3-2-1-102-08

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-102-08 Tartu,

1. november
2. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Aktsiaseltsi Baltic Truck Trade hagi Taavi Saarnaki vastu 140 000 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 205-1676 Aktsiaseltsi Baltic Truck Trade kassatsioonkaebus Hageja aktsiaselts Baltic Truck Trade (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Margo Normann Kostja Taavi Saarnak (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Priit Tartu
5. oktoober
6. a, kirjalik menetlus
7. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a otsuse (tsiviilasi nr 2-05-1676) õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
10. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
11. Osaühingu Advokaadibüroo Normann ja Partnerid poolt
12. juunil 2008 aktsiaseltsi Baltic Truck Trade eest tasutud kassatsioonikautsjon 1281 krooni arvata riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Aktsiaselts Baltic Truck Trade (hageja) esitas
14. mail 2005 Pärnu Maakohtule hagi, milles palus Taavi Saarnakilt (kostja) välja mõista 148 557 krooni. Hagiavalduse
15. oktoobri
16. a täienduses vähendas hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista 140 000 krooni. Hagiavalduse järgi töötas kostja hageja juures autojuhina.
17. novembril 1998 põhjustas alkoholijoobes kostja hageja veokit DAF 95/350 (veok) juhtides Belgias Brechtis liiklusõnnetuse. Hageja oli sõlminud sõiduki suhtes Leks Kindlustuse Aktsiaseltsiga (õigusjärglane ERGO Kindlustuse Aktsiaselts) (kindlustusandja) liikluskindlustuse lepingu. Kindlustusandja tegi selle lepingu alusel kannatanutele väljamakseid kokku 130 114 krooni 78 senti.
18. juulil 2004 saatis kindlustusandja hagejale kui kindlustusvõtjale pretensiooni, milles palus hüvitada väljamaksed ja lisaks kahjukäsitluskulud 12 500 krooni, kokku 142 614 krooni 78 senti. Lisaks kohustus hageja maksma kindlustusandjale intressi 5% aastas, st 5942 krooni 25 senti, kuna hageja ei saanud kogu summat kohe maksta. Pärast pretensiooni esitamist tegi kindlustusandja kannatanule
19. a täiendavaid väljamakseid 121 652 krooni 31 senti ja 6442 krooni 17 senti. Hageja ei tunnistanud algselt kindlustusandja nõuet, nõuetekohased tõendid esitas kindlustusandja alles tsiviilasjas, milles lahendati kindlustusandja nõue hageja vastu.
20. juulil 2006 sõlmisid hageja ja kindlustusandja kompromissi ja Pärnu Maakohus kinnitas selle
21. septembri
22. a määrusega. Kompromissi alusel tasus hageja
23. juulil 2006 kindlustusandjale 140 000 krooni. Kostja rikkus oma kohustusi ja põhjustas hagejale varalise kahju. Hageja esitas hagi kindlustusandja võimaliku regresshagi vältimiseks. Hageja ei nõua kostjalt tööandja varale tekitatud kahju hüvitamist, vaid kindlustusandja nõutud regressisummade hüvitamist. Asi tuleb lahendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi, sest kostja ei tõendanud, et ta täitis tööülesandeid olles joobes. Hageja kandis kahju alles
24. juulil
25. Kindlustusandja pretensiooni esitamise ajal ei saanud hageja olla teadlik tal tekkiva kahju suurusest ja asjaoludest.
26. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates ei tõendanud hageja kahju tekkimist. Samuti taotles kostja aegumise kohaldamist. Hageja sai võimalikust kahju tekkimisest teada kindlustusandja
27. juuli
28. a pretensioonist, kuid esitas hagi kostja vastu alles
29. mail
30. Seega on nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 järgi aegunud.
31. Pärnu Maakohus peatas
32. oktoobri
33. a määrusega menetluse kuni kindlustusandja hagis hageja vastu 220 997 krooni 86 sendi väljamõistmiseks tehtava lahendi jõustumiseni. Maakohus uuendas menetluse
34. novembri
35. a määrusega.
36. Pärnu Maakohus tegi
37. oktoobril 2007 vaheotsuse ja jättis hageja nõude kostja vastu 11 905 krooni 52 sendi suuruse kahju väljamõistmiseks aegumise tõttu rahuldamata. Ülejäänud summa (128 094 krooni 48 senti) osas otsustas maakohus menetlust jätkata. Maakohus tuvastas, et kostja töötas hageja juures alates
38. juulist 1998 töölepingu alusel autojuhina.
