RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-26-08 1

) § 22 lg 1 mõttes. Registreerimistasu tasumisega andis vastustaja kaebajale loa osaleda tööandja nimel Elva Rattamaratonil. Tähtsust ei oma asjaolu, et võistkonna liikmetest mitteolenevatel põhjustel jäi võistlustel osalemiseks vormistamata riigisisene lähetus. Vaideotsus nr MED-11.1-5.1/10356 on koostatud puudulikult ning rikutud on kaitseväeteenistuse seadusega kehtestatud menetluskorda. Vaideotsuse on faktiliselt koostanud sama isik (U. Tropp), kes koostas õnnetusjuhtumi kohta akti ning sellega on rikutud KVTS § 213 lg-t

1. Vaideotsusest ei selgu, kas vaide menetleja võttis KVTS § 213 lg 4 kohaselt seletused isikutelt, kelle tegevuse peale oli vaie esitatud ning kas vaiet lahendav ülem kontrollis vaides esitatud väiteid.
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. märtsi
4. a otsusega asjas nr 3-06-2432 kaebuse rahuldamata. Eesti Haigekassa maksis kaebajale RaKS § 54 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 80%. RaKS § 54 lg 1 p 6 võimaldab kindlustatud isikule maksta 100%-lise hüvitise juhul, kui ajutine töövõimetus on tekkinud tööõnnetuse tagajärjel. Samuti on tööõnnetusena käsitatava õnnetusjuhtumi puhul kaitseväelasel õigus KVTS § 164 lg 4 kohaselt ka ühekordsele toetusele, kui teenistusülesannete täitmisel saadud kehavigastusega kaasnes ajutine töövõimekaotus üle 30 päeva. Kohus asus seisukohale, et kaevatud toimingud ja haldusakt võivad seetõttu rikkuda kaebaja õigusi suuremale hüvitisele ja ühekordsele toetusele, mistõttu on kaebajal põhjendatud huvi tuvastamisnõude esitamiseks. Kohus leidis, et toimunud õnnetus ei ole käsitatav tööõnnetusena, kuna kaebaja ei täitnud rattamaratonil teenistuskohustusi. Õige on kaebaja väide, et kehakultuurigrupi ülema ülesannetes oleva R. Eensalu poolt
5. a esitatud ettekande ja personaliosakonna ülema kolonel A. Kiviselja kirjaliku resolutsiooni alusel anti sisuliselt spordi- ja kehakultuurigrupile nii luba kui käsk tagada
6. aastal võistkonna registreerimistasu tasumine ning transport võistlustele. Kui ettekanne ja resolutsioon oleksid käinud ka
7. a Elva Rattamaratonil osalemise kohta, siis võiks asuda seisukohale, et kaebajaga juhtunud õnnetus võis olla tööõnnetus. Kuid ainuüksi asjaolu, et KJPS tasus ka
8. aastal registreerimistasu, ei tõenda, et võistkond sai ülema käsu osaleda ka
9. a peastaabi nimel ja huvides Elva Rattamaratonil. Kaitsejõudude nime all sportimine ei tee juhtunust tööõnnetust. Tööülesande täitmise faktile viitavad eelkõige konkreetse tööülesande saamine, vastav tööaja arvestus, lähetus, palga ja lisatasude maksmine, aruandlus jms. Õnnetusel ei olnud seost kaebaja teenistusülesannetega, sest puudus ülema käsk rattamaratonil osalemiseks, rattamaraton ei olnud lülitatud kaitseväe
10. a spordiürituste kalenderplaani, rattamaratoni toimumise päev oli pühapäev, mil tööajatabeli järgi oli T. Kirsipuul vaba päev, lisatasusid kaebajale ei makstud ning Tagalapataljon ei toetanud võistlustel osalenuid transpordiga. Kuigi võistkonnaliikmed said võistlustele sõiduks väidetavalt kooskõlastatult ülematega kasutada KJPS politseiosakonna väikebussi, ei muuda see asjaolu kaebajaga toimunud õnnetusjuhtumit tööõnnetuseks. Kaebaja sõnul otsisid nad
11. a transpordi ise. Kaebaja enda seletustest nähtuvalt ei esitatud ka KJPS sisekorraeeskirja p-s 37 ettenähtud korras lähetuse avaldust personaliosakonna ülemale ning lähetust ei olnud KVTS § 174 lg 2 järgi vormistatud. Mustamäe haigla väljastatud töövõimetusleht, millele oli märgitud trauma põhjusena "tööõnnetus", ei tõenda tööõnnetuse toimumist, sest haigla ei ole pädev ega kohustatud välja selgitama tööõnnetuse toimumist, vaid märgib andmed isiku enda ütluste järgi. Tööinspektsiooni kohalikule asutusele tööõnnetusest viivitamatult teatamise kohustus (

§ 22

lg 4) eeldab, et õnnetuse konkreetsed asjaolud ei saa veel olla põhjalikult kindlaks tehtud. See, kas tegemist on tööõnnetusega või mitte, selgub pärast uurimise läbiviimist. Juhul, kui uurimise käigus ei leia tõendamist tööõnnetuse toimumine, tuleb tööandjal Vabariigi Valitsuse

1. mai
2. a määruse nr 146 "Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord" (Tööõnnetuse uurimise kord) § 7 lg 8 kohaselt koostada töökeskkonnavoliniku või usaldusisiku osavõtul õnnetusjuhtumi kohta akt, milles näidatakse ära õnnetusjuhtumi asjaolud ja uurimise lõpetamise põhjus. Kuigi kaebaja suhtes koostatud aktist ei nähtu selle koostamise aeg ega töökeskkonnavoliniku või töötajate usaldusisiku osalemine uurimises, ei saanud see mõjutada otsuse tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 mõttes. Uurimise eesmärgiks oli eelkõige selgitada välja, kas õnnetusjuhtumit saab käsitada tööõnnetusena, mitte tööõnnetuse asjaolude ja soodustegurite väljaselgitamine, mistõttu isegi viidatud isikute osalemise korral poleks olnud võimalik kvalifitseerida juhtunut tööõnnetuseks. KVTS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse kaitseväeteenistuse seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades KVTS erisusi. Ebaõige on kaebaja väide, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust ning teda ei kaasatud menetlusse. Kaebajale võimaldati esitada omapoolne seletus, sh argumendid, miks õnnetust tuleks käsitada tööõnnetusena. KVTS ja

ning HMS sätetest ei tulene, et kaebajalt oleks pidanud võtma veel teisegi seletuse. Teise seletuse võtmise vajaduse üle saab otsustada uurimist läbiviiv isik, kes pidas nähtavasti juba antud seletust piisavaks. Isegi kui kaebajale oleks võimaldatud algses menetluses esitada täiendavaid selgitusi ja vastuväiteid, mida ta esitas hiljem vaides, või kui vastustaja oleks paremini täitnud selgitamiskohustust, ei oleks need seletused ja asjaolud andnud alust teistsuguse otsuse tegemiseks. Kuigi on õige kaebaja väide, et vaide lahendamisel on rikutud KVTS § 213 lg-s 1 ettenähtud korda ning vaideotsusest ei nähtu, kas vaide lahendamisel võeti seletused isikutelt, kelle tegevuse peale vaie oli esitatud ning sellest võib järeldada, et eiratud on ka KVTS § 213 lg-t 4, ei viinud need menetlusnormide rikkumised sisult väära otsuse tegemiseni. Vaideotsuse tühistamisega ei saavutaks kaebaja oma eesmärki saada RaKS § 54 lg 1 p 6 ja KVTS § 164 lg 4 järgi tööõnnetuse korral makstavat hüvitist ja toetust. KJPS peaks vaide uuesti läbi vaatama ja langetaks seejärel ikkagi samasisulise otsuse. Seetõttu ei kuulu vaideotsus tühistamisele.

1. Tiit Kirsipuu esitas Tallinna Halduskohtu
2. märtsi
3. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks. Apellant oli seisukohal, et
4. aastal moodustatud peastaabi maastikurattavõistkond jätkas uuendatud koosseisus võistlemist
5. aastal samadel tingimustel ning järelikult reguleerisid võistkonna tegevust
6. aastal vormistatud alusdokumendid. Võistkonna liikmete tahe piirdus sooviga esindada võistlustel peastaapi, kõik muu võistkonnaga seonduv (transport, registreerimistasu, ühtne vormiriietus) oli KJPS poolne algatus, millest võistkond lähtus nii
7. kui ka
8. a. Kapten H. Märks andis
9. a suulise korralduse endisele võistkonna liikmele tagastada
10. a peastaabi poolt sihtotstarbeliselt soetatud võistlusriietus tagamaks võistkonna osalemine ka
11. a hooajal ühtses võistlusriietuses. Samuti kinnitab KJPS poolt Tagalapataljonile esitatud transporditaotlus nr J4-4.3-2/604, et KJPS lähtus
12. a juhistest võistkonnale transpordi taotlemisel ning seda taotleti peastaabi võistkonnale, mitte lihtsalt spordihuvilistele. Kuna Tagalapataljon ei saanud ressursi nappuse tõttu võistkonnale transporti tagada, siis küsiti transporti teistest KJPS osakondadest, mille käigus viidati alati Tagalapataljonile esitatud taotlusele. Peastaap ei juhtinud kordagi võistkonna liikmete tähelepanu lähetuse vajalikkusele. Kaebuse esitajale võib küll ette heita lähetuse esildise esitamata jätmist, kuid see eksimus ei vabasta tööandjat vastutusest ega kohustusest lähetuse tagantjärele vormistamiseks. Õigusaktidest ei tulene, et kõik spordivõistlused, millest kaitseväelased osa võtavad, peavad olema kajastatud spordiürituste kalenderplaanis. Kaebaja leidis, et vaidluse asjaolud on sarnased Riigikohtu halduskolleegiumi
13. mai
14. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-06 käsitletud asjaoludega, kus Kaitseliidu õppustel hukkunud kaitseväelane osales õppustel samuti puhkepäeval ja kelle osavõtt õppustest jäi nõuetekohaselt vormistamata. Vastustaja rikkus kaebuse esitaja õigust olla ära kuulatud, sest enne uue otsuse vastuvõtmist apellanti teda puudutavast menetlusest ei teavitatud. Seetõttu ei olnud kaebajal võimalik ka anda seletusi tööõnnetuse toimumise ja teenistusülesannete täitmise kohta. Apellant ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et tuvastatud menetlusnormide rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Aktist puuduvad juriidilised põhjendused ning viited õigusnormidele.
15. Kaitsejõudude Peastaap palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja oli seisukohal, et Tiit Kirsipuuga Elva Rattamaratonil juhtunud õnnetusjuhtum ei olnud tööõnnetus. Kaebaja osales võistlussarjas omal soovil oma vabast ajast ning ta ei täitnud seal teenistusülesandeid. KJPS tegevus on käsitatav spordiüritusel osalemise toetamisena.
16. Tallinna Ringkonnakohtu
17. novembri
18. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) kaebus tulnuks jätta rahuldamata seetõttu, et kaebuse esitajal puudus HKMS § 7 lg 1 kohaselt nõutav põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ning õigus nõuda vaideotsuse tühistamist. Tööinspektsioonile esitatav taotlus tööõnnetuse teatise annulleerimiseks ei ole haldusakt. Samuti ei kõrvalda tööõnnetuse teatise annulleerimine tagantjärele Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise esinemises seisnevat toimingut. Need dokumendid ei oma seetõttu ühegi isiku või haldusorgani, sealhulgas Eesti Haigekassa ja teenistusandja jaoks siduvust küsimuses, kas teenistujaga toimunud õnnetus on käsitatav tööõnnetusena

§ 22lg 1 mõttes.

Tööõnnetuse uurimise korra § 4 lg 1 alusel edastatud teada tööõnnetuse toimumise kohta on vaid üheks tõendiks juhtumi asjaolude uurimisel. Laiemat tähendust ei oma ka KJPS

1. augusti
2. a kiri ja selles väljendatud seisukohad. Kaebaja ei ole vaidlustanud Eesti Haigekassa tegevust ega esitanud kohustamiskaebust või avalik-õigusliku suhte tuvastamise kaebust, mille sisuks on kaebuse esitaja õigus KVTS § 164 lg-s 4 nimetatud hüvitisele. Kohtuotsus, milles kohus tuvastaks, et Tööinspektsioonile saadetud tööõnnetuse teatise annulleerimise teatis on õigusvastane põhjusel, et toimunud õnnetusjuhtum on käsitatav tööõnnetusena, ei oleks eelviidatud vaidluste lahendamisel tööõnnetuse tegeliku toimumise küsimuses siduv; 2) vaidemenetluse normide rikkumine, mis võis mõjutada vaide tulemust, ei näita iseenesest, et tegemist oleks vaidemenetluse esemest sõltumatu rikkumisega, kui vaideotsus ei too kaasa isiku õiguste täiendavat riivet võrreldes vaidemenetluse esemeks oleva akti või toiminguga; 3) spordivõistlustel osalemine tööandja nime kandvas võistkonnas ei ole käsitatav tööülesannete täitmisena. Tööõigusliku vastutuse ja kohustuse omistamiseks ei piisa asjaolust, et tööandja, eesmärgiga toetada teenistujate sporditegemist ning populariseerida end omanimelise esinduse kaudu, tasus teenistujate osavõtukulud või toetas muul viisil võistlustel osalemist. KJPS personaliosakonna ülema kirjalikku resolutsiooni ei saa vaadelda teenistusülesande andmisena võistlustel osalemiseks. EEC võistlussari ei kuulunud ka kaitseväe spordiürituste kalenderplaani; 4) teenistussuhte osapoolte käitumine ei viita sellele, et kumbki neist oleks käsitanud kaebuse esitaja osalemist EEC võistlussarjas kaebuse esitaja teenistuskohustusena. Kaebuse esitaja pidi olema teadlik teenistuslähetuse vormistamise vajadusest ning KJPS sisekorraeeskirja p 37 kohaselt lasus teenistujal kohustus esitada 3 tööpäeva jooksul enne planeeritud lähetust personaliosakonna ülemale oma osakonna ülemaga kooskõlastatud vormikohane avaldus. Kui kaebaja hinnangul oleks olnud tegemist teenistuskohustuse täitmisega, oleks ta ilmutanud initsiatiivi asja vastaval viisil vormistamiseks. Asjaolud, et
3. a EEC osavõistlused toimusid puhkepäevadel ning puuduvad tõendid selle kohta, et võistkonnaliikmed oleksid pöördunud taotlusega KJPS poole arvata võistluspäevad tööaja hulka ning saada nende päevade eest täiendavat tasu, viitavad sellele, et KJSP ei ole kaebuse esitajat saatnud EEC võistlustele teenistuskohustusi täitma; 5) kaebaja väide, et teenistuslähetuses viibimisel keeldus KJPS tasustamast ületunde, kuigi kaebaja väitel tegi ta neid samuti lähetuse ajavahemiku sisse jäävatel puhkepäevadel, ei ole asjassepuutuv. Ka viidatud juhtumil maksti kaebajale lähetuses viibitud tööpäevade eest töötasu kui ka lähetustasu ning sellest ei saa teha järeldust, et KJPS-s valitseks põhimõte, mille kohaselt väljaspool teenistuskohta puhkepäevadel teenistuskohustuste täitmisel KJPS õigusaktides ettenähtud hüvitisi ja tasusid ei maksta; 6) tähtsust ei oma, et sarnastel asjaoludel
4. a kaadrikaitseväelasega toimunud õnnetusjuhtumit on teenistusliku juurdluse kokkuvõttes peetud tööõnnetuseks. Apellatsiooniastmes kohtule esitatud uurimiskomisjoni
5. septembri
6. a aruandest nähtub, et erinevalt käesoleva asja asjaoludest oli tolle võistluse puhul tegemist spetsiaalselt kaitseväelastele korraldatud üritusega, millest osavõtt toimus kaitseväe asutuste initsiatiivil. Samuti ei ole asjakohane viide Riigikohtu halduskolleegiumi
7. mai
8. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-30-06, sest teenistusandja huvitatus EEC võistlustest ei ole võrreldav tema huviga sõjalise õppuse vastu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Tiit Kirsipuu kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldataks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti tuvastanud põhjendatud huvi puudumise. Põhjendatud huvi kontrollimisega on ringkonnakohus ületanud apellatsiooni piire, sest halduskohus tuvastas kaebuse esitaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks ning apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustatud. Nii ajutise töövõimetushüvitise kui tööõnnetuse korral makstava ühekordse toetuse määramisel lähtuvad haldusorganid just vastustaja antud kvalifikatsioonist õnnetusjuhtumile, sest

§ 24

kohaselt viib tööõnnetuse uurimise läbi ning edastab otsuse asjaomastele organitele just tööandja. Kaebuse esitaja õigusi mõjutab seetõttu otseselt see, kuidas vastustaja õnnetust käsitles. Kaebaja on menetlusdokumentides selgitanud, et tema eesmärgiks on saada tööõnnetuse korral seadustega ettenähtud hüvitist ja ühekordset toetust. Seega on sisuliselt viidatud kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusele. Kahju hüvitamise nõude esitamise võimalust on Riigikohus pidanud põhjendatud huviks. Asjakohatud on ringkonnakohtu viited sellele, et kassaator ei ole vaidlustanud Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel. Eesti Haigekassa määras ravikindlustushüvitise, lähtudes KJPS poolt edastatud informatsioonist. Selle informatsiooni ebaõigsust kaebuse esitaja käesolevas menetluses vaidlustabki. Ringkonnakohus on käsitlenud kaebuse eset seetõttu põhjendamatult kitsalt ning see on vastuolus kaebuse esitaja väljendatud tahteavaldustega. Ringkonnakohus on oma seisukohti põhistanud

§ 22lg-ga 1 ja Vabariigi Valitsuse 28.

märtsi

1. a määrusega nr 108 ning jätnud põhjendamatult kohaldamata õnnetusjuhtumi toimumise ajal kehtinud KVTS § 164 lg
2. Kaitseväelaste suhtes rakendub

§ 1

lg 2 kohaselt töötervishoiu ja tööohutuse seadus vaid teenistustingimuste osas ning ulatuses, mille osas eriseadustega või nende alusel kehtestud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Tööõnnetuse määratlemisel tuli arvestada KVTS §-s 164 sätestatuga. KVTS § 164 lg 9 määratleb, milliseid juhtumeid ei loeta kaitseväeteenistuse seaduse mõttes teenistusülesannete täitmiseks. Kui normis toodud asjaolusid ei esine, tuleb kaitseväeteenistuse puhul erinevalt

§ 22lg-s 1 sätestatust eeldada, et õnnetus toimus teenistusülesannete täitmisel.

Kassaator palub mõista vastustajalt välja kassaatori menetluskulud.

1. Kaitsejõudude Peastaabi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub seaduslik alus. Kassaator on meelevaldselt tõlgendanud KVTS § 164 lg-t
2. Ringkonnakohus lähtus vaidluse lahendamisel õigesti

§ 22lg-st 1.

Puhkepäevadel või muul vabal ajal sporti tehes toimunud õnnetused ei ole käsitatavad tööõnnetustena. Kaebaja osales võistlussarjas omal soovil ning asjaolud kogumis kinnitavad, et kaebaja ei täitnud võistlustel osaledes teenistusülesandeid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Tiit Kirsipuu palus halduskohtule esitatud kaebuses tuvastada KJPS toimingute - õnnetusjuhtumi kohta
2. augustil 2006 koostatud akti ja tööinspektsioonile esitatud teatise - õigusvastasus ning tühistada vaideotsus nr MED-11.1-5.1/
3. Käesoleva vaidluse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt küsimust, kas ringkonnakohus on ületanud apellatsioonkaebuse piire ning kas kaebus tulnuks jätta rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti olemuse osas (II) ja lahendab lõpuks kassaatori taotlused (III). I
4. Ebaõige on kassaatori väide apellatsiooni piiride ületamise kohta. Ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. märtsi
6. a otsuse asjas nr 3-3-1-8-04 p 24 ja
7. oktoobri
8. a otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15). Seetõttu oli ringkonnakohus õigustatud käsitlema halduskohtu otsuse õiguspärasust kontrollides ka põhjendatud huvi kui asja lahendamise protsessuaalset külge, selgitamaks välja, kas esitatud kaebus viib sihile või mitte.
9. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib isik esitada kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks üksnes siis, kui tal on selleks põhjendatud huvi. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse esitajal puudus põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, sest Tööinspektsioonile esitatav tööõnnetuse teatis ega ka taotlus tööõnnetuse teatise annulleerimiseks ei ole haldusakt ega oma seetõttu ühegi isiku või haldusorgani, sealhulgas Eesti Haigekassa jaoks siduvust küsimuses, kas teenistujaga toimunud õnnetus on käsitatav tööõnnetusena

§ 22lg 1 mõttes.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et Eesti Haigekassale saadetud teatis tööõnnetuse toimumisest ning samuti annulleerimise teatis ei ole haldusakt. Tööandja edastatud teatised on teabetoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Teatis iseseisvalt ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. II

1. KJPS
2. augusti
3. a kirjale nr MED-11.1-5.1/10351 oli lisatud asetleidnud õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt, milles leiti, et antud õnnetusjuhtumit ei saa kvalifitseerida tööõnnetuseks, kuna tegemist ei olnud tööandja huvides tegutsemisega. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaebuse esitamise eesmärgi - tunnistada õigusvastaseks nii tööõnnetuse teatise annulleeriv teatis kui ka õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt, mis kaebuse esitaja väitel otseselt rikub tema subjektiivseid õigusi, kuna antud akt on teistele haldusorganitele, eelkõige Eesti Haigekassale hüvitise määramisel siduv.

§ 24

lõigete 1 ja 2 kohaselt on tööandjal kohustus uurida tööõnnetuse ja kutsehaigestumise asjaolusid ja põhjusi ning koostada uurimistulemuste kohta akt või tööõnnetuse raport.

§ 24lg-st 4 tuleneb Tööinspektsiooni pädevus tööõnnetuste uurimiseks.

Erinevalt

1. juulil 2006 KJPS poolt Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsioonile esitatud tööõnnetuse teatisest, mis oli esitatud enne õnnetusjuhtumi põhjalikku uurimist, olid annulleerimise teatise esitamise hetkeks selgunud õnnetusjuhtumi juurdlustulemused ning õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktiga tuvastati siduvalt tööõnnetuse mittetoimumine. Kolleegium leiab, et õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti ei saa käsitada pelgalt menetlustoiminguna, millega tehakse kindlaks vaid faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse.
2. Ravikindlustuse seaduse § 53 lg 1 alusel makstakse ajutise töövõime hüvitist töövõimetuslehe alusel. Sotsiaalministri
3. septembri
4. a määrusega nr 109 kehtestatud "Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord" (Hüvitise määramise kord) regulatsiooni alusel oli tööõnnetuse või kutsehaiguse raport üks hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikest muudest dokumentidest (§ 3 p 6). Tööõnnetuse põhjusega väljastatud töövõimetuslehe esitamisel esitab haigekassa tööõnnetuse esinemise kohta kinnituse saamiseks Tööinspektsioonile üksnes päringu (§ 16 lg 5). Hüvitise määramise korra § 17 lg 3 kohaselt esitab haigekassa hüvitise määramisest keeldumise korral taotlejale dokumendi, mis sisaldab ka õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis olid aluseks hüvitise määramisest keeldumisele (p 5). RaKS § 62 lg 1 annab haigekassale pädevuse pikendada vajadusel ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul puudub õigus hüvitist saada. Hüvitise määramise korra § 18 lg 3 alusel on hüvitise väljamaksmise pikendamisel kindlustatud isikul võimalik esitada asja kohta oma arvamus ning vastuväited. Kolleegium möönab, et eeltoodud sätted annavad Eesti Haigekassale hüvitise määramisel küll õiguse kontrollida hüvitise maksmise aluseks olevate muude dokumentide formaalsetele nõuetele vastavust, kuid see ei võimalda teha järeldust, et haigekassa on hüvitise määramise otsustamisel pädev ümber hindama Tööinspektsiooni või tööandja (juhul kui Tööinspektsioon ei pea ise vajalikuks tööõnnetuse uurimist läbi viia) käsitlust tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise kohta. Tööõnnetuse tuvastamise pädevus oli üksnes tööandjal ja Tööinspektsioonil. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti esitamise ajal kehtinud õigusaktid ei võimaldanud haigekassal ka ettekirjutusega nõuda tööandjalt akti tühistamist ning uue menetluse läbiviimist. Kuna ei ravikindlustuse seadus ega ka Hüvitise määramise kord anna haigekassale tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise fakti ümberhindamise pädevust, otsustatakse õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga üldiselt lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte. Seetõttu mõjutab kaebuse esitaja õigusi otseselt see, kuidas vastustaja õnnetust käsitas. Kolleegiumi hinnangul on antud juhul õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määrati osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki menetlusosalistele koheselt veel mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna.
5. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles tööandja fikseerib, et tööõnnetust ei toimunud, toob kaebajale iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav, mistõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebaja on vaidlustanud Eesti Haigekassa tegevust temale ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel. III
6. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tühistada Kaitsejõudude Peastaabi
7. novembri
8. a vaideotsus nr MED-11.1-5.1/
9. Käiguta jätmise määruses juhtis halduskohus kaebaja tähelepanu sellele, et kaebuse tegelikuks esemeks on Kaitsejõudude Peastaabi toiming, millega paluti Tööinspektsioonil annulleerida eelnevalt saadetud tööõnnetuse teatis. Seega andis kohus kaebajale võimaluse oma taotlust muuta. Kaebaja muutis esialgset kaebust, täiendades seda nõudega tuvastada õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti ning
10. augustil 2006 saadetud teatise õigusvastasus. Kaebaja asus seisukohale, et vastustaja oli õnnetujuhtumi menetlemisel nii õnnetusjuhtumi kohta vormistatud akti kui Tööinspektsioonile saadetud tööõnnetuse annulleerimise teatise koostamisel puudulikult ja vääralt tõlgendanud materiaal- ja menetlusõiguslike norme. Sellega kaotas kaebaja võimaluse saada tööõnnetuse korral makstavat 100% suurust ajutise töövõimetuse hüvitist ning riigi poolt kaitseväelasele makstavat ühekordset toetust. Kolleegium on mitmes lahendis (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
11. jaanuari
12. a määrus asjas nr 3-3-1-4-04,
13. novembri
14. a otsus asjas nr 3-3-1-54-05 jt) rõhutanud, et kohus peab juhinduma mitte protsessiosalise esitatud taotluse sõnastusest, vaid lähtuma protsessiosalise tegelikust tahtest ning arvesse tuleb võtta isiku eesmärki kaebuse esitamisel. Kolleegiumi hinnangul oli kaebuse esitamise eesmärgiks saada tööõnnetuse korral RaKS § 54 lg 1 p-s 6 ja KVTS § 164 lg-s 4 ettenähtud hüvitist ja ühekordset toetust. Eesmärgi saavutamiseks on vajalikud õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti tühistamine ja uue akti vastuvõtmine. Kuna kolleegiumi arvates on õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt eelhaldusakt, mitte toiming, siis ei vii esitatud kaebus (tuvastamiskaebus) kaebajat sihile, sest haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist. Seega võib haldusakti kehtivus ära langeda vaid mõne eeltoodud tingimuse esinemisel, mistõttu isegi kui kohus tuvastaks õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti õigusvastasuse, ei võimaldaks see kaebajal saavutada taotletud eesmärki, sest haldusorganid võiksid hüvitise ja ühekordse toetuse määramisel võtta aluseks õigusvastase, kuid siiski kehtiva eelhaldusakti (õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt). Seetõttu oleks vajalik minna üle ühelt kaebuseliigilt teisele.
15. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis tegi
16. aprillil 2007 asjas nr 3-3-1-6-05 otsuse, milles käsitles tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku küsimust ning asus seisukohale, et üksnes kaebajal on õigus valida, milline õiguskaitsevahend on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust ning kui kaebaja kohtu pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Käesolevas asjas võimaldaks kaebajat sihile viia tühistamiskaebuse rahuldamine, millega kohus tühistaks tööandja poolt koostatud otsuse (akti). Sellisel juhul oleks tööandja kohustatud läbi viima uue menetluse ja tegema uue otsuse. Kolleegium on seisukohal, et sarnaselt tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekuga võivad kaebuse liigi muutmisel tuvastamiskaebusest tühistamiskaebuseks kaasneda kaebajale negatiivsed tagajärjed, nt lühem kaebetähtaeg, mistõttu on HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 senise tõlgendamise praktika rakendatav ka tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas. Kolleegium ei näe mõistlikke põhjendusi, mis õigustaksid tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas tõlgendada HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 regulatsiooni teisiti. Seetõttu on tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele üleminekuks samuti vajalik kaebaja (ja teiste menetlusosaliste) nõusolek. Kaebuse liigi muutmiseks nõusoleku küsimise kohustuslikkus tagab menetlusosalistele võimaluse ette näha kohtu võimalikku käitumist. Kui kaebuse esitaja palub kohtul kaebust muuta ning teised menetlusosalised selleks nõusolekut ei anna, võib kohus HKMS § 19 lg 8 alusel kaebust muuta, kui kohus peab kaebuse muutmist siiski otstarbekaks. Kohus peab kaebuse liigi muutmise otstarbekust sellisel juhul ka põhjendama. Kuna kaebuse muutmisel tuleb kontrollida kaebuse tähtaegsust ning asja menetlemisel tühistamiskaebusena ka erinevaid tõendeid, ei saa kolleegium käesoleval juhul kassatsioonimenetluses kaebuse liiki ise muuta.
17. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tuvastada nii toimingu kui akti õigusvastasus. Halduskohus leidis, et puudub alus Tiit Kirsipuu kaebuse rahuldamiseks osas, mis puudutab KJPS toiminguid õnnetusjuhtumi kohta akti koostamisel ja annulleeriva teatise esitamisel. Kuigi kohus kontrollis akti õiguspärasust, nähtub kohtu järeldustest, et eelkõige kontrolliti akti vastuvõtmisele eelnenuid toiminguid. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kaebaja halduskohtu otsuse täies ulatuses ega nõustunud ka kohtu käsitlusega õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti õiguspärasuse küsimuses. Kaebusest nähtub selgesti, et kaebaja hinnangul rikub tema subjektiivseid õigusi nii KJPS poolne annulleeriva teatise esitamine kui ka õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt, millega tuvastati, et õnnetusjuhtumit ei saa käsitada tööõnnetusena. Ringkonnakohus on andnud hinnangu vaid toimingule ning jätnud kontrollimata õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti formaalse ja materiaalse õiguspärasuse. Jättes analüüsimata õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti õiguspärasuse, on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning see viib ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ning selles osas asja uueks läbivaatamiseks saatmiseni. Kuna kolleegium kvalifitseeris haldusorgani koostatud akti eelhaldusakti, mitte menetlustoiminguna, siis tuleb asi saata tagasi Tallinna Halduskohtule. Halduskohtul tuleb kontrollida eelhaldusakti õiguspärasust ning juhul, kui kaebaja soovib enne kohtuistungit kaebust muuta, küsida selles osas vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 menetlusosalise seisukohta.
18. Kolleegium rõhutab, et õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktile kui eelhaldusaktile kehtivad tavapärased haldusaktile kehtestatud vormi ja sisu nõuded, mistõttu tuleb halduskohtul enam tähelepanu pöörata akti motiveerituse ning õigusliku ja faktilise aluse olemasolu küsimusele. Kui kohus muudab asja uuel läbivaatamisel kaebuse liiki, tuleb täiendavalt kontrollida kaebuse tähtaegsust ning vajadusel ennistamise aluseid. Kolleegium peab samuti vajalikuks märkida, et hääleõigusega usaldusisiku või töökeskkonnavoliniku kohustusliku osavõtu eesmärk on lisaks töötajate esindamisele informeerimis- ja konsulteerimisprotseduurides ka objektiivse ja efektiivse uurimismenetluse läbiviimise ning õigusaktidele vastava lõppotsustuse tegemise tagamine, mistõttu ei saa nende isikute puudumist pidada väheoluliseks.
19. Kolleegium käsitleb lisaks eeltoodule küsimust, millist tähendust omab tööõnnetuse fakti kontrollimisel KVTS § 164 lg 9 regulatsioon. Tööõnnetus on

§ 22

lg 1 kohaselt töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Õnnetusjuhtumi toimumise (9. juuli 2006) ning akti väljaandmise (31. august 2006) ajal ei olnud

§ 22

lg 1 sõnastuses märgitud tingimust, et tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.

§ 22

lg-t 1 täpsustati töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse (jõustus

1. märtsil 2007) punktiga
2. Seega on nii halduskohus kui ka ringkonnakohus võtnud asja lahendamisel aluseks

§ 22lg 1 ebaõige redaktsiooni.

Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud tööandja huvides tegutsemise hindamisel kohaldamata õnnetusjuhtumi toimumise hetkel kehtinud KVTS § 164 lõike 9 (kehtivas redaktsioonis § 164 lg 6), mis loetleb ammendavalt, milliseid olukordi ei saa kaitseväeteenistuses lugeda teenistusülesannete täitmiseks. Kui KVTS § 164 lg-s 9 nimetatud asjaolusid ei esine, tuleb kaitseväeteenistuses eeldada, et õnnetus toimus teenistusülesannete täitmisel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Õige on küll kaebaja osutus

§ 1

lg-le 2, mis näeb ette piirangud

rakendamisele kaitseväelaste teenistustingimuste ja töö osas, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole KVTS § 164 lg-ga 9 kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioonist erinevat korda. KVTS § 164 tervikuna reguleerib eelkõige kaitseväelase hukkumise ja töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu makstava toetuse taotlemise aluseid. KVTS § 164 lg 9 sõnastus on mõnevõrra eksitav, viidates olukordadele, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks kogu kaitseväeteenistuse seaduse mõistes. Kolleegiumi hinnangul on viidatud sätte eesmärgiks KVTS § 164 lg 1 regulatsiooni täpsustamine. Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti andmise hetkel kehtinud

§ 22

lg 1 sõnastusest nähtub, et tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit. Tegemist on erialusega ning see ei pruugi olla otseselt seotud teenistusülesannete täitmise faktiga. Koosmõjus KVTS § 164 lg-s 9 määratletud tingimustega tuleb tööõnnetuse uurimisel hinnata, kas on täidetud

§ 22lg-s 1 toodud tööõnnetuse legaaldefinitsiooni tingimused.

1. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu
2. märtsi
3. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsuse haldusasjas nr 3-06-2432 osas, millega jäeti rahuldamata Tiit Kirsipuu nõue tunnistada õigusvastaseks Kaitsejõudude Peastaabi
6. augustil 2006 õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt ning tühistada Kaitsejõudude Peastaabi
7. novembri
8. a vaideotsus nr MED-11.1-5.1/
9. Kolleegium saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht õnnetusjuhtumi kohta
10. augustil
11. a koostatud akti õiguspärasuse osas ning vajadusel, lähtudes HKMS § 19 lgst 8, võimaldada kaebajal oma taotlust muuta. Kuivõrd Riigikohus ei tee käesolevas asjas lõplikku lahendit, vaid saadab asja uueks arutamiseks halduskohtule, ei lahenda Riigikohus ka menetluskulude küsimust. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann