← Eesti

3-2-2-2-08

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-2-2-2-08 Tartu,

  1. november
  2. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa Hugo Meri hagi Angela Alliksooni ja Vallis Alliksooni vastu 937 500 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 205-21378 Merit Trei teistmisavaldus Avaldaja Merit Trei (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Tamm Vastustajad Hugo Meri (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, ning Angela Alliksoon (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Vallis Alliksoon (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup
  5. oktoober
  6. a, kirjalik menetlus Jätta Merit Trei avaldus Tallinna Ringkonnakohtu
  7. aprilli
  8. a otsuse teistmiseks tsiviilasjas nr 2-05-21378 rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Hugo Meri (hageja) esitas
  10. detsembril
  11. a Angela Alliksooni ja Vallis Alliksooni (kostjad) vastu hagi 937 500 krooni väljamõistmiseks. Hagi esitati hageja ja kostjate
  12. juunil
  13. a sõlmitud laenulepingust tulenevalt. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale Saaremaal Xxxxxxxx vallas Xxxxx külas Xxxxx kinnistu. Kinnistule oli seatud AS-i Eesti Ühispank kasuks hüpoteek 1 500 000 krooni. Hageja soovis kinnistu müüa 3 800 000 krooni eest. Pärast läbirääkimisi leppisid pooled kokku, et kinnistu hinnaks jääb 2 300 000 krooni.
  14. aprillil 2002 sõlmisid pooled eellepingu hinnaga 1 500 000 krooni, et kostjad saaksid pangast laenu. Kostjad tasusid hagejale ettemaksuna 100 000 krooni, mis vormistati
  15. aprillil 2002 laenulepinguna. Hageja kohustus ettemaksuna saadu tagastama, kui kostjatel ei õnnestu kinnistut kolme kuu jooksul omandada. Hageja tagastas ettemaksu. Kuna kostjatel ei olnud kinnistu ostmiseks raha ja pank neile laenu ei andnud, nõustus AS Hansa Liising Eesti hagejalt kinnistu omandama ja selle kostjatele 1 500 000 krooni eest liisima. Pärast liisingutingimuste selgumist leppisid pooled kokku, et ülejäänud müügihind, s.o 750 000 krooni vormistatakse pooltevaheliseks laenuks.
  16. juunil 2002 sõlmisidki pooled laenulepingu, mis pidi jõustuma kinnistu müügilepingu sõlmimisega hageja ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel. Kinnistu müügi- ja asjaõigusleping sõlmiti
  17. juulil
  18. Kuna kostjad ei täitnud
  19. juuni 2002 laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja pärast täiendava tähtaja andmist
  20. oktoobril 2005 laenulepingu erakorraliselt üles, nõudes kostjatelt laenu ja intresside kohest tasumist. Kostjad keeldusid sellest.
  21. Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides et kinnistu müügihinnaks oli 1 500 000 krooni, mille kohta sõlmiti
  22. aprillil 2002 ostu-müügi eelleping. Kuna AS Hansapank oli nõus andma laenu 750 000 krooni, sõlmisid nad hagejaga
  23. juunil 2002 laenulepingu, millega nad kohustusid ülejäänud 750 000 krooni tasuma hagejale viie aasta jooksul. Võlakirja kehtivuse alguseks määrati müügilepingu sõlmimine ja finantseerimine AS-ilt Hansapank saadava laenuga. Kuna AS Hansapank keeldus laenu andmast, siis temaga kinnistu müügilepingut ei sõlmitud ja hageja nõustus kinnistu müümisega AS-ile Hansa Liising Eesti.
  24. Harju Maakohus rahuldas
  25. novembri
  26. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 937 500 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  27. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  28. aprilli
  29. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis hageja hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leppisid hageja ja kostjad eellepingus kokku, et kinnistu müügihind on 1 500 000 krooni.
  30. juuni
  31. a laenuleping ei anna alust kostjatelt raha nõudmiseks, sest see oli tingimuslik tehing, mis pidi jõustuma, kui hageja sõlmib AS-iga Hansapank kinnistu müügilepingu. Sellist tingimust ei saabunud, sest kinnistu müüdi AS-ile Hansa Liising Eesti. Kuna laenulepingu edasilükkav tingimus ei saabunud, ei ole kostjatel tekkinud laenulepingust hageja väidetud kohustust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  32. Merit Trei (avaldaja) esitas
  33. juunil 2008 Riigikohtule ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks teistmisavalduse. Avaldaja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja asja saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule selletõttu, et ringkonnakohus ei teatanud talle seaduse kohaselt menetluse toimumisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 2 järgi on kohtuotsuse teistmise aluseks asjaolu, et menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Teistmisavalduse põhjenduste kohaselt oli avaldaja hagejaga abielus kuni
  34. novembrini
  35. a. Abielu ajal soetasid nad Mustjajala valda Ranna kinnistu. Hageja sõlmis avaldaja teadmata kinnistu võõrandamiseks kostjatega täiendava laenulepingu. Avaldaja sai laenulepingust tulenevast kohtuvaidlusest ja kinnistu müügist teada
  36. aasta aprillis. Perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 näeb ette, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, mistõttu TsMS § 207 lg 1 p 1 järgi pidid kohtud kaasama avaldaja kaashagejana abikaasade ühisvaraga seotud võlasuhtest tulenevasse tsiviilasja.
  37. Hageja ei vaielnud teistmisavaldusele vastu ja pidas seda õigeks. Ühtlasi kinnitas ta, et avaldajaga abielu lahutamise järel ei jagatud kinnistut. Seega kuuluvad kinnistu ja sellest tulenevad võlakohustused jätkuvalt ühisvara hulka.
  38. Kostjad ei vastanud tähtaegselt teistmisavaldusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  39. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata.
  40. Jõustunud kohtuotsuse teistmise alused on sätestatud TsMS §-s
  41. TsMS § 702 lg 1 järgi võib jõustunud kohtulahendi uute asjaolude ilmsikstulekul teistmise korras uuesti läbi vaadata hagimenetluses poole, hagita menetluses menetlusosalise või muu isiku, kelle kohus oleks pidanud asja lahendamisel kaasama, avalduse alusel. Viidatud sättest tuleneb subjektide ring, kellel on õigus kohtotsuse teistmist taotleda. Üheks võimalikuks teistmise aluseks on TsMS § 702 lg 2 p 2 järgi asjaolu, et menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud. Kolleegiumi arvates ei olnud avaldaja vaidlustatud asjas menetlusosaline ja vaidlustatud kohtulahend ei kehti tema suhtes. Seetõttu ei ole alust teistmisavalduse rahuldamiseks.
  42. Õige ei ole avaldaja väide, et alama astme kohtud pidid avaldaja kui hageja abikaasa kaasama TsMS § 207 lg 1 p 1 järgi tsiviilasja menetlusse. TsMS § 207 lg 1 p 1 järgi võivad mitu isikut esitada ühise hagi, kui menetluse esemeks on mitme isiku ühine õigus. Tsiviilkohtumenetluse seadustik kaashageja menetlusse kaasamist ette ei näe.
  43. Avaldaja arvates tulenes tema ja hageja ühine nõue PKS § 14 lg-st 1, sest hageja kui avaldaja abikaasa sõlmis poolte ühisvara hulka kuulunud kinnisasja müümisel kostjatega avaldaja teadmata täiendavalt ka laenulepingu. Avaldaja andis nõusoleku üksnes kinnistu käsutamiseks. PKS § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kuna varaks olid laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 30 mõttes mh rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei olnud sätestatud teisiti (sama tuleneb ka kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 66), siis saab PKS § 14 lg 1 järgi pidada abikaasade ühisvaraks ka ühisvara arvel kolmandatel isikutel tekkinud võla tagasinõude õigust. Eeltoodul on tähendus eelkõige abikaasade ühisvara jagamisel. Tagasinõudeõiguse kuulumine ühisvara hulka ei tähenda aga seda, et abikaasadel oleks PKS § 14 lgst 1 tulenevalt ühine õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Riigikohus on
  44. detsembril
  45. a tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et abikaasat, kes andis kinnistu müügilepingu sõlmimiseks nõusoleku, ei saa pidada müügilepingu pooleks ning seega müügilepingu järgi kohustatud isikuks selle tõttu, et kinnistu oli abikaasade ühisvara. Abikaasade ühisvara hulka kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui sama asja kaasmüüjat. Eeltoodut arvestades on kolleegiumi arvates ühisvara arvel laenulepingut sõlmides võlausaldajaks see abikaasa, kes on laenulepingu pool, st sõlmib laenulepingu. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 187 järgi tekkis solidaarne nõue juhul, kui see oli ette nähtud lepingu või seadusega (ka kehtiva VÕS § 72 lg 1 ja § 73 lg 1 järgi võivad isikud olla ühis- või solidaarvõlausaldajateks juhul, kui see tuleneb tehingust, seadusest või kohustuse olemusest). Perekonnaseadus ei näe ette aluseid, mille esinemise korral muutuvad abikaasad ühe abikaasa sõlmitud laenulepingu solidaarvõlausaldajateks. Seega saab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist nõuda kolmandatelt isikutelt üksnes see abikaasa, kes on laenulepingu pool. (VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.) Kuna praeguses asjas ei olnud avaldaja laenulepingu pool, st alus solidaarse nõude tekkimiseks ei tulenenud ka lepingust, ei ole avaldajal nõuet kostjate vastu.
  46. Teistmisavalduse rahuldamata jätmise tõttu arvab kolleegium avaldaja tasutud kautsjoni TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.