Obsah (10)

§ 436§ 4§ 654§ 199§ 692§ 691§ 680§ 442§ 658§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 654 lg-st 6 ei korranud neid. Laenulepingu muudatuses leppisid laenusaaja ja hageja kokku intressimääras 5% aastas. Tegemist on kasutusintressiga, s.o tasuga raha kasutamise eest VÕS § 397 mõttes. Intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemise korral. Kui laenusaaja ei täida laenulepingu lõppemisel laenusumma tagasimaksmise kohustust, asendub intressikohustus viivise maksmise kohustusega. Intressi maksmise kohustus lõpeb alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Tõendatud on, et laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates

1. juulist
2. a. Hageja pöördus sel kuupäeval teatega võlgniku poole, paludes täita laenusaaja kohustus hageja vastu hiljemalt 7 päeva jooksul alates nimetatud kirja kättesaamisest, sest laenusaaja ei olnud täitnud laenulepingujärgseid kohustusi. Võlgnik ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud teadet kätte saanud või on saanud selle kätte hiljem. Seega lõppes intressi maksmise kohustus alates
3. juulist
4. a laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumise tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et laenusaajal oli intress tasumata alates märtsist
5. a. Seega tuleb intressi võlgnevus arvestada ajavahemiku eest
6. aasta märts kuni
7. aasta juuni (kaasaarvatud), s.o 4 kuu eest kokku 2666 krooni 70 senti. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui kvalifitseeris garantiilepingu käenduslepinguks.

§ 436

lg 1 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Ekslik on kostjate väide, et maakohus on omaalgatuslikult asunud seisukohale, et tagatud kohustus oli TsK § 272 lg 3 tunnustele vastav laenuleping ning et keegi ei ole kohtumenetluse ajal selgitanud kostjatele, mis oli ümbervormistatud suhte sisu. Hageja on hagi alusena toonud laenulepingu ja selle muudatuse ning esitanud sellekohased tõendid (laenuleping, selle muudatused, garantiileping ning maksegraafikud). Kostjad on oma vastuses hagile tunnistanud laenulepingu sõlmimist. Nad leidsid, et kohaldada tuleb TsK § 272 lg-t 2, kuid vaidlustasid laenulepingu selle rahatuse motiivil. Samuti on kostjad vastuses hagile leidnud, et laenulepingu muutmise kokkuleppega vormistati varasem laenuleping ümber. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja II ja kostja III esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostjad ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust ulatuses, millega rahuldati nende apellatsioonkaebus ja vähendati tunnustatud intressinõude osa 73 984 krooni 85 sendi võrra. Kohtud kvalifitseerisid ebaõigesti hageja ja võlgniku sõlmitud garantiilepingu käenduslepinguks, sest see on vastuolus hageja ja võlgniku tahteavaldustega. Määravaks on poolte tahteavalduste tõlgendamine ning alles seejärel saab kvalifitseerida õigussuhte. Seetõttu rikkus ringkonnakohus

§ 4

lg-t 2 ning

§ 436lg-d 4 ja 7.

Kõnealuse küsimuse käsitlemisel rikkus ringkonnakohus ka

§ 654

lg-t 5, sest jättis õigussuhte kvalifitseerimise problemaatika üldse puudutamata. Kohtud lugesid tõendatuks käendusega tagatud kohustuse ja selle ulatuse laenulepingu endaga, kvalifitseerides kohustuse TsK § 272 lg 3 järgi, ilma et hageja oleks sellele tuginenud. Hageja on läbivalt seisukohal, et ta ei peagi tagatud kohustust tõendama, sest tagatiseks on garantii. Nii jätsid kohtud kostjad ilma

§ 199lg 1 p-des 4-7 sätestatud õiguste kasutamise võimalusest.

Ringkonnakohus leidis hageja intressinõuet lahendades ekslikult, et laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates

1. juulist
2. a, mil hageja teatas võlgnikule, et tal tuleb täita laenulepingust tulenev kohustus. Laenulepingule lisatud maksegraafikud nägid ette, millises ulatuses milline osamakse sissenõutavaks muutub. Ringkonnakohus nõustus ekslikult maakohtuga võlgnikult väljamõistetava viivise osas. Kohtud lugesid viivise suuruseks kokku 150 430 krooni, kostjate hinnangul on viivise suuruseks kokku 6736 krooni 17 senti. Põhivõla sissenõutavaks muutumist tuli arvestada osade kaupa (viivituse algus vastavalt alates
3. aprillist,
4. maist,
5. juunist, 30 juulist,
6. augustist,
7. septembrist ning
8. oktoobrist). Kohtud leidsid vääralt, et kostjad ei ole vaidlustanud kõrvalnõuete arvestust. Kostjad on kogu menetluse vältel leidnud, et põhikohustuse suurus on ebaselge ja tõendamata. Seega ei saanud kohtud järeldada, et pooled ei vaidle otseselt põhikohustusest sõltuvate kõrvalkohustuste suuruse üle. Lisaks on kostjad menetluses kogu aeg väitnud, et viivist on lubamatult arvestatud ka intressivõlalt. Ringkonnakohus jättis

§ 654

lg-t 5 rikkudes tähelepanuta ringkonnakohtule esitatud viivisearvestuse ning ei hinnanud kostjate sellekohaseid väiteid.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja I ei esitanud oma seisukohta kassatsioonkaebuse suhtes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse intressinõude. Ülejäänud osas tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsused

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 ja § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas

§ 691p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

9. Kolleegium loeb kostja I

§ 680

lg 2 kolmandast lausest tulenevalt Riigikohtu menetluses kaaskassaatoriks, kuna pankrotimenetluses nõude tunnustamise vaidluses saab nõude osas teha tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute suhtes ühiselt. 10. Kohtud leidsid, et garantiilepingu kohaselt kohustus võlgnik (kostja III) täitma laenulepingust ja selle muudatusest tulenevaid kõiki laenusaaja kohustusi. Samuti seda, et kuna võlgnik ei tegutsenud garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuse raames, tuleb garantiilepingut käsitada käenduslepinguna laenulepingu tagamiseks. Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid garantiilepingu kvalifitseerimisel käenduslepinguks

§ 442

lg-t 8 ja § 436 lg-t 4 ning kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust.

§ 442

lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, ning analüüsima oma otsuses kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

§ 436

lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav lepingupoolte ühine tahe. Seega tuli kohtutel tõlgendada tagatiskokkulepet, lähtudes eelkõige hageja ja võlgniku tegelikust ühisest tahtest. Praeguses asjas on nii hageja kui ka võlgnik kinnitanud, et tagatisleping sõlmiti mitteaktsessoorse esimese nõude garantiina, st nende tahteks oli sõlmida tagatavast võlasuhtest sõltumatu kohustus. Maakohus oleks pidanud enne seda, kui ta kvalifitseeris tagatislepingu käenduslepinguks, selgitama selles küsimuses välja poolte seisukohad. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse nimetatud puuduse tähelepanuta.

1. VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Kolleegium selgitab, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
2. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt võib võlgnik olla olnud hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui ta seda oli, siis peab maakohus hindama asja uuel läbivaatamisel, kas võlgnik oleks sõlminud tagatislepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui võlgnik oleks tagatislepingu sõlminud igal juhul, siis ei ole selle sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega VÕS § 155 lg 1 järgi. Sellisel juhul on tagatiskokkulepe garantiilepinguna tühine TsÜS § 87 järgi, sest VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on kolleegiumi arvates tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus. TsÜS § 84 lg 2 sätestab, et kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Seega juhul, kui garantiileping on tühine VÕS § 155 lg 1 rikkumise tõttu, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas tagatislepingu pooled oleksid sõlminud garantiilepingu tühisust teades muu tagatislepingu ja kui jah, siis mis liiki lepingu.
3. Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.
4. Kirjalikust laenulepingust nähtub, et see sõlmiti laenusaaja varasema kohustuse ümbervormistamiseks laenuna ja et laenusaaja on saanud laenu enne lepingu allkirjastamist. Seega on laenusaaja kinnitanud kirjalikult, et ta on laenu saanud. Kui laenulepinguga vormistati ümber väidetav laenusaaja varasem kohustus, peab ta laenu tagastamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et laenuleping on rahatu. Kolleegium kordab siinkohal oma
5. oktoobri
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 p-s 9 väljendatud seisukohta, et TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu. Järelikult, kui vaidlusalune tagatisleping oleks käsitatav käenduslepinguna ning võlgnik soovib vaidlustada laenulepingut selle väidetava rahatuse tõttu, peaks ta tõendama varasema olemasoleva kohustuse puudumist, mis laenulepingust nähtuvalt oli ümber vormistatud laenuks. Seega on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et hageja oleks pidanud tõendama, et laenusaajal oli tema vastu varasem kohustus.
7. Kuna hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, siis tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse intressinõude. Kassaatorid vaidlustavad muu hulgas ringkonnakohtu otsuse selle osa, millega ringkonnakohus rahuldas hageja intressinõudest 2666 krooni ja 70 sendi suuruse osa. Ringkonnakohus tuvastas võlgniku kohustuse tasuda ajavahemiku märts kuni juuni
8. a eest 2666 krooni ja 70 senti intressi. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta sellise summa arvestas. Ringkonnakohus leidis õigesti, et laenulepingu lõppemise tõttu ei olnud hagejal enam õigust nõuda intressi alates
9. a juulist. Samas leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et intressi maksmise kohustus asendub viivise maksmise kohustusega alles laenulepingu lõppemisel, kuivõrd alles siis muutub ringkonnakohtu arvetes sissenõutavaks laenu tagastamise kohustus. Kolleegium on
10. jaanuaril
11. a tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Laenulepingu ja selle täiendustega leppisid hageja ja laenusaaja kokku laenu tagasimaksmises osade kaupa, laenulepingule ja selle täiendustele lisatud maksegraafiku alusel. Laenu osade tagastamise kohustused muutusid eeldatavasti sissenõutavateks kokkulepitud maksetähtaja möödumisel, mitte aga laenulepingu lõppemisel. Samal ajal laenu osade tagastamisega muutus sissenõutavaks ka iga osa pealt arvestatud intress. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduse kohaselt ei tasunud laenusaaja osamakseid alates
12. aprillist
13. Ka hageja
14. juuli
15. a teates märgitakse, et laenusaaja tasus viimase osamakse
16. aprillil 2004 ning on seega viivituses kolme järjestikuse kuu osamaksete tasumisega (
17. aprillil
18. a,
19. mail
20. a ja
21. juunil
22. a tasuda tulnud laenu osamaksed). Eeltoodule tuginedes lahendas hageja nõude intressi saamiseks ka maakohus. Seega jääb arusaamatuks, mille alusel leidis ringkonnakohus, et laenusaaja jättis intressi tasumata alates märtsist
24. Kolleegiumi arvates on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel

§ 654

lg-t 5, kui ei käsitlenud otsuses kostjate vastuväiteid hageja viivise arvestusele. Viidatud sätte kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Apellatsioonkaebuses vaidlustasid kostjad II ja III maakohtu otsuste kõrvalnõuetesse puutuvalt üksnes osas, millega maakohus oli leidnud, et põhivõlalt saab samal ajal arvestada nii intressi kui ka viivist. Ringkonnakohus vastas oma otsuses kostjate eeltoodud väidetele. Kostjad II ja III ei ole apellatsioonkaebuses ega hiljem väitnud, nagu ei oleks maakohus taganud neile eelmenetluses võimalust esitada oma vastuväited viivise ja intressi arvestamisele. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus arvestama kostjate II ja III poolt ringkonnakohtu istungil esitatud teesides väidetut, et hageja nõuab põhjendamatult suurt viivist. Kostjatel on asja uuel läbivaatamisel maakohtus õigus vaielda vastu viivise suurusele, sest

§ 658

lg 1 esimese lause järgi jätkub menetlus maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Kolleegium selgitab, et kuna VÕS § 116 lg 6 keelab viivise nõudmise intressi maksmisega viivitamise korral, siis peab laenusaaja maksma viivist üksnes põhivõla osamaksete (mitte neilt arvestatud intressi) tasumisega viivitamise aja eest. Pärast laenulepingu ülesütlemist peab laenusaaja lisaks eelnevale viivisele (s.o viivisele sissenõutavaks muutunud osamaksete maksmisega viivitamise eest) maksma viivist laenulepingu ülesütlemise ajaks võlgu oleva laenu põhisummalt kuni laenu tagastamise kohustuse täitmiseni. 17. Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kassatsioonikautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Henn Jõks, Villu Kõve, Tambet Tampuu