← Eesti

3-1-1-65-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-65-08 Otsuse kuupäev

  1. november
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi R. M. väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-07-6330 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  5. oktoober
  6. a Istungil osalenud isikud Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a otsus R. M. väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
  10. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. R. M. karistati Põhja Politseiprefektuuri
  12. oktoobri
  13. a otsusega KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut (3000 krooni) selle eest, et tema,
  14. septembril
  15. a kella 01.10 ajal, Tallinnas XXXX-XXXXX XX maja ees, olles alkoholijoobes, lõi jalaga vastu sõiduauto Opel Vectra parempoolset esiust, põhjustades sellega varalise kahju 2000 krooni ja pannes seega toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Kohtuvälise menetleja otsusega mõisteti R. M-lt välja ka alkoholijoobe tuvastamisega seotud menetluskulu.
  16. R. M. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist. Kaebaja eitas varalise kahju tekitamist, leides, et selle kohta puuduvad tõendid. Tunnistaja J. P. kui sõiduauto valdaja ütlused ei saa olla R. M. süüditunnistamise aluseks, sest need on ebausaldusväärsed. Sündmuskohale saabunud politseiametnikud auto ukselt kahjustusi ei leidnud ja ka J. P. ei osanud neid ette näidata. Toimikus olevatelt fotodelt värvikriimustuste asukoht autol ei selgu. Piltidel olevad jäljed on sellised, mis ei saa tekkida viisil, nagu J. P. on kirjeldanud. Ühtlasi märkis kaebaja, et temalt on põhjendamatult välja mõistetud menetluskulu seoses joobe tuvastamisega, kuna alkoholijoove ei ole KarS § 218 lg-s 1 sätestatud teo koosseisuliseks tunnuseks. Seega oli joobe tuvastamise näol tegemist mittevajaliku menetlustoiminguga.
  17. Harju Maakohus rahuldas
  18. juuni
  19. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse R. M. karistamises ja menetluskulude väljamõistmises, tunnistas menetlusaluse isiku süüdi KarS § 218 lg 1 järgi ja mõistis temale karistuseks rahatrahvi 20 trahviühikut (1200 krooni). Kohus leidis, et kaebaja tegevus vastab KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule, kuid kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust tuleb kergendada, sest R. M. on hüvitanud väärteokirjelduses märgitud teole järgnenud sündmuste käigus politseiautol lõhutud ukseklaasi ja kahetseb toimepandud tegu. Karistust kergendades arvestas maakohus, et sellega nõustus kohtulikul arutamisel ka kohtuvälise menetleja esindaja. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  20. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu. Alternatiivselt taotleb kassaator väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, märkides kokkuvõtlikult, et KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul omab olulist tähtsust kahju tekitamise tõendamine, kuid puuduvad tõendid, et R. M. oleks varalist kahju tekitanud. Väidetava kahju olemasolu tõendavad üksnes J. P. erapoolikud ja paljasõnalised ütlused. Maakohus on alusetult leidnud, et R. M. tegu vastab KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule, kuna kohtuotsusest ei nähtu, millisele usaldusväärsele tõendile tuginedes on kahju tekitamine tuvastatud. Täielikult on jäetud arvestamata tunnistaja I. W. kohtulikul arutamisel antud ütlused. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised.
  21. Kassatsioonile esitatud kirjalikus vastuses kohtuväline menetleja kassaatori väidetega ei nõustu, leides, et R. M. poolt toimepandud väärtegu ja sõidukile tekitatud kahju on tõendatud tunnistaja J. P. ütluste, vaatlusprotokolli ja selle juurde lisatud fotodega. Maakohtu otsuses on märgitud VTMS § 110 kohaselt kogutud tõendid. Sõiduauto jalaga löömist on tunnistanud ka menetlusalune isik ise. Kuigi auto omanikule tekitatud kahju vähenemine ilmnes kohtulikul arutamisel, ei muutu sellest väärteo kvalifikatsioon, vaid tähtsust omab üksnes asjaolu, kas kahju on hinnatav olulise kahjuna või mitte.
  22. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  23. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.
  24. Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  25. märtsi
  26. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-8-08 - RT III 2008, 15, 98, p 8). Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, sest menetlusosaliste seisukohtade ja tõendite sisu refereerimine ei ole käsitatav tõendite hindamisena. Nii on jäetud analüüsimata ja hindamata menetlusaluse isiku ning tunnistajate I. W., J. P. ja U. B. ütlused kui ka dokumentaalsed tõendid. Samuti ei ole kõrvaldatud tõendites esinevaid vastuolusid. Maakohus küll sedastab, et R. M. tegevuses esinevad KarS § 218 lg 1 koosseisulised tunnused ja teda tuleb seetõttu karistada, kuid millistele materiaal- ja menetlusõiguse sätetele ning tõenditele ja miks kohus selle järelduse on rajanud, jääb otsuse pinnalt arusaamatuks. Ühtlasi ei nähtu kohtuotsusest deliktistruktuurile vastavat analüüsi, miks tuleb menetlusaluse isiku käitumist käsitada koosseisupärase, õigusvastase ja süülisena. Sellisel kujul ei vasta kohtuotsus VTMS §-dest 110, § 133 ja § 123 lg-st 2 tulenevatele nõuetele, mille tõttu märgib kassaator õigustatult, et maakohus on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine, tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine ja VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 ja § 150 lg 2 mõttes, mis toovad kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  27. oktoobri
  28. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03 - RT III 2003, 30, 310, p 12,
  29. aprilli
  30. a otsus väärteoasjas nr 3-1-118-05 - RT III 2005, 12, 123, p 6,
  31. juuni
  32. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-45-06 - RT III 2006, 27, 245, p 9 ja
  33. jaanuari
  34. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 - RT III 2008, 6, 41, p 8).
  35. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga veel selles, et maakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on tuvastatud varalise kahju tekitamine. Karistusseadustiku § 218 lg 1 mõttes loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel KarS §-des 203, 204 ja 206 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju (KarS § 218 lg 2). Seega on võõra asja kahjustamise korral KarS § 218 lg 1 mõttes muu hulgas oluline kindlaks teha ka väärteoga tekitatud kahju suurus. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on väärteoga tekitatud kahju suuruseks 2000 krooni. Kohtule esitatud kaebuses leidis menetlusalune isik, et kahju tekitamine on tõendamata, kuna kohtuvälise menetleja otsus tugineb pelgalt tunnistaja J. P. paljasõnalistel ütlustel. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses nende väidete osas seisukohta võetud ega näidatud asjaolusid, mis kahju tekitamist tõendavad. Jättes välja selgitamata sõiduautole tekitatud kahju ja selle suuruse, on rikutud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt lasub maakohtul kohustus kohtuvälise menetleja otsusele järgnevas kaebemenetluses arutada väärteoasja täies ulatuses, kontrollimaks kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kolleegium osutab sellelegi, et kohtuvälise menetleja kirjaliku vastuse kohaselt on kahju tekitamine muu hulgas tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisaks olevate fotodega. Väärteoasja toimikus olevatelt fotodelt nähtub tõepoolest viide ka sündmuskoha vaatlusprotokollile, kuid selline menetlusdokument väärteoasja materjalide hulgast puudub. Sündmuskoha või sõiduki vaatlusprotokoll saanuks olla väärteomenetluses kasutatavaks tõendiks, et hinnata sõidukile tekitatud kahjustuste asukohta ja ulatust. Vastavalt KrMS § 148 lg-le 1 ja VTMS § 31 lg-le 1 saavad fotod aga sündmuskoha või asitõendiga seotud asjaolude tuvastamisel lisaks vaatlusprotokollile olla üksnes täiendavaks olustiku või asitõendi talletamise mooduseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. aprilli
  37. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4-07 - RT III 2007, 16, 126, p 9.1).
  38. Kassatsiooni piiride väliselt märgib kriminaalkolleegium, et väärteoasja materjalide kohaselt on kohtuväline menetleja R. M.
  39. septembril
  40. a toime pandud kahe erineva väärteo eest karistanud erinevate otsustega. Mõlemad menetlusaluse isiku teod on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 järgi. Maakohtusse saabusid kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebused samaaegselt, s.o
  41. novembril
  42. a ja neid on menetletud erinevate registreerimisnumbrite all. Kaebusi lahendades on tehtud kaks otsust. Vaatamata eelnevale on kaebusi arutatud samadel istungitel ja ka kohtuistungite protokollid on oma sisult identsed, kandes vaid erinevat asja registreerimisnumbrit. Kummagi kohtuotsuse põhiosas aga kirjeldatakse paralleelselt mõlema väärteoga seotud faktilisi asjaolusid. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. jaanuari
  44. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-106-04 - RT III 2005, 4, 37, p-d 7 ja 10). Käesoleva asja lahendamisel olnuks väärteoasjade ühendamine otstarbekas nii kohtuotsuste selguse ja üheseltmõistetavuse tagamiseks kui ka seetõttu, et mõlemad väärteosündmused olid omavahel ajaliselt tihedalt seotud, menetlusosaliste ring oli kattuv ning kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebusi lahendati faktiliselt samadel istungitel.
  45. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht R. M. väärteoasjade ühendamise osas, hinnata menetlusaluse isiku käitumise vastavust KarS § 218 lg-le 1 ja lahendada VTMS §-s 133 sätestatud küsimused. Samuti tuleb kohtul anda hinnang kahju olemasolu ja selle suuruse tõendatusele. Arvestades, et maakohus on jätnud hindamata tõendid ja kõrvaldamata tõenditevahelised vastuolud ega ole tuvastanud menetlusaluse isiku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid ning juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  46. juuni
  47. a otsuse R. M. väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi täielikult ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.