← Eesti

3-1-1-61-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-61-08 Otsuse kuupäev 1. detsember 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikam

§ 1481lg-te 1, 2 ja 10 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 19.

juuni

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-6 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. Z. kaitsja vandeadvokaat Kalev Aavik, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. oktoober 2008, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Viru Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a ja Viru Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsused.
  8. Mõista S. Z.

§ 1481lõigete 1 ja 10 (1.

juunist 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi õigeks OÜ X

  1. a märtsi- kuni septembrikuu käibedeklaratsioonide ja tulu- ning sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmises ning OÜ Y
  2. a augusti- ja oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmises; samuti

§ 1481lg-te 2 ja 10 (1.

juunist 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi õigeks valeandmete esitamises OÜ Y

  1. a septembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis ning sama perioodi käibedeklaratsioonis.
  2. Lõpetada KarSRakS § 3 lg 1 alusel kriminaalmenetlus osas, milles S. Z. süüdistatakse OÜ X
  3. a juuni- ja novembrikuu ning
  4. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmises; OÜ X
  5. a jaanuari- ning veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmises ja
  6. a tuludeklaratsiooni esitamata jätmises; OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmete esitamises maksustamisperioodide veebruar kuni märts 1999, august kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning jaanuar 2000 kohta, OÜ X
  7. a märtsikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmete esitamises ja
  8. a aprillikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamises ning OÜ Y
  9. a märtsikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises.
  10. Jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ X
  11. a jaanuarining veebruarikuu tulumaksukohustust summas 382 168 krooni;
  12. a juuni- ja novembrikuu ning
  13. a veebruarikuu käibemaksukohustust summas 173 800 krooni ja OÜ X
  14. a märtsi- kuni septembrikuu käibe- ja tulumaksukohustust summas 2 889 426 krooni, läbi vaatamata. Selgitada kannatanule õigust esitada hagi S. Z. vastu tsiviilkohtumenetluse korras.
  15. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule osas, milles S. Z. süüdistatakse

§ 1481

lgte 2 ja 10 järgi selles, et ta esitas maksustamisperioodide mai 2001, august kuni detsember 2001 ja aprill kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y käibedeklaratsioonides ning maksustamisperioodide mai 2001 ja september 2001 kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid. Samuti saata Viru Maakohtule uueks arutamiseks kannatanu tsiviilhagi osas, mis põhineb käesolevas punktis nimetatud tegudel. 6. Mõista Eesti Vabariigilt S. Z. kasuks välja 80 000 (kaheksakümmend tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 7. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. S. Z. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 1481lg-te 1, 2 ja 10 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

1.1 S. Z., olles

  1. detsembrist 1996 kuni
  2. aprillini 2000 OÜ X juhatuse liige: 1) esitas maksupettuse ja isikliku varalise kasu saamise ning riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil maksuhaldurile OÜ X käibedeklaratsioonides maksustamisperioodide veebruar kuni märts 1999, august kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning jaanuar 2000 kohta tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris S. Z. OÜ X maksustatavat käivet tegelikust väiksemana ja kaupade ning teenuste soetamisel tasutud käibemaksusummat tegelikust suuremana, mille tagajärjel oli OÜ X deklareeritud käibemaksukohustus tegelikust 269 544 krooni võrra väiksem. Koos deklareeritud maksusummaga jäi riigile käibemaksuna laekumata 269 931 krooni; 2) jättis tahtlikult esitamata osaühingu käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide juuni ja november 1999 ning veebruar 2000 kohta. Selle tagajärjel jäi osaühingu müügikäibelt käibemaksuna laekumata 173 800 krooni; 3) jättis tahtlikult esitamata OÜ X
  3. a ettevõtte tuludeklaratsiooni, mille tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata 382 872 krooni, samuti osaühingu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide jaanuar kuni veebruar 2000 kohta, mille tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata 765 045 krooni. 1.2 S. Z. värbas
  4. a aprillikuus maksupettuse ja isikliku varalise kasu saamise ning riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil OÜ X ainuosanikuks ja juhatajaks L. E. Tegelikult jäi osaühing S. Z. otsese juhtimise ja kontrolli alla. S. Z. juhtis äriühingu majandustegevust, tema käes olid äriühingu pangakaardid, internetipanga koodikaardid ning pitsat. Samuti võttis S. Z.vastu osaühingu tegevuseks vajalikke otsuseid ja käsutas osaühingu raha. S. Z. tekitas L. E.-s, viimase materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse esitada OÜ X käibedeklaratsioonis valeandmeid ning jätta esitamata äriühingu käibedeklaratsioonid ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid. S. Z. koos L. E.-ga: 1) esitas maksustamisperioodi aprill 2000 kohta käivas OÜ X käibedeklaratsioonis tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris S. Z. OÜ X maksustatavat käivet tegelikust väiksemana ja kaupade ning teenuste soetamisel tasutud käibemaksusummat tegelikust suuremana, mille tagajärjel oli OÜ X deklareeritud käibemaksukohustus tegelikust 146 370 krooni võrra väiksem. Koos deklareeritud maksusummaga jäi riigile käibemaksuna laekumata 146 524 krooni; 2) jättis maksuhaldurile esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide märts 2000 ja mai kuni september 2000 kohta. Selle tagajärjel jäi riigile käibemaksuna laekumata kokku 796 359 krooni; 3) jättis tahtlikult maksuhaldurile esitamata OÜ X tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide märts kuni september 2000 kohta. Selle tagajärjel jäi deklareerimata tulumaks osaühingu väljamaksetelt, mille kohta maksumaksjal ei olnud nõuetele vastavat algdokumenti. Kokku jäi laekumata 2 093 057 krooni tulumaksu. 1.3 S. Z., olles alates
  5. märtsist 2001 OÜ Y juhatuse liige: 1) esitas maksuhaldurile OÜ Y käibedeklaratsioonides maksustamisperioodide mai 2001, august kuni detsember 2001, aprill kuni juuli 2002 ja september 2002 kohta tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris S. Z. OÜ Y maksustatavat käivet tegelikust väiksemana ja kaupade ning teenuste soetamisel tasutud käibemaksusummat tegelikust suuremana, mille tagajärjel oli OÜ Y deklareeritud käibemaksukohustus tegelikust 385 647 krooni võrra väiksem. Koos deklareeritud maksusummaga jäi riigile käibemaksuna laekumata 391 972 krooni; 2) jättis tahtlikult esitamata OÜ Y käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide märts, august ja oktoober 2002 kohta. Sellega jäi osaühingu müügikäibelt deklareerimata käibemaks summas 51 919 krooni; 3) jättis tahtlikult esitamata OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide august ja oktoober 2002 kohta. Selle tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata 34 573 krooni; 4) esitas tahtlikult valeandmeid OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides maksustamisperioodide mai 2001, september 2001 kuni juuli 2002 ning september 2002 kohta, jättes deklareerimata osaühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed. Selle tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata 1 002 345 krooni.
  6. L. E. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 1481

lg-te 1, 2 ja 10 järgi selles, et tema, olles OÜ X juhatuse liige ja tegutsedes riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil koos S. Z-ga, esitas käesoleva otsuse punktis 1.2 kirjeldatud asjaoludel OÜ X käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid ja jättis maksuhaldurile esitamata samas punktis nimetatud OÜ X käibedeklaratsioonid ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid. 3. Viru Maakohtu 27. septembri 2006. a otsusega tunnistati S. Z.

§ 1481lg 10 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks, millest Kar

S § 68 alusel arvati maha 25 päeva eelvangistust. Maakohus mõistis S. Z-lt Eesti Vabariigi (Maksuja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi katteks välja 4 750 897 krooni. Sama kohtuotsusega mõisteti L. E.

§ 1481lg 10 järgi õigeks.

Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 OÜ X ja OÜ Y pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et erinevate isikutega tehtud tehingutelt laekusid osaühingute pangakontodele süüdistuses nimetatud rahasummad, mis võeti vahetult pärast kontole laekumist sularahas välja. Põhiliselt tehti seda sularahaautomaatidest S. Z. valduses olnud deebetkaartide abil, samuti võttis S. Z. korduvalt sularaha välja pangakontoritest. Samuti on tuvastatud, et summad, mille ulatuses OÜ-d X ja Y süüdistuses nimetatud maksustamisperioodidel tulu ja käivet deklareerisid, vastavad süüdistuses märgitule. Kannatanu esindaja ütluste kohaselt lubas S. Z. maksuhaldurile korduvalt esitada OÜ Y sisendkäibemaksu ja väljamaksete ettevõtlusega seotust kinnitavad dokumendid, kuid teatas siis nende kaotsiminekust I. T. käes ega asunud neid ka taastama. Sellega on tõendatud, et kannatanu käibe- ja tulumaksuarvestus on õige. L. E. ütlustega ja tema kodus tehtud läbiotsimise protokolliga on tõendatud, et S. Z. ei andnud pärast OÜ X osade müüki L. E.le üle ühtegi osaühingu dokumenti. S. Z. ja tunnistaja T. L.-i ütlused dokumentide üleandmise kohta L. E.-le ei ole usaldusväärsed. Samuti on tõendatud, et pärast osa võõrandamist jätkas S. Z. raha väljavõtmist OÜ X pangakontolt. Kannatanu esindaja ja tunnistaja L. B. ütlustega et OÜ X ei esitanud sisendkäibemaksu ja ettevõtlusega mitteseotud kulu tõendavaid dokumente ja OÜ X uus omanik L. E. ei teadnud midagi dokumentide olemasolust, on tõendatud, et S. Z. jättis need dokumendid maksuhaldurile esitamata, mistõttu OÜ X pidi deklareerima ja tasuma kannatanu poolt koostatud kahjuarvestuses välja toodud maksud. Seega on tõendatud, et OÜ-d X ja Y jätsid süüdistuses kirjeldatud ajal esitamata käibe- ja tuludeklaratsioonid ning esitasid maksudeklaratsioonides süüdistuses kirjeldatud ajal ja mahus valeandmeid. 3.2 Maakohus leidis, et käesoleval juhul tuleb teoühtsuse mõttes eraldi tegudena vaadelda: 1) S. Z. maksurikkumisi OÜ X juhatuse liikmena; 2) S. Z. maksurikkumisi ajal, mil OÜ X juhataja oli L. E., ja 3) S. Z. maksurikkumisi OÜ Y juhatuse liikmena. 3.3 Puutuvalt S. Z. käitumist OÜ X juhatuse liikmena märkis maakohus järgmist. S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ X 1999. a tuludeklaratsiooni esitamata jätmine, kuna selle deklaratsiooni esitamise tähtaeg oli 30. juuni 2000, mil S. Z. ei olnud enam OÜ X juhatuse liige. Samas märkis kohus, et nimetatud episoodiga maksudena laekumata jäänud 382 872 krooni jääb allapoole KarS § 390 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist. Samuti tuleb S. Z. süüdistusest välja jätta OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine maksustamisperioodide veebruar kuni märts 1999, august kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning jaanuar 2000 kohta, sest selle tagajärjel laekumata jäänud 269 931 krooni jääb allapoole KarS § 386 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist. OÜ X 2000. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi maksudena laekumata 382 168 krooni, oli kohtu hinnangul kvalifitseeritav

§ 1481lg-te 1 ja 7 järgi (enne 1.

juunit 2000 kehtinud redaktsioonis), osaühingu käibedeklaratsioonide esitamata jätmine maksustamisperioodide juuni ja november 1999 ning veebruar 2000 kohta, millega jäi laekumata 173 800 krooni, aga

§ 1481lg-te 2 ja 7 järgi (enne 1.

juunit 2000 kehtinud redaktsioonis). Alates 1. juunist 2000 oli nii osaühingu käibe- kui ka tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi kokku laekumata 555 968 krooni, kvalifitseeritav

§ 1481lg 1 järgi ning alates 1. septembrist 2002 Kar

S § 390 lg 1 järgi. 3.4 Puutuvalt S. Z. rikkumisi ajal, mil OÜ X juhataja oli L. E., märkis maakohus järgmist. S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ X

  1. a märtsikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmete esitamine, sest sellega jäi maksudena laekumata tulumaks 408 468 krooni, s.o vähem KarS § 386 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist. Samuti tuleb S. Z. süüdistusest välja jätta OÜ X
  2. a aprillikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine, sest sellega jäi maksudena laekumata 146 524 krooni, s.o vähem KarS § 386 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist. Alates aprillikuust OÜ X tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi maksudena laekumata 2 889 426 krooni, tuleb kvalifitseerida

§ 1481lg-te 1 ja 10 järgi. Alates 1. septembrist 2002 on see tegu karistatav Kar

S § 390 lg 1 järgi. 3.5 Seoses S. Z-le esitatud süüdistusega OÜ Y maksudeklaratsioonide esitamata jätmises ja nendes valeandmete esitamisega märkis maakohus järgmist. S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ Y

  1. a augusti- ja oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmine, samuti valeandmete esitamine OÜ Y
  2. a septembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis ning käibedeklaratsioonis. Kuna need episoodid pani S. Z. toime pärast karistusseadustiku jõustumist, ei saa teda nendes kriminaalkoodeksi järgi süüdi tunnistada.

§ 1481lg 1 (alates 1.

juunist 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi oleks kvalifitseeritav OÜ Y

  1. a märtsikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmine, kuid kuna sellega laekumata jäänud 26 986 krooni jääb allapoole KarS § 390 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piiri, tuleb ka see episood süüdistusest välja jätta. Enne
  2. septembrit 2002 OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ning käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine, millega jäi kokku maksudena laekumata 1 305 608 krooni, tuleb kvalifitseerida
  3. juunist 2000 kehtinud

§ 1481lg-te 2 ja 10 järgi. Alates 1. septembrist 2002 on see tegu karistatav Kar

S § 386 lg 1 järgi. 3.6 Maakohus leidis, et S. Z. tegutses maksudeklaratsioone esitamata jättes ja nendes valeandmeid esitades otsese tahtlusega. Ta teadis ja soovis tagajärge, milleks oli riigieelarvesse maksude laekumata jäämine. Seoses OÜ X maksudeklaratsioonide esitamata jätmisega pärast L. E. nimetamist osaühingu juhatajaks märkis maakohus, et aluseks tuleb võtta L. E. ütlused. Nende kohaselt tegid S. Z. ja T. L. talle ettepaneku hakata firma juhatuse liikmeks, viisid ta notari juurde. Pärast paberite vormistamist andis S. Z. L. E.-le selle eest 300 krooni. Notarilt saadud paberid andis L. E. S. Z. kätte. Firmade asjaajamisega ei ole L. E. kunagi kokku puutunud, ta on töötanud vaid töölisena, haridust on 7 klassi. Samuti on L. E. kuulmis- ja nägemispuudega invaliid. Pangakaarte ei ole L. E.-l kunagi olnud, samuti ei tea ta seda, kuidas pangaautomaadist raha välja võetakse. L. E. ütlusi, et tal pole pangakaarte, kinnitavad ka pankade teated. Kohus asus seisukohale, et füüsiliste puuete ja elementaarsete majandusteadmiste puudumise tõttu ei olnud L. E.-l võimeline aru saama OÜ X majandustegevuse ja maksuarvestusega seonduvast. Seega ei pannud L. E.tulenevalt KarS § 17 lg-st 1 talle süüksarvatud rikkumist toime tahtlikult. S. Z., veendes L. E.-d hakkama OÜ X juhatuse liikmeks, kasutas L. E.-d kuriteo toimepanemise vahendina. S. Z. valitses tegu OÜ X dokumentide, pangakaartide ja pangakontode valdamisega, majandusalaste teadmiste ja oskustega ning sellega lõi L. E.-le ettekujutuse, nagu poleks viimasel juhatuse liikmena vaja midagi teha. S. Z. tegutses faktiliselt OÜ X juhatuse liikmena. Ainult temal oli võimalik maksudeklaratsioone esitada või esitamata jätta, kirjutada maksudeklaratsioonidesse õigeid või valesid andmeid. Sellistel asjaoludel oli S. Z-l kõik erisubjekti tunnused. Seega oli kuriteo ainsaks täideviijaks S. Z. Tema süüdistusest tuleb välja jätta kuriteo toimepanemine grupis L. E.-ga. 3.7 Kohus leidis, et arvestades kuriteo toimepanemise kestust, S. Z. tegevuse intensiivsust, kõrges eas abitu L. E. kasutamist kuriteo toimepanemise vahendina ja maksudena laekumata jäänud summa suurust, ei ole S. Z. puhul karistuse eesmärkide saavutamine rahalise karistuse abil võimalik ning teda tuleb karistada vangistusega. 3.8 Maakohus leidis, et Maksu- ja Tolliameti esitatud tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt ja mõista S. Z-lt selle katteks välja 4 750 897 krooni.

  1. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Z. kaitsja vandeadvokaat Kalev Aavik, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist S. Z. süüditunnistamist ja karistamist ning tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas. Apellant palus S. Z. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista ja tsiviilhagi rahuldamata jätta.
  2. Viru Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Ringkonnakohus luges üldsõnaliseks apellandi väite, et maakohus on rikkunud kõige elementaarsemaid kohtuotsusele esitatavaid nõudeid. Puudub alus väita, et maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud või on arusaamatu. Samuti on maakohtu otsuses antud süüdistatava käitumisele igakülgne maksuõiguslik hinnang. 5.2 Ei ole tõendatud, et pärast OÜ X osa võõrandamist andis S. Z. kõik äriühingu dokumendid ja pangakaardid üle L. E.-le. L. E. ja tema kodus tehtud läbiotsimise protokolliga on tõendatud, et S. Z. ei andnud L. E.-le üle ühtegi OÜ X dokumenti. 5.3 Ekslik on kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus pidanud arvestama asjaoluga, et OÜ Y raamatupidamisdokumendid läksid varguse käigus kaduma. Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu asjaolule, et S. Z. ei ole teinud midagi, et hakata kaotsiläinud dokumente taastama. Samuti ei kinnita tõendid, et I. T. autost oleks varastatud just OÜ Y dokumendid. Samuti tuleb arvestada, et vaatamata lubadustele ei esitanud S. Z. maksuhaldurile OÜ Radmet Mest raamatupidamisdokumente rohkem kui kolme ja poole kuu jooksul pärast maksuhalduri ettekirjutuse tegemist. 5.4 Erinevalt kaitsjast leidis ringkonnakohus, et käsitades S. Z. käitumist osades episoodides kaastäideviimise asemel vahendliku täideviimisena, toimis maakohus kooskõlas KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga. 5.5 Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud KarS § 5 lg 2 nõudeid. Kriminaalasja uurimine ja kohtulik arutamine toimus enne
  5. märtsi
  6. a karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumist. Seega piisas isiku süüdimõistmiseks selle tuvastamisest, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega. Sel põhjusel ei olegi maakohtu otsuses praktiliselt analüüsi selle kohta, kas antud kuritegu on toime pandud kavatsetult. Sellise hinnangu puudumist kohtuotsuses seoses seaduse muutmisega ei saa lugeda seaduse oluliseks rikkumiseks ja see ei ole alus S. Z. õigeksmõistmiseks. 5.6 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et tsiviilhagi lahendamine on ilmselgelt ebaseaduslik ega vasta Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-11-07 ja 3-1-1-22-07 tsiviilhagi lahendamise põhjendamisele esitatud nõuetele. Kohtukolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud kaitsja viidatud Riigikohtu otsused veel avaldatud. See tähendab, et otsuse tegemise ajal ei olnud Riigikohtu kriminaalkolleegium veel oma seisukohta tsiviilhagi lahendamise küsimustes öelnud. Piisav oli, et tsiviilhagi on tõendatud ja viide näiteks KrMS § 310 lg-le 1, kus on öeldud, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab rahuldamata või läbi vaatamata. Seepärast ei anna kaitsja seisukoht veel alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks. Samal ajal nõustus kohtukolleegium, et õigem oleks, kui maakohus oleks lähtunud võlaõigusseaduse §-dest 127, 128, 1043, 1045 lg 1 p
  7. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  8. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. Z. kaitsja vandeadvokaat K. Aavik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, samuti Viru Maakohtu otsuse tühistamist S. Z. süüditunnistamist ja karistamist ning tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas. Kassaator palub S. Z. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, jätta tsiviilhagi rahuldamata, mõista riigilt S. Z. kasuks välja õigusabikulud ja vabastada S. Z. sõiduauto ja korter aresti alt. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Alates
  9. märtsist 2007 on maksudeklaratsioonide esitamata jätmine ja nendes valeandmete esitamine kuriteona karistatav üksnes teo toimepanemisel kavatsetult. Maakohtu otsusest nähtub järeldus, et S. Z. pani teo toime otsese tahtlusega, mistõttu tuleb ta KarS § 5 lg 2 kohaselt õigeks mõista. Vaatamata apellatsioonis sellesisulise küsimuse tõstatamisele, ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut, kas S. Z. tegu on KarS § 3891 või § 3892 järgi kuriteona karistatav. 6.2 Maakohus jättis tsiviilhagi rahuldamise põhistamata. Ringkonnakohus aktsepteeris maakohtu otsust, põhjendades seda üksnes sellega, et Riigikohtu otsused, milles selgitati tsiviilhagi lahendamisele esitatavaid nõudeid, avaldati pärast maakohtu otsuse tegemist. Samas eiras ka ringkonnakohus ise nõudeid, mis on Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-22-07 ja 3-1-1-60-07 tsiviilhagi lahendamise põhjendamisele esitatud, ehkki ringkonnakohus tegi otsuse pärast nimetatud Riigikohtu otsuste tegemist. Ringkonnakohtu mõtisklused teemal, milliseid norme maakohus oleks võinud tsiviilhagi lahendamisel kohaldada, on Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud seisukohti arvestades ilmselgelt ebapiisavad. 6.3 S. Z. süüditunnistamisel ja karistamisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse norme. Sarnaselt maakohtu otsusele iseloomustab ka ringkonnakohtu otsust sedavõrd ulatuslik KrMS §-s 312 sätestatud nõuete rikkumine, et kohtuotsuse sisuline kriitika on äärmiselt keeruline. Ei ole võimalik efektiivselt vastu vaielda kohtu seisukohtadele küsimustes, milles kohus on unustanud üldse seisukoha võtta või väljendanud vastuolulisi seisukohti. 6.4 Kohtud ei ole andnud S. Z. käitumisele nõuetepärast maksuõiguslikku hinnangut. Maakohtu otsuses sisalduv tõendite käsitlus on äärmiselt puudulik ja arusaamatu. Analüüsimata on peaaegu kõik S. Z. õigustavad tõendid. Samuti on kohus ignoreerinud L. E. kohtuistungil antud ütlusi ja omistanud talle ütlusi, mida L. E.ei ole tegelikult andnud. 6.5 Käesoleval juhul on põhjendatud alus eeldada, et OÜ-de X ja Y pangakontodelt väljavõetud raha kasutati nende äriühingute ettevõtluseks, mistõttu ei saa deklareerimata maksusumma tuvastamisel lähtuda üksnes nõuetekohaste dokumentide puudumisest. Maksuvõla kindlakstegemisel kriminaalmenetluses ei ole lubatav formalistlik käsitlus, mille kohaselt ei lähtuta mitte tegelikult toimunud tehingutest, vaid üksnes tehingutest, mille kohta on olemas neid kajastavad ja maksuseaduse nõuetele vastavad dokumendid. OÜ-de X ja Y pangakontodelt väljavõetud sularaha lugemine ettevõtlusega mitteseotud kuluks põhineb võimatul eeldusel, et äriühingute müüdud kaupu ja teenuseid oli võimalik osta ja valmistada selleks kulutusi tegemata. Kohtul olnuks ekspertiisi teel võimalik ligikaudselt kindlaks teha, millised võisid olla OÜ-de X ja Y kulutused seoses kaupade müügi ja teenuste osutamisega. Seda mitte tehes jätsid kohtud õhku kõrvaldamata kahtluse, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Arvestades S. Z. elustandardit ja vara vähesust, on süüdistusversioon äriühingute pangakontodelt saadud raha enda kasuks pööramisest ebausutav. 6.6 Kohtud on võtnud S. Z. süüditunnistamisel aluseks konkretiseerimata süüdistuse, millest ei nähtu

§ 1481erinevate lõigete järgi kvalifitseeritavate rikkumistega tekitatud kahju suurus. Maakohus on Kr

MS § 268 lg 1 nõudeid eirates asunud parandama süüdistuse puudusi, püüdes ise määratleda milliste

§ 1481

lõigete järgi kvalifitseeritavate tegudega on süüdistatav maksude vähemlaekumise põhjustanud. Samuti märgib kassaator, et

§ 1481lg 10, mille järgi S.

Z. süüdistatakse, jõustus alles

  1. juunil 2000, mistõttu ei saa selle paragrahvi järgi kvalifitseerida neid S. Z-le süüksarvatavaid rikkumisi, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud enne
  2. juunit
  3. 6.7 Kohtud rikkusid S. Z. kaitseõigust, tunnistades ta osade episoodide puhul süüdistuse piiridest väljudes kaastäideviimise asemel süüdi vahendlikus täideviimises. Süüdistuses ega kohtuliku arutamise kestel ei tõstatatud kordagi väidet, et S. Z. pani talle süüksarvatavad teod toime vahendlikult, L. E.-d ära kasutades. Vaatamata sellele tunnistati S. Z. süüdi vahendlikus täideviimises. Selliselt toimides eiras maakohtu Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-89-06 punktis 13 väljendatud seisukohti. 6.8 Kohtud ei ole lükanud ümber kaitsja väidet, et laekumata maksusumma arvestamisel on tegemist topeltmaksustamisega, sest summa, millelt on arvestatud tulumaks, sisaldab ka käibemaksu. 6.9 Maakohtu argumendid karistuse raskuse põhjendamisel ei ole asjakohased ja ringkonnakohus ei ole apellatsiooni sellekohastele väidetele sisuliselt vastanud. S. Z-le mõistetud karistus ja selle reaalne kohaldamine ei vasta senisele karistuspraktikale.
  4. Kassatsioonivastuses palub Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt S. Z. süüditunnistamist OÜ-ga X seotud kuriteoepisoodides (I), peatub seejärel OÜ-ga Y seotud episoodidel (II), annab hinnangu kannatanu tsiviilhagi lahendamisele (III) ja S. Z. kaitsjatasu hüvitamise nõudele (IV) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (V). I
  6. Enne kaitsja väidete käsitlemist märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest väljudes, et tunnistades S. Z. süüdi OÜ X maksudeklaratsioonide esitamata jätmises, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine puudutab S. Z. süüditunnistamist nii selles, et ta jättis OÜ X juhatuse liikmena maksuhaldurile esitamata osaühingu
  7. a juuni- ja novembrikuu ning
  8. a veebruarikuu käibedeklaratsioonid ja
  9. a jaanuari- ning veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid kui ka selles, et ta pärast OÜ X juhatusest lahkumist jättis vahendlikult, L. E.-d ära kasutades maksuhaldurile esitamata osaühingu käibedeklaratsioonid ja tulu- ning sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide märts kuni september 2000 kohta.
  10. Kohtud leidsid, et OÜ X
  11. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi maksudena laekumata 382 168 krooni, oli teo toimepanemise ajal kvalifitseeritav

§ 1481lg-te 1 ja 7 järgi.

Osaühingu

  1. a juuni- ja novembrikuu ning
  2. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi maksudena laekumata 173 800 krooni, oli toimepanemise ajal aga karistatav

§ 1481lg-te 2 ja 7 järgi.

10.1 Seega kvalifitseeriti OÜ X tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine ühelt poolt ja käibedeklaratsioonide esitamata jätmine teiselt poolt erinevate kuriteokoosseisude järgi. Siinkohal meenutab kolleegium, et 13. jaanuarist 1995 kehtinud

§ 1481

redaktsiooni lõigetes 1-5 olid ette nähtud iseseisvad maksukuritegude koosseisud ja sama paragrahvi lõige 7 ei sätestanud iseseisvat delikti, vaid kvalifitseeritud koosseisu

§ 1481

teistes lõigetes ette nähtud maksukuritegude põhikoosseisudele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-112-06 - RT III 2007, 8, 64, p 6.2-6.3). Eeltoodust tulenevalt sedastasid kohtud õiguslikus mõttes kahe iseseisva teo toimepanemise. 10.2 Samas, hinnates kõnealuste tegude jätkuvat karistatavust karistusseadustiku
  3. septembril 2002 jõustunud redaktsiooni järgi, leidsid kohtud, et kuna uue seaduse järgi oli nii tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide kui ka käibedeklaratsioonide esitamata jätmine kvalifitseeritav ühe ja sama kuriteokoosseisu - KarS § 390 lg 1 - järgi ning kuna kokku jäi nende rikkumistega maksudena laekumata üle 500 000 krooni, pole kummagi rikkumise kuriteona karistatavus ära langenud. See järeldus on aga vastuolus kohtute eelnenud seisukohaga, et toimepanemise ajal olid vaadeldavad teod karistatavad erinevate kuriteokoosseisude järgi. 10.3 Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-112-06, p 7.4). Kuna S. Z. poolt OÜ X
  6. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine kvalifitseeriti toimepanemise ajal kehtinud

§ 1481lg-te 1 ja 7 järgi, osaühingu 1999.

a juuni- ja novembrikuu ning 2000. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmine aga

§ 1481lg-te 2 ja 7 järgi, tuleb kummagi teo karistatavust 1. septembril 2002 jõustunud Kar

S § 390 lg 1 järgi kontrollida eraldi. Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3). 10.4

  1. septembril 2002 jõustunud KarS § 390 lg 1 kohaselt oli maksudeklaratsiooni tähtpäevaks esitamata jätmine kuriteona karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam. S. Z-le esitatud süüdistusest ei nähtu varasema halduskaristuse olemasolu. Seega kuna süüdistuse kohaselt jäi nii OÜ X
  2. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmise kui ka
  3. a juuni- ja novembrikuu ning
  4. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmise tagajärjel eraldivõetuna maksudena laekumata alla 500 000 krooni, ei täida kumbki tegu
  5. septembril 2002 jõustunud KarS § 390 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisu, s.t et alates
  6. septembrist 2002 ei olnud need teod enam kuriteona karistatavad. 10.5 Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) § 3 lg 1 kohaselt lõpetatakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetlus lähtudes sama seaduse § 1 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud alustest. KarSRakS § 1 lg-test 1 ja 3 tulenevalt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav, samuti kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. Seega tuleb käesoleval juhul kriminaalmenetlus lõpetada nii osas, milles S. Z. süüdistatakse OÜ X
  7. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmises, kui ka osas, milles teda süüdistatakse OÜ X
  8. a juuni- ja novembrikuu ning
  9. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmises.
  10. S. Z-le esitati
  11. juunil 2000 jõustunud

§ 1481

lõigete 1 ja 10 järgi süüdistus ka selles, et ta jättis pärast OÜ X juhatusest lahkumist grupis koos osaühingu juhatuse uue liikme L. E.-ga maksuhaldurile esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid ja tulu- ning sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide märts kuni september 2000 kohta, millega jäi maksudena laekumata kokku 2 889 426 krooni. 11.1 Maakohus, kes tuvastas, et L. E. ei pannud maksudeklaratsioonide esitamata jätmist toime tahtlikult, asus seisukohale, et S. Z. vastutab eelnimetatud deklaratsioonide esitamata jätmise eest

§ 1481lg-te 1 ja 10 järgi (alates 1. septembrist Kar

S § 390 lg 1 järgi) vahendliku täideviijana. Kohus põhjendas S. Z. lugemist vahendlikuks täideviijaks sellega, et S. Z. juhtis faktiliselt OÜ X tegevust, hoides samas L. E.-d teadmatuses OÜ X majandustegevusest ja maksukohustusest ja luues L. E.-le ettekujutuse, nagu poleks viimasel juhatuse liikmena vaja midagi teha. Ühtlasi leidis kohus, et kuna ainult S. Z-l oli võimalik maksudeklaratsioone esitada või esitamata jätta, olid S. Z-l ka kõik erisubjekti tunnused. Ringkonnakohus soostus maakohtu selliste järeldustega. 11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et nii "maksuhaldurile seaduses sätestatud deklaratsiooni esitamata jätmine" 1. juunil 2000 jõustunud

§ 1481lg 1 ühe koosseisualternatiivina kui ka "maksudeklaratsiooni tähtpäevaks esitamata jätmine" Kar

S § 390 lg 1 tähenduses nõudsid teo täideviijalt vastutuse eeldusena erilist isikutunnust - isiku sellist õiguslikku seisundit, mis pani talle ühelt poolt kohustuse ja andis teisalt pädevuse konkreetne maksudeklaratsioon esitada. Ka

  1. veebruari
  2. a otsuses asjas nr 3-1-1-94-06 (RT III 2007, 6, 44, p 11.5) selgitas kriminaalkolleegiumi täiskogu, et maksudeklaratsiooni või muu teabe maksuhaldurile esitamata jätmise kui tegevusetusdelikti eest saab täideviijana karistada üksnes maksudeklaratsiooni või muu teabe esitamiseks kohustatud isikut. 11.3 Tulenevalt
  3. a maksukorralduse seaduse § 12 lg-st 1 koostoimes äriseadustiku §-dega 180-181 ja
  4. a tsiviilseadustiku üldosa seaduse
  5. peatükiga sai õiguslik kohustus ja pädevus esitada OÜ X käibe- ja tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioone tekkida üksnes osaühingu juhatuse liikmetel ning nende poolt deklaratsioonide esitamiseks volitatud isikutel. Teistel isikutel ei olnud ühelt poolt kohustust osaühingu maksudeklaratsioone esitada, kuid teisalt polnuks neil selleks ka õigust. Maksudeklaratsiooni esitamisel esindusõiguseta isiku poolt, puudunuks maksuhalduril võimalus sellist deklaratsiooni OÜ X maksudeklaratsioonina aktsepteerida. 11.4 Kriminaalasjas on tuvastatud, et alates
  6. aprillist 2000 ei olnud S. Z. enam OÜ X juhatuse liige. Samuti puuduvad kriminaalasjas andmed selle kohta, et tal tekkis
  7. aprillil 2000 või hiljem mingil muul alusel õigus ja kohustus OÜ X maksudeklaratsioone esitada. Järelikult puudus S. Z-l alates
  8. aprillist 2000 eriline isikutunnus, milleta ei ole teda võimalik OÜ X maksudeklaratsioonide esitamata jätmise eest kuriteo täideviijana karistada. Osutatud erilise isikutunnuse puudumine välistab S. Z. vastutuse OÜ X
  9. a märtsi kuni septembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu- ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmise eest nii vahetu kui ka vahendliku täideviijana. Siinkohal märgib kolleegium, et erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt. 11.5 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et alates
  10. aprillist 2000 oli OÜ X ainus juhatuse liige L. E., kusjuures teiste OÜ X maksudeklaratsioonide esitamiseks volitatud isikute määramise kohta kriminaalasjas andmed puuduvad. Seejuures tuvastasid kohtud, et jättes esitamata OÜ X
  11. a märtsi- kuni septembrikuu maksudeklaratsioonid, ei olnud L. E. tegevusetus tahtlik. Kuna vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku põhitegu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-7-08 - RT III 2008, 20, 136, p 11), mis käesoleval juhul puudus, siis on S. Z. puhul välistatud ka vastutus OÜ X
  14. a märtsi- kuni septembrikuu maksudeklaratsioonide esitamata jätmisele kihutamise (

§ 17lg 5; Kar

S § 22 lg 2) või sellele kaasaaitamise (

§ 17lg 6; Kar

S § 22 lg 3) eest. Järelikult tuleb S. Z. kõnealuses teos õigeks mõista.

  1. Maakohtu otsuse põhiosas on asutud seisukohale, et S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ X
  2. a tuludeklaratsiooni esitamata jätmine, samuti osaühingu käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine maksustamisperioodide veebruar kuni märts 1999, august kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning jaanuar 2000 kohta; OÜ X
  3. a märtsikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmete esitamine ja
  4. a aprillikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine (vt käesoleva otsuse punktid 3.3-3.4). Maakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et
  5. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt ei olnud need teod enam kuritegudena karistatavad. Samas ei kajastu süüdistuse mahu vähenemine maakohtu otsuse resolutiivosas. Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes maakohtu otsuse põhiosast, tuleb kriminaalmenetlus S. Z. suhtes KarSRakS § 3 lg 1 alusel lõpetada ka käesolevas punktis nimetatud tegude osas.
  6. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kõigi süüdistuses nimetatud tegude osas, mis puudutavad OÜ X maksudeklaratsioonide esitamata jätmist või nendes valeandmete esitamist, kriminaalmenetlus lõpetada või teha S. Z. õigeksmõistev otsus. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks peatuda kassatsiooni argumentidel, mis käsitlevad nende tegude tuvastamisel väidetavalt aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi. II
  7. S. Z-le esitati
  8. juunil 2000 jõustunud

§ 1481

lg-te 1, 2 ja 10 järgi süüdistus ka OÜ Y maksudeklaratsioonide esitamata jätmises ja nendes valeandmete esitamises.

  1. Osade OÜ-ga Y seotud kuriteoepisoodide puhul on maakohtu otsuse põhiosas asutud seisukohale, et need tuleb süüdistusest välja jätta, ent samas ei kajastu kohtu selline järeldus otsuse resolutiivosas. 15.1 OÜ Y maksudeklaratsioonide mitteesitamise jättis maakohus süüdistusest välja, põhjendades seda sellega, et OÜ Y
  2. a augusti- ja oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmine on toime pandud karistusseadustiku kehtivusajal, mistõttu ei ole S. Z. võimalik nende episoodide eest kriminaalkoodeksi järgi süüdi tunnistada. OÜ Y
  3. a märtsikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmise tõttu jäi aga maksudena laekumata alla KarS § 390 lg-s 1 nimetatud 500 000 krooni (vt käesoleva otsuse punkti 3.5). Kuna eelnimetatud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, ei saa Riigikohus hinnata kohtu seisukohtade sisulist õigsust. Samas märgib kolleegium, et maakohtu eeltoodud järeldused peavad kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas. See tähendab, et S. Z. suhtes tuleb KarSRakS § 3 lg 1 alusel lõpetada kriminaalmenetlus OÜ Y
  4. a märtsikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises. OÜ Y
  5. a augusti- ja oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmises tuleb S. Z. aga õigeks mõista. 15.2 Maakohtu otsuse põhiosas on asutud seisukohale, et S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta valeandmete esitamine OÜ Y
  6. a septembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu-deklaratsioonis ning sama maksustamisperioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonis, kuna need episoodid on toime pandud karistusseadustiku kehtivusajal, mistõttu ei ole S. Z. võimalik nende eest kriminaalkoodeksi järgi süüdi tunnistada (vt käesoleva otsuse punkti 3.5). Hindamata jällegi selle järelduse sisulist paikapidavust, leiab kolleegium, et lähtudes maakohtu otsuse põhiosast, tuleb S. Z. nimetatud episoodides õigeks mõista.
  7. Kohtud on tunnistanud S. Z.
  8. juunil 2000 jõustunud

§ 1481

lg-te 2 ja 10 järgi süüdi selles, et ta esitas maksustamisperioodide mai 2001, august kuni detsember 2001 ja aprill kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y käibedeklaratsioonides ning maksustamisperioodide mai 2001 ja september 2001 kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid, millega jäi maksudena laekumata kokku 1 305 608 krooni. 16.1 Kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et materiaalõiguslikult oli selline tegu toimepanemise ajal kvalifitseeritav

§ 1481lg-te 2 ja 10 järgi, alates 1. septembrist 2002 aga Kar

S § 386 lg 1 järgi. 16.2 Samas märgib kolleegium, et süüdistuses ja sellest tulenevalt ka kohtuotsustes on käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu laekumata maksusumma kui koosseisulise tagajärje hulka ekslikult arvatud 5745 krooni, mille ulatuses S. Z. kõnealustel maksustamisperioodidel deklareeris tasumisele kuuluvat käibemaksu, ent jättis selle maksuhaldurile üle kandmata. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist ei käsita karistusseadustik alates

  1. septembrist 2002 kuriteona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-34-03 - RT III 2003, 14, 133, p 15 ja
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-55-06 - RT III 2006, 28, 257, p 14). 16.3 Kassaator leiab, et kohtud ei ole nõuetekohaselt põhistanud oma järeldust, et OÜ-l Y tekkis käibe- ja tulumaksukohustus, mis jäeti nõuetekohaselt deklareerimata. Maakohus on selles küsimuses piirdunud tõdemusega, et kannatanu esindaja ütluste kohaselt lubas S. Z. maksuhaldurile korduvalt esitada OÜ Y sisendkäibemaksu ja väljamaksete ettevõtlusega seotust kinnitavad dokumendid, kuid teatas siis nende kaotsiminekust I. T. käes ega asunud neid ka taastama. Sellega on maakohtu hinnangul tõendatud, et Maksu- ja Tolliameti käibe- ja tulumaksuarvestus on õige. Kriminaalkolleegium nõustub, et kohtute sellised põhistused on S. Z. süüditunnistamiseks ebapiisavad. 16.4 Kolleegium märgib esmalt, et S. Z. süüküsimuse lahendamiseks tuli kohtul hinnata süüdistuse, mitte kannatanu kahjuarvestuse paikapidavust. Kolleegium möönab, et sisuliselt on maakohus seda ka teinud, ent kasutanud seejuures ebatäpset sõnastust, mis kahjustab otsuse põhistuste jälgitavust. 16.5 Vaidlus S. Z-le OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises esitatud süüdistuse põhjendatuse üle taandub tulenevalt tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg-test 1 ja 2 ning
  6. a käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p-st 1 ning lg-st 6 eeskätt küsimustele, kas osaühingu pangakontolt väljavõetud sularaha kasutati osaühingu ettevõtluseks või mitte ja kas osaühingu käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksuna näidatud summad vastavad käibemaksusummale, mis OÜ Y tasus nõuetekohaste arvete alusel teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest. Nende asjaolude tuvastamisel tuli kohtul lähtudes TuMS § 51 lg 2 p-st 3 ja
  7. a käibemaksuseaduse § 18 lg-st 6 ning §st 24 esmalt kindlaks teha, kas süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonide esitamise ajal olid OÜ-l Y olemas väidetavate kulude ettevõtlusega seotust kinnitavad dokumendid ja deklareeritud sisendkäibemaksu tasumist kinnitavad dokumendid. Maakohus ei ole aga selle asjaolu tõendatuse suhtes seisukohta võtnud, piirdudes üksnes tõdemusega, et kuna süüdistatav ei asunud pärast dokumentide kaotsiminekut neid taastama, siis on Maksu- ja Tolliameti arvestuses näidatud tasumata tulumaksuja käibemaksuarvestus õige. Kolleegium märgib, et dokumentide maksuhalduri nõudel esitamata jätmine ning dokumentide väidetava kaotsimineku korral nende taastamata jätmine on asjaolu, mis võib suure tõenäosusega kinnitada dokumentide puudumist ka maksudeklaratsioonide esitamise ajal, ent ei ole siiski selle asjaoluga samastatav. Jättes võtmata seisukoha küsimuses, kas OÜ Y kõnealused dokumendid olid süüdistuses nimetatud deklaratsioonide esitamise ajal olemas või mitte, on maakohus jätnud andmata hinnangu süüdistuse põhjendatuse aspektist olulise tähtsusega faktilise asjaolu tõendatusele. Ringkonnakohus ei ole sellele puudusele tähelepanu pööranud. Riigikohtu hinnangul on kohtu seisukoha puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis tingib kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks. 16.6 S. Z. väitel olid OÜ Y kuludokumendid olemas, ent ta andis need hiljem oma tuttavale I. T.-le hoiule ja need varastati I. T. autost ära. Seega pidanuks maakohus muu hulgas hindama süüdistatava kaitseversiooni tõendatust. Sellise hinnangu andmisel tulnuks muu hulgas arvesse võtta seda, kuivõrd on eluliselt usutav, et kunagi on eksisteerinud äriühingu raamatupidamisdokumendid, mille väidetava kaotsimineku kohta esitatakse versioon, et dokumente, mille esitamist on maksuhaldur mitme kuu jooksul nõudnud, hoitakse juhatuse liikme tuttava juures, kelle lukustamata autost varastatakse need vahetult pärast seda, kui juhatuse liige on andnud maksuhaldurile järjekordse lubaduse dokumendid esitada, kusjuures pärast väidetavat vargust ei näita juhatuse liige üles mingit valmidust asuda dokumente taastama. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. septembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-74-05 - RT III 2005, 27, 286, p 15.) 16.7 Kassaator leiab, et kuna eelduslikult pidi OÜ Y tegema kaupade müügiks ja teenuste osutamiseks kulutusi, ei saa deklareerimata käibe- ja tulumaksusumma tuvastamisel lähtuda üksnes nõuetekohaste dokumentide olemasolust või puudumisest, vaid tuleb ekspertiisi (hindamise) teel kindlaks teha, millise osa pangakontolt väljavõetud rahast moodustasid OÜ Y kulud kaupade müügile ja teenuste osutamisele ja milline oli äriühingu majandustegevuse kasumimarginaal. Seoses sellega märgib kolleegium esmalt, et käibemaksu puhul ei ole tegeliku maksukohustuse määramine hindamise teel reeglina üldse võimalik, kuna käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. detsembri
  11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-04 - RT III 2004, 36, 366). Mis puudutab hindamise teel selle kindlakstegemist, kas ja kui, siis millises ulatuses kasutati OÜ Y pangakontolt väljavõetud raha osaühingu ettevõtluseks ehk kui suur oli OÜ Y deklareerimata tulumaksukohustus, siis kordab kolleegium varasemat seisukohta, et kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. jaanuari
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07 - RT III 2008, 6, 40, p 22). Senises kriminaalmenetluses ei ole S. Z. seda teinud. 16.8 Ekslik on kassaatori seisukoht, et süüdistuses märgitud asjaoludel OÜ Y deklareerimata maksusumma arvestamisel on tegemist topeltmaksustamisega, sest summa, millelt on arvestatud tulumaks, sisaldab ka käibemaksu. Kuna süüdistuse kohaselt hõlmavad OÜ Y ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed ka alusetult deklareerimata käibemaksu, laieneb tulumaksukohustus ka sellisele deklareerimata käibemaksule (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. aprilli
  15. a otsus asjas nr 3-3-1-11-07 - RT III 2007, 19, 160, p 18).
  16. Juhul, kui kriminaalasja uuel arutamisel tuvastatakse, et S. Z. esitas OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmeid, tuleb kohtul lähtudes KarS § 5 lg-st 2 anda hinnang ka sellele, kas S. Z. selline käitumine on jätkuvalt kuriteona karistatav
  17. märtsist 2007, mil KarS § 386 lg 1 kaotas kehtivuse. 17.1 Maksuhaldurile valeandmete esitamine vastab nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivsele koosseisule. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil valeandmete esitamise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. juuni
  19. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194, p 40 ja
  20. juuni
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07 - RT III 2007, 29, 240, p 13.3). Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. 17.2 Seega tuleb S. Z. teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks tuvastada süüdistatava eesmärk maksuhaldurile valeandmete esitamisel. Ringkonnakohus, kes erinevalt maakohtust arutas käesolevat kriminaalasja pärast
  22. märtsi 2007, on piirdunud üldsõnalise tõdemusega, et S. Z-le süüksarvatav tegu on karistatav ka pärast
  23. märtsi 2007, märkides seejuures, et kuna maakohus tegi otsuse enne
  24. märtsi 2007, polnud teo toimepanemise eesmärki vaja tuvastada. Sellega seoses kordab kriminaalkolleegium, et KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 43). Seega tulnuks ringkonnakohtul võtta seisukoht S. Z. teo eesmärgi suhtes vaatamata sellele, et ta vaatas kriminaalasja läbi enne
  25. märtsi 2007 tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni alusel. 17.3 Samas ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et lähtudes
  26. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatustest tuleb S. Z. igal juhul õigeks mõista, kuna maakohtu otsuses märgitu kohaselt esitas S. Z. OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmeid otsese tahtlusega ja prokurör seda järeldust ei apelleerinud. Lugedes maakohtu osutatud järeldust kohtuotsuse tervikkontekstis, nähtub, et sisuliselt on maakohus, kes andis S. Z. käitumisele õigusliku hinnangu

§ 1481lg-te 2 ja 10 ning Kar

S § 386 lg 1 järgi, tuvastanud, et S. Z. pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega, mis oli

§ 1481lg-te 2 ja 10 ning Kar

S § 386 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmiseks piisav. Kuna maakohus tegi otsuse enne

  1. märtsi 2007, ei analüüsinud ega pidanudki ta analüüsima seda, kas S. Z. esitas OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmeid maksukohustuse vähendamise eesmärgil või mitte. Seetõttu ei jaga kolleegium arvamust, et kohtute tuvastatud asjaolud on sellised, mis igal juhul välistavad S. Z. teo karistatavuse alates
  2. märtsist
  3. III
  4. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et kohtud ei ole tsiviilhagi rahuldamist õiguslikult põhistanud, samuti jätsid kohtud, leides, et S. Z. rikkus deklareerimiskohustust, tuvastamata, kas ja kui, siis millise kahju ta sellega põhjustas. 18.1 Maakohus on otsuse põhistavas osas piirdunud tsiviilhagi küsimuses tõdemusega, et tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt summas 4 750 897 krooni. Vastates apellatsiooni väidetele, mis puudutasid tsiviilhagi rahuldamise põhistamata jätmist, märkis ringkonnakohus esmalt, et kuna maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud Riigikohtu otsused asjades 3-1-1-11-07 ja 3-1-1-22-07 veel avaldatud, piisas tsiviilhagi rahuldamisel sellest, et hagi on tõendatud ja kohtuotsuses sisaldub viide näiteks KrMS § 310 lg-le
  5. Kolleegium märgib, et nõue tsiviilhagi suhtes tehtavat otsustust õiguslikult põhistada ei tulene mitte osutatud Riigikohtu lahenditest, vaid KrMS § 339 lg 1 p-st 7 koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-ga 1, § 438 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga
  6. Need sätted kehtisid ka maakohtu otsuse tegemise ajal. Kohtu kohustus järgida otsuse tegemisel seadust tuleneb vahetult seadusest enesest, mitte Riigikohtu lahenditest. Kohtuotsust, mille tegemisel on rikutud mingi seadusesätte nõudeid, ei saa jätta muutmata põhjusel, et kohtuotsuse tegemise ajal puudus selle sätte tõlgendamise kohta Riigikohtu praktika või et Riigikohtu praktika oli teistsugune. Samas on ringkonnakohtu väide, nagu võiks tsiviilhagi põhistamisel piisata hagi tõendatusest ja viitest KrMS § 310 lg-le 1, juba iseenesest sisemiselt vastuoluline. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. Sarnaselt kuriteokoosseisule kriminaalsüüdistuse puhul määrab hagi materiaalõiguslik alus ära tsiviilhagi tõendamiseseme, mistõttu ei ole selle puudumisel põhimõtteliselt võimalik väita, et hagi on tõendatud. KrMS § 310 lg 1 näol on aga tegemist menetlusnormiga, millest ei saa tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust. 18.2 Ringkonnakohus on otsuses möönnud, et olnuks õigem, kui maakohus oleks lähtunud võlaõigusseaduse §-dest 127, 128, 1043, 1045 lg 1 p
  7. Seoses sellega märgib kolleegium esmalt, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast
  8. juulit
  9. Seega on igal juhul välistatud võlaõigusseaduse kohaldamine S. Z. poolt enne
  10. juulit 2002 toime pandud tegude osas. Sõltumata sellest on aga asjakohatu viide VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Maksudeklaratsioonide esitamata jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust. Seoses ringkonnakohtu nimetatud VÕS §-dega 127-128 juhib kolleegium tähelepanu sellele, et need sätted käsitlevad üksnes kahjunõude ulatust ja sisu ega saa olla kahju hüvitamise nõude tekkimise aluseks. 18.3 Lisaks eelmärgitule on kohtud tsiviilhagi lahendamisel ekslikult samastanud juhatuse liikme maksukuriteo tagajärjel tekkinud äriühingu maksuvõla kuriteoga tekitatud kahjuga. Kolleegium meenutab, et juhatuse liikme poolt äriühingu deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju saab väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis; maksuintressis, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav, ja kahju suuruse kindlakstegemise ja selle sissenõudmisega seotud mõistlikes kuludes (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. jaanuari
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44; 45, p-d 40-55). 18.4 Jättes tsiviilhagi rahuldamise õiguslikult põhjendamata, rikkusid kohtud TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevaid nõudeid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 669 lg 1 p 5, nagu ka KrMS § 339 lg 1 p 7, loeb kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Vastavalt TsMS § 692 lg 1 p-le 2 on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. Olukorras, kus TsMS §-s 669 nimetatud menetlusnormi rikkumine on alguse saanud maakohtust, tuleb vastavalt TsMS § 691 p-le 4 ja § 692 lg 5 esimesele lausele koos ringkonnakohtu otsusega tühistada ka maakohtu otsus ja saata kohtuasi uueks arutamiseks maakohtule. 18.5 Käesolevas asjas tuleb kannatanu tsiviilhagi saata maakohtule uueks arutamiseks üksnes osas, mille aluseks olevate S. Z. tegude suhtes kriminaalmenetlus asja uuel arutamisel jätkub. Osas, milles tsiviilhagi põhineb S. Z. tegudel, milles Riigikohus S. Z. õigeks mõistab või kriminaalmenetluse lõpetab, tuleb hagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Erandina puudub hagi uuesti esitamise võimalus osas, milles hagi alus põhineb maakohtu poolt süüdistusest välja jäetud tegudel, kuna selles osas on kohus jätnud tsiviilhagi rahuldamata ja kohtu sellist otsustust pole vaidlustatud. Väljaspool käesoleva asja lahendamise piire märgib kolleegium, et juhul, kui kohus mõistab süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse. IV
  13. Kassatsioonis on esitatud ka taotlus hüvitada S. Z-le kriminaalmenetluse kulu - valitud kaitsjale makstud tasu. 19.1 KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium on seisukohal, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel. 19.2 KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest (kriminaaltoimiku
  14. kd, tl 199-204 ja tl 335-336) on S. Z-le seoses käesolevas kriminaalasjas osutatud õigusabiga esitatud advokaadibüroo arveid kogusummas 222 213 krooni ja 92 senti. Kuna nimetatud arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles S. Z. tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kolleegium selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise ja kriminaalmenetluse lõpetamise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et märgitud 222 213 krooni ja 92 krooni suurusest kogutasust puudutab õigeksmõistmisest või kriminaalmenetluse lõpetamisest hõlmatud tegusid tasu summas 170 000 krooni, mille hüvitamise peab kolleegium seega käesolevas otsuses lahendama. 19.3 Järgnevalt tuleb hinnata, kas 170 000 krooni on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasu eelnimetatud tegude menetlemisel osutatud õigusabi eest. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. Pidades silmas õigeksmõistmisest ja kriminaalmenetluse lõpetamisest hõlmatud tegude tõenduslikku ja õiguslikku keerukust, loeb kolleegium mõistliku suurusega kaitsjatasuks 80 000 krooni. See summa tuleb riigil S. Z-le hüvitada. 19.4 Ülejäänud osas, s.o summas 52 213 krooni ja 92 senti tuleb kaitsjatasu hüvitamise nõue lahendada kriminaalasja uuel arutamisel sõltuvalt menetluse tulemusest. V
  15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 339 lg 1 p-st 7, samuti TsMS § 691 p-st 4, § 692 lg 1 p-st 2 ja § 669 lg 1 p-st 5, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
  16. juuni
  17. a ja Viru Maakohtu
  18. septembri
  19. a otsused kriminaalasjas nr 1-05-6 ja teeb asjas osaliselt uue otsuse, saates kriminaalasja ülejäänud osas Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  20. Kriminaalkolleegium ei pea käesoleval juhul õigeks ise kassatsioonimenetluses võtta seisukohta S. Z. sõiduauto ja korteri aresti jätkuva põhjendatuse kohta. Asjakohase taotluse esitamisel saab seda hinnata Viru Maakohus kriminaalasja uuel arutamisel. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.