Obsah (10)

§ 201§ 289§ 288§ 68§ 2172§ 73§ 56§ 215§ 5§ 218

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-46-08 Otsuse kuupäev 12. detsember 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

§ 201lg 2 p-de 2 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 7.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-193 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. S. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, S. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa, Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. november 2008 Istungil osalenud isikud V. S. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, S. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa, M. K. kaitsja vandeadvokaat Velmar Brett ja Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo RESOLUTSIOON
3. Jätta Viru Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-193 muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.
6. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Uno Feldschmidt kasuks välja 5262 (viis tuhat kakssada kuuskümmend kaks) krooni 80 senti, sealhulgas käibemaks 802 krooni 80 senti, advokaat Anti Aasmaa poolt S. K.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
7. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks S. K.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 5262 krooni ja 80 senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. V. S., M. K. ja S. K. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 289järgi selles, et nad AS R.

V. ametiisikutena

§ 288mõttes kasutasid 2003.

a jaanuarist kuni

1. märtsini 2004 ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit, pannes toime järgmise teo. 1.1 AS R. V. juhatuse liige V. S., juhatuse liige M. K. ja müügijuht S. K. kasutasid AS R. V. elevaatoris hoiul olevat riigi julgeolekureservi vilja AS R. V. majandushuvides, müües seda nii viljana kui jahuna tarbijatele. Sellega rikkusid süüdistatavad AS R. V. ja AS E. V. vahel
2. aprillil 1999 sõlmitud toiduteravilja julgeolekuvaru hoiulepingu punkti 4.1, mille kohaselt võis julgeolekuvaru vilja mis tahes käitlemine toimuda ainult hoiuleandja, s.t AS E. V. kirjalike korralduste alusel. Süüdistatavate teo tagajärjel tekkis AS-l E. V. nisuvilja puudujääk koguses 736,129 tonni (väärtusega 1 800 756 krooni) ja rukkivilja puudujääk koguses 13 307,145 tonni (väärtusega 26 839 580 krooni). AS E. V. kogukahju oli 28 640 336 krooni. 1.2 Samuti kasutasid V. S., M. K. ja S. K. AS R. V. majandushuvides seal hoiul olevat K. A. E. AS (süüdistuses ja kohtulahendites ekslikult nimetatud kui AS Kesko Agro) vilja, rikkudes K. A. E. AS ja AS R. V. vahel
3. augustil 2003 sõlmitud laolepingu punkti 4.16, mille kohaselt AS-l R. V. ei olnud laopidajana õigust mingil moel kasutada, tarvitada ega võõrandada talle hoiule antud kaupa. Süüdistatavad kulutasid K. A. E. AS-le kuuluvast viljast ära 32,27 tonni furaažnisu maksumusega 76 157 krooni; 355,255 tonni toidurukist maksumusega 838 402 krooni; 839,84 tonni furaažrukist maksumusega 1 903 077 krooni ja 2300,503 tonni toidunisu maksumusega 6 786 484 krooni. K. A. E. AS kogukahju oli 9 604 120 krooni.
4. Viru Maakohtu
5. septembri
6. a otsusega tunnistati V. S.

§ 289

järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks.

§ 68

alusel arvas kohus mõistetud karistusest maha eelvangistusaja 3 kuud ja 19 päeva, lugedes kantavaks karistuseks 3 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti M. K. ja S. K. neile esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 2.1 Alates 15. märtsist 2007, mil

§ 289

kaotas kehtivuse ja muutus

§-s 288 sätestatud ametiisiku mõiste, on süüdistuses kirjeldatud tegu kuriteona karistatav usalduse kuritarvitamisena

§ 2172

lg 1 järgi, kuna selline käitumine on käsitatav tehingust tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena, millega tekitati suur varaline kahju. Süüdistuses märgitud hoiulepingutest tuleneb AS R. V. juhatuse liikmete ja teiste ametiseisundit omavate isikute kohustus järgida äriühinguga lepingulistes suhetes olevate isikute varalisi huve. 2.2 Maakohus luges usaldusväärselt tõendatuks, et V. S. otsustas võõra vilja kasutamise üle ja andis selleks korraldusi. V. S. võttis omaks, et reservvilja kasutati AS R. V. huvides tema ainuisikuliste otsuste alusel, et tema korraldusel esitati AS-le E. V. võltsitud aruandeid ja puudujäägi varjamiseks ehitati punkritesse vahelaed. V. S. on tunnistanud ka seda, et ta andis korraldusi K. A. E. AS vilja kasutamiseks, olles teadlik, et selline tegevus on AS R. V. ja K. A. E. AS vahel sõlmitud lepinguga keelatud. Kuriteo toimepanemist V. S.-i poolt kinnitavad ka teised tõendid. Näiteks kinnitas elevaatori meister, kelle teadmata ei olnud võimalik elevaatorist vilja väljastada, et riigi reservvilja väljastati ainult V. S. korralduste alusel. V. S. pani talle inkrimineeritava teo toime otsese tahtlusega. Arvestades AS-s R. V. valitsenud juhtimisalast segadust ja ebakompetentsust, aga ka V. S. autoritaarset juhtimisstiili ja valesti mõtestatud missioonitunnet, on võimalik, et ta pani süüdistuses kirjeldatud teo toime üksinda. Puutuvalt karistuse mõistmisesse märkis kohus, et V. S.-i süüd kergendab süü osaline tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei pidanud maakohus võimalikuks mõista V. S.-le rahalist karistust. Kuna V. S. oli asutuse tippjuht, pani kuriteo toime otsese tahtlusega ja tema tegevuse tagajärjel tekitati kümnete miljonite kroonide suurune kahju, karistas kohus V. S.-i reaalse vangistusega üle sanktsiooni keskmise määra. 2.3 Muu hulgas märkis kohus, et

1. aprilli
2. a asitõendiks tunnistamise määrusest nähtuvalt võeti V. S.-i elukohas
3. märtsil 2004 toimunud läbiotsimise käigus ära ja tunnistati asitõenditeks suur hulk mitmesuguseid pabereid, arveid, lepinguid, pangadokumente, kirju ning käsikirjalisi märkmeid. Nimetatud asitõendeid kohtule ei esitatud, samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et need oleksid V. S.-le tagastatud. Prokuröri väitel pole nende asitõendite asukoht teada. Maakohus luges asitõendite sellise käitlemise kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, kuid ei nõustunud V. S.-i kaitsja seisukohaga, et kaotsiläinud asitõendeid uurimata pole võimalik anda hinnangut V. S.-le esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta. Kõnealuste asitõendite kohta on kohtueelses menetluses koostatud vaatlusprotokoll, milles lühidalt kirjeldatakse äravõetud paberitele kantud teksti või nende sisu. Vaatlusprotokollist nähtub, et suurem osa dokumentidest on koostatud aastatel 1999-
4. Vaatamata sellele, et V. S.-le peaks äravõetud paberid tuttavad olema ja ka vaatlusprotokolli abil on üldjoontes võimalik otsustada nende võimaliku seose üle arutatava kriminaalasjaga, pole V. S. ega tema kaitsja viidanud ühelegi vaadeldud ja kirjeldatud asitõendile kui tõendile, mis oleks seostatav V. S.-le esitatud süüdistusega ja võiks kummutada V. S.-i süüd. 2.4 Põhjendades M. K. ja S. K. õigeksmõistmist, märkis maakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid M. K. või S. K. poolt selliste tegude toimepanemist, mida saaks käsitada kui riigi reservvilja kasutamist ja müüki, sellekohaste otsuste vastuvõtmist või korralduste andmist. M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistuse ja olemasolevate tõendite põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, milliseid konkreetseid tegusid nendele etteheidetava tegevuse - võõra vilja kasutamise - all silmas peetakse. Ebausaldusväärsed on väited, nagu poleks M. K. ja S. K. olnud teadlikud, et riigi reservvilja kasutamine on omavoliline tegevus. Samas pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks prokuröri väidet, et süüdistuses nimetatud võõra vilja kasutamise otsustasid süüdistatavad ühiselt.
5. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Sirje Merilo, V. S.-i kaitsja Küllike Namm ja S. K. kaitsja Anti Aasmaa. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist M. K. ja S. K. õigeksmõistmise osas ja uue otsusega nende süüditunnistamist ning karistamist. V. S.-i kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist V. S.-i süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas ja palus oma kaitsealuse õigeks mõista. S. K. kaitsja taotles ringkonnakohtult seda, et maakohtu otsuse põhiosast jäetaks välja kohtu järeldus, et S. K. oli teadlik riigi reservvilja kasutamise omavolilisusest.
6. Eelmenetluse käigus saatis ringkonnakohus
7. veebruaril 2008 kohtumenetluse pooltele kirja, milles küsiti arvamust selle kohta, kas antud kriminaalasjas võiks süüdistuse kvalifitseerida

§ 201lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohus palus selle küsimuse vastuse valmistada ette ringkonnakohtu istungiks. Ringkonnakohus lisas, et kui mõni menetlusosaline soovib küsimuse ettevalmistamiseks täiendavat aega, palutakse esitada avaldus täiendava kohtuistungi korraldamiseks.

1. Viru Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus nii V. S.-i süüditunnistamises kui ka M. K. ja S. K. õigeksmõistmises. Ringkonnakohus tunnistas kõik kolm süüdistatavat süüdi

§ 201lg 2 p-de 2 ja 4 järgi.

V. S.-i karistati nende sätete järgi vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks, millest

§ 68lg 1 alusel arvati maha eelvangistusaeg 3 kuud ja 19 päeva.

M. K.-d ja S. K.-d karistati kaheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73

alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

§ 68lg 1 alusel arvas ringkonnakohus M.

K. karistuse hulka 1 kuu ja 12 päeva ning S. K. karistuse hulka 3 päeva eelvangistust. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistuses on kirjeldatud asjaolusid, mille puhul tekib vajadus kontrollida, kas süüdistatavate käitumine vastab mõne varavastase süüteo tunnustele. Kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et enne

1. märtsi
2. a seadusemuudatusi olid varavastaste süütegude koosseisud käsitatavad erinormidena ametiseisundi kuritarvitamise suhtes. Seega kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime varavastase süüteo, tuli teda ka enne
3. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. Sellist seisukohta on väljendatud Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-20-07, 3-1-1-41-07 ja 3-1-1-
4. 5.2 Nii V. S.-le, M. K.-le kui ka S. K.-le esitatud süüdistuse kohaselt kasutasid nad AS R. V.e elevaatoris hoiul olevat riigi julgeolekureservi vilja, samuti K. A. E. AS vilja AS R. V. majandushuvides, müües seda nii viljana kui jahuna tarbijatele. Seega pöörasid süüdistatavad hoiustatud vilja kui võõra vallasasja AS R. V. kui kolmanda isiku kasuks. Pole tähtis, et hoiulepingu pool oli AS R. V., mitte vahetult süüdistatavad, kuna antud kolm süüdistatavat olid AS R. V. tegelikud juhid, kes korraldasid kogu tootmistegevust ja toodangu realiseerimist. Kuna hoiulepingute kohaselt AS-l R. V. vilja kasutamise õigust ei olnud, siis oli vilja ja jahu realiseerimine ebaseaduslik. Eeltoodud käitumise näol on tegemist võõra vallasasja ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisega, s.t omastamisega

§ 201mõttes.

Lisaks esinevad süüdistatavate käitumises

§ 201lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud raskendavad asjaolud.

Lähtudes eeltoodust, on süüdistuses kirjeldatud tegu alates selle toimepanemise ajast olnud karistatav erinormi (omastamine) järgi ning teo kvalifitseerimine üldnormi (ametiseisundi kuritarvitamine) järgi on ebaõige. Samuti ei ole süüdistuses esitatud tegudel puutumust 15. märtsil 2007 jõustunud

§s 2172 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseisuga. 5.3 Süüdistuses kirjeldatud kuriteo kvalifitseerimine

§ 289

asemel

§ 201lg 2 järgi on kooskõlas Kr

MS § 268 lgga 8. Teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 201

lg 2 sanktsioon (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) oli võrreldes

§ 289sanktsiooniga (rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus) kergem.

Samuti ei tule kvalifikatsiooni muutmine kohtumenetluse pooltele üllatusena, sest juba 6. veebruaril 2008 palus ringkonnakohus kaaluda kvalifikatsiooni

§ 201lg 2 järgi.

Ringkonnakohtu istung toimus

1. märtsil
2. Täiendavat aega seisukohtade esitamiseks ükski menetlusosaline ei taotlenud. Seega oli antud piisav aeg kaitse ettevalmistamiseks. Samuti on Riigikohus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes selgitanud, et olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (otsus asjas nr 3-1-1-60-07). 5.4 Maakohus on tulnud ebaõigele järeldusele, et M. K. ja S. K. süü ei ole tõendatud. Võõra vilja kasutamise näol oli tegemist ühtse ning katkematu protsessiga ning sellest võtsid osa kõik kolm süüdistatavat. Maakohus on süüdistuses märgitud tegevust võõra vilja kasutamist - tõlgendanud põhjendamatult ülikitsalt, s.t üksnes kui võõra vilja kasutamise üle otsustamist ja selleks korralduste andmist. Korralduse andmine oli vaid üks etapp kuriteo sooritamisel. Kuritegu viidi lõpule mitte V. S.-i korraldusega võõrast vilja kasutada, vaid vilja töötlemise tulemusel saadu realiseerimisega ning selle eest saadud raha pööramisega AS R. V. kasuks. Müügialane töö lasus S. K.-l, kes oli teadlik, et töödeldakse ning realiseeritakse hoiul olevat vilja. M. K. ülesanne oli raamatupidamise töö kureerimine, seega pidi tal olema ülevaade AS R. V. viljast ja võõra vilja eest saadud rahast. Raamatupidamine aga tegelikult ei kajastanud võõra vara liikumist oma kasuks. Kuna kuritegu ei olnud V. S.-i korralduse andmisega lõpule viidud, vaid sellele järgnes aktiivne müügitöö S. K. poolt ja finantsalase töö korraldamine M. K. poolt ning kõigi kolme poolt võimaluste otsimine, et varjata kuritarvitust, on kuriteo täideviijateks kõik süüdistatavad. Olukorras, kus AS-l R. V. oli ostetud vilja vaid 20 000 tonni, töödeldi ja realiseeriti aga 37 000 tonni vilja, pidid kõik kolm süüdistatavat, kes olid tunnistajate ütluste kohaselt ettevõtte tegelikud juhid, aru saama, et ettevõte ei tööta oma toorainega, vaid kasutab võõrast vilja. 5.5 Võõra vilja omanike nõusolekuta realiseerimine toimus V. S.-i korraldusel. Seega pani V. S. kuriteo toime otsese tahtlusega. Võõra vilja omavolilise kasutamisega olid kursis ka S. K. ja M. K., sest oli vaja tegelda jahu hinna suurendamisega. Järelikult ei olnud jahu V. S.-i korraldustega veel realiseeritud ning kolmanda isiku kasuks pööramise protsess oli pooleli ning kuritegu ei olnud veel lõpule viidud. Seega ei saa ka rääkida, et S. K. ja M. K. puhul on tegemist süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisega. S. K. ja M. K. panid teo toime kaudse tahtlusega. 5.6 Karistuse mõistmisel nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et tekitatud kahju suurus välistab V. S.-i puhul rahalise karistuse kohaldamise. Sellisele järeldusele jõudis apellatsioonikohus ka M. K. ja S. K. osas. Tegemist ei olnud üksiku ja juhusliku episoodiga süüdistatavate käitumises, vaid enam kui aasta toimunud kuritegeliku tegevusega. Samas leidis ringkonnakohus, et kuna V. S.-i teopanus oli kõige suurem, tuleb talle mõista ka kõige raskem karistus. Arvestades aga kergendava asjaoluna V. S.-i poolt süü osalist tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, leidis ringkonnakohus, et mõistetav karistus peab jääma väiksemaks sanktsiooni ülemmäärast. Kohus asus seisukohale, et V. S.-i karistus tuleb pöörata reaalselt täitmisele, M. K. ja S. K. puhul on võimalik karistus

§ 73alusel tingimuslikult kohaldamata jätta.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid V. S.-i kaitsja vandeadvokaat K. Namm, S. K. kaitsja vandeadvokaadi abi A. Aasmaa ja prokurör S. Merilo. Ringkonnakohtu otsuse kasseeris ka M. K. kaitsja, kuid selle kassatsiooni jättis Riigikohus eelmenetluses läbi vaatamata, kuna M. K. osas ei teatatud ringkonnakohtule tähtaegselt kassatsiooniõiguse kasutamise soovist.
2. V. S.-i kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. S. tunnistati süüdi

§ 201lg 2 p-de 2 ja 4 järgi, ja palutakse V.

S. õigeks mõista. Kassaatori põhiväited on järgmised. 7.1 Ringkonnakohtul puudus seaduslik alus kvalifitseerida V. S.-i tegu

§ 201järgi, sest selle paragrahvi järgi pole süüdistust esitatud.

Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-101-07 tuleneb seisukoht, et kohus saab süüdistatava käitumise kvalifitseerida süüdistusaktis nimetamata kuriteokoosseisu järgi üksnes juhul, kui see ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisust oluliselt erinev. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-66-07 on leitud, et omastamine on ametiseisundi kuritarvitamisega võrreldes oluliselt erinev kuriteokoosseis. Samuti on Riigikohus leidnud, et apellatsioonikohus saab kohtuotsuse tegemisel lähtuda sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud, vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (lahendid asjades nr 3-1-1-139-05, 3-1-1-21-06, 3-1-1-41-07, 3-1-1-66-07). Seega väljus ringkonnakohus lubamatult süüdistuse piiridest. 7.2 Riigikohtu määruses asjas nr 3-1-1-139-05 on märgitud, et süüdistatava kaitseõigust ei ole olulisel määral rikutud, kui isikule on muul viisil tagatud teave sellest, milliste sätete alusel käsitatakse tema tegu karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseadustiku redaktsioonide järgi. Selline teave peab olema piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustama süüdistatavale võimaluse vaidlustada teo karistatavust. Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtu 6. veebruari 2008. a kiri, milles paluti vastust küsimusele, kas antud asjas võiks olla kohaldatavad

§ 201

lg 2 p-d 2 ja 3, käsitatav süüdistatavale üksikasjaliku ja selge teabe avaldamisena temale esitatud süüdistuse õigusliku kvalifikatsiooni muutmise kohta. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu kirjast kindlat kavatsust nimetatud sätet üldse kohaldada. Kirjast selgub üksnes võimalus, et karistusseadustiku selle paragrahvi rakendamise üle tõusetub arutelu. Kirjas puudub viide

§ 201lg 2 p-le 4, mida kohus hiljem kohaldas.

Samuti ei tõusetunud kohtumenetluse käigus reaalset arutelu

§ 201rakendamise üle. Sellises olukorras ei täidetud süüdistatava informeerituse nõuet. 7.3 Rikutud on Kr

MS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et uurimisasutuses on läinud kaduma 194 asitõendiks tunnistatud dokumenti, mida V. S. vajanuks kaitseõiguse teostamiseks. Nende dokumentide abil saanuks kaitsja tõendada, et AS-l R. V. oli võimalik hoiulepingutes sätestatud alustel ja korras vilja puudujääk hüvitada. Kohtud on jätnud dokumentide kaotsiminekule lubamatult hinnangu andmata. Kassaatori arvates tulnuks menetlus käesolevas asjas peatada ajaks, mil asitõenditeks tunnistatud dokumentide kaotsimineku asjaolud on välja selgitatud. 7.4 Tunnistades V. S.-i süüdi

§ 201lg 2 p-de 2 ja 4 järgi, on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et V. S. füüsilise isikuna ei olnud vilja valdaja. Süüdistuses nimetatud vilja valdaja oli AS R. V.. Seega puudub V. S.-i käitumises omastamise objektiivne koosseis. Kogutud tõendid kinnitavad, et vilja kasutas oma majandustegevuses AS R. V., kes sõlmis ka lepingud jahu ja toiduteravilja müügiks. Tsiviilõiguslikult vastutab AS-ga E. V. ja K. A. E. AS-ga sõlmitud lepingute täitmise eest AS R. V., mitte V. S. 7.5 V. S.-le karistuse mõistmisel ei järginud ringkonnakohus

§ 56lg 2 nõudeid, kohaldades vangistust vaatamata sellele, et V.

S.-i puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada ka kergemaliigilise karistusega. Kohus põhistas vääralt reaalse vangistuse mõistmist tekitatud kahju suurusega, jättes arvestamata, et mõlemad kannatanud loobusid kahjunõude esitamisest V. S.-i vastu. V. S. on varem karistamata isik ja viibis eelvangistuses üle kolme kuu. Kohus ei arvestanud sedagi, et vahistamisega võeti V. S.-lt hoiulepingutes sätestatud võimalus korraldada puudujääva vilja heastamine kahe nädala jooksul puudujäägi avastamisest. 8. S. K. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist S. K.

§ 201

lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüditunnistamises ning karistamises ja maakohtu õigeksmõistva otsuse jõustamist, muutes selle põhiosa nii, et otsusest jääks välja kohtu järeldus, nagu oleks S. K. olnud teadlik riigi reservvilja kasutamise omavolilisusest. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 8.1 Ringkonnakohtu koosseisu eesistuja kohtumenetluse pooltele saadetud

1. veebruari
2. a kiri, milles küsiti arvamust süüdistuses nimetamata kvalifikatsiooni kohta, seab kahtluse alla kohtuniku erapooletuse. Seetõttu pidanuks kohtunik kohtuasja arutamiselt taanduma ja ringkonnakohtu otsustus jätta S. K. kaitsja esitatud taandamisavaldus rahuldamata oli põhjendamatu. 8.2 KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Seega peab uus kvalifikatsioon olema süüdistuse kvalifikatsioonist kergem. Käesoleval juhul võrdles ringkonnakohus ekslikult

§ 289

ja § 201 lg 2 sanktsioone üksnes kuriteo toimepanemise aja seisuga, jättes arvestamata, et vahetult enne

§ 289kehtetuks tunnistamist 15.

märtsil 2007 olid

§ 289ja § 201 lg 2 sanktsioonid võrdsed.

Seega ei ole ringkonnakohtu poolt aluseks võetud kvalifikatsioon süüdistuses märgitust kergem. 8.3 Omastamine on ametiseisundi kuritarvitamisega võrreldes oluliselt erinev kuriteokoosseis, nõudes muu hulgas sellise faktilise asjaolu tuvastamist nagu võõra vara enda kasuks pööramine. Samuti eeldab omastamine omastamistahte manifesteerimist, mida ringkonnakohus S. K. tegevuses tuvastanud pole. Lisaks tuleb silmas pidada, et kuna kassatsioonimenetluses faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, on ringkonnakohtu otsus ebaseaduslik juba seetõttu, et ringkonnakohus tuvastas meelevaldselt ja ilma tõendite põhjaliku analüüsita asjaolusid, millele kassatsioonimenetluses ei ole võimalik vastuväiteid esitada. Sellisteks asjaoludeks on näiteks vilja pööramine kolmanda isiku kasuks, vilja kasutamise omavolilisus ja S. K. staatus AS R. V. faktilise tippjuhina. 8.4 Omastada saab üksnes isiku valduses olevat asja. Süüdistuses nimetatud vili oli hoiul AS-s R. V., see ei olnud S. K. valduses. Maakohus tuvastas, et S. K. ei teadnud AS R. V. hoiu- ja laolepingutest AS-ga E. V. ja K. A. E. AS-ga. Seetõttu ei saanud S. K. teada, et elevaatorist teatud vilja kasutamine rikub mõne tsiviilõigusliku lepingu sätteid. Lisaks on omastamise kvalifikatsioon ebaõige seetõttu, et nähtuvalt V. S.-i ütlustest kasutati vilja tema korraldusel ja vili sooviti hiljem asendada. Vilja ajutist kasutamist ei saa vaadelda selle omastamisena. Asja tagastamise tähtaja möödalaskmine ei ole iseenesest omastamistahte manifesteerimine. Samas on KrMS § 268 lg 8 kohaselt välistatud süüdistatavate karistamine

§ 215

lg 2 järgi, kuna teo toimepanemise ajal ületas selle kuriteo sanktsioon ametiseisundi kuritarvitamise sanktsiooni. AS R. V. kui vilja hoidja ei saanud samaaegselt olla ka kolmas isik, kelle kasuks vili pöörati. 8.5 S. K. tahtlus on tuvastatud ebamäärasel viisil, mistõttu on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Jääb arusaamatuks, kas ringkonnakohus heidab S. K.-le ette omastamise toimepanemist tegevuse või tegevusetusega. 8.6 Kohtud ei põhjendanud järeldust, et S. K. oli teadlik reservvilja kasutamise omavolilisusest. Kaitsja apellatsiooni jättis ringkonnakohus selles küsimuses tähelepanuta. Kuna S. K. ei olnud teadlik hoiulepingu sisust, polnud ta ka teadlik reservvilja kasutamise omavolilisusest. S. K. ei olnud AS R. V. juhatuse liige ja tegeles üksnes vilja müügiga. Tal ei olnud õigust ega kohustust uurida, millist vilja ja jahu ta turustab. 8.7 Ringkonnakohus on põhjendamatult lugenud kuriteoga tekitatud kahju tõendatuks kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagidega, millest kohtumenetluses loobuti. Olukorras, kus kahjunõuded on ebaselged, ei saa isikut süüdi tunnistada tagajärjena varalist kahju eeldava kuriteo toimepanemises. Isiku süüditunnistamine omastamises eeldab vältimatult kannatanu tsiviilhagi olemasolu. 8.8 Ringkonnakohus mõistis S. K.-lt alusetult välja maakohtu menetluse õigusabi kulud ja sundraha, sest prokuröri apellatsioonis seda ei taotletud. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et maakohtu otsuse tegemise ajal oli sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär väiksem kui ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal. Isiku olukorda ei saa raskendada asjaolu, et ta tunnistatakse süüdi alles teises kohtuastmes. Samuti on S. K.-lt sundraha väljamõistmine vastuolus KrMS § 185 lg-ga 1. 9. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist V. S.-i, S. K. ja M. K. süüditunnistamises

§ 201

lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja kõigi süüdistatavate süüditunnistamist

§ 289järgi.

Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 9.1 Süüdistatavate tegu ei ole käsitatav omastamisena (

201) toimepanemise ajal kehtinud ega ka praegu kehtiva õiguse järgi. AS-le R. V. hoiule antud vili pole

§ 201

mõttes käsitatav ei isiku valduses oleva võõra vallasasjana ega ka isikule usaldatud muu võõra varana. Hoiustatud vili oli küll kahtlemata vallasasi, kuid antud tehingutes käsitleti vilja sisuliselt liigitunnustega asjana, mille omastamine

§ 201

mõttes ei ole võrreldav asendamatu asja omastamisega, millele

§ 201on eelkõige suunatud.

Liigitunnustega asjade puhul ei ole peamine probleem omandiõiguse rikkumine, mille eest kaitseb

§ 201

, vaid võlgniku kuritahtlik võimetus või keeldumine täita oma kohustusi võlausaldaja ees. Selline tegu oli süüdistatavate teo toimepanemise ajal kvalifitseeritav ametiseisundi kuritarvitamisena (

§ 289

). Vilja ei saa ka käsitada isikule usaldatud muu võõra varana, sest süüdistatavatel polnud vilja suhtes õiguspädevust, s.t vili polnud neile usaldatud. 9.2 Süüdistatavate tegu on käesoleval ajal karistatav usalduse kuritarvitamisena

§ 2172lg 1 järgi, kuna nad jätsid kuritahtlikult täitmata AS R.

V. poolt AS-ga E. V. ja K. A. E. AS-ga sõlmitud lepingutest tuleneva kohustuse järgida AS R. V. lepingupartnerite varalisi huve, s.t tagada vilja säilimine. 10. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses leiab M. K. kaitsja vandeadvokaat A. Hallmägi, et põhjendatud on taotlus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid M. K.

§ 289

järgi süüditunnistamise asemel tuleks jõustada Viru Maakohtu õigeksmõistev otsus.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kõik kassaatorid oma kassatsioonides esitatud taotluste juurde ja palusid need rahuldada. M. K. kaitsja toetas V. S.-i ja S. K. kaitsjate kassatsioonides esitatud seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt küsimust, kas ja kui, siis millise kuriteokoosseisu tunnustele V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud nende tuvastatuse korral vastaksid (I). Seejärel annab kolleegium vastuse küsimusele, kas ringkonnakohus toimis süüdistatavate käitumise ümberkvalifitseerimisel kooskõlas KrMS §-ga 268 (II). Samuti kontrollib Riigikohus kaitsjate väiteid selle kohta, et ringkonnakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (III) ja eksinud V. S.-le karistuse mõistmisel (IV). Lõpuks lahendab kolleegium kriminaalmenetluse kuludega seonduvad küsimused (V) ja võtab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (VI). I
6. V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistustest nähtuvad muu hulgas järgmised faktilised asjaolud: 1) AS R. V. elevaatorites oli AS-ga E. V. ja K. A. E. AS-ga sõlmitud lepingute alusel hoiustatud riigile ja K. A. E. AS-le kuuluv vili; 2) ajavahemikul jaanuar 2003 kuni
7. märts 2004 kasutasid V. S., M. K. ja S. K. AS R. V. majandushuvides hoiustatud riigiviljast 736,129 tonni nisuvilja ja 13 307,145 tonni rukkivilja koguväärtuses 28 640 336 krooni ning hoiustatud K. A. E. AS viljast 32,27 tonni furaažnisu, 355,255 tonni toidurukist, 839,84 tonni furaažrukist ja 2300,503 tonni toidunisu koguväärtuses 9 604 120 krooni. Vili müüdi omanike nõusolekuta nii vilja kui ka jahuna tarbijatele; 3) hoiustatud vilja kasutamine süüdistatavate poolt toimus neil AS-s R. V. olnud ametiseisundit ära kasutades.
8. Süüdistuse kohaselt oli süüdistatavate käitumine hoiustatud vilja kasutamisel teo toimepanemise ajal kvalifitseeritav ametiseisundi kuritarvitamisena (

§ 289

), kusjuures prokuröri ja maakohtu hinnangul on selline tegu pärast

§ 289kehtivuse lõppu 15.

märtsil 2007 jätkuvalt kuriteona karistatav kui usalduse kuritarvitamine (

§ 2172

). Ringkonnakohtu hinnangul vastab süüdistuses kirjeldatud tegu nii toimepanemise ajal kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse kohaselt omastamise (

§ 201) tunnustele.

1. Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid
2. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (

§ 289) suhtes erinormi.

See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne

1. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-07 - RT III 2007, 25, 205; 206, p 11 ja
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-66-07 - RT III 2007, 43, 344, p 12.)

§ 2172

sätestab otsesõnu, et see kuriteokoosseis on kohaldatav üksnes juhul, kui puudub

§-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Eeltoodust tulenevalt on võimalik hinnata süüdistuses kirjeldatud teo vastavust

§ 289

tunnustele alles siis, kui on sedastatud, et see tegu ei vasta ühelegi varavastase kuriteo koosseisule. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas süüdistuses kirjeldatud asjaolud võivad vastata

§-s 201 sätestatud omastamise koosseisu tunnustele.

2. septembrist 2002 kuni
3. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioonis käsitas

§ 201

lg 1 omastamisena valduses oleva, leitud või juhuslikult oma valdusse sattunud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. 1. jaanuarist 2004 jõustunud

§ 201

lg 1 dispositsiooni kohaselt on omastamine valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seega on mõlema viidatud redaktsiooni järgi omastamisena muu hulgas karistatav valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslik enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. 18. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Teravili, mis on süüdistuse kohaselt antud kuriteo objektiks, on käsitatav vallasasjana. Erinevalt prokurörist on kolleegium seisukohal, et omastamise koosseisu puhul ei ole oluline, kas teo objektiks on asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) või asendamatu asi. Sarnaselt teiste varavastaste süütegude koosseisudele ei anna ka

§ 201

säte ja mõte alust piirata vallasasja mõistet selle paragrahvi tähenduses üksnes asendamatute asjadega. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et vallasasjana omastamise ja teiste varavastaste süütegude koosseisude mõttes ei oleks võimalik käsitada sularaha, mis on samuti asendatav asi. Selline järeldus oleks aga otseses vastuolus nii õigusteooria kui ka kohtupraktikaga, mis loevad sularaha just vallasasjana nii omastamise kui ka mitme teise varavastase süüteo objektiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-52-05 - RT III 2005, 23, 235, p 10.1-10.3 ja 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06 - RT III 2006, 6, 44, p 7). 19.

§ 201

kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on

§ 201mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).

Süüdistuse kohaselt olid süüdistatavate kasutatud vilja omanikeks Eesti Vabariik ja K. A. E. AS. Järelikult oli see vili V. S.-i, M. K. ja S. K. jaoks

§ 201tähenduses võõras.

1. Järgnevalt tuleb leida vastus sellele, kas süüdistuses kirjeldatud asjaolud võimaldavad teha järelduse, et AS-s R. V. hoiustatud vili oli süüdistatavate valduses. Õigusteoorias on üldtunnustatud seisukoht, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete erinevusest ei ole valduse mõiste karistusõiguses täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsust asjas nr 3-1-1-93-07 - RT III 2008, 8, 53). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi. Süüdistuse kohaselt kasutasid V. S., M. K. ja S. K. AS-s R. V. hoiustatud vilja oma ametiseisundit ära kasutades. Seega nähtub süüdistusest asjaolu, et V. S.-l, M. K.-l ja S. K.-l oli hoiustatud vilja üle nii ametiseisundist tulenev tegelik võim, mis lasi neil otsustada vilja kasutamise üle, kui ka valitsemissoov. Selline asjaolu annab aluse käsitada süüdistatavaid

§ 201mõttes hoiustatud vilja valdajatena.

21. Süüdistuses on kirjeldatud ka faktilist asjaolu, et süüdistatavad müüsid AS-s R. V. hoiustatud vilja aktsiaseltsi majandushuvides nii viljana kui ka jahuna tarbijatele. Selline asjaolu on õiguslikult hinnatav vilja kolmanda isiku kasuks pööramisena

§ 201mõttes.

Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. Sarnasele seisukohale on kolleegium asunud ka varem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-14803 - RT III 2004, 4, 40, p 8.3.1). Asjaolu, et süüdistatavad ei müünud vilja enda, vaid AS R. V. majandushuvides, tähendab, et vili pöörati

§ 201mõttes kolmanda isiku kasuks.

See, et tsiviilõiguslikus mõttes oli AS R. V. vilja hoidja ja valdaja, ei tähenda, nagu ei oleks teda võimalik käsitada karistusõiguslikult vilja vallanud füüsiliste isikute suhtes kolmanda isikuna

§ 201tähenduses.

Seetõttu ei nõustu kolleegium S. K. kaitsja seisukohaga, et AS R. V. ei saanud üheaegselt olla isikuks, kelle valduses vili oli, ja samas kolmandaks isikuks, kelle kasuks sama vili pöörati.

1. Süüdistusest nähtuvalt müüsid süüdistatavad hoiustatud võõrast vilja selle omanike nõusolekuta. Õiguslikult tähendab see seda, et vilja pööramine AS R. V. kasuks oli ebaseaduslik, sest tulenevalt AÕS §-st 68 on omanikul absoluutne õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
2. Süüdistuse kontekstist nähtub selgelt, et süüdistatavatel oli kõigi eelnimetatud asjaolude suhtes vähemalt kaudne tahtlus.
3. Eeltoodust järeldub, et V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistustes kirjeldatud faktilised asjaolud on õiguslikult hinnatavad võõra vallasasja ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisena

§ 201(kõigi kehtinud redaktsioonide) mõttes.

Käesoleva otsuse punktist 16 tulenevalt tähendab see seda, et on välistatud nende asjaolude kvalifitseerimine

§de 289 ja § 2172 järgi.

1. Süüdistuse kohaselt oli V. S.-i, M. K. ja S. K. poolt AS R. V. huvides kasutatud võõra vilja koguväärtus 38 244 456 krooni. Kuna see summa ületas teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära (2160 krooni
2. aastal ja 2480 krooni
3. aastal) enam kui sajakordselt, võimaldab see tulenevalt

RakS § 8 p-st 2 teha järelduse, et teo toimepanijate käitumises esines

§ 201lg 2 p-s 2 sätestatud raskendav asjaolu - suur ulatus.

26. Väitega, et V. S., M. K. ja S. K. kasutasid võõrast vilja koos, on süüdistuse tekstis kirjeldatud ka

§ 201

lg 2 p-s 4 sätestatud kvalifitseerivale tunnusele - teo toimepanemisele isikute grupis - vastavat faktilist asjaolu.

1. Vastuseks prokuröri kassatsioonis esitatud seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegu on käesoleval ajal karistatav usalduse kuritarvitamisena, kuna süüdistatavad jätsid kuritahtlikult täitmata AS-ga E. V. ja K. A. E. AS-ga sõlmitud lepingutest tuleneva kohustuse järgida nimetatud isikute varalisi huve, märgib kriminaalkolleegium täiendavalt järgmist. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping täitmiseks kohustuslik üksnes lepingupooltele. Süüdistuses märgitud hoiu- ja laolepingute poolteks olid AS R. V., AS E. V. ja K. A. E. AS, mitte süüdistatavad. Seega ei saanud süüdistatavatel nende lepingute alusel tekkida ka isiklikke võlaõiguslikke kohustusi AS R. V. võlausaldajate ees. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et äriühingu juhatuse liikmel on üldjuhul õigussuhe üksnes äriühinguga, mitte aga äriühingu võlausaldajatega. Nimetatud õigussuhtest tulenevad tema kui juhatuse liikme kohustused äriühingu ees. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. Seega saab juhatuse liige rikkuda oma kohustusi vaid äriühingu ees, välja arvatud seaduses sätestatud erandjuhtudel, mil juhatuse liikmel võivad tekkida kohustused ka äriühingu võlausaldajate ees. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-2-1-45-03 - RT III 2003, 18, 173.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on juhatuse liikmele reeglina etteheidetav vaid siis, kui ta rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees. Seega puudub võimalus heita süüdistatavatele ette AS R. V. poolt AS-ga E. V. ja K. A. E. AS-ga sõlmitud lepingute rikkumist. Mõistetavalt ei välista ega piira eelmärgitu aga kuidagi süüdistatavate seadusest tulenevat kohustust mitte rikkuda riigi ja K. A. E. AS omandiõigust kui absoluutset õigust. II
4. Järgnevalt selgitab kriminaalkolleegium, kas ringkonnakohus toimis V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistust omastamiseks ümber kvalifitseerides kooskõlas KrMS §-ga
6. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui sama paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 8 näeb ette, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Seega sätestab seadus kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.
7. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. Käesoleval juhul on ringkonnakohus süüdistatavate käitumist ümber kvalifitseerides lähtunud süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. Nagu otsuse I osas näidatud, subsumeerus V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum omastamise koosseisu teokirjelduse alla. Käsitamaks süüdistatavate käitumist omastamisena, puudus vajadus süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamiseks. Siinkohal täpsustab kriminaalkolleegiumi täiskogu Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-41-07 (RT III 2007, 34, 275, p 12) ja 3-1-1-66-07 (RT III 2007, 43, 344, p 10) väljendatud seisukohta, mille kohaselt nõuab omastamise koosseis võrreldes ametiseisundi kuritarvitamise koosseisuga muu hulgas eraldi sellise faktilise asjaolu tuvastamist, et enda kasuks pöörati võõras vara. Täiskogu märgib, et võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on

§ 201dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus.

Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine

§ 201mõttes.

V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistuses on kirjeldatud faktilist asjaolu, et süüdistatavad müüsid AS R. V. majandushuvides Eesti Vabariigi ja K. A. E. AS omandis olevat vilja. Kuna juriidiliselt on selline käitumine ka täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamiseta hinnatav võõra vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramisena, oli kohtul süüdistuses märgitud faktilisi asjaolusid tõendatuks lugedes võimalik süüdistuse teokirjelduse alusel teha õiguslik järeldus, et süüdistatavad pöörasid võõra vallasasja kolmanda isiku kasuks.

1. Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-76-05 - RT III 2005, 27, 283, p 9). V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le esitatud süüdistuses on nendele inkrimineeritav tegu kvalifitseeritud
4. märtsini 2007 kehtinud

§ 289järgi.

Selle paragrahvi sanktsioon nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 2172

lg 1, mille järgi on süüdistatavate tegu prokuröri ja maakohtu hinnangul kuriteona karistatav alates 15. märtsist 2007, näeb ette samasugused sanktsioonipiirid. Seega lähtudes süüdistuses märgitud kvalifikatsioonist, tulnuks karistuse mõistmisel juhinduda sanktsioonist rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus.

§ 201lg 2, mille järgi tunnistas V.

S.-i, M. K. ja S. K. süüdi ringkonnakohus, nägi süüdistuses märgitud teo toimepanemise ajal karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Alates 15. märtsist 2007 näeb

§ 201

lg 2 sanktsioon karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, ent tulenevalt

§ 5lg-st 3 ei ole seadusel, mis raskendab karistust, tagasiulatuvat jõudu.

Seega lähtudes ringkonnakohtu kohaldatud kvalifikatsioonist tuleb juhinduda sanktsioonist rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Järelikult kergendab ringkonnakohtu poolt kuriteo kvalifikatsioonis tehtud muudatus kohaldatavat sanktsiooni.

1. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et rääkides süüdistatava olukorra kergendamisest KrMS § 268 lg 8 mõttes, tuleb muu hulgas arvestada KrMS § 268 lg-s 2 sätestatut. KrMS § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-06 - RT III 2007, 26, 216, p 17.) Seejuures on kolleegium varem leidnud, et omastamine on ametiseisundi kuritarvitamisega võrreldes oluliselt erinev kuriteokoosseis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-41-07 - RT III 2007, 34, 275, p 12 ja
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-66-07 - RT III 2007, 43, 344, p 10). Hinnates
8. juuni
9. a otsuses asjas nr 3-1-1-116-06 osutatud seisukoha kohaldatavust käesolevas kriminaalasjas, tuleb arvestada antud asja eripära. Nimelt palus ringkonnakohus juba enne apellatsioonikohtu istungit kohtumenetluse pooltel kujundada seisukoht küsimuses, kas süüdistuses kirjeldatud tegu võib olla kvalifitseeritav omastamisena. Samuti pakkus kohus kohtumenetluse pooltele soovi korral täiendavat aega selle küsimuse vastuse ettevalmistamiseks.
10. Kolleegium selgitab, et nõue, mille kohaselt ei tohi kohus anda süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut, teenib süüdistatava kaitseõiguse tagamise eesmärki. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIKonv) art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus
11. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Kui kohus annab nõupidamistoas otsust tehes süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei ole süüdistataval üldjuhul võimalik kohtu õiguskäsitlusest lähtuvalt oma seisukohti ja vastuväiteid esitada, mistõttu rikutakse süüdimõistmisel tema kaitseõigust. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
12. Samas puudub KrMS § 268 lg-test 2 ja 8 tulenev alus välistada kohtu poolt süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine siis, kui süüdistatavale on tagatud tõhus võimalus esitada kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele oma vastuväited. Täiskogu leiab, et olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud. Kolleegium on varem lugenud aktsepteeritavaks, kui karistusseaduse muutumise korral tagatakse isikule süüdistuseväliselt teave selle kohta, milliste sätete järgi käsitatakse tema tegu karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseaduse redaktsiooni(de) järgi. Seda tingimusel, et teave on piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustab süüdistatavale tõhusa võimaluse vaidlustada oma teo karistatavust mis tahes ajahetkel arvates selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. detsembri
14. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p-d 25-28;
15. jaanuari
16. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44;45, p-d 19-20.) Täiskogu leiab, et ka KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud juhtumil on kaitseõigust võimalik tagada isiku süüdistusevälise informeerimisega teo karistusõigusliku hindamise aluseks olevatest normidest. Ka EIKonv art 6 lg 3 punkt a ei näe ette eraldi formaalseid nõudeid selle kohta, millisel viisil tuleb süüdistatavat tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alusest informeerida (vt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, p 53). Muudatus süüdistuse õiguslikus kvalifikatsioonis eeldab seda, et ka muudetud aspektide osas tagatakse süüdistatavale võimalus kaitseõiguse teostamiseks tegelikult ja tõhusalt ning eeskätt piisava aja jooksul. Seejuures on inimõiguste kohus leidnud, et olukorras, kus kohus soovib muuta süüdistuse aluseks olevatele tegudele antavat õiguslikku kvalifikatsiooni, on kaitseõiguse tagamise meetmena aktsepteeritav ka süüdistatavalt kirjaliku arvamuse küsimine. (Vt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, p 62.)
17. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et KrMS § 268 lg-test 2 ja 8 tulenev nõue, mille kohaselt ei tohi kohtu poolt isiku teole antav õiguslik hinnang olla võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinev, puudutab üksnes juhtumeid, mil süüdistatavale ei ole tagatud tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta.
18. Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses. Nimelt tuleb arvestada, et võimalus esitada vastuväited muutunud õiguskäsitlusele kohtukaebemenetluse raames, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on teatud juhtudel samuti kaitseõiguse tagamise abinõuna aktsepteerinud, (vt Dallos vs. Ungari, otsus
19. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus
20. veebruarist 2002, p-d 29-33) ei pruugi kassatsiooni-menetluse puhul alati olla piisavalt tõhus (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Juha Nuutinen vs. Soome
21. juulist 2007, p 33 ja otsus asjas Abramyan vs. Venemaa
22. oktoobrist 2008, p-d 37-38).
23. Täiskogu märgib, et olukorras, kus KrMS § 268 lg 8 annab kohtule selgesõnaliselt pädevuse muuta omal algatusel süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni, tuleb kehtiva kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas olevaks lugeda ka sellised menetlustoimingud, mