← Eesti

3-3-1-49-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-49-08 5

) §-le 58 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-le 1 ei anna ainuüksi ebaõige faktiline ja õiguslik põhjendus alust haldusakti tühistamiseks. Kui haldusakti resolutiivosa on õige, ei kuulu haldusakt tühistamisele põhjusel, et haldusakti andmisel oleks tulnud viidata teisele õiguslikule alusele ja teistele asjaoludele. Olukorras, kus on selge, et vara tuli vaidlustatud korralduse andmise hetke seisuga jätta tagastamata, ei ole tühistamiskaebuse lahendamisel oluline see, kas vara oleks olnud varasemal perioodil võimalik tagastada. Kui vara varasema tagastamata jätmise ja sellele järgnenud erastamisega tekitati õigustatud subjektile kahju, on need toimingud olulised kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel, mitte aga hilisema tagastamata jätmise korralduse peale esitatud tühistamiskaebuse arutamisel. Vaidlustatud korralduse tühistamata jätmine ei takista varasemate haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist.

§ 60

lg 2 kolmanda lause kohaselt ei ole vaidlustatud korralduse põhjendustel iseseisvat õiguslikku tähendust. Seega ei võta vaidlustatud korralduse põhjendused kaebajalt võimalust väita kahjunõude esitamisel, et vara oleks tulnud talle

  1. aprillile 1997 eelnenud perioodil tagastada. Vaidlusaluse elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivusele tuli hinnang anda lähtudes ORAS § 12 lg 8 enne
  2. märtsi 1997 kehtinud redaktsioonist. Asjas vaieldakse selle üle, kas arvesse tuleb võtta omaaegse üürniku M. Liho poolt väidetavalt
  3. a teostatud töid. M. Liho tööde arvessevõtmine omakorda sõltub küsimusest, kas töid teostati enne või pärast ORAS jõustumist
  4. juunil
  5. Pärast
  6. juunit 1990 tehtud töid ei ole põhimõtteliselt võimalik ehitise säilivuse hindamisel arvesse võtta. See ei tulene üksnes keskkonnaministri poolt kinnitatud metoodilistest soovitustest, vaid ka ORAS § 12 lg 8 p 2 mõttest, mis on tõlgendamise teel leitav ORAS § 18 lg 2 esimeses lauses sätestatut arvestades. Kui töödega põhikonstruktsioonide asendamisel oldi
  7. juuniks 1990 juba olulisel määral alustatud, ei olnud vara omanikul ega üürnikul ORAS § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt keelatud neid lõpule viia ning ka sellised asendused tuleb säilivuse hindamisel arvesse võtta. Mõistlikuks ei saaks pidada seda, et alates
  8. juunist 1990 oleks olnud keelatud ruumile uue vaheseina ehitamine, kui varasem vahesein oli lammutatud vahetult enne
  9. juunit
  10. Ekspertarvamuses tööde teostamise aja märkimata jätmine ei kõnele tööde varasema ega hilisema teostamise kasuks. Tööde teostamine Nõmme EEV poolt ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Nende mitteteostamine ei välista kuidagi tööde teostamist üürniku poolt. Eksperdil ja kohtul ei ole keelatud tuvastada asjaolu kaudsete tõendite alusel, kui otsesed puuduvad. Seega ei kinnita
  11. a projekt ega ehitusluba ehitustööde toimumist enne ega pärast
  12. juunit
  13. Tööde lõpule viimata jätmine
  14. juuniks 1990 ei tähenda, et vanade põhikonstruktsioonide lammutamise ja uute ehitamisega ei oldud selleks päevaks olulisel määral alustatud. Orderi andmine viitab pigem sellele, et korterid olid
  15. maiks 1991 ühendatud. Orderile on korteri numbriks kantud 1/2, mis viitab mõlemale korterile. Seda kinnitab elamispinna suurus 60,3 m2 ja tubade arv
  16. Korterites 1 ja 2 eraldivõetuna ei olnud kummaski 60 m2 suurust elamispinda ega nelja tuba. Orderi saamine ei tähenda, et juba varem puudus linna nõusolek tööde alustamiseks. Linna mitmed asutused olid projekti kooskõlastanud. Kuna tühistamiskaebuse rahuldamiseks ei ole niikuinii alust, ei anna ringkonnakohus omapoolset hinnangut vara säilivuse kohta, piirdudes tõdemusega, et halduskohtu põhjendused iseenesest ei anna alust lugeda vara säilinuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  17. Ilmar Kasekamp palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  18. aprilli
  19. a otsus ning jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  20. aprilli
  21. a otsus asjas nr 3-03-
  22. Halduskohus ei ole rikkunud

§ 60lg-t 2.

Vaidlustatud korralduse p 2 ei koosne otsustusest ja põhjendusest, vaid on tervikuna haldusakti resolutsioon. Ringkonnakohtu seisukohaga vaidlustatud korralduse p 2 osas ei saa nõustuda, sest linnavalitsuse varasema vastuväite kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Samuti ei oldud haldusakti vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks välja antud. Halduskohtu otsust on võimalik kasutada kahjunõude lahendamisel jõustunud kohtulahendina. Riigikohus on oma otsuses asjas nr 3-3-1-6-05 märkinud, et kohtul ei ole õigust teha kaebaja eest valikuid esitatud nõude osas ja üle minna ise tühistamiskaebuselt tuvastuskaebusele. Ringkonnakohus tegi kaebaja eest otsuse, kas valida tuvastus- või tühistamiskaebus, kui ta asus seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi, kuna rikutud õigused on kaitstavad tuvastuskaebuse lahendamisel koos kahjunõude kaebusega. Kui kaebaja sooviks algatada käesolevas kaebuses vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude, siis ei saa seda teha, kuna vaidluses selle haldusakti õigusvastasuse üle on olemas jõustunud kohtuotsus. Ringkonnakohus ei lahendanud vaidlust sisuliselt ning ei ole tuvastanud, kas vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja õigusi. Kaebaja teadmisel ei ole üürnik M. Liho esitanud kohtule kirjalikke tõendeid, mis kinnitaksid tööde läbiviimist või nende olulisel määral alustamist enne 20. juunit 1991. 7. Tallinna Linnavalitsus palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus muutmata. Vaidlusalust elamut ei ole võimalik tagastada üksnes seetõttu, et see on 16. aprillil 1997 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel erastatud M. Lihole, kes võõrandas selle edasi. Vaidlustatud korralduse põhjendustel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust (

§ 60lg 2).

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui haldusakti resolutiivosa on õige, ei kuulu haldusakt tühistamisele, kui selle andmisel oleks tulnud viidata teisele õiguslikule alusele ning asjaoludele. Vaidlustatud korralduse p 2 ei ole tervikuna resolutsioon, vaid koosneb resolutsioonist ja põhjendustest. Resolutiivosa on ainuvõimalik ja õiguspärane. Kaebaja ei vaidlusta mittetagastamist, vaid mittetagastamise põhjendamist. Kuna kaebuse rahuldamiseks puudus alus, siis ei pidanud ringkonnakohus analüüsima vara säilivust. Ringkonnakohus ei jätnud kaebust rahuldamata seetõttu, et kaebaja esitas tühistamiskaebuse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Tallinna Linnavalitsus jättis õigusvastaselt võõrandatud hooned kassaatorile tagastamata ORAS § 12 lg 3 p 2 alusel, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ORAS § 12 lg 8 p 2 enne
  2. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni alusel.
  3. Kassaator leiab, et vaidlustatud korralduse p 2 on tervikuna haldusakti resolutsioon ning see takistab hilisema kahju hüvitamise nõude läbivaatamist. Vaidlustatud korralduses p-s 2 on märgitud järgmist: "Jätta rahuldamata ILMAR KASEKAMP?i (sündinud 30.08.1932, elukoht: 229 Holmes Avenue, Willowdale, Ontario, Kanada) taotlus Raudtee tänav 67/Rahu tänav 2, endisel kinnistul nr 554N asuvate õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul Eesti omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 p 2 kohaselt enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonis." Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatori eelmainitud seisukohaga järgmistel põhjustel.

§ 60

lg 2 teine lause sätestab, et haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Kirjaliku ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (

§ 56lg 1).

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 56lg 2).

Seega on haldusakti resolutsiooni puhul tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Praegusel juhul on vaidlustatud korralduse p-s 2 olevaks omandireformi kohustatud subjekti otsustuseks kassaatorile vara tagastamata jätmine. Vaidlustatud korralduse p-s 2 märgitud teave vara aadressi kohta ning asjaolu, et vara ei ole ORAS § 12 lg 8 p 2 enne 2. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni järgi säilinud endisel individualiseeritaval kujul, on korralduse üheks faktiliseks aluseks. Küll aga tuleb lähtuvalt õigusselguse põhimõttest märkida, et resolutsioon ehk otsustus peab tulema eraldi sõnaselgelt välja, kuna sellisel juhul on üheselt eristatav haldusakti resolutsioon ja põhjendus. Nimetatud puudus ei mõjuta aga selles asjas vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et vaidlustatud korralduse p 2 sisaldab endas nii resolutsiooni kui ka põhjendusi ning et need põhjendused ei saa takistada kahju hüvitamise nõude lahendamist

§ 60lg 2 kolmanda lause kohaselt.

10. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt

§-le 58 ja RVastS § 3 lg 3 p-le 1 ei kuulu haldusakt tühistamisele ainuüksi põhjusel, et selle andmisel oleks tulnud viidata teistele tuvastatud asjaoludele ja õiguslikule alusele, kui haldusakti resolutiivosa on õige. Lähtuvalt eeltoodust asus ringkonnakohus seisukohale, et vaidlustatud korralduse resolutiivosa on ainuvõimalik ja õiguspärane juba seetõttu, et 2003. a ei olnud vaidlusalust elamut võimalik kassaatorile tagastada, kuna elamu erastati 16. aprillil 1997. a ostu-müügilepingu alusel M. Lihole, kes on selle võõrandanud edasi. Nimelt sätestab

§ 58

, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist (RVastS § 3 lg 3 p 1). Tallinna Linnavalitsus on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmise korralduse õiguslikuks aluseks märkinud ORAS § 12 lg 3 p

  1. Faktiliseks aluseks on märgitud asjaolu, et Raudtee 67/Rahu 2 (endine kinnistu nr 554N) asuvad õigusvastaselt võõrandatud hooned ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ORAS § 12 lg 8 p 2 (enne
  2. märtsi 1997 kehtinud redaktsioon) kohaselt vastavalt AS Ristart koostatud eksperthinnangule nr E-510/
  3. Kohtumenetluse käigus oli menetlusosalistele ja kohtutele teada, et vaidlusalune elamu erastati
  4. aprillil 1997 ostumüügilepingu alusel M. Lihole, kes omakorda võõrandas selle heausksele kolmandale isikule. Samas aga ei ole Tallinna Linnavalitsus vaidlustatud korralduses vara tagastamata jätmist põhjendanud asjaoluga, et see asuks ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt füüsilise isiku heauskses omandis. Seega on tegemist olukorraga, millal omandireformi kohustatud subjektil esinesid omandireformi menetluses kaks erinevat faktilist ja õiguslikku alust jätta vara tagastamata. Kuna vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, siis ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega

§ 58ja RVast

S § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks olnud tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust. Kuid ringkonnakohtu eelmainitud ekslik seisukoht ei ole piisav alus kohtuotsuse tühistamiseks.

  1. Selles asjas on ringkonnakohus asunud ise vaidlustatud korraldust põhjendama, et vaidlustatud korralduse resolutsioon jääks kehtima. Halduskolleegium märgib, et üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses. Vastavalt uurimispõhimõttele ja HKMS § 19 lg 7 teisele lausele selgitab kohus välja kaebuse tegeliku eesmärgi. Käesoleval juhul on kassaatori esindaja Tallinna Halduskohtu
  8. märtsi
  9. a istungil märkinud, et kassaatoril ei ole võimalik vaidlustatud vara omanikuks saada, kuna see asub füüsilise isiku heauskses omandis (III kd, tl 64). Samuti nendib kassaator kassatsioonkaebuses, et vara tagastamine ei ole enam võimalik. Seetõttu möönab ka kassaator ise, et tühistamiskaebuse rahuldamine ei vii teda sihile ning tal ei ole võimalik vaidlustatud vara tagasi saada. Kuna kassaatorile ja Tallinna Linnavalitsusele oli teada, et esineb ka teine õiguslik ja faktiline alus, mis tingiks nii või teisiti vara tagastamata jätmise (s.o vaidlusaluse vara asumine füüsilise isiku heauskses omandis ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses), siis ei ole lähtuvalt menetlusökonoomia põhimõttest vajalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlust uuesti läbi viia. Riigikohtu halduskolleegium on oma
  10. septembri
  11. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist: "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Riigikohtu halduskolleegiumi eelmainitud seisukoht on laiendatav ka juhtumile, kui on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks. Sellisel juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud korralduse uuesti välja andma. Eelosundatud erandlike asjaolude tõttu ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamine põhjendatud.
  12. Kassaatori väide, et ringkonnakohus on läinud tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, on asjakohatu. Ringkonnakohus oma lahendis leidis, et tuvastamiskaebuse lahendamisel otsustatakse ka kahju hüvitamine ning tühistamiskaebus ei takista tuvastuskaebuse esitamist. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et vara varasema tagastamata jätmisega ja sellele järgnenud erastamisega tekitatud õigustatud subjektile kahju, on oluline kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel, ei ole tegemist kaebuse taotluse või selle eseme muutmisega. Tegemist on kohtu põhjendustega esitatud väite kummutamiseks. Kui kohus jätab tühistamiskaebuse rahuldamata, siis sellega ei muudeta kaebaja eest kaebuses esitatud taotlust või selle eset. Ühtlasi on ekslik kassaatori seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale või lõpetab menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta (HKMS § 11 lg 31 p 2, § 24 lg 1 p 5). Riigikohtu halduskolleegium märgib, et jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses. Käesoleval juhul on kassaator esitanud tühistamis-, mitte tuvastamiskaebuse. Kuna halduskolleegiumile teadaolevalt ei ole tuvastamisnõude kohta otsust tehtud, siis ei ole sellist alust tulevikus esitatava võimaliku tuvastamiskaebuse tagastamiseks.
  13. Kuna kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juba seetõttu, et esineb teine faktiline ja õiguslik alus vara tagastamata jätmiseks, millest menetlusosalised on teadlikud, siis ei pea Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks analüüsida ringkonnakohtu seisukohti vara säilivuse osas.
  14. Eeltoodud põhjustel tuleb Ilmar Kasekampi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  15. Tallinna Linnavalitsus ei ole kassatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kuna I. Kasekampi kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.