Obsah (11)

§ 277§ 652§ 267§ 270§ 438§ 162§ 232§ 692§ 691§ 230§ 238

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 457 lg-s 1 sätestatust ei ole hageja jaoks seda ka otsuse resolutsioon. Kuivõrd tegemist oli tagaseljaotsusega ja hageja hinnangul oli tegemist kostjate I-III ja kostja IV omavahelise kokkumänguga kohtulahendi saamiseks, ei pidanud maakohus tõendeid usaldusväärseteks. Kostjad ei suutnud tõendada, et aktsiatähed anti üle muul ajal kui

1. jaanuaril
2. a, seetõttu ei oma asjas tähendust, mis asjaoludel kostjad I-III
3. jaanuaril 2002 uuesti EVK-sse kanti ja milliste tehingute alusel ning milliste kannete tegemist EVK-sse ja kostjate kohta AS KET taotles. Tõendamata jäi ka kostjate väide, et tegemist on müügilepingute võltsimisega. Kostjad ei ole tõendanud, millal anti aktsiatähed üle. Seega ei saanud kohus juhinduda

§ 277lg-s 4 sätestatust ja jätta arvestamata aktsiate müügilepingud.

1. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta kohtukulud vastustaja kanda. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. mai
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu otsuse põhjendustega. Tulenevalt

§ 652

lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Kuni

1. jaanuarini 2001 kuulusid AS KET aktsiad kostjatele I-III, kes sõlmisid aktsiate võõrandamise lepingu (I kd, tl 7, 63 ja 88), märkides lepingu sõlmimise kuupäevaks
2. jaanuari
3. a. Kostjad I-III kinnitasid, et aktsiatähed on hageja valduses. Pooled vaidlevad selle üle, millal tegelikult läks kostjate omandiõigus aktsiatele üle hagejale ehk millal sai hageja aktsiatähtede valduse. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et aktsiatähed anti hagejale üle
4. jaanuaril 2001 ja samast kuupäevast sai hageja aktsiatähtede omanikuks. Tulenevalt aktsiate ostu-müügilepingute p-st 4 annab müüja lepingu sõlmimise momendil ostjale üle aktsiate kohta väljaantud aktsiatähed ja p-st 7 tulenevalt jõustub leping allakirjutamise momendist, milleks loetakse kuupäev lepingu päises. Olenemata kohtu tuvastatud lepingute sõlmimise praktikas tavatust lepingu sõlmimise kuupäeva rõhutamisest, mis kinnitab kostjate väiteid lepingu muul kuupäeval allkirjastamisest, olid kostjad I-III lepingu poolena aktsiatähtede üleandmise lepingu sõlmimisel niimoodi kokku leppinud ja vastupidist nad tõendanud ei ole. Lepingu tühisusele ei ole kostjad ka menetluses tuginenud. ÄS § 228 lg-st 3 ja EVKS § 88 lg-st 5 tulenevalt ei saanud esitajaaktsiaid
5. a enam võõrandada ega üle anda. Kuivõrd kehtivaid aktsiatähti ei olnud
6. a enam võimalik üle anda, siis ei saanud hageja kuidagi aktsiatähtede omanikuks
7. a detsembris, vaid pidi nende omanikuks saama juba varem. Arvestades, et esitajaaktsiatest tulenevad õigused loetakse kuuluvaks isikule, kelle valduses on aktsiatäht, omab tähtsust see, millal aktsiad reaalselt hagejale üle anti, mitte aga dokumendi allkirjastamise aeg. Isegi juhul, kui leping allkirjastatigi
8. a detsembris, ei muuda see tuvastatud asjaolu, et aktsiatähed anti hagejale üle
9. jaanuaril
10. a, ja puudub vajadus selgitada, kas pooled sõlmisid
11. a detsembris võlatunnistuse ja kui sõlmisid, siis millist liiki võlatunnistuse. Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 267

lg-t 1 ja

§ 270lg-t 1.

Maakohus pidi vaidluse lahendamiseks tuvastama aktsiatähtede võõrandamise aja. Poolte allkirjastatud leping tõendab, et aktsiatähed võõrandati

1. jaanuaril
2. Poole vande all antud seletusega ei saa kirjalikku lepingut muuta ja kostjate poolt väidetavaid asjaolusid ei saa lugeda tõendatuks poole keeldumise tõttu anda vande all seletust. Kostjatel oli olemas tõend aktsiate üleandmise kohta, mistõttu puudus üldse eeldus hageja ülekuulamiseks vande all.

§ 438lg 1 sätestab otsuse tegemisel lahendatavad küsimused.

Kohtuotsuses kohtu poolt õigusakti kohaldamise märkimata jätmine ei kujuta endast olulist menetlusõiguse rikkumist ega muuda otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. Maakohus on kõiki kohtule esitatud tõendeid arvestades tuvastanud aktsiate võõrandamise aja, sh arvestanud ka

§ 270

lg 1 alusel lubatud tõendiga.

§ 162

lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o praegusel juhul kostjad. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsus kooskõlas seadusega ega põhjendatud. Kohtud ei ole arvestanud kassaatori vastuväidetega. Dokumentide tagantjärele vormistamine ei ole käsitatav võlasuhte tunnistamisena ega ka võlasuhte loomisena. Hageja ei võtnud menetluse käigus omaks fakti, et aktsiate müügitehing tehti detsembris
2. Kohtud on ekslikult võrdsustanud müügilepingu sõlmimise ja jõustumise ajad. Aktsiad anti üle lepingu sõlmimise momendil detsembris 2002, kuid leping ise jõustus jaanuaris
3. Kostjal IV ei olnud vaja müügilepingu tühisusele tugineda, kuna ta pidas ennast aktsiate omanikuks alates juunist
4. Ringkonnakohtu põhjendus, et vande all antud ütlustega ei saa muuta kirjalikku lepingut, on vastuolus

§ 232lg-ga 2.

Kassatsioonkaebuse menetlemisel Riigikohtus tuleks selgitada, millistel juhtumitel on kohaldatav

§ 270lg 1.

Hageja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

§ 692

lg 5 teise lause järgi tuleb tühistada ka maakohtu otsus ning

§ 691p 4 alusel tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

1. Kohtud on asjas lugenud tuvastatuks, et hageja sai
2. jaanuaril
3. a kostjatelt I ja II ning kostja III seaduslikult esindajalt AS Kagu-Eesti Turvas esitajaaktsiate valduse, nimiväärtusega 3500 krooni. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, mille kohaselt koos aktsiatähtede valduse saamisega
4. jaanuaril 2001, s.o kuupäeval, mis on pooltevahelistes müügilepingutes märgitud selle sõlmimise ajaks, sai hagejast ka aktsiate omanik. Nimetatud müügilepingute p 4 järgi annab müüja lepingu sõlmimise momendil ostjale üle aktsiate kohta välja antud aktsiatähed.
5. Kolleegium märgib esitajaaktsiate võõrandamisega seonduvalt kõigepealt seda, et EVKS § 88 lg 3 kohaselt pidid seaduse jõustumise ajal olemasolevad aktsiaseltsid, samuti aktsiaseltsid, mida ei ole selleks ajaks veel äriregistrisse kantud, kuid mille asutamisotsus on vastu võetud või asutamisleping sõlmitud, esitama taotluse oma aktsiate registreerimiseks Eesti väärtpaberite keskregistris hiljemalt
6. aasta
7. jaanuariks. EVKS § 88 lg 5 kohaselt tuli aktsiaseltsil, kes on välja lasknud esitajaaktsiaid, need vahetada nimelisteks aktsiateks hiljemalt
8. aasta
9. detsembriks. Sama paragrahvi lõike 9 kohaselt kohaldati kuni esitajaaktsiate ümbervahetamiseni või esitajaaktsiatega aktsiaseltsi lõppemiseni esitajaaktsiatele äriseadustikus esitajaaktsiate kohta kuni
10. jaanuarini
11. a kehtinud sätteid. Eelnevast järeldab kolleegium, et kui pärast esitajaaktsia vahetamist nimeliseks aktsiaks esitajaaktsia tähti ära ei võetud ja need võõrandati, siis ei andnud see omandajale esitajaaktsiast tulenevaid õigusi.
12. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole tuvastanud kõiki eeldusi, mis võimaldavad lugeda hagejat vaidlusaluste aktsiate omanikuks, ja on eksinud tõendamisreeglite vastu. Kostjad on kassatsioonkaebuses vaidlustanud kohtute hinnangu, et hageja sai esitajaaktsiate omanikuks
13. jaanuaril
14. a. Kostjad väidavad, et müügileping sõlmiti ning aktsiatähed anti üle
15. a detsembris, seega pärast seda, kui aktsiad oli
16. a juunis omandanud kostja IV.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleb hagejal tõendada, et ta on saanud vaidlusaluste aktsiate omanikuks. Kohtud pole tuvastanud, et vaidlusalused aktsiad oleksid enne

1. jaanuari 2001 muutunud nimelisteks aktsiateks. Seega võis aktsiate omand üle minna hageja väidetud kuupäeval enne
2. jaanuari
3. a kehtinud ÄS § 230 lg 2 kohaselt. Ringkonnakohus on oma otsuses ekslikult samastanud aktsiatähe valduse saamise aktsiatähe üleandmisega.
4. detsembrini
5. a kehtinud ÄS § 228 lg 3 kehtestas, et esitajaaktsiast tulenevad õigused loetakse kuuluvaks isikule, kelle valduses on aktsiatäht, kui vastupidine ei ole tõendatud või seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama ajani kehtinud ÄS § 230 lg 2 kohaselt võõrandati esitajaaktsia aktsiatähe üleandmisega. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka esitajaaktsia võõrandamisel üleandmist sisustada sarnaselt AÕS §-s 92 sätestatuga. Seega eeldas ka esitajaaktsia omandamine omandaja poolt aktsiatähe valduse saamist ja kokkulepet aktsiatähe võõrandamise kohta võõrandaja ja omandaja vahel. Kohtud on lugenud tõendatuks (kuigi menetlusnorme rikkudes, vt otsuse p 11) küll aktsiatähe valduse saamise
6. jaanuaril
7. a, kuid pole tuvastanud, et võõrandajad ja omandaja oleksid kokku leppinud esitajaaktsiate võõrandamises ajal, mil see oli võimalik. Kui hageja sai
8. a jaanuaris kostjatelt aktsiate valduse, kuid nad ei leppinud kokku omandi üleminekus, siis ei saanud nad
9. a detsembris kokku leppida, et aktsiate omand läks üle
10. a jaanuaris.
11. Tõendamisega seonduvalt on kohtud rikkunud esmalt

§ 232

lg-t 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Selle sätte rikkumine seisneb selles, et kohtud on hinnanud aktsiatähtede valduse üleandmise tuvastamisel ainult lepinguid ja põhjendanud teiste tõendite arvestamata jätmist sellega, et neid ei saa arvestada, kuna kirjalik leping tõendab muud. Eelnevast tulenevalt on ekslik ka ringkonnakohtu märgitu, et poole vande all antud seletusega ei saa kirjalikku lepingut muuta ja kostjate väidetavaid asjaolusid ei saa lugeda tõendatuks poole keeldumise tõttu anda vande all seletus. Esiteks ei käi vaidlus mitte lepingu muutmise üle, vaid dokumentaalses tõendis (lepingus) märgitu teiste tõenditega ümberlükkamise üle. Teiseks on võimalik

§ 238

lg 2 aluste puudumisel dokumentaalsest tõendist nähtuvat ümber lükata kõigi teiste tõenditega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 15). Sellega eksisid kohtud

§ 270

lg 1 vastu, mille kohaselt võib kohus lugeda seletuse andmist taotlenud poole väidetud asjaolu tõendatuks, kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Tõendamisega seonduvalt jääb arusaamatuks ka ringkonnakohtu otsuses märgitu, et kuivõrd kehtivaid aktsiatähti ei olnud

1. a enam võimalik üle anda, siis ei saanud hageja kuidagi aktsiatähtede omanikuks
2. a detsembris, vaid pidi nende omanikuks saama juba varem. Arusaamatuks jääb, millest järeldas ringkonnakohus, et hageja pidi aktsiate omanikuks saama. Pooled vaidlevadki selle üle, kas hageja sai esitajaaktsiate omanikuks või mitte.
3. Kolleegium märgib täiendavalt, et kohtud pole tuvastanud, millal vaidlusalused aktsiad registreeriti Eesti väärtpaberite keskregistris ning kes kanti vaidlusaluste aktsiate omanikena registrisse. Eeltoodu võib tähtsust omada juhul, kui keegi kostjatest on omandanud aktsia registrile tuginedes. EVKS § 9 lg 2 kohaselt, kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või õiguse väärtpaberile, loetakse register tema suhtes õigeks. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu