K § 47 alusel O. O.-le, D. M.-le ja V. Š.-l mõistetud vangistused tingimuslikult kohaldamata, kui nad 18 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidavad KrK § 471 lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.
lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti talle vangistus 5 aastat ja 6 kuud. D. M. tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vangistusega 5 aastaks ja KrK § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega 3 aastaks.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 5 aastat. Vadim Šutov tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vangistusega 5 aastaks ja KrK § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega 3 aastaks. Kõigi süüdistatavate suhtes jäeti
lg-te 1 ja 3 alusel vangistus täitmisele pööramata tingimusel, kui nad ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidavad neile pandud kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Edgar Iltšuk, kuid tema osas ei ole kassatsiooni esitatud.
O., D. M. ja E. I. olid selles asjas juba vahi all viibinud. Kohus leidis, et kõige tõhusamalt täidab karistuse eesmärgi isikute allutamine käitumiskontrollile. 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. M.-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, E. I.-i kaitsja vandeadvokaat Arina Liskmann ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ainar Kolk. L. Olovjanišnikov leidis, et D. M.-i tegevuses puuduvad kuriteo tunnused. A. Liskmann märkis, et kohtule ei ole E. I.-i süüd kinnitavaid tõendeid esitatud. Kaitsjad palusid D. M.-i ja E. I.-i õigeks mõista. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega O. O.-i, D. M. ja V. Š. vabastati täielikult neile mõistetud karistuse kandmisest ja jäeti rahuldamata tema taotlus kohaldada nende suhtes
O.-le, D. M.-le ja V. Š.-le mõistetud vangistused täielikult täitmisele pööramata. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse ja mõistis O. O.-le ja D. M.-le
lg 2 alusel reaalselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vastavalt 4 kuud ja 3 kuud vangistust. V. Š.-le mõisteti liitkaristus kuritegude kogumi eest, sest see oli jäänud maakohtu poolt ekslikult tegemata. V. Š.-le maakohtu otsusega mõistetud üksikkaristustest loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja
lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millest
Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jäid rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu järeldustega süüdistatavate süüküsimuses. Viidates Riigikohtu praktikale karistusest tingimisi vabastamise kohta, leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas puuduvad sellised kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlaste isikut iseloomustavad andmed, mis eraldi või koostoimes oleks võinud tingida
O. O.-i, D. M.-i ja V. Š. karistusest tingimusliku vabastamise oleks pidanud välistama ka Riigikohtu otsustes nr 31-1-99-06 ja 3-1-1-59-07 esitatud seisukoht, mis puudutab
Ajafaktori arvestamist isikute karistusest tingimisi vabastamisel ei pidanud ringkonnakohus seaduslikuks. Samas märkis ringkonnakohus, et olles seotud apellatsioonides esitatud taotlustega, puudub tal õiguslik alus enda eelkirjeldatud seisukohti realiseerida ja mõistetud vangistusi tervikuna reaalsele täitmisele pöörata. Ringkonnakohus leidis, et kujunenud olukorras on õiglane prokuröri apellatsioon rahuldada ja mõista O. O.-le, D. M.-le ja V. Š.-le
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid O. O.-i kaitsja vandeadvokaat E. Rivis, D. M.-i kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja V. Š.-i kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski. 6.1 O. O.-i ja D. M.-i kaitsjad leiavad, et ringkonnakohus on
lg 2 alusel karistuse mõistmisel läinud vastuollu kriminaalseaduse ajalise kehtivuse põhimõttega ning raskendanud põhjendamatult süüdimõistetute olukorda.
Sama paragrahvi lõige kolm välistab isiku olukorda halvendava seaduse kohaldamise tagasiulatuvalt. Käesoleval juhul kehtis teo toimepanemise ajal kriminaalkoodeks, mis andis kohtule võimaluse isik karistuse kandmisest KrK § 47 lg-s 1 sätestatud asjaolude tuvastamisel tingimisi vabastada. Kui kurteo tehiolud ja süüdlase isik ei andnud alust kaaluda karistusest vabastamise võimalust, mõisteti karistus reaalselt. Karistusseadustikus sätestatud võimalust - vabastada isik kuriteo tehiolusid ja süüdlase isikut arvestades karistuse kandmisest osaliselt - teo toimepanemise ajal kehtinud seadus ei võimaldanud. 6.2 O. O. ja V. Š. kaitsjad märgivad, et süüdistatavatele mõistetud lühiajaline vangistus on tänaseks kaotanud oma eesmärgi ning see sarnaneb riigi püüdega hilinenult kätte maksta. Kaitsjad paluvad arvestada, et kuriteost on möödunud seitse aastat ja nende kaitsealused on asunud elama õiguskuulekat elu. 6.3 D. M.-i kaitsja leiab jätkuvalt, et tema kaitsealune tuleb täielikult õigeks mõista, sest viimase käitumises puuduvad igasuguse kuriteo tunnused. Kohtu järeldus, et D. M. osales kannatanu peksmises, ei tulene asja materjalidest. D. M.-i tegevusele antud õiguslik hinnang on ebaõige ja vastuolus Riigikohtu varasema praktikaga kuriteost osavõtu küsimuses.
RakS) § 3 lgga 3 õigesti kvalifitseeritud toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi järgi. Maakohtu otsuses on põhjendatult märgitud, et süüdistatavate teod on kuritegudena karistatavad ka karistusseadustiku järgi. Seega puudub alus korrigeerida kohtuotsuseid süüdistatavatele süüks arvatud tegude materiaalõigusliku kvalifikatsiooni osas. Küll aga annab kassatsioonides märgitu alust analüüsida süüdistatavatele karistuste mõistmise ja eriti karistustest tingimusliku vabastamise seaduslikkust. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea õigeks muuta varasemates kohtulahendites esitatud seisukohti, mis puudutavad rasketes isikuvastastes kuritegudes süüdistatavate karistusest tingimuslikku vabastamist
§-de 73 ja 74 alusel. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul vabastamisel peavad esinema karistusest tingimusliku vabastamise üldised eeldused. Samuti on ringkonnakohtu otsuses õigesti juhitud tähelepanu sellele, et eranditult kõigil karistusest tingimusliku vabastamise juhtudel peab tingimuslikult vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Käesoleva kohtuasja puhul on maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud vangistused aga kordades pikemad neile määratud 18-kuulisest katseajast. Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus õigesti tõdenud, et vabastades rasked kuriteod toime pannud ja pikaajalise vangistusega karistatud süüdistatavad tingimuslikult neile mõistetud pikaajalisest vangistusest, on maakohus toiminud ebaseaduslikult ja vastuolus senise kohtupraktikaga. Sellisest tõdemusest lähtub ringkonnakohtu põhimõtteline seisukoht, et karistusõiguse õige kohaldamine eeldaks süüdistatavate olukorra raskendamist.
§-des 73 ja 74 sätestatuga oli nii maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tegemise ajal kui ka käesoleval ajal võimalik eristada karistusest tingimusliku vabastamise kahte põhilist viisi: täielikku ja osalist karistusest tingimuslikku vabastamist. Prokuröri apellatsioonis taotleti ja ringkonnakohus lõppkokkuvõttes ka kohaldas karistusest osalist tingimuslikku vabastamist ehk nn šokivangistust. Kuid nii nagu on põhjendatult märkinud kassaatorid, oleks ringkonnakohus seejuures eelnevalt pidanud
lg-st 3 lähtuvalt püstitama küsimuse, kas selliselt toimides ei raskendata süüdistatavate olukorda võrreldes kuritegude toimepanemise ajal kehtinud karistusest tingimuslikku vabastamist sätestanud KrK §-ga 47. Kriminaalkolleegiumi arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt ja selles osas nõustuda kassatsioonides märgituga. Käsitletavate kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KrK § 47 lg-st 1 lähtuvalt oleks vastavate aluste olemasolul olnud võimalik süüdimõistetuid tingimuslikult karistusest vabastada üksnes täies ulatuses. Kuna aga
§-dest 73 ja 74 lähtuv karistusest osalise tingimusliku vabastamise (nn šokivangistuse kohaldamise) võimalus tähendab sisuliselt seda, et tingimuslikult vabastataval isikul tuleb mingi osa mõistetud karistusest kohe ka ära kanda, siis ongi selles mõttes
§-des 73 ja 74 sätestatu puhul tegemist KrK §-s 47 sätestatuga võrreldes süüdistatava olukorda halvendava karistusseadusega, mille kohaldamise keelab
13. Nõustuda ei saa prokuröri seisukohaga, et nn šokivangistuse regulatsioon on hoopis süüdistatava olukorda kergendav. Prokurör leiab nimelt, et need süüdistatavad, keda tänastes oludes on võimalik osaliselt tingimuslikult vangistusest vabastada, oleks pidanud varem (kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal) kandma vangistust täies ulatuses. Esiteks ei ole sellisele väitele võimalik seaduse tekstist kinnitust leida. Oluline on meenutada, et nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul vabastamisel peavad esinema samasugused karistusest tingimusliku vabastamise üldised eeldused ( vt otsuse p-s 10 märgitut). Prokuröri väite kontrollimine eeldaks tegelikult empiirilisi uuringuid, mis aga ei mahu kriminaalmenetluse raamidesse. Kuid isegi siis, kui uuringutega õnnestuks tuvastada, et just nimelt
§-dest 73 ja 74 lähtuv karistusest osalise tingimusliku vabastamise võimalus on riigis märgatavalt vähendanud reaalse vangistusega karistatavate isikute osakaalu võrreldes kriminaalkoodeksi kehtivuse ajaga, ei saaks selle pinnalt järeldada, et ka käesoleva kohtuasja puhul tähendab nn šokivangistuse kohaldamine kergema karistusseaduse kohaldamist. Karistusseaduse ajalise kehtivusega seonduvate küsimuste lahendamisel ei saa piirduda abstraktsete arutlustega, vaid tuleb lähtuda konkreetsest käsitlusviisist ning kohaldada ajalisel teljel võrreldavatest konkreetsetest karistusõiguse normidest süüdistatavale soodsaimat. Nii nagu ka eelmises punktis märgitud, saavad käesoleva kohtuasja puhul ajalisel teljel võrreldavateks karistusõiguse normideks olla vaid ühelt poolt KrK § 47 ja teiselt poolt
§-d 73 ja 74, mitte aga ühelt poolt kriminaalkoodeksi kehtivuse aegne karistuspraktika ja teiselt poolt
§-des 73 ja 74 sätestatu.
§-dest 73 ja 74, kuigi
Põhimõtteliselt tuleks muutmata jätta ringkonnakohtu otsus maakohtu otsust põhjendatult korrigeerivas ja V. Š.-le liitkaristuse mõistmise osas. Õigusselguse huvides tühistab Riigikohus siiski ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning maakohtu otsuse süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas, mõistab ise V. Š.-le liitkaristuse lähtudes ringkonnakohtu otsusest ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse raskendamata süüdistatavate olukorda Harju Maakohtu
§-st 61 lähtuvalt ka vangistusega alla alammäära.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.