39. novembril 1998 toimus Belgias Brechtis liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja, kes juhtis hageja veokit. Hageja oli sõlminud kindlustusandjaga kindlustuslepingu, mille alusel maksis kindlustusandja kuni
40. juulini 2004 kannatanutele põhjustatud kahju hüvitamiseks välja 130 114 krooni 78 senti. Kindlustusandja esitas hageja vastu regressinõude, kuna kostja juhtis veokit alkoholijoobes. Kindlustusandja esitas hagejale
41. juulil 2004 130 114 krooni 78 sendi suuruse pretensiooni, millele lisandusid kahjukäsitluskulud 12 500 krooni. Sellest summast tasus hageja kindlustusandjale
42. septembril 2004 ja
43. novembril 2004 14 855 krooni 70 senti,
44. veebruaril 2005 10 000 krooni ning
45. aprillil 2005 ja
46. mail 2005 5000 krooni, kokku seega 49 711 krooni 40 senti.
47. augustil 2005 Pärnu Maakohtule esitatud hagis nõudis kindlustusandja hagejalt pretensioonis esitatud summast 92 903 krooni 38 sendi tasumist. Kindlustusandja tasus kannatanule
48. veebruaril 2005 täiendavalt 121 652 krooni 31 senti ja
49. juunil 2005 6442 krooni 17 senti. Nende summade maksmist nõudis kindlustusandja hagejalt samas hagis täiendavalt. Selle asja menetlemise käigus jõudsid pooled kokkuleppele ning hageja tasus kindlustusandjale
50. juulil 2006 140 000 krooni. Seejärel loobus kindlustusandja hagist. Kuna kostja oli hagejaga töölepingulises suhtes ja kostja oli kahju tekitamise ajal töölähetuses, vastutab kostja kahju tekitamise eest tööandjale Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 48 lg 1 ps 3 sätestatud töökohustuste rikkumise tõttu. Töölepingu seadusest ega teistest töösuhteid reguleerivatest seadustest ei tulene, et töölepingu rikkumise korral võiks tööandja nõuda töötajalt kahju hüvitamist lepinguvälise kahju tekitamise alusel. Hageja sai teada kindlustusandja regressinõudest 142 614 krooni 78 senti kindlustusandja
51. juuli
52. a pretensioonist. Hageja tunnistas nõuet ja asus seda täitma, tasudes kindlustusandjale osamakseid. Hageja esitas hagi kostja vastu
53. mail 2005, st pärast ITLS § 6 lg 1 järgse tähtaja möödumist. Põhjendatud ei ole hageja väide, et aegumist tuleb hakata lugema ajast, mil hageja tasus kindlustusandjale nõutud summa. Aegumist tuleb arvestada ajast, mil hageja sai teada kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust, st
54. juulist
55. Hagi tuleb selle nõude osas jätta rahuldamata, kuna nõue on aegunud. Maakohtu menetluse kestel tegi kindlustusandja
56. veebruaril 2005 ja
57. juunil 2005 kannatanule täiendavaid väljamakseid kokku 128 094 krooni 48 senti. Seda summat nõudis kindlustusandja hagejalt samuti Pärnu Maakohtule
58. augustil 2005 esitatud hagis. Selle nõude osas ei ole hagi aegunud. Kokkuvõttes on hageja nõue aegunud 11 905 krooni 52 sendi osas (140 000 - 128 094 krooni 48 senti). Hageja nõue ei ole aga aegunud kohtumenetluse kestel kannatanule väljamakstud 128 094 krooni 48 sendi osas ja selles osas jätkab maakohus menetlust.
59. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus jättis hageja nõudele aegumise kohaldamata, ning teha uus otsus, millega kohaldada aegumist kogu hageja nõudele ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
60. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
61. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
62. aprilli
63. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu vaheotsuse osas, millega maakohus jättis aegumise kohaldamata, ning jättis hagi aegumise tõttu täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja vastutuse aluseks on töökohustuste rikkumine (TLS § 48 lg 1 p 3) ning asjas tuli kohaldada ITLS § 6 lg-t 1 ja §
64. Pooled ei vaidle, et kindlustusandja saatis hagejale
65. juulil 2004 korduva pretensiooni, milles nõudis hagejalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 38 lg 2 p 2 alusel kokku 142 614 krooni 78 senti. Isegi kui hagejale ei olnud enne pretensiooni saamist teada avarii asjaolud (kostja poolt hagejale kahju tekitamine), tuleb lugeda hageja sellest teadlikuks hiljemalt
66. juuli
67. a pretensiooni saamisest. Alates pretensiooni saamisest oli hagejal seadusest tulenevalt aega neli kuud, et tuua selgust liiklusõnnetuse asjaoludesse, kontrollida kindlustusandja väiteid kostja süü kohta avarii põhjustamises ning hankida kinnitust, et kostja juhtis sõidukit alkoholijoobes. Ühtlasi oli hagejal võimalus saada õiguslikku selgust pretensioonis väidetud asjaoludest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse tavalisest erineva jagunemise kohta ning esitada seejärel tähtaegselt hagi kostja vastu. Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtuga, et hageja nõuded on aegunud üksnes osaliselt. Tähtsust ei oma, millal ja millistes osades kindlustusandja kannatanule kahju hüvitas või millise sisuga kokkuleppeid hageja hiljem kindlustusandjaga sõlmis. Hagejale kahju põhjustanud sündmuseks on
68. novembril
69. a toimunud liiklusõnnetus. Varasemate tõendite puudumise tõttu tuleb hageja lugeda toimunust teadlikuks alates kindlustusandja
70. juuli
71. a korduva pretensiooni saamisest. Seda, et ka hageja mõistis tegelikkuses olukorda selliselt, kinnitab selgelt asjaolu, et hageja asus korduva pretensiooni alusel tegema kindlustusandjale tagasimakseid. Seega on esitatud hagi aegunud olenemata sellest, et seda täiendati
72. oktoobril
73. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
74. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jõustada maakohtu otsus. Kaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et aegumistähtaeg hakkas kulgema kindlustusandja pretensiooni esitamisest. Hagejale ei põhjustanud kahju mitte sündmus, mil kostja põhjustas avarii, vaid regressimaksed, mida hageja pidi tasuma kindlustusandjale. Hageja hüvitas kindlustusandjale
75. juulil
76. a 140 000 krooni ja alles siis tekkis tal ka varaline kahju. Hagi esitamise ajal ei olnud hagejale veel kahju tekkinud (tema vara ei olnud veel vähenenud). Pretensiooni esitamise ajal ei olnud kindlustusandja veel ka ise kahju kandnud, sest ta ei olnud hüvitanud kahju Belgia kindlustusandjale. Hageja ei ole kostjalt nõudnud hageja kui tööandja varale tekitatud kahju hüvitamist, vaid kindlustusandja nõutud regressisummade hüvitamist võlaõigusseaduse sätete alusel. Selles nõudes hakkab aegumistähtaeg kulgema otsese varalise kahju tekkimise ajast (hageja vara vähenemine kindlustusandjale makstud regressimaksete tõttu). Kahju tegelik suurus selgus ja kahju hüvitati alles teise kohtumenetluse käigus. Sisuliselt peeti läbirääkimisi kahju asjaolude ja suuruse üle kuni selles tsiviilasjas kompromissi kinnitamiseni.
77. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
78. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon õige, kuid ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel muuta.
79. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: kostja töötas hageja juures alates
80. juulist 1998 töölepingu alusel autojuhina;
81. novembril 1998 toimus Belgias liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja, kes juhtis hageja veokit; hageja oli sõlminud kindlustusandjaga kindlustuslepingu, mille alusel maksis kindlustusandja
82. juuliks 2004 kannatanutele põhjustatud kahju hüvitamiseks välja 130 114 krooni 78 senti,
83. veebruaril 2005 aga täiendavalt 121 652 krooni 31 senti ja
84. juunil 2005 lisaks 6442 krooni 17 senti; kindlustusandja nõudis hagejalt
85. juuli
86. a pretensiooniga kokku 142 614 krooni 78 sendi tasumist, mis moodustus kannatanutele tasutud 130 114 kroonist 78 sendist ja kahjukäsitluskuludest 12 500 krooni; hageja tasus kindlustusandjale pretensiooni alusel
87. maiks 2005 kokku 49 711 krooni 40 senti; hageja esitas kostja vastu
88. mail 2005 hagi 148 557 krooni saamiseks;
89. augustil 2005 esitas kindlustusandja Pärnu Maakohtule hagi, milles nõudis hagejalt algselt pretensioonis esitatud summast tasumata jäänud 92 903 krooni 38 sendi tasumist, suurendades hiljem haginõuet täiendavalt kannatanule tasutud 128 094 krooni 48 sendi võrra, st nõudes kokku hagejalt 220 997 krooni 86 senti; hageja ja kindlustusandja sõlmisid
90. juulil 2006 kompromissi, mille alusel maksis hageja
91. juulil 2006 kindlustusandjale 140 000 krooni, mille järel kindlustusandja loobus hagist ja maakohus lõpetas
92. septembri
93. a määrusega kindlustusandja hagi menetluse.
94. Liiklusõnnetus, millest tulenevalt esitas kindlustusandja nõude hageja vastu ja hageja kostja vastu, toimus
95. a Belgias. Liiklusõnnetuse põhjustas hageja veokiga kostja. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtis hageja ja kostja vahel tööleping ning hageja ja kindlustusandja vahel vastutuskindlustusleping.
96. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast
97. juulit
98. Seega tuleb
99. a toimunud liiklusõnnetusest tulenevate nõuete esitamisel lähtuda õnnetuse toimumise ajal (kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal) kehtinud õigusest. Kuna liiklusõnnetus toimus Belgias, tuleb kohaldada rahvusvahelise eraõiguse norme, et teha kindlaks, millisele seadusele tuginedes oli võimalik sellest õnnetusest tulenevalt esitada nõudeid. Lähtudes VÕSRS § 24 lg-st 1, ei saa seejuures lähtuda rahvusvahelise eraõiguse seadusest, vaid kohaldada tuleb liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud seadust, milleks oli enne
100. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS