3-1-1-64-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-64-08 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. detsember 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi M. P. vahistamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-9874 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. oktoober 2008, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tallinna Ringkonnakohtu
5. augusti
6. a määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Riigiprokuratuur esitas
8. juulil 2008 Harju Maakohtule taotluse KarS §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemises kahtlustatava M. P. vahistamiseks.
9. Harju Maakohus rahuldas
10. juuli
11. a määrusega Riigiprokuratuuri taotluse ja vahistas M. P. Kohus leidis, et kriminaalasja materjalide kohaselt esineb põhjendatud kuriteokahtlus ja põhjendatud kahtlus selles, et M. P. võib vabaduses viibides toime panna uusi kuritegusid. M. P. on korduvalt karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest. Tal on kindel elu- ja töökoht, kuid see ei ole teda mõjutanud käituma õiguskuulekalt. M. P. kahtlustatakse teise kriminaalasja raames KarS § 263 p-des 1 ja 3 ning § 394 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kuritegude toimepanemises. Viimatinimetatud kriminaalmenetluses kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld - ei ole taganud M. P. õiguskuulekat käitumist. Kõik kuriteod, milles M. P. kahtlustatakse, on toime pandud katseajal.
12. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. P. kaitsja vandeadvokaat Nele Tammemäe. Kaebuse kohaselt ei ole M. P. varem karistatud isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Karistusseadustiku §-s 121 sätestatud kuriteo korduva toimepanemise tõenäosus ei ole kohtupraktika kohaselt suur, mistõttu puudub alus eeldada, et M. P. hakkaks vabaduses viibides toime panema uusi kuritegusid. Olukorras, kus isik vahistatakse peaaegu kolm kuud varem toimunud konflikti eest ja vahepeal on ta elanud seaduskuulekalt, ei ole alust rääkida uute kuritegude toimepanemise ohust. Lisaks rõhutas kaitsja, et M. P. tegutses kannatanut lüües hädakaitseseisundis.
13. Tallinna Ringkonnakohtu
14. augusti
15. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja M. P. vabastati vahi alt. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt andmeid selle kohta, et M. P. käitumises võivad esineda KarS §-s 121 kirjeldatud kuriteo tunnused. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et prokuratuuri taotluses ega sellele lisatud materjalis ei ole välja toodud ühtegi konkreetset asjaolu, mis annaks alust arvata, et M. P. võib vabaduses viibides hakata toime panema uusi kuritegusid. Taotledes M. P. vahistamist toimunud kuriteoepisoodist peaaegu kaks ja pool kuud hiljem peab prokuratuur ära näitama asjaolud, mis on kuriteo toimepanemise ja vahistamise aja vahele jääval ajavahemikul muutunud ja mis tingib sellise ajaperioodi möödumisel raskeima tõkendiliigi kohaldamise. Toimikumaterjalid ei sisalda teavet selle kohta, et on ilmnenud uusi asjaolusid, mis annavad aluse M. P. vahistamiseks käesoleval ajal (nt isik on toime pannud uusi kuritegusid või käitunud muul viisil kriminaalmenetlust takistavalt). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, taotledes ringkonnakohtu vahistamismääruse tühistamist, maakohtu määruse jõustamist ja M. P. vahistamist. 5.1 Kaebuse esitaja märgib, et kuivõrd Riigikohus on asjades nr 3-1-1-126-05 ja nr 3-1-1-103-06 aktsepteerinud kaitsja õigust vaidlustada ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamisest keeldumise määruse peale, peaks ringkonnakohtu määruse vaidlustamise õigus vastupidisel juhul olema prokuratuuril, ja seda eelkõige tulenevalt poolte võrdse kohtlemise põhimõttest kriminaalmenetluses. Selline õigus peaks prokuratuuril olema avalike huvide kaitsmise ja edaspidise õiglase kohtumenetluse tagamise vajadusest lähtuvalt. 5.2 Alusetu on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei pidanud prokuratuur vahetult kuriteo toimepanemise järgselt M. P. vahistamist vajalikuks. Käsitletavas kriminaalasjas alustati kriminaalmenetlust
17. juulil 2008, kusjuures peamised tõendid selle kohta, et kuriteo toimepanijaks võis olla M. P., koguti pärast kriminaalmenetluse alustamist. M. P. peeti kahtlustatavana kinni
18. juulil 2008, s.o paar päeva pärast seda, kui uurimisasutusel ja prokuratuuril tekkis tema suhtes põhjendatud kuriteokahtlus. 5.3 Puutuvalt M. P. vahistamise vajalikkusse jääb riigiprokurör maakohtule esitatud vahistamistaotluses toodud argumentide juurde. M. P. on kuritegude toimepanemise eest karistatud viiel korral. Talle on teise kriminaalasja raames esitatud kahtlustus KarS § 263 p 1 ja 3 ning § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi, kusjuures need teod on toime pandud ajal, mil M. P. oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud. Nimetatud kriminaalasjas kohaldati M. P. suhtes alates
19. märtsist 2008 tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Vaatamata M. P. suhtes kohaldatud tõkendile ja jätkuvale katseajale pani ta
20. mail 2008 toime uue kuriteo. Seega on olemas põhjendatud kahtlus, et M. P. võib vabaduses jätkata uute kuritegude toimepanemist. Lisaks on käsitletavas kriminaalasjas kogutud andmed selle kohta, et kannatanu tunneb M. P. ees suurt hirmu, mis viitab sellele, kui reaalseks hindab kannatanu uue ründe ohvriks sattumise ohtu.
21. Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses peab M. P. kaitsja N. Tammemäe kaebust põhjendamatuks ja palub Tallinna Ringkonnakohtu
22. augusti
23. a määrus jätta muutmata, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 6.1 Tallinna Ringkonnakohtu
24. augusti
25. a määrus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav. Kaitsjale jääb arusaamatuks riigiprokuröri seisukoht poolte võrdse kohtlemise põhimõttest kohtueelses menetluses - võrdse kohtlemise põhimõte kehtib kaitsja arvates üksnes kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes, keda tuleb sarnastel asjaoludel kohelda võrdselt. Puutuvalt riigiprokuröri viitesse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrustele asjades nr 3-1-1-126-05 ja nr 3-1-1-103-06 märgib kaitsja, et avalike huvide ja edaspidise õiglase kohtumenetluse tagamise vajadus ei õigusta prokuratuurile kaebeõiguse andmist. Riigikohus on nimetatud lahenditega andnud määruskaebuse esitamise õiguse vabaduspõhiõiguste kaitseks üksnes kaitsjale määruse peale, millega rahuldatakse prokuratuuri kaebus maakohtu vahistamisest keeldumise määruse peale. Eelnevast lähtudes palub kaitsja jätta Riigiprokuratuuri kaebus läbi vaatamata. 6.2 Kaitsja on seisukohal, et käsitletavas kriminaalasjas puuduvad nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamise alused. M. P. ei ole varem isikuvastase süüteo toimepanemise eest karistatud. Kuriteosündmusest on praeguseks möödas ligi neli kuud, mille jooksul on M. P. käitunud õiguskuulekalt. Lisaks märgib kaitsja, et tüli alustas kannatanu ja M. P. lõi teda enda kaitsmiseks. Riigiprokuratuuri väide selle kohta, et kannatanu ei ole politseisse pöördunud ja keeldub M. P. vastu ütlusi andmast seetõttu, et ta kardab M. P., on alusetu. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
26. Kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused ja seetõttu anti kriminaalasi
27. oktoobri
28. a määrusega lahendamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
29. Seoses kaitsja väidetega selle kohta, et ringkonnakohtu
30. augusti
31. a määrus ei ole prokuratuuri poolt vaidlustatav, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 136 näeb vahistamisega ja vahistamise tähtaja pikendamisega seotud küsimuste lahendamise seaduslikkuse kontrollimiseks ette tavalisest määruskaebemenetlusest mõneti erineva korra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. oktoobri
33. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-126-05 - RT III 2005, 36, 351, p 6). Kui varasemalt on kriminaalkolleegium tunnustanud kaitsja õigust vaidlustada määruskaebe korras ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamisest keeldumise määruse peale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud määrus ja
34. detsembri
35. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06 - RT III 2006, 47, 393), siis KrMS §-st 136 tuleneb, et ringkonnakohtu määruse vaidlustamise õigus on ka prokuratuuril juhul, kui ringkonnakohus rahuldab kaitsja määruskaebuse maakohtu vahistamismääruse peale. Nimelt sätestab KrMS § 136 prokuratuuri, kaitsja ja vahistatu õiguse esitada vahistamise või vahistamisest keeldumise määruse peale määruskaebus kriminaalmenetluse seadustiku
36. peatükis sätestatud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-12605 tõlgendanud KrMS § 136 ja
37. peatükki nende koostoimes ja märkinud, et juhul kui ringkonnakohus jätab maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse muutmata, on ringkonnakohtu määrus KrMS § 391 mõttes lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Kui aga ringkonnakohus teeb maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud lahendist vastupidise määruse, on tegemist esmakordse vahistamise või vahistamisest keeldumise määrusega ja seda saab KrMS §-st 136 tulenevalt Riigikohtus vaidlustada.
38. Kriminaalkolleegium leiab, et prokuratuuri määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tühistamiseks järgmistel põhjustel. 9.1 Kui ringkonnakohus ei tuvasta põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse olemasolu olukorras, kus maakohus on isiku vahistanud, tuleb ringkonnakohtul maakohtu määrus tühistada ja isik vahi alt vabastada (koostada vahistamisest keeldumise määrus KrMS § 136 mõttes). Vahistamisest keeldumise määruses tuleb ringkonnakohtul esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt puudub kohtu arvates põhjendatud kuriteokahtlus või vahistamisalus. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. detsember
40. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07 - RT III 2008, 1, 2, p 6;
41. aprill 2004 otsus asjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119, p 12;
42. oktoobri
43. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06 - RT III 2006, 38, 322, p 10). 9.2 Ringkonnakohus tuvastas käsitletavas kriminaalasjas põhjendatud kuriteokahtluse, kuid leidis, et vahistamisalus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub vahistamistoimikust, et kuritegu, milles kahtlustatavana M. P. vahistamist taotletakse, pandi toime
44. mail
45. Hoolimata sellest, et samal ajal ja samas kohas toimus jälitustegevus teises kriminaalasjas ja järelikult oli kuritegu menetlejale teada juba selle toimepanemise hetkest, alustati kriminaalmenetlust alles
46. juulil
47. Taotlus M. P. vahistamiseks esitati
48. juulil 2008, s.o ligi 2,5 kuud pärast kuriteosündmuse asetleidmist. Kogu selle ajavahemiku oli M. P. kahtlustatav teises kriminaalasjas, kus tema suhtes oli tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Ringkonnakohtu arvates pidanuks prokuratuur vahistamistaotluses märkima, millised uued asjaolud tekkisid kahe ja poole kuu jooksul, mil menetleja, teades, et M. P. suhtes esineb uus kuriteokahtlus, pidas siiski võimalikuks mitte alustada kriminaalmenetlust ja taotleda raskema tõkendi kohaldamist, kui seda oli tehtud eelmises kriminaalasjas. Kuna prokuratuur selliseid asjaolusid vahistamistaotluses välja ei toonud, asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et vahistamistaotlusest ei nähtu KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhistustega ja leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
49. augusti
50. a määruse tühistamiseks ei ole alust.
51. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
52. augusti
53. a määruse, millega vabastati vahi alt M. P., muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe