Obsah (6)

§ 711§ 74§ 66§ 78§ 11§ 182

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-47-08 2

§ 711lõikes 7 sätestatud asjaolu kautsjoni tagastamiseks.

Kautsjoni tühistamise vajadus tulenes ka kautsjoni kestusele

§ 74

lõikes 1 sätestatud tähtaegade kohaldamisest protsessianaloogia korras - kautsjoni kohaldamine saanuks kesta

1. novembrini 2002, erandjuhul mitte rohkem kui
2. maini
3. Kautsjoni tühistamata jätmine riivas ebaproportsionaalselt omandiõigust. Kaebaja oli kautsjoni tasumiseks sunnitud võtma laenu, mille ta pidi laenulepingu kohaselt tagastama hiljemalt
4. mail
5. Kautsjoni õigeaegse tühistamise korral saanuks kaebaja tagastada laenu juba
6. aasta kevadel ega oleks pidanud tasuma täiendavat intressi 75 000 krooni ja viiviseid 395 000 krooni. Vastustaja tegevusetuse tõttu kandis kaebaja kahju kokku 470 000 krooni. Lisaks oli kaebaja sunnitud kandma õigusabikulu seoses kautsjoni tühistamise taotluse esitamise ja edasikaebustega. Õigusabikulud tasus kokkuleppe alusel kolmas isik, kellele kaebaja on hüvitanud 24 300 krooni.
7. Tallinna Halduskohtu
8. jaanuari
9. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) kahju hüvitamise üheks kohustuslikuks elemendiks on MTA väidetava tegevusetuse õigusvastasus.

§ 66

lg 1 kohaselt võidakse kohaldada tõkendit, kui on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibiv süüdistatav või kohtualune hoiab uurimisest või kohtust kõrvale, takistab tõe tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist, samuti kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Seega pole tõkendi kohaldamise aluseks üksnes uute kuritegude sooritamise või eeluurimisest ja kohtust kõrvale hoidumise oht, mille kohus tõkendi asendamise määruses kaebaja puhul välistas, vaid tõkendit kohaldatakse muu hulgas ka kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Sellest, et kohus ei tühistanud tõkendit, vaid asendas raskema tõkendi kergemaga, järeldub, et kohus pidas kautsjoni kohaldamist kohtuotsuse täitmise tagamiseks oluliseks: linnakohtu 27. mai 2002. a määrusest nähtuvalt leidis prokurör, et kautsjonisumma peaks olema suurusjärgus, mis vastaks tekitatud kahjule. Kaebaja määrust ei vaidlustanud ning järelikult nõustus, et tõkendi kohaldamise eeldused on täidetud; 2) tulenevalt

§ 78lõikest 1 tõkend tühistatakse, kui selle kohaldamiseks puudub edasine vajadus.

Seega on tõkendi tühistamise eelduseks senise vajaduse äralangemine asjaolude muutumise tõttu.

§ 711

lg 51 kohaselt võib tõkendit kautsjon uurija või prokuröri ettepanekul muuta või tühistada ainult kohtunik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 7 kautsjon tagastatakse, kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune ei riku kutse peale ilmumise kohustust, samuti kui kohtunik on kautsjoni muutnud või tühistanud uurija või prokuröri ettepanekul, kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu või kohtualuse õigeksmõistmisel; lg 6 näeb aga ette, et kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune hoidub mõjuva põhjuseta kohtueelsest uurimisest või kohtust kõrvale või paneb tahtlikult toime uue kuriteo, kantakse kautsjon pärast tsiviilhagi rahuldamiseks ja kohtukulude hüvitamiseks vajaliku summa mahaarvamist kohtuotsusega või kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega riigituludesse. Neist sätetest tuleneb, et asjaolu, et kautsjoni vastu vabadusse lastud isik ei riku kutse peale ilmumise kohustust või ei hoidu mõjuva põhjuseta uurimisest kõrvale, ei tingi tõkendi tühistamist. Need on vaid eelduseks kautsjoni hilisemale tagastamisele. Vastasel korral tagatakse just kautsjoniga kohtuotsuse täitmine ja ülejäänu kantakse kohtuotsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega riigituludesse; 3) taotluse kautsjoni tühistamiseks esitas kaitsja enam kui aasta pärast selle kohaldamist ning seega ei peetud vähemalt juunini 2003 tõkendit põhjendamatuks. Seisukoha muutumist tinginud uusi olulisi asjaolusid nagu ka laenu võtmist ja selle tähtpäevaks tagastamata jätmisega materiaalsete sanktsioonide kaasnemist taotluses ei märgita. Taotluse jättis uurija 30. juuni 2003. a määrusega rahuldamata põhjendusega, et eeluurimisel ei ilmnenud asjaolusid, mis lükkaksid ümber kaebajale esitatud süüdistuse ning tingiksid tõkendi ümberhindamise. Määruses osutatakse, et kaebajale esitatud süüdistuse kohaselt jäi tema tegevuse tulemusena riigieelarvesse laekumata käibemaks 856 764 krooni. Seega pidas uurija silmas endiselt vajadust tagada võimaliku kohtuotsuse täitmine. Määruse põhjendatust on kontrollitud kriminaalmenetluses ettenähtud korras kuni Riigiprokuratuurini ning leitud, et määrus on seaduslik. Kuna kaebeõigust, millele Riigiprokuratuuri 24. juuli 2003. a vastuses viidati, kaebaja ei kasutanud ega vaidlustanud riigi peaprokuröri otsust kohtus, siis järelikult nõustus ta otsuse argumentatsiooniga; 4) kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kautsjoni tähtaja suhtes sai ja tuli kohaldada protsessianaloogia korras

§ 74

lõikes 1 sätestatud tähtaegu, ning leiab, et MTA uurija ei pidanud ka omaalgatuslikult tegema kohtule ettepanekut kautsjoni varasemaks tühistamiseks või pikendamiseks. Kriminaalmenetluse koodeksis ei ole kautsjoni kohaldamise kestusele konkreetseid tähtaegu kehtestatud ega selles osas tähtaja pikendamist ette nähtud. Vahi alla võtmisele kui isiku põhiõigusi erakordselt riivavale tõkendile olid kehtestatud konkreetsed tähtajad (

§ 11

lg 2, § 351 lg 1, § 67 lg 2, § 711 lg 11, § 73 lg 51).

§ 74

lg 1 kohaselt ei tohi kriminaalasja uurimisel vahi all pidamine kesta üle kuue kuu, erandjuhul kuni aasta. Tõkendid on erineva intensiivsusega, mistõttu on seadusandja pidanud vajalikuks nende kohaldamist erinevalt reguleerida ja pole pidanud silmas ega võimalikuks eri tõkendite osas analoogia kohaldamist. Kautsjon on oma õiguslikult olemuselt sarnane vahi all pidamisele ainult selles mõttes, et mõlemad on tõkendid ja tähendavad isiku õiguste piiramist, kuid õiguste riive ulatus on olulisel määral erinev. Seetõttu on ekslik kaebaja väide, et Kriminaalmenetluse koodeksist tulenes üheselt, et vastustaja oli hiljemalt kaebaja taotluse saamisel kohustatud esitama kohtule taotluse tõkendi kautsjon tühistamiseks. Tegutsemiskohustust ei ole käesoleval juhul rikutud. Seega ei olnud uurija kautsjoni tühistamisel tegevusetu ega viivituses. Kohus osutab, et Kriminaalmenetluse koodeksi eelviidatud sätete sisu ja põhimõtted ei muutunud ka

1. juulil 2004 Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisega (KrMS § 127, § 130, § 135, § 137 jm); 5) kaebaja on väitnud ka menetlustoimingutega põhjendamatut viivitamist, väites, et kautsjoni kohaldamise varasema lõpetamise korral ei oleks kahju tekkinud. Menetlustoimingutega põhjendamatu viivitamine ei ole kinnitust leidnud. Puuduvad andmed, et eeluurimise seaduslikkuse üle järelevalvet teostavad prokurörid oleksid tuvastanud uurijapoolseid minetusi. Linnakohtu määruses vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks on peetud konkreetset kriminaalasja spetsiifiliseks ja aeganõudvaks. Ehkki väidetavalt ei esitatud kaebajale ühtegi kutset ning viimased uurimistoimingud enne kautsjoni tühistamise taotlemist sooritati kaebaja suhtes mais 2002, ei tähenda see, et uurimine olnuks seiskunud või juba lõpule viidud. Arvukatest tunnistajate ülekuulamise protokollidest nähtuvalt tehti asjas palju uurimistoiminguid; 6) MTA ei ole avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt toiminud. Õiguspärane toiming ei saa rikkuda isiku põhiseaduslikke ega muid õigusi. Muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimiseks puudub vajadus. MTA on keeldunud kahju hüvitamise taotluse kohtuvälisest rahuldamisest sisuliselt õiguspäraselt. HMS §-st 58 tulenevalt ei oma vaidluse lõpptulemuse seisukohast tähtsust, kas MTA järgis kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel menetlusnõudeid.
2. J. Mugra esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti
3. juuni
4. a otsus nr 6-2/217 ja hüvitada Maksu- ja Tolliameti õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju summas 458 300 krooni.
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a otsusega rahuldati J. Mugra apellatsioonkaebus osaliselt, tühistati halduskohtu otsus ja tehti asjas uus otsus. MTA-lt mõisteti J. Mugra kasuks välja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest hüvitis 236 000 krooni ja menetluskulud summas 52 107,49 kr. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Tallinna Linnakohtu
8. mai
9. a määrusest nähtuvalt on vahi alla võtmise põhjuseks apellandi võimalus jätkata vabaduses viibides kuritegude toimepanemist, minna pakku uurimise ja kohtu eest ning hakata takistama tõe tuvastamist kriminaalmenetluses. Linnakohtu
10. mai
11. a määrusest nähtuvalt õigustas vahi all pidamise jätkamist lisaks eelnevalt nimetatutele ka võimalus mõjutada vabaduses viibivaid ja kuriteo toimepanemisega seotud isikuid, mida kohus pidas kuritegude jätkamiseks. Linnakohtu
12. mai
13. a määrusest nähtuvalt õigustasid apellandi vahi alt vabastamist ja kautsjoni kohaldamist asjaolud, et pole alust arvata, et apellant hakkaks toime panema uusi kuritegusid või hakkaks kõrvale hoiduma eeluurimisest ning kohtust. Seega järeldub nimetatud määrusest, et kõik vahi alla võtmise määruse põhjendustes nimetatud alused kautsjoni kohaldamiseks olid ära langenud. Kohtumäärusest ei nähtu, millistel põhjustel kautsjoni kohaldamist vajalikuks peeti. Vahi alla võtmise ja seega ka kautsjoni kohaldamise aluseks saab lisaks nendele puuduvatele alustele olla ka kohtuotsuse täitmise vajadus (

§ 66lg 1, § 73 lg 1).

Kuigi linnakohtu määrustest ei nähtu selgelt kautsjoni kohaldamise aluse olemasolu, on see kohtumääruse põhjendustest kaudselt tuletatav. Teiste aluste puudumine ja prokuröri seisukoht

1. mai
2. a määrusest nähtuvalt kinnitavad halduskohtu otsuse seisukoha õigsust, et just kohtuotsuse täitmise tagamine oli eesmärgiks kautsjoni kohaldamisel; 2) kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus, mis oli kautsjoni aluseks

§ 66lg 1 ja § 73 lg 1 kohaselt, ei olnud enam kautsjoni nõudmise aluseks 1.

juulil 2004 jõustunud Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a määruses asjas nr 3-1-1-80-07 asuti seisukohale, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Maksuameti ülesanne oli nimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusest nähtuvalt jälgida, kas kautsjoni edasine kohaldamine on vajalik. Kautsjoni aluse äralangemisel tulnuks kautsjon tagastada. Kautsjon tagastati apellandile linnakohtu
3. mai
4. a määruse alusel. Kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus ei olnud enam kautsjoni nõudmise aluseks
5. juulist 2004, mil jõustus Kriminaalmenetluse seadustik. Seega oli vastustaja poolt kautsjoni tagastamata jätmiseks vajalike toimingute tegemata jätmine õigusvastane hiljemalt alates
6. juulist 2004; 3) apellant taotles kautsjoni tühistamist
7. a juunis. Maksuameti
8. juuni
9. a määrusest nähtuvalt on uurija asunud seisukohale, et kautsjoni kohaldamise alused ei ole ära langenud ning riigieelarvesse jäi kuriteo tulemusel laekumata 856 764 krooni. Süüdistust ei ole menetluse käigus ümber lükatud. Tartu Prokuratuur nõustus Maksuameti seisukohaga. Riigiprokuratuuri
10. juuli
11. a vastusest kaebusele nähtub, et ka Riigiprokuratuuri arvates on jätkuvalt olemas alused kautsjoni kohaldamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kautsjoni tagastamise taotluse rahuldamata jätmine vastustaja poolt esitatud põhjendustel ei olnud piisavalt motiveeritud. Maksuamet oleks pidanud kaaluma kautsjoni kui omandiõiguse piirangu jätkuvat proportsionaalsust. Ent kahju hüvitamise eelduseks on vastustaja tegevusetuse materiaalne õigusvastasus. Kahju tuleb hüvitada üksnes siis, kui vastustaja oleks kaalumise tulemusel pidanud jõudma järeldusele, et kautsjon tuleb tagastada. Kolleegiumi arvates ei saa apellandi omandiõigust pidada aga kaalukamaks kui huvi kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja sellel alusel kautsjoni mittetagastamist. Halduskohus selgitas õigesti, et kriminaalmenetluses viidi läbi hulgaliselt menetlustoiminguid pärast kautsjoni tasumist ning kriminaalmenetluse läbiviimisel ei toimunud ebamõistlikku viivitust. Kautsjoni kohaldamine üle ühe aasta ei olnud seetõttu õigusvastane; 4) eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kahju hüvitamine saab olla põhjendatud vastustaja tegevusetusega kautsjoni tagastamiseks vajalike toimingute tegemisel alles alates
12. juulist
13. Vastustaja tegevuse õigusvastasus lõppes
14. aprillil 2005 kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse tegemisega ja selle alusel kautsjoni tühistamisega; 5) laenulepingu alusel tasutud intressid ja viivis on käsitatavad apellandi kahjuna. Laenulepingu olemasolu ja selle alusel Tiit Kuusikule intressi ja viivise tasumine on piisavalt usaldusväärselt tõendatud nii apellandi seletuste, Tiit Kuusiku kinnituse kui Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse
15. veebruari
16. a maksuotsusega nr 12-5758, mille asjaolud ja õiguspärasus nähtuvad Tartu Ringkonnakohtu
17. detsembri
18. a otsusest haldusasjas nr 3-07-
19. Tartu Ringkonnakohtu otsus on jõustunud; 6) kahju hulka ei kuulu apellandi esindajale makstud tasu õigusabi eest kriminaalmenetluses. Nimetatud kulude väljamõistmise kord on ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise ajal kehtinud KrMS §-dega 183, 189 lg 1 ja
20. Sellise otsustuse vaidlustamise võimalus on sätestatud KrMS §des 228-
21. Nende õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisel ei ole menetlusosalisel õigust nõuda menetluskulude hüvitamist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahjuna halduskohtus; 7) vastustaja tegevusetuse õigusvastasus oli põhjuslikus seoses kaebajal kahju tekkimisega. Kautsjoni tagastamisel ei oleks kaebaja pidanud kautsjoni tasumiseks võetud laenult enam intressi ja ka viivist tasuma; 8) apellant tasus T. Kuusikule laenulepingu alusel viivist 1000 krooni päevas. Vastustaja tegevuse õigusvastasus kestis
22. juulist 2004 kuni
23. aprillini 2005, seega kokku 295 päeva. Selle perioodi eest tasus apellant viivist summas 295 000 krooni. Intressi maksis apellant selle perioodi eest üksnes kuni
24. maini
25. Viivise suurus ei ole ebamõistlikult suur, arvestades, et laenulepingul ei olnud tagatist. Ent hüvitise suuruse määramisel ei saa piirduda üksnes eelnimetatud summa tuvastamisega; 9) apellant ei ole laenu põhisummat kasvõi osaliselt enne kautsjoni tagasisaamist võlausaldajale tagastanud. Apellant ei ole esitanud ka selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et tal puudus
26. a kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni võimalus laenu põhisumma võlgnevust vähendada. Asjaolu, et tal puudusid piisavad rahalised vahendid kautsjoni tasumiseks kautsjoni kohaldamisel, ei tähenda, et tal ei võinud tekkida selliseid vahendeid hiljem. Kolleegium leiab, et usutavaks saab pidada apellandi võimaluste puudumist laenu põhisummat varem tagastada üksnes 80% ulatuses laenusummast, arvestades põhivõla suurust. Seetõttu tuleb hüvitist vähendada 20% võrra tekkinud kahjust. Hüvitis tuleb määrata seega 80% x 295 000 = 236 000 krooni; 10) kaebaja ei vaidlustanud kohtus vastustaja otsust jätta kautsjon tagastamata ega tegevusetust kautsjoni tagastamiseks vajalike toimingute tegemisel. Kaebaja põhjendas sellist tegevusetust asjaoluga, et kaebuse esitamise korral ei oleks kautsjoni tagastamine toimunud kiiremini ning ta jäi lootma kriminaalmenetluse kiirele lõpuleviimisele. Riigiprokuratuuri vastuse saamisest
27. juulil 2003 kuni kautsjoni tagastamiseni linnakohtu
28. mai
29. a määrusega möödus üle ühe aasta ja üheksa kuu. Arvestades kohtumenetluse kestust ei ole välistatud, et apellant oleks kautsjoni kohtusse pöördumisel kiiremini tagasi saanud, kuid see ei ole tõenäoline. Õigeaegsete õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa kahju ärahoidmisel apellandile ette heita. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
30. MTA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt: 1) kohtuotsus oli üllatuslik. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Menetlusosalised ei olnud väitnud, et J. Mugra suhtes kohaldati kautsjonit üksnes kohtuotsuse täitmise tagamiseks; 2) ringkonnakohtu istung toimus
31. veebruaril 2008 ja otsus tehti
32. märtsil
33. Ringkonnakohus tugines peamiselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
34. märtsi
35. a lahendile asjas nr 3-11-80-
36. Kohtuistungi toimumise ajaks ei olnud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendit veel tehtud ning sellest tulenevalt ei saanud MTA pärast kohtuistungi toimumist tehtud Riigikohtu lahendi seisukohtade suhtes oma arvamust esitada. Ringkonnakohus oleks pidanud menetluse vastavalt TsMS §-le 437 uuendama ja võimaldama menetlusosalistel esitada väiteid Riigikohtu lahendis esitatud seisukohtadele; 3) ringkonnakohus on jätnud hindamata MTA uurimisosakonna uurija kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, milles on leitud, et J. Mugrale ei kuulu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele, kuna ta ise põhjustas endalt vabaduse võtmise oma tahtliku tegevusega; 4) ringkonnakohus ületas oma pädevust, asudes tuvastama kautsjoni kohaldamise aluseid. Kautsjoni kohaldamise määruses märgitud põhjendused ei oma iseseisvat tõenduslikku ja õiguslikku tähendust ning lähtuda tuleb kautsjoni kohaldamise määruse resolutiivosast ning eeldada, et kautsjonit kohaldati muu hulgas ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või uue kuriteo toimepanemise vältimiseks; 5) ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et alates
37. juulist 2004 ei olnud Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtuotsuse täitmise vajadus enam kautsjoni kohaldamise aluseks. KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muu hulgas kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise võimalikkust. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06 märkinud, et vahistamise eesmärk saab lõppastmes olla vaid isiku toimetamine kohtu ette; 6) üksnes oletuslik on ringkonnakohtu seisukoht, et J. Mugra ei oleks tõenäoliselt kautsjoni saanud kiiremini tagasi kohtusse pöördudes.
38. aastal kehtinud HKMS § 13 lg 1 järgi pidi halduskohus asja läbi vaatama mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kaebuse esitamisest. Samuti oleks J. Mugra saanud alates
39. juulist 2004 taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on veel põhjendatud. Seega olid J. Mugral kahju vähendamiseks kasutada efektiivsed õiguskaitsevahendid; 7) avalik-õiguslikus suhtes on selle eripärast tulenevalt välistatud viivise väljamõistmine. Nii on see ka Saksa õiguses. Kaheldav on, kas Riigivastutuse seadus on kohaldatav kriminaalmenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamisel; 8) õigusabikulude väljamõistmine J. Mugra kasuks oli alusetu, sest puudusid õigusabikulude tasumist tõendavad dokumendid ning halduskohtus ja ringkonnakohtus tõendas J. Mugra esindaja õigusabikulude kandmist üksnes advokaadi kinnitusega.
40. J. Mugra kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta MTA kasstatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt ei olnud kohtuotsus üllatuslik, kuna halduskohtumenetluses kehtivad uurimisprintsiibist tulenevad erisused. Ringkonnakohus ei ole ületanud oma pädevust. MTA tegevus oli õigusvastane. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa J. Mugrale ette heita. Eesti seadused ei keela viivise tasumisega saadud kahju hüvitamist.
41. J. Mugra kassatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsused ulatuses, millega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja hüvitada kahju täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse kohaselt: 1) asjas ei ole tõendatud, et kautsjoni kohaldamise eesmärk oli kohtuotsuse täitmise tagamine. Seda põhjendust ei ole esitatud üheski määruses. Kautsjoni kohaldamise eesmärgiks oli tagada kassaatori ilmumine kriminaalmenetluse eeluurimise toimingutele. Asjaolu, et kriminaalmenetluses viidi hiljem läbi hulgaliselt menetlustoiminguid, ei saa olla määrav, sest ühtegi neist toimingutest ei ole tehtud kassaatori suhtes. Kautsjon ei saa tagada teiste isikutega (nt tunnistajatega) seotud menetlustoimingute tegemist. MTA poolt tegemata jäetud toiming - kautsjoni tühistamise taotlemata jätmine kohtult - rikkus kaebaja õigusi ja tekitas talle kahju ka siis, kui kautsjoni kohaldamise eesmärgiks oli kohtuotsuse täitmise tagamine. Seetõttu tuleb vastustajalt hüvitisena välja mõista kogu laenulepingu poolt makstud intress 75 000 krooni ja viivised 383 300 krooni; 2) ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes arvestamata kassaatori selgitustega, et laenu tagastamine enne talle kautsjoni tagastamist ei olnud võimalik. Kohus ei ole viidanud ühelegi tõendile või asjaolule, mis viitaks, et kassaator pahatahtlikult viivitas laenusumma varasema tagastamisega.
42. MTA kirjalikus vastuses J. Mugra kassatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt ei tugine J. Mugra kohtuotsustega kindlakstehtule, vaid on esitanud oma versiooni sündmuste käigust ja faktilistest asjaoludest. Kriminaalmenetluse eesmärgid tingivad ka selliste menetlustoimingute teostamise, millele kahtlustatav ise vahetult allutatud ei ole. Kuna kautsjon pidi vältima kahtlustatava kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, uue kuriteo toimepanemist kui ka tagama kohtuotsuse täitmist, siis oli uurija tegevus taotluse rahuldamata jätmisel täiesti õiguspärane. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et J. Mugra pole esitanud tõendeid selle kohta, et tal puudus
43. a kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni võimalus laenu põhisumma võlgnevust vähendada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
44. Kolleegium lahendab kõigepealt küsimuse, millist materiaalõigust tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada ja kui kaugele ulatub sealjuures kohtu pädevus (osa I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha, kas ja kui, siis missuguse ajavahemiku osas toimus kautsjoni kohaldamine õigusvastaselt (osa II) ning lahendab hüvitise suuruse küsimuse (osa III). Seejärel käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuste ülejäänud väiteid (osa IV). I
45. Käesolevat vaidlust on lahendanud halduskohtud ning juhindunud sealjuures materiaalõigusena Riigivastutuse seaduse sätetest. RVastS § 7 lg 1 näeb ette, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS §-d 3, 4 ja 6 reguleerivad vastavalt haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet, toimingu lõpetamise nõuet ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuet. Kolleegium leiab, et ehkki nimetatud sätted reguleerivad grammatiliselt võttes üksnes haldusakti või toiminguga seonduvat, on Riigivastutuse seaduse reguleerimisala tervikuna siiski laiem. RVastS § 1 lg 1 kohaselt sätestab Riigivastutuse seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. Seaduse reguleerimisalast on välistatud üksnes eraõiguslike suhete pinnalt tekkivad nõuded (RVastS § 1 lg 2). Ka RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhtumil, kus kahju tekitaja on haldusorgan ja kahju tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on Riigivastutuse seadus kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. Käesolevas asjas on väidetav kahju tekitatud MTA poolt kriminaalasja kohtueelse menetluse raames kautsjoni tühistamise taotluse esitamata jätmisega. Seega on tegemist avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuga ning kohaldamisele kuulub Riigivastutuse seadus. Ükski teine eriseadus selliselt tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri.
46. Kolleegium ei nõustu MTA seisukohaga, et ringkonnakohus ei saanud haldusasja läbivaatamisel tuvastada kautsjoni kohaldamise aluseid. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise asjade läbivaatamine on HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Väidetav kahju käesolevas asjas on tekitatud avalik-õiguslikus suhtes. Teistsugust menetluskorda ei ole käesoleva kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks ette nähtud. Seega on kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamine samuti halduskohtu pädevuses. Käesoleva asja lahendamiseks oli oluline tuvastada, mis põhjustel kautsjoni kohaldati. II
47. Kuni
48. juunini 2004 kehtinud

§ 66

lg 1 sätestas, et tõkendit võib kohaldada juhul, kui on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibiv süüdistatav või kohtualune hoiab uurimisest või kohtust kõrvale, takistab tõe tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist, samuti kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Tallinna Linnakohtu

1. mai
2. a määruses, millega J. Mugra võeti vahi alla, oli märgitud: "Arvestades eeltoodud asjaolusid, leiab kohus, et on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibides võib kahtlustatav jätkata kuritegude toimepanemist, minna pakku uurimise ja kohtu eest ning hakata takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas." (I kd tl 13). Linnakohtu
3. mai
4. a määruses, millega asendati tõkend vahi all pidamine tõkendiga kautsjon, märgiti järgmist: "Kohtul ei ole alust arvata, et Jaan Mugra hakkaks toime panema uusi kuritegusid või hakkaks kõrvale hoiduma eeluurimisest ning kohtust." (I kd tl 15). Seega võib kahe määruse omavahelisest võrdlusest teha järelduse, et kautsjoni kohaldamise ajaks olid ära langenud kaks tõkendi alust - võimalus, et J. Mugra võib toime panna uusi kuritegusid või hoiduda kõrvale eeluurimisest ja kohtust. Kuna tõkendit kautsjoni kujul siiski kohaldati, oli järelikult alles jäänud üks vahistamise määruses toodud asjaoludest - võimalus, et J. Mugra hakkab takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas. Teine tõkendi alus, mis kautsjoni kohaldamise määruse järgi polnud ära langenud, kuid mis seadusest tulenes, oli kohtuotsuse täitmise vajadus.
5. Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel
6. juulil 2004 muutus ka kriminaalmenetluse tõkendite regulatsioon. KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Seega pole pärast
7. juulit 2004 KrMS § 130 lg-st 2 tulenevalt enam vahistamise aluseks see, kui kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Samuti ei ole vahistamise aluseks enam kohtuotsuse täitmise vajadus. Kuna KrMS § 135 lg-st 1 tulenevalt on kautsjon tõkendi liik, millega asendatakse vahistamine, siis tuleb vahistamiseks ettenähtud alustest lähtuda ka kautsjoni põhjendatuse kontrollimisel.
8. Iseenesest on õige MTA kassatsioonkaebuse väide, et kehtiva KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muu hulgas kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise võimalikkust. See aga ei tähenda, et vahistamist kohaldades või vahistamist kautsjoniga asendades saaks iseseisva alusena tulla kõne alla kohtuotsuse täitmise vajadus. Samamoodi ei saa vahistamise või kautsjoni aluseks olla võimalus, et kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Halduskolleegium tõlgendab KrMS §-i 130 erinormina, mis annab ammendavad ja iseseisvad alused vahistamiseks ning leiab, et täiendavaid aluseid vahistamiseks KrMS §-st 127 ei tulene.
9. Seega oli
10. juuliks 2004 tekkinud olukord, kus vahistamise alused, mida nägi ette kehtima hakanud Kriminaalmenetluse seadustik, ei olnud J. Mugra suhtes kautsjoni kohaldamise alusteks Tallinna Linnakohtu
11. mai
12. a määrusest tulenevalt. Ja kõik ülejäänud Kriminaalmenetluse koodeksis ette nähtud võimalikud kautsjoni kohaldamise alused langesid ära Kriminaalmenetluse seadustiku kehtimahakkamisega. Järelikult alates
13. juulist 2004 puudusid seadusest tulenevad alused J. Mugra suhtes kautsjoni kohaldamiseks tõkendina.
15. juulil 2004 jõustunud Kriminaalmenetluse seadustik, mis kitsendas vahistamise aluseid, võeti vastu
16. veebruaril
17. Kuni
18. juunini 2004 kehtinud

§ 711

lg 51 sätestas, et tõkendit kautsjon võib uurija või prokuröri ettepanekul muuta või tühistada ainult maa- või linnakohtunik. Kuna oli ette teada, et alates

1. juulist 2004 langevad kautsjoni kohaldamise alused J. Mugra puhul ära, siis oleks uurija pidanud tegema aegsasti kohtule ettepaneku kautsjoni tühistamiseks alates
2. juulist 2004, vältimaks olukorda, et kautsjonit kohaldatakse J. Mugra suhtes õigusliku aluseta. Riigikohtu halduskolleegiumil pole alust kahelda, et kohus oleks käitunud õiguspäraselt ning oleks tühistanud kautsjoni. Seega on asjas õigusvastaselt käitunud Maksu- ja Tolliamet.
3. Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole alust pidada õigusvastaseks kuni
4. juunini 2004 toimunud kautsjoni kohaldamist. Maksuameti määruse peale, millega jäeti rahuldamata J. Mugra poolt juunis 2003 esitatud taotlus kautsjoni tühistamiseks, esitati kaebus nii Tartu Prokuratuurile kui Riigiprokuratuurile, kes jätsid kaebused rahuldamata. J. Mugra kahju hüvitamise kaebust kautsjoni tühistamise taotluse esitamisele vahetult järgnenud perioodi eest ei saaks rahuldada juba sel põhjusel, et kaebuses nõutakse üksnes MTA õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist. Kolleegium ei saa nõustuda ka J. Mugra kassatsioonkaebuse väitega, et kautsjoni kohaldamise eesmärgiks oli tagada üksnes kassaatori ilmumine kriminaalmenetluse eeluurimise toimingutele. Kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et kautsjoni kohaldamise põhjused on tuletatavad linnakohtu
5. mai
6. a määrusest, millega kautsjoni kohaldati. Võimalust, et kautsjoni kohaldamise eesmärgiks oli tagada üksnes J. Mugra ilmumine kriminaalmenetluse eeluurimise toimingutele, sealt ei tulene. III
7. Eelneva põhjal nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et J. Mugra suhtes oli kautsjoni kohaldamine õigusvastane alates
8. juulist 2004 ning et selle perioodi eest on tal õigus nõuda kahju hüvitamist.
9. Kahju olemasolu ning põhjusliku seose on ringkonnakohus tuvastanud ja nende üle kassatsiooniastmes vaidlust ei käi.
10. Vaidlus on kassatsiooniastmes mõlema kassatsioonkaebuse pinnalt lisaks eelnevalt käsitletud küsimustele veel selles, kas ringkonnakohus vähendas hüvitise suurust põhjendatult või kas selle väljamõistmisest tuleks üldse keelduda.
11. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, leiab kolleegium, et sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalik-õiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. Riigivastutuse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli eelnõu üks eesmärke vähendada avaliku sektori kulutusi üksikisiku õiguste kaitsel. Kolleegiumi poolt RVastS § 7 lg-le 1 antud tõlgendus on selle eesmärgiga kooskõlas. Kolleegium ei näe põhjust, miks haldusmenetluse raames tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine isiku poolt, aga teiste avaliku võimu poolt läbiviidud menetluste käigus tekitatud kahju puhul kuuluks kahju isikule hüvitamisele hoolimata sellest, et tema võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida. Analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Kolleegium osundab, et ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud sarnased piirangud. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 3 p 1 sätestab, et kahju ei hüvitata isikule, kes uurimise või kohtuliku arutamise käigus eneserõõnaga või oma muu tahtliku või raskest ettevaatamatusest tingitud tegevusega põhjustas endalt vabaduse alusetult võtmise. Samuti märgib kolleegium, et RVastS § 7 lg-t 1 on Riigikohtu halduskolleegium laiendavalt tõlgendanud ka varem ning pidanud kohaseks õiguskaitsevahendiks lisaks RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuetele ka pöördumise maavanema poole (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. novembri
13. a otsus asjas nr 3-3-1-33-04). Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas J. Mugral oli kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleksid kahju tekkimise ära hoidnud.
14. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et J. Mugra ei esitanud ühtegi taotlust ega kaebust seoses sellega, et tema suhtes kohaldatud kautsjonit ei tühistatud alates
15. juulist
16. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
17. märtsi
18. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-80-07 leidnud: "Eelkõige tulebki selle jälgimist, kas tõkendi edasine kohaldamine on vajalik, pidada menetleja ülesandeks. Samas on ka kahtlustataval õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale ja süüdistatavale annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes." Seega oli J. Mugral õigus kohe pärast Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist taotleda eeluurimiskohtunikult kautsjoni tühistamist. Lisaks annab Kriminaalmenetluse seadustik menetlusosalisele võimaluse vaidlustada oma õigusi rikkuvaid kriminaalmenetluse toiminguid KrMS §-des 228-232 sätestatud korras. Samuti oli J. Mugral võimalik esitada pärast Kriminaalmenetluse seadustiku vastuvõtmist, ent enne selle jõustumist uurijale taotlus, et kautsjon tühistataks enne selle ebaseaduslikuks muutumist, st alates
19. juulist
20. Uurija keeldumise järel oleks J. Mugra saanud läbida kaebemenetluse prokuratuuris (

§ 182

-183) ning saanud viimaks oma õigusi kaitsta halduskohtus (vt Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00). Kolleegium möönab, et kui vaidlus oleks jõudnud halduskohtusse, siis ei oleks pruukinud kohtumenetlus lõppeda enne
3. maid 2005, mil kautsjon pärast kriminaalmenetluse lõpetamist J. Mugrale tagastati. Samas pole kolleegiumil alust ka arvata, et uurijale taotluse õigeaegsel esitamisel poleks taotlust rahuldatud ja J. Mugra suhtes kautsjonit
4. juuliks 2004 tühistatud.
5. Seega olid J. Mugral olemas võimalused oma õiguste kaitseks nii enne kui pärast
6. juulit
7. Neid võimalusi J. Mugra ei kasutanud ning jättis seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks. Nende võimaluste kasutamise eeldamine ei ole J. Mugra suhtes, keda asja materjalidest nähtuvalt esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ebamõistlik. Arvestada tuleb siiski seda, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend, kus selgitati kautsjoni kohaldamise põhjendatuse kontrollimiseks taotluse esitamise võimalust, tehti alles
8. aastal, mis võis põhjustada mõningase ebaselguse vaidlustamisvõimaluste osas. Seetõttu ei pea Riigikohtu halduskolleegium siiski põhjendatuks hüvitist täies ulatuses välistada, vaid leiab, et hüvitist tuleb vähendada. Kolleegium leiab, et RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 pst 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja
9. Hüvitise vähendamisel arvestab kolleegium ka ringkonnakohtu seisukohaga, kes leidis, et J. Mugra ei hakanud laenu põhisummat tagastama enne kautsjoni tagasisaamist isegi mitte osaliselt ning et esitatud ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et J. Mugral puudusid võlgnevuse vähendamiseks võimalused
10. aasta kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni. Ringkonnakohus vähendas seetõttu hüvitist 20% võrra. J. Mugra kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus ei arvestanud tema selgitustega, et laenu tagastamine ei olnud võimalik ning et ringkonnakohus ei ole viidanud tõenditele, mis näitaksid J. Mugra pahatahtlust laenusumma varasemal tagastamata jätmisel. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole protsessiõigusnormi rikkunud. Ringkonnakohus sedastas, et ei ole esitatud tõendeid laenu tagastamise võimatuse kohta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti pidanud täiendavate tõenditega tõendamist vajavaks asjaoluks seda, et J. Mugra oli alates
11. aasta kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni sellistes rahalistes raskustes, et ei suutnud enne mingilgi määral laenusummat tasuda ning laskis tekkida viivisel 1000 krooni päevas. Eeltoodust tulenevalt on J. Mugrale etteheidetav see, et ta ei üritanud kahju tekkimist vältida õiguskaitsevahendite õigeaegse kasutamisega, ning samuti see, et ta ei katsunud kahju suurust vähendada laenu varasema tagasimaksmisega. Laenu mittetagastamise tõttu on ringkonnakohus vähendanud hüvitist 20%. Riigikohtu halduskolleegium nõustub sellises määras hüvitise vähendamisega. Lisaks leiab kolleegium, et õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu poolt väljamõistetud hüvitist 236 000 krooni vähendada täiendavalt 50% võrra. Seega tuleb MTA-lt J. Mugra kasuks välja mõista hüvitis 118 000 krooni. IV
12. Kuna Riigikohtu halduskolleegium peab õigusvastaseks kautsjoni kohaldamist üksnes alates
13. juulist 2004, ei oma tähtsust see, kas J. Mugra oleks saanud vaidlustada kohtus seda, kas kautsjoni tühistamisest keelduti
14. aastal õiguspäraselt. Seetõttu ei käsitle kolleegium MTA kassatsioonkaebuse neid väiteid.
15. Kolleegium ei nõustu MTA seisukohaga, et ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik. Seisukohale, et tõkendi kohaldamise aluseks ei ole üksnes see, kas isik hakkab toime panema uusi kuritegusid või hakkab kõrvale hoiduma eeluurimisest ja kohtust, vaid et tõkendit kohaldatakse muu hulgas ka kohtuotsuse täitmise tagamiseks, asus juba Tallinna Halduskohus oma otsuses. Halduskohtu otsuses leiti, et "järelikult pidas kohus kautsjoni kohaldamist kohtuotsuse täitmise tagamiseks oluliseks". Seega oli ringkonnakohtuga põhimõtteliselt samasugusele seisukohale asunud juba halduskohus ning ringkonnakohtu seisukohta ei saa pidada üllatuslikuks.
16. Eelneva lahenduse kontekstis ei oma tähtsust MTA kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks pidanud hindama kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, milles leiti, et J. Mugrale ei kuulu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele, kuna ta ise põhjustas endalt vabaduse võtmise tahtliku tegevusega. Kuna kautsjoni kohaldamine oli õigusvastane seaduslike aluste äralangemise tõttu, oleks tulnud kautsjon tühistada olenemata sellest, kas kautsjonile eelnenud vahistamine põhjustati ise või mitte. MTA kassatsioonkaebuse seisukoht, et avalik-õiguslikus suhtes on välistatud viivise väljamõistmine, ei tulene Eesti kehtivast õigusest. Eesti õigus ei välista viiviste käsitamist kahjuna.
17. Õige on MTA kassatsioonkaebuse väide, et menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. Sellele seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium asunud korduvalt (viimati näiteks
18. märtsi
19. a otsuses asjas nr 3-3-1-5-08,
20. septembri
21. a otsuses asjas nr 3-3-1-39-08,
22. septembri
23. a otsuses asjas nr 3-3-1-52-08 ja
24. novembri
25. a otsuses asjas nr 3-3-1-48-08) ning ei näe põhjust oma seisukohta muuta. Ringkonnakohus mõistis MTA-lt J. Mugra kasuks välja menetluskulud üksnes advokaadi kinnituse põhjal, et vastavate arvete alusel on J. Mugra poolt raha tasutud. Muid dokumente, mis tõendaksid J. Mugra poolt menetluskulude tasumist, ei ole esitatud. Ringkonnakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja jätta J. Mugra menetluskulud MTA-lt välja mõistmata.
26. MTA kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. J. Mugra kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus muudetakse ning mõistetakse J. Mugra kasuks MTA-lt välja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitisena 118 000 krooni. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse J. Mugra kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muudetakse vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. MTA poolt tasutud kautsjon tagastatakse, J. Mugra kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann