Obsah (13)

§ 199§ 692§ 691§ 651§ 633§ 632§ 634§ 62§ 376§ 641§ 637§ 638§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 60 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2500 krooni ja riigituludesse 14 000 krooni selle osa riigilõivu katteks, mis osas oli hageja riigilõivu tasumisest vabastatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus

§ 199

, § 634 ja § 641, kui lasi hagejal ringkonnakohtu istungil apellatsioonkaebuse nõudeid muuta ja lahendas vaidluse uute nõuete alusel. Sellega jäi kostja ilma võimalusest hageja nõuetele vastu vaielda ning tema omandisse jäeti uute asjade hinnaga vallasasjad, mis omandati tegelikult üle 20 aasta tagasi. Maakohus tuvastas, et pooled jagasid ühisvaraks oleva korteri ja kaubiku kokkuleppel ja ringkonnakohtul ei olnud alust seda ümber hinnata. Vara jagati enam-vähem võrdsetes osades. Kui ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse korteri osas, pidi ta seda tegema ka kaubiku osas, sest kokkulepe puudutas mõlemat. Neid nõudeid ei ole võimalik eraldi arutada. 8. Hageja kassatsioonkaebusele vandeadvokaadi vahendusel ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

§ 692lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada.

Asi tuleb

§ 691p 2 alusel saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui lahendas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu istungil esitatud hageja taotluste alusel.
2. Hageja palus
3. detsembril 2006 esitatud apellatsioonkaebuses jätta korteri sisustuseks olevad vallasasjad temale ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 2500 krooni (18 800 krooni asemel), sest asjade väärtus on kohtumenetluse ajal vähenenud (tl 259-262). Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a istungi protokollist nähtuvalt vaidlustas hageja selle, et mööbel jäeti talle: "Mööbel jäi mulle, aga ma ei kasuta seda. Soovin, et see jääks kostjale. Hindade osas loobun kaebusest." (tl 341-342). Kolleegiumi arvates on hageja kohtuistungil tehtud avaldus käsitatav apellatsioonkaebuse muutmisena, mida hageja apellatsioonikohtu istungil enam teha ei saanud. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Seega lahendab ringkonnakohus asja apellatsioonkaebuse alusel, milles apellant märgib

§ 633

lg 1 p 2 järgi muu hulgas oma selgelt väljendatud taotluse, sh millises ulatuses ta esimese astme kohtu otsuse vaidlustab ja missugust ringkonnakohtu lahendit ta taotleb. Apellatsioonkaebuse võib

§ 632

lg 1 järgi esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellant võib

§ 634

lg 1 järgi kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgu ei kaevatud, kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Seega sai hageja muuta apellatsioonkaebuse taotlust kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Toimikust nähtuvalt sai hageja maakohtu otsuse kätte

1. novembril 2006 ja esitas apellatsioonkaebuse
2. detsembril
3. Hageja soovis apellatsioonkaebuse taotlust muuta ja esitas
4. septembril 2007 ringkonnakohtule täiendava apellatsioonkaebuse, mis tagastati apellatsioonitähtaja möödumise tõttu (tl 318). Kuna

§ 62lg 1 järgi kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (Ts

ÜS) tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, hakkas apellatsioonitähtaeg TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema otsuse kättesaamise päevale järgnevast päevast ja lõppes TsÜS § 135 lg 2, § 136 lg-te 6 ja 8 ning § 137 lg 1 järgi 27. detsembril 2006 kell 24.00. Seega saanuks hageja apellatsioonkaebust

§ 634lg 1 järgi muuta kuni selle ajani.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud ringkonnakohus lahendada korteri sisustuseks olevate vallasasjade jagamise nõuet apellatsioonikohtu istungil esitatud hageja uue taotluse alusel. Ringkonnakohus pidi vaidluse lahendamisel aluseks võtma hageja

1. detsembril 2006 esitatud apellatsioonkaebuses märgitud taotluse. Järeldusele, et hageja ei saanud pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist apellatsioonkaebust muuta, jõudis ringkonnakohus ka ise
2. septembril 2007, kui tagastas hageja
3. septembril 2007 esitatud täiendava apellatsioonkaebuse. Kuna täiendav apellatsioonkaebus tagastati, ei ole kolleegiumile teada kaebuse sisu, st kas hageja soovis sellega muuta üksnes apellatsioonkaebuse ulatust või ka haginõudeid.
4. Hageja vaidlustas
5. detsembril 2006 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ka osas, millega jäeti jagamata poolte ühisvara hulka kuuluv korteriomand. Hageja palus jätta korteriomandi võrdsetes mõttelistes osades poolte kaasomandisse.
6. jaanuaril
7. a toimunud ringkonnakohtu istungil märkis hageja, et vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega poolt korteriomandist talle ei jäetud, ning soovis, et kohus jagaks korteriomandi võrdselt poolte kaasomandisse: "Tahan, et korter jääks kaheks osaks. [...] Soovin sinna korterisse elama minna." Vastuseks kohtu küsimusele möönis hageja võimalust, et korteriomand jääb kostjale ja kostja maksab talle hüvitist: "Kui korter jääb vastustajale, siis olen nõus hüvitisega. Kompensatsiooni ei ole nõus maksma." Kolleegium leiab, et kuna hageja vaidlustas juba apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega jäeti korteriomand poolte vahel jagamata, siis ei ole hageja ringkonnakohtu istungil korteriomandi jagamise kohta märgitu käsitatav apellatsioonkaebuse muutmisena. Hageja möönis ringkonnakohtu istungil võimalust jagada poolte ühisvara hulka kuuluv korteriomand alternatiivsel viisil, kuid ei esitanud selget nõuet. Isegi juhul, kui hageja oleks ringkonnakohtu istungil selgelt muutnud hagi alust või eset, ei oleks ringkonnakohus saanud seda arvestada. Kuigi hagi alust ja eset saab hageja

§ 376

lg 2 järgi kostja või kohtu nõusolekul põhimõtteliselt muuta ka apellatsioonimenetluses, sh ringkonnakohtu istungil, peab hageja tegema seda kirjalikus avalduses, nagu leidis kolleegium ka 10. juunil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08 tehtud otsuse p- s 15.

§ 376

lg 4 järgi kohaldatakse hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut, st ka hagi aluse või eseme muutmise avaldus peab olema kirjalikus vormis. Seega ei ole kohtuistungil võimalik suuliselt hagi alust või eset muuta. 13. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et juhul, kui hageja oleks ringkonnakohtu istungil muutnud kirjaliku avaldusega hagi alust või eset, pidanuks ringkonnakohus andma kostjale võimaluse vastata hagi muudatustele.

§ 199

lg 1 p 6 järgi on menetlusosalisel õigus vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele.

§ 641

lg-te 1 ja 2 järgi peab ringkonnakohus andma vastustajale võimaluse esitada oma seisukoht apellatsioonkaebuse kohta, kui mitte kirjalikult siis

§ 641lg 4 järgi vähemalt suuliselt kohtuistungil.

1. jaanuari
2. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei osalenud kostja kohtuistungil.
3. Lisaks ülalnimetatud menetlusõiguse normi rikkumisele jättis ringkonnakohus põhjendamatult arvestamata kostja vastuväitega, et abikaasad jagasid abielusuhete lõppemise järel ühisvara kokkuleppel. Seetõttu jättis ringkonnakohus kohaldamata asja lahendamiseks olulised materiaalõiguse normid. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et hageja möönis apellatsioonkaebuses, et pooled jagasid ühisvara kokkuleppel. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et kui kokkuleppe sõlmimise järel tekib abikaasadel vaidlus ühisvara jagamise üle, jagab ühe või mõlema abikaasa nõudel abikaasade ühisvara kohus (tl 261). Kolleegium märgib, et abikaasad võivad PKS § 18 lg 3 järgi jagada ühisvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel PKS § 18 lg 5 järgi kohus. Seega on abikaasadel õigus jagada ühisvara kokkuleppel ja kehtiva kokkuleppega jagatud ühisvara kohus abikaasa nõudel enam jagada ei saa. Kostja väitel jagasid pooled
4. aastal kokkuleppega nende ühisvara hulka kuulunud korteri kui vallasasja ja kaubiku, jättes korteri kostjale ja kaubiku hagejale. Asjade väärtus oli kostja väitel tolle aja hindades peaaegu võrdne. Hageja vaidles vastu ühisvara kokkuleppel jagamisele ja soovis jagada ühisvara kohtus. Olukorras, kus hageja tunnistas kokkuleppe olemasolu apellatsioonkaebuses, ei saanud ringkonnakohus asuda seisukohale, et ühisvara jagamise kokkulepet kui sellist ei olnud. Muu hulgas jättis ringkonnakohus tähelepanuta asjaolu, et ka poolte käitumine pärast abielu lahutamist võis viidata sellele, et ühisvara abielusuhete lõppemisel jagati. Kostja väidetud kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 61 lg 1 järgi oli tehingus oluline isiku tahe, mis väljendus tahteavalduses. Tahteavaldus võis aga TsÜS § 62 lg 1 järgi olla väljendatud nii otseselt kui ka kaudselt.
5. Siiski ei ole pooled sõlminud kehtivat ühisvara jagamise kokkulepet, sest asjas tuvastatust nähtuvalt ei ole pooled jaganud ühisvara notariaalselt tõestatud vormis. Riigikohus asus
6. mail
7. a tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 tehtud otsuse p-s 14 seisukohale, et tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kostja väidetud kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 91 lg 1 järgi võisid pooled teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. PKS § 18 lg 4 järgi tuli üksnes abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tõestada notariaalselt. Samas nägi asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 teine lause ette, et ka ehitise või selle osa võõrandamise tehing pidi kuni ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis. Riigikohus asus
8. novembril
9. a tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03 tehtud otsuse p-s 29 seisukohale, et lisaks asjaõiguskokkuleppele tuleneb AÕSRS § 13 lg-st 6 ka võlaõiguslikule lepingule kohustuslik notariaalse tõestamise vorminõue, mis kannab endas hoiatusfunktsiooni. Seega tuli ka ühisvara hulka kuuluva ehitise ja ehitise osa kui vallasasja jagamiseks sõlmida notariaalses vormis kokkulepe (nii kohustus- kui ka käsutustehing). Väidetava kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi oli seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega on abikaasade ühisvara hulka kuuluva korteri kui vallasasja jagamise kokkulepe notariaalse tõestamise vorminõude järgimata jätmise korral tühine.
10. Kuigi tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 68 järgi ei toonud tehingu ühe osa kehtetus kaasa tehingu teiste osade kehtetust, kui võis eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata, ei saa viidatud sättele tuginedes asuda seisukohale, et praeguses asjas on ühisvara jagamise leping vorminõude rikkumise tõttu tühine korteri jagamise osas, kuid mitte kaubiku jagamise osas. Kolleegium leiab, et ühisvara jagamise kokkulepet sõlmides soovivad abikaasad jagada ühisvara kokkulepitud osades (eelduslikult võrdsetes osades) ning määrata selle alusel kindlaks kummalegi abikaasale jäävad asjad ning varalised õigused ja kohustused. Olukorras, kus ühele abikaasale jääva asja osas on kokkulepe vorminõude rikkumise tõttu tühine, ei saa eeldada, et abikaasa oleks sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe ka siis, kui kokkuleppega ei oleks temale seda asja jäetud. Ühisvara jagamise kokkuleppe mõtteks on jagada abikaasade vahel kogu lepingus nimetatud vara. Seega, kui seadusest tuleneva vorminõude tõttu ei saanud pooled jagada korterit kui vallasasja notariaalselt tõestamata kokkuleppe alusel, on ühisvara jagamise kokkulepe tervikuna tühine ja kohus peab kogu kokkuleppega hõlmatud vara vaidluse korral jagama.
11. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ka juhul, kui ringkonnakohus oleks õigesti tuvastanud, et pooled ei jaganud ühisvara kokkuleppel, ei saanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire arvestades jagada üksnes korterit, jättes kaubiku jagamata. Iseenesest on õige ringkonnakohtu arusaam, et apellatsioonikohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuses maakohtu otsusega selles, et ühisvara loeti jagatuks kokkuleppe alusel. Seega vaidlustas hageja maakohtu otsuse tegelikult nii korteri kui ka kaubiku jagamise osas, kuigi sõnaselgelt märkis hageja apellatsioonkaebusesse, et vaidlustas maakohtu otsuse üksnes korteri jagamata jätmise osas. Seetõttu ei olnud hageja apellatsioonkaebuse taotlus selge. Muu hulgas peab kolleegium vajalikuks märkida, et

§ 637

lg 2 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine (sh selgelt väljendatud taotluse puudumine

§ 633lg 2 p 2 järgi).

Kui puudused on kõrvaldatavad, võib kohus

§ 638lg 2 alusel jätta kaebuse ka käiguta ja anda tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

1. Ülaltoodud põhjendustel tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt välja selgitada apellatsioonkaebuse taotlus (nõue) ning jagada ühisvara jagamise kokkuleppe tühisuse tõttu poolte vahel lisaks korterile ka kokkuleppe esemeks olnud kaubik.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium

§ 149lg 4 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull