← Eesti

3-3-1-65-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-65-08

  1. november 2008 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Nadežda Tsupsmani (Tsupsman) kaebus Ida Politseiprefektuuri
  2. oktoobri
  3. a käskkirja nr 506t tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  4. juuli
  5. a otsus haldusasjas nr 3-072253 Ida Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Ida Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. juuli
  7. a otsus haldusasjas nr 3-07-2253 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Ida Politseiprefektuuri
  9. oktoobri
  10. a käskkirjaga nr 506t määrati Jõhvi politseiosakonna kriminaaltalituse politseiinspektor Nadežda Tsupsmanile distsiplinaarkaristusena noomitus. Käskkirja kohaselt seisnes N. Tsupsmani distsiplinaarsüütegu selles, et ta ei võtnud tarvitusele piisavaid meetmeid tema töökabinetis olevate asitõendite säilimiseks, mistõttu osutus võimalikuks asitõendi vargus. Oma süülise tegevusega rikkus N. Tsupsman karistuse määraja hinnangul kriminaalmenetluse seadustiku § 125 lg-t 3, mille kohaselt asitõendi hoidja peab tagama selle puutumatuse ja säilimise. Seega oli tegemist teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisega ning N. Tsupsman pani toime avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo. Käskkirjas viidati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele, mille kohaselt sai Ida Politseiprefektuuri politseiprefekt juhtunust teada
  11. augustil 2007 politseiprefektuuri pöördunud isiku (kannatanu kriminaalasjas) avaldusest.
  12. N. Tsupsman esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Ida Politseiprefektuuri
  13. oktoobri
  14. a käskkirja nr 506t tühistamist. Kaebuse kohaselt on tuvastamata süüteo asjaolud ja koosseis ning distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kirjeldav ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.
  15. Tartu Halduskohus rahuldas
  16. veebruari
  17. a otsusega kaebuse ja tühistas vaidlustatud käskkirja. Kohus leidis, et teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine pole tõendatud. Kohtuotsuse kohaselt on käskkiri puudulikult motiveeritud ning sellest ei selgu üheselt, millal sai väidetava süüteo toimepanemisest teada isik, kellele kaebaja teenistuslikult allus. Käskkirjas ei ole piisavalt põhjendatud, kuidas on karistuse valikul arvestatud teo toimepanemise asjaolude, rikkumise raskuse ja töötaja eelneva käitumisega. Kuigi vaidlustatud käskkirjas mainiti ka distsiplinaarsüüteo mõju asutuse mainele, ei pidanud halduskohus Ida Politseiprefektuuri maine tegelikku ja olulist kahjustamist tõendatuks.
  18. Ida Politseiprefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta N. Tsupsmani kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et halduskohtu otsus on vastuoluline ja ebapiisavalt põhjendatud. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse küsimuses jõudis halduskohus esmalt järeldusele, et kaebaja otsene ülemus pidi asitõendi kadumisest teadlik olema juba
  19. mail 2007, s.o asitõendi kadumise päeval. Hiljem asus kohus aga seisukohale, et karistuse määramise käskkirjast ega distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ei nähtu, millal sai distsiplinaarsüüteost teada isik, kellele kaebaja teenistuslikult allub. Apellant leidis, et asitõendi (fotoaparaadi) kadumisest said nii N. Tsupsmani vahetu ülemus kui ka politseiprefekt teada alles
  20. augustil 2007 kannatanu samal päeval esitatud avaldusest. Sellest päevast tuleb hakata arvutama ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Arvesse võttes vahepealseid töövõimetuse perioode ja kaebaja puhkust, on distsiplinaarkaristus apellandi hinnangul määratud tähtaegselt. Toimepandud tegu - teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine - on distsiplinaarjuurdluse käigus tõendamist leidnud. Asjakohatud on halduskohtu viited ATS § 84 punktile 3, kuna vaidlustatud käskkirjas ei ole esitatud süüdistust selles sätestatud teos. Kuna teo eest kohaldati noomitust kui kõige leebemat võimalikest karistustest, siis on karistus toimepandud tegu arvestades proportsionaalne.
  21. Tartu Ringkonnakohus jättis
  22. juuli
  23. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2253 apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada juba ainuüksi seetõttu, et selle andmisel rikuti töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega ning seega puudub vajadus hinnata, kas N. Tsupsman pani distsiplinaarüleastumise toime või mitte. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse osas viitas kohus TDVS § 6 lg-le 3, mille kohaselt sama paragrahvi
  24. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse (TLS) § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Arvestades, et ajavahemikku süüteost väidetavast teadasaamisest
  25. augustil 2007 kuni käskkirja andmiseni
  26. oktoobril 2007 langesid ka perioodid, mil teenistussuhe oli peatunud, ning asjaolu, et ühekuulise tähtaja hulka arvatakse ka puhkepäevade ja riiklike pühade aeg, jõudis ringkonnakohus järeldusele, et karistuse määramiseks jäi kokku 34 päeva, mistõttu on karistuse määramisel ületatud TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuuline tähtaeg. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse väljaselgitamisega seonduvalt märkis ringkonnakohus veel, et halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, kuna ei andnud N. Tsupsmanile võimalust tõendada, et ta teavitas oma vahetut ülemust asitõendi vargusest juba
  27. mail
  28. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  29. Kassatsioonkaebuses palub Ida Politseiprefektuur tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator leiab, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt ja vastavalt distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastatud asjaoludele sai Ida Politseiprefektuuri politseiprefekt väidetavast süüteost teada alles
  30. augustil 2007 ning karistus on määratud TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul. Kassaatori arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud TDVS § 6 lg-t 3, leides, et juhul, kui karistuse määramise ühekuune tähtaeg peatub mõnel TLS § 55 punktides 1-6, 9, 11 ja 12 sätestatud alusel, jätkub tähtaja kulgemine siiski puhkepäevadel.
  31. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub N. Tsupsman jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt informeeris N. Tsupsman oma vahetut juhti politseikomissar Margus Kuusi fotoaparaadi kadumisest juba
  32. mail 2007 ning ka kannatanu käis talle kuulunud fotoaparaadi kadumisest M. Kuusiga vestlemas juba
  33. a maikuus. Süüksarvatud teo kohta märgib N. Tsupsman, et väidetavad asitõendid anti talle üle viisil, mis ei võimaldanud aru saada, et tegemist on asitõenditega ega mõista vajadust neid vastavalt käsitleda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  34. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. ATS §-st 87 tulenevalt kohaldatakse ka avalikus teenistuses distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegade arvutamisel töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid. Politseiteenistuse seadus sellekohaseid erinorme ei sisalda. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas eeldusel, et ükski isik, kellele kaebaja teenistuslikult allub, ei saanud väidetava süüteo toimepanemisest teada enne
  35. augustit 2007, on distsiplinaarkaristus määratud tähtaega järgides. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et isegi juhul, kui jätta kõrvale vaidlus selle üle, kas keegi politseiametnikest, kellele N. Tsupsman teenistusalaselt allus, sai väidetavast süüteost teada enne
  36. augustit 2007, on karistuse määramisel rikutud TDVS § 6 lg-st 1 tulenevat tähtaega.
  37. TDVS § 6 lg 3 näeb ette, et sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Vastavalt ATS § 87 p-le 1 kohaldatakse TDVS § 6 lg-s 3 osundatud töölepingu peatumise aluste asemel ATS § 108 punktides 1-9 ette nähtud teenistussuhte peatumise aluseid. ATS § 108 p-des 2 ja 3 sätestatakse teenistussuhte peatumine puhkuse ja ajutise töövõimetuse ajaks. Süüteost väidetavalt teadasaamise ja karistuse määramise käskkirja andmise vahelisel perioodil (st
  38. augustist kuni
  39. oktoobrini 2007) oli N. Tsupsmani teenistussuhe peatunud tema puhkuse ajal (kuni
  40. augustini 2007 ja 11.-
  41. septembril 2007) ning ajutise töövõimetuse ajal (10.-
  42. augustil 2007 ja 3.-
  43. septembril 2007). Tulenevalt TDVS § 6 lg-st 3 ning TLS § 55 punktidest 3 ja 4 peatus distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg nendeks perioodideks. Ringkonnakohus sisustas TDVS § 6 lg-t 3 selliselt, et kuigi tähtaeg nimetatud perioodideks peatus, kulges tähtaeg ometigi edasi puhkepäevadel. Selline tõlgendus viis ringkonnakohtu järeldusele, et tööandjal jäi distsiplinaarkaristuse määramiseks augustis 8 päeva, septembris 22 päeva ning oktoobris 4 päeva, kokku 34 päeva, ning seega ületati karistuse määramisel ühekuust tähtaega.
  44. Ringkonnakohtu eeltoodud seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu erikogu poolt TDVS § 6 lg 3 kohaldamisel antud tõlgendusega (erikogu
  45. detsembri
  46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03). Selles otsuses rõhutati, et töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötaja süüteo asjaolusid välja selgitada ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu ei saa ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Erikogu möönis, et TDVS § 6 lg 3 sõnastus on raskestimõistetav ning selle grammatilisel tõlgendamisel võib jõuda tulemusele, et TDVS § 6 lg-tes 1 ja 2 ette nähtud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg kulgeb edasi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Selline tõlgendus tähendaks aga, et tööandjale antud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg võib paratamatult lüheneda ning töötaja võib vabaneda distsiplinaarkaristusest asjaolude tõttu, mis ei sõltu tööandjast, vaid mille tekkimises võib töötaja ise süüdi olla. Erikogu leidis, et esitatud põhjenduste kohaselt ei ole TDVS § 6 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni eesmärk distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega arvutada selliselt, et töösuhte peatumise perioodi langevatel puhkepäevadel või riiklikel pühadel kulgeks tähtaeg edasi. Vastavalt ATS §-le 87 tuleb ka avaliku teenistuse ja politseiteenistuse kui selle ühe alaliigi puhul distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse hindamisel lähtuda Riigikohtu erikogu ülalviidatud seisukohast.
  47. Eeltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul võtta esmalt uuesti seisukoht karistuse määramise tähtaegsuse osas. Seejuures tuleb vastavalt Riigikohtu seisukohtadele (halduskolleegiumi
  48. aprilli
  49. a otsus asjas nr 3-3-1-11-97) silmas pidada, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutatakse TDVS § 6 lg 1 järgi päevast, mil süüteost sai teada mis tahes ülemus, kellele töötaja tööalaselt allub, sh ka vahetu ülemus. See, kas ülemusel, kes sai süüteost teada, on distsiplinaarkaristuse määramise õigus, pole selle tähtaja kulgema hakkamise seisukohalt oluline. Tähtaeg hakkab kulgema ka siis, kui süüteost sai teada ülemus, kellel pole karistuse määramise õigust. Oluline pole Riigikohtu viidatud lahendi kohaselt ka see, kas ülemus, kes sai teada oma alluva poolt süüteo toimepanemisest, mõistis, et tegu on õiguserikkumisega. Kui karistus osutub tähtaja jooksul määratuks, siis tuleb ringkonnakohtul analüüsida ka apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.
  50. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.