  1. juulil
  2. Hageja II võttis P. Z pärandi 7/8 mõttelises osas vastu
  3. septembril
  4. Muu hulgas sai hageja II samas ulatuses ka elamu kaasomanikuks. Elamualuse maa kinnistamisega
  5. oktoobril 1999 muutus elamu kehtinud AÕS § 107 lg 3 ja § 137 lg 1 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks. Kinnisomandi laienemisega vallasasjale vallasomand lõppes, mistõttu kaotas hageja II elamu omandiõiguse. Kinnistu omandamise aluseks olnud haldusakte ega tehingut ei ole vaidlustatud. Seega oli omandi kaotus lõplik ning hagejale II võisid jääda üksnes võlaõiguslikud hüvitusnõuded. Hageja II on minetanud võimaluse saada asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 alusel elamualuse maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Hüvitusnõude alusena mõlema hageja puhul tuleb kõne alla kostja alusetu rikastumine. Asjaolule, et elamu ja selle aluseks oleva maa kinnistamine ei välista hagejate nõudeid alusetu rikastumise alusel, on hagejad juhtinud tähelepanu
  6. jaanuari 2006 kirjalikus vastuses kostja seisukohtadele. Maakohtu otsus ei olnud selles osas üllatav. Hageja I võttis sundosa pärijana P. Z pärandi 1/8 osas vastu
  7. mail
  8. Ühtlasi vähenes hageja II pärandiosa 6/8 osale. Kuna vallasomand elamule oli
  9. oktoobril 1999 lõppenud, oli hagejal II pärijana kostja vastu võlaõiguslik hüvitusnõue, mis vastas tema pärandiosa suurusele. Kuna kostja sai kinnisasja omanikuks
  10. oktoobril 1999, tuleb vaidlus lahendada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 11 ja 23 järgi tsiviilkoodeksi (TsK)
  11. ptk sätete alusel. Kuna kinnistamisele eelnenud olukorda ei ole võimalik TsK § 477 lg 1 alusel ennistada, peab kostja hüvitama alusetult omandatud vara väärtuse rahas. Kostja võimalik heausksus maa erastamisel ei välista seejuures nõuet alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks. TsK § 477 regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma vara saamise alusetusest. Hageja II nõue alusetust rikastumisest tuleneva hüvitise saamiseks on enne
  12. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1, kehtiva TsÜS § 151 lg 1 ja VÕSRS § 9 lg-te 2 ja 3 alusel aegunud. Hageja II seisukoht, et tegemist on pärimisõigusest tuleneva nõudega, ei ole õige. Pärandvara jagamise nõuet ei ole võimalik esitada vara suhtes, mida pärandvara koosseisus ei ole. Hageja I võttis sundosa pärijana pärandi vastu
  13. mail 2004 ja esitas hagi
  14. juulil 2004, järgides TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise tähtaega. Ekslik on hageja I seisukoht, et talle kuuluva hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta elamu praegune turuväärtus. TsK § 477 lg 3 seob hüvitise suuruse vara omandamise momendi väärtusega. Kostja poolt kinnisasja omandamise ajal kehtinud AÕS § 29 lg 3 kohaselt loeti asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei olnud sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võrdus asja harilik väärtus selle kohaliku keskmise müügihinnaga (turuhind). Tsiviilasja menetluse käigus tehtud ekspertiisi tulemuste kohaselt oli elamu väärtuseks
  15. aastal keskmiselt 1 000 000 krooni. Ekspertiisiaktis loetletud tööd on tõstnud elamu turuväärtust keskmiselt 425 000 krooni. Seega oli elamu turuväärtuseks kinnisomandi tekkimisel 575 000 krooni. Nimetatud väärtusest lähtudes tuleb kostjalt hageja I kasuks välja mõista 17 968 krooni 75 senti. Kasutuseelise kaotajaks saab lugeda üksnes sellist isikut, kellel on õiguslik alus asja kasutada. Isikuks, kellel võib olla huvi kasutamise võimaluse väärtuse hüvitamiseks, millest ta on ilma jäetud või mida on kitsendatud, saab seega olla üksnes asja omanik või seaduslik valdaja. Hageja II suhtes tähendab see esmalt seda, et kasutuseelise kaotamise eest hüvitise väljamõistmine oleks tema kasuks mõeldav üksnes ajavahemiku eest, millal teda sai pidada elamu kaasomanikuks, st aja eest, mis jääb pärandi vastuvõtmise ja elamu vallasomandi kaotamise vahele. Pidades silmas ülal nimetatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohta esitatud põhjendusi, on hageja II nõue aegunud. Hageja I samasisuline nõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja I ei ole kunagi olnud elamu omanik ega seaduslik valdaja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  16. Hageja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata hageja nõude kasutuseeliste hüvitamiseks. Hageja tuleb lugeda pärandi vastuvõtmisest alates pärijaks, vara omanikuks ning seaduslikuks valdajaks tagasiulatuvalt pärandi avanemise hetkest. Seega on hagejal õigus saada vähemalt kuni elamualuse maa kinnistamiseni kasutuseelise eest hüvitist. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja kaotas omandiõiguse elamu osale elamualuse maa kostja nimele kinnistamisega. Kuna elamu kinnistamiseks oli maareformi seaduse § 221 lg 4 teise lause ja AÕSRS § 12 lg 1 järgi õigus igal kaasomanikul, siis on kinnistusraamatu kanne ebaõige ja hagejal on õigus saada hüvitist kasutuseelise eest ka ajal, mil ehitised olid maa erastamise tõttu muutunud kinnistu oluliseks osaks. Ringkonnakohus kvalifitseeris hageja nõude valesti. Hageja soovis saada hüvitist elamu praeguse turuväärtuse järgi. Järelikult ei saanud kohtud hagi rahuldamisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Kohtud oleksid pidanud hagi rahuldama kahju hüvitamise sätete, s.o TsK § 448 alusel, ja mõistma hageja kasuks välja hüvitise asja praegust väärtust arvestades. Ka

§ 144

mõttes tuleb pärandvara koosseis teha kindlaks vaidluse ajal kehtivates hindades. Isegi kui lähtuda kinnisomandi tekkimise aja hindadest, on ringkonnakohtu arvutused valed ja hagejale tuleks välja mõista hüvitis koos turuväärtuse tõusuga, s.o 36 523 krooni.

  1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta ei soovinud osaleda diskussioonis selle üle, millisest hetkest alates muutub pärija pärandvara omanikuks. Isegi kui ringkonnakohtu vastavasisuline seisukoht on väär, tuleb hageja nõue kasutuseelise hüvitamiseks jätta aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, kui kohaldas TsK § 477 ja jättis kohaldamata kahju hüvitamise sätted. Hageja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet ega tõendanud vastavaid asjaolusid. Seega jättis ringkonnakohus õigesti arvesse võtmata elamu praeguse turuväärtuse. Pooled leppisid kokku, et elamu väärtusest arvatakse maha kostja tehtud parenduste väärtus, seega ei arvutanud ringkonnakohus vääralt hagejale väljamõistetavat summat. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja kaotas elamu juurde maa erastamise ja kinnistamise tõttu omandi elamule lõplikult, sest ei vaidlustanud kinnistamise aluseks olevaid haldusakte ja toiminguid. Kuna hageja minetas võimaluse tugineda kinnistusraamatu kande ebaõigsusele, ei saa tegemist olla pärandvara jagamise vaidlusega.
  2. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kirjalikus vastuses toodud väidete juurde. Kostja esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palus hagejalt I kostja kasuks välja mõista kogu kohtumenetluse vältel kostja kantud kohtukulud 52 215 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada hagejale I väljamõistetud hüvitise osas. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hagejale I kasutuseeliste väljamõistmata jätmise osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
  4. Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale kaevati. Hageja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Hageja II ei ole kassatsioonkaebust esitanud. Seetõttu ei vaata kolleegium ringkonnakohtu otsust läbi hagejat II puudutavas osas.
  5. TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega ja mille üle pooled ei vaidle: E-E. M suri
  6. jaanuaril 1997; P. Z esitas E-E. M pärandi vastuvõtmise avalduse
  7. mail 1997 ja A. M
  8. juunil 1997; P. Z ja A. M pärisid seadusjärgsete pärijatena kumbki 1/2 E-E. M pärandvarast; E-E. M ja A. M ühisvara hulka kuulus E-E. M surma ajal elamu, mille omanikuks oli hooneregistri kandest nähtuvalt A. M; A. M kinkis
  9. juunil 1997 elamu kostjale. Kostja erastas elamualuse maa, mille tulemusena kanti ta
  10. oktoobril 1999 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse; P. Z suri
  11. juulil 1997 ja hageja I päris seadusjärgse sundosaõiguse alusel 1/8 P. Z pärandvarast; A. M suri
  12. märtsil 2000 ja kostja päris testamendi alusel A. M pärandvara, nõudmata pärandit vastu võttes pärandvara inventuuri.
  13. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud ei selgitanud asja menetledes välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ja hageja I nõue jäi õigesti kvalifitseerimata. Hageja I soovib, et kostja hüvitaks talle kui P. Z pärijale E-E. M pärandvarasse kuulunud elamu 1/32 mõttelise osa väärtuse, samuti et kostja maksaks hagejale I nimetatud mõttelise osa kasutamise eest hüvitist kuni pärandvarasse kuulunud elamu mõttelise osa väärtuse hüvitamiseni (hüvitise väljamõistmiseni kohtuotsusega).
  14. Hageja I nõude rahuldamiseks tuleks esmalt kindlaks teha, kas ja millised õigused olid hageja üldõiguseellasel P. Z E-E. M pärijana A. M ja kostja vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et P. Z ja A. M oli kummalgi õigus pärida 1/2 E-E. M pärandvarast. E-E. M ja A. M ühisvara hulka kuulus E-E. M pärandi avanemise ajal perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi elamu, mille omanik oli hooneregistri kandest nähtuvalt A. M. Riigikohus asus
  15. detsembri
  16. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-00 seisukohale, et pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara perekonnaseaduse sätete järgi ei jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas abikaasade osade võrdsust. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral kolleegiumi arvates abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega kuulus E-E. M tema surmapäeval elamu 1/2 mõttelist osa. Pärand on

§ 2

järgi pärandaja vara, mis läheb

§ 1lg-te 1 ja 2 järgi pärandaja surma korral üle teisele isikule.

Pärandiks ei ole

§ 2

järgi pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Pärimiseks peab pärija

§ 4järgi pärandi vastu võtma.

Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale

§ 130

lg 1 järgi üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Pooled ei vaidle selle üle, et E-E. M pärijad võtsid pärandi vastu. Seega läks E-E. M kuulunud 1/2 mõttelist osa elamust seaduse alusel võrdsetes osades üle A. M ja P. Z. 16. Kuigi pärimisseadusest ei tulene otseselt, millisest ajast läheb pärandaja vara pärijale üle, leiab kolleegium pärimisseaduse mõttest tulenevalt, et pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o

§ 3lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast.

Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on

§ 144

järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud

§ 1401järgi välja pärimistunnistus.

Riigikohus märkis ka

  1. veebruari
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 ja
  3. detsembri
  4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-125-07, et pärimistunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest pärimisõigust - ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Seega läks nii P. Z kui ka A. M E-E. M pärandi vastuvõtmise tulemusena üle elamu 1/4 mõttelise osa omandiõigus pärandi avanemise ajast, s.o E-E. M surmast alates.
  5. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, on pärandvara

§ 141esimese lause järgi nende kaasomandis.

Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad

§ 141

teise lause järgi pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist. Pooled ei vaidle selle üle, et elamu oli pärast E-E. M surma A. M valduses. P. Z oli E-E. M pärijana

§ 144

järgi õigus nõuda elamu kui pärandvarasse kuuluva asja jagamist (

§ 154

järgi pärandvara täiendavat jagamist) mh viisil, et talle makstakse tema osa eest hüvitist, või

§ 139järgi oma pärandiosa väljaandmist A.

M, kuid neid nõudeid P. Z ei esitanud. A. M kinkis

  1. juunil 1997 elamu kostjale. Kinkelepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 74 lg 1 järgi võis kaasomandis oleva asja tervikuna võõrandada ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Kuna asjaõigusleping oli kehtetu AÕS § 74 lg 2 järgi, siis kostja elamut ei omandanud. Sellest tulenevalt oli P. Z õigus tugineda asjaõiguslepingu kehtetusele ja pärandvara välja nõuda.
  2. Kuna P. Z suri
  3. juulil 1997, s.o E-E. M pärimismenetluse ajal, tuleb asja lahendamisel selgitada välja kas ja millised P. Z õigused ja kohustused läksid üle hagejale I üldõigusjärgluse korras. Hageja I päris 1/8 P. Z pärandvarast.

§ 130

lg 1 järgi lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kolleegium leiab, et hagejale I läks P. Z pärandi vastuvõtmisega

§ 1

lg 1 ja § 130 lg 1 järgi mh üle elamu 1/32 mõttelise osa omandiõigus käesoleva otsuse p-s 16 nimetatud põhjendustel tagasiulatuvalt alates P. Z surmaajast, s.o pärandi avanemise asjast

  1. juulil
  3. Kuna hageja I nõudis elamu 1/32 mõttelise osa väärtuse hüvitamist, tuleb järgmisena selgitada, kas ja millisel õiguslikul alusel saab hageja I seda nõuda. Kuigi P. Z oli õigus nõuda A. M välja 1/4 mõttelist osa elamust või nõuda pärandvara jagamist, ei saanud hageja I hagi esitamise ajal nimetatud nõudeid enam esitada.
  4. maiks 2004, mil hageja I esitas P. Z pärandi vastuvõtmiseks avalduse, oli elamualune maa
  5. oktoobril 1999 juba erastatud ja kinnistatud kostja nimele. Kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnistusraamatusse kandmisega kinnisomand, seega elamu kui vallasomand lakkas olemast. Kinnistamise aluseks olnud toimingud ja tehingud on kehtivad ja tuleb eeldada, et kinnistusraamatu kanne on õige. Kuna elamu muutus kinnisasja oluliseks osaks, lõppes pärijate, sh hageja I kaasomand elamule.

§ 141

järgi saavad üksnes kaaspärijad nõuda pärandvara jagamist, st pärandvara jagamise eelduseks on pärijate kaasomand. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus asja lahendades õigesti, et hagejate nõudeid ei saa lahendada pärimisseaduses sätestatud pärandvara jagamise sätete järgi ja hagejal I võivad olla üksnes võlaõiguslikud hüvitisnõuded.

  1. Ringkonnakohus leidis, et hageja I nõude rahuldamise aluseks on kostja alusetu rikastumine. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikastus kostja hageja I arvel
  2. oktoobril 1999 elamu kui vallasasja muutumisega kinnisasjaks, mistõttu hüvitas ringkonnakohus hagejale I TsK § 477 alusel kinnistu väärtuse kinnistamise aja seisuga. Kolleegiumi arvates võib omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks olla alusetu rikastumise regulatsioon. Ringkonnakohtu arvates rikastus kostja alusetult, kui ta kanti elamualuse maa omanikuna kinnistusraamatusse, kuigi elamu kinge (kohustus- ja käsutustehing) oli P. Z kui elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise tõttu tühine osas, millega kingiti elamu 1/4 mõttelist osa. Kolleegium ei nõustu sellise tehingute osalise tühisuse käsitlusega ja märgib, et elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Elamu kinkimise ajal kehtinud AÕS § 74 lg 2 järgi oli ühe kaasomaniku tehtud tehing, millega võõrandati kaasomandis olnud asi ilma kõigi kaasomanike nõusolekuta, kehtetu. Viidatud sättest tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse kuuluva asja osas. Seetõttu ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et elamu kinkimise ajal kehtinud TsÜS § 68 järgi tuleb tehing lugeda kehtetuks üksnes P. Z kuulunud elamu 1/4 mõttelise osa ulatuses. Lisaks märgib kolleegium seda, et AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik kinkeleping. Kuna hageja ei ole kinkelepingu kui kohustustehingu subjektiks, ei saa tal olla õigustatud huvi selle tehingu kehtivuse vastu, sest see tehing ei tekita, lõpeta ega muuda tema õigusi lepingu poolte ega teiste isikute suhtes (vt Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1164-05, p 12).
  5. Rahuldades hageja I elamu väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel, jättis ringkonnakohus põhjendamatult kaalumata, kas hageja I nõue võib tuleneda talle kahju tekitamisest. Hageja I soovis kogu menetluse vältel elamu pärandvara osas väärtuse hüvitamist kohtumenetluse ajal kehtivates hindades. Seega soovis hageja I, et ta asetatakse olukorda, kus ta oleks praegu olnud, kui elamut ei oleks võõrandatud ja kostja ei oleks elamualust maad enda nimele kinnistanud. Samuti märkis hageja I juba hagiavalduse
  6. jaanuari
  7. a täpsustustes, et lisaks pärandvara jagamisele võib hagi rahuldamise aluseks olla ka alusetu rikastumise või kahju hüvitamise regulatsioon. Kui kohtud leidsid, et hageja I ei ole hagis esitanud selget nõuet või toonud välja kõiki vajalikke asjaolusid kahju hüvitamise nõude lahendamiseks, pidid kohtud sellele ka hageja I tähelepanu juhtima. TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 järgi peab kohus selgitama eelmenetluses mh välja hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.
  8. Kui esinevad nii alusetu rikastumise kui ka kahju õigusvastase tekitamise asjaolud, võib hageja valida, kas ta soovib hüvitist alusetu rikastumise sätete alusel või kahju hüvitamist. Hagis võib TsMS § 370 lg 2 järgi esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik (vt ka Riigikohtu
  9. aprilli
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14).
  11. Kahju tekitamise nõude eelduse esinemise korral saab hageja I TsK §-de 448, 461 ja 222 alusel nõuda täielikult tekitatud kahju, sh vara kaotsimineku hüvitamist. Kolleegium leidis
  12. mail 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04 tehtud otsuse p-s 14, et kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Seejuures tuleb silmas pidada, et kahju tekitamise korral vabaneb kahju tekitanu TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi.
  13. Lisaks elamu väärtuse hüvitamisele soovis hageja I saada hüvitist ka selle eest, et ta ei ole saanud pärandiks olnud elamu 1/32 mõttelist osa kasutada ja seda on kasutanud esmalt A. M ja seejärel kostja. Pärimisseadusest ei tulene otseselt pärija õigust nõuda hüvitist isikult, kes valdab või kasutab pärijale pärimisõiguse alusel kuuluvat asja või selle mõttelist osa. Siiski on pärija käesoleva otsuse p-s 16 märgitu kohaselt pärandvara kaasomanik alates pärandi avanemisest kuni pärandvara jagamiseni. Samuti läheb AÕS § 38 järgi pärijale üle ka valdus. Kolleegium leiab, et viidatud sätte alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast.
  14. Ringkonnakohus leidis põhimõtteliselt õigesti, et kaotatud kasutuseeliste hüvitamist saab nõuda isik, kes on asja omanik või seaduslik valdaja. Õige ei ole aga ringkonnakohtu seisukoht, et hageja I nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja I ei ole olnud kunagi elamu omanik ega seaduslik valdaja. Nagu käesoleva otsuse p-s 16 märgitud, muutub pärija pärandvara vastuvõtmisega pärandvara omanikuks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemisest. Samuti tekib pärandi avanemisest alates pärandi vastuvõtnud pärija valdus (käesoleva otsuse p 24). Seega sai P. Z E-E. M pärandi vastuvõtmisega elamu 1/4 mõttelise osa kaasomanikuks ja -valdajaks tagasiulatuvalt alates
  15. jaanuarist 1997 ja hageja I P. Z pärijana elamu 1/32 mõttelise osa kaasomanikuks ja -valdajaks alates
  16. juulist
  17. Hageja I kaasomand lõppes elamualuse maa kinnistamisega
  18. oktoobril
  19. Seega oli hageja I elamu mõttelise osa kaasomanik, kellele võisid kuuluda omandi või valduse rikkumisest tulenevad hüvitisnõuded ja kes võis pärida ka P. Z kui elamu kaasomaniku ja -valdaja nõuded.
  20. Enne
  21. juulit 2003 kehtinud AÕS § 85 lg 1 järgi oli asja omanikul õigus lisaks asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisele nõuda ebaseaduslikult valdajalt välja ka vili, mis oli AÕS § 23 lg 1 järgi asja kasutamisest saadav igasugune kasu (sh asja kasutuseelised). Ka valdaja valduse rikkumise või äravõtmise korral sai valdaja AÕS §-de 44 ja 45 järgi nõuda lisaks rikkumise kõrvaldamisele või valduse taastamisele kahju hüvitamist. Seega said nii omanik kui ka asja valdaja nõuda vindikatsiooni või valduse taastamise nõude kõrval valduse rikkujalt kahjuna ka kaotatud kasutuseeliseid (vt ka Riigikohtu
  22. detsembri
  23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13).
  24. Samuti nägi enne
  25. juulit 2002 kehtinud TsK § 477 lg 6 ette, et isik on kohustatud tagastama teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta säästetud vara. Kolleegiumi arvates võis seega kasutuseeliste hüvitamise aluseks olla ka viidatud säte, nagu leidis õigesti ringkonnakohus. Siiski sai ka selle sätte alusel nõuda kasutuseelise hüvitamist isik, kelle valdust rikuti, ja seda juhul, kui rikkuja rikastus alusetult saadud kasutuseelise võrra.
  26. Eeltoodust tulenevalt oli kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. P. Z ja hageja I said küll AÕS § 38 mõttes pärijavalduse elamu mõttelise osa üle, kuid kolleegiumi arvates ei anna praegusel juhul pärijavalduse rikkumine alust kasutuseeliseid välja mõista. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes. Kuna hageja I ei ole kunagi saanud elamu mõttelise osa üle tegelikku võimu, sest ta võttis P. Z pärandi vastu pärast seda, kui elamu oli muutunud kinnisasja oluliseks osaks, ei ole hagejal I kasutuseeliste hüvitamise nõuet ei TsK § 448 lg 2 ega § 477 lg 6 järgi.
  27. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium tühistab osaliselt nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustada asja lõplikul lahendamisel. Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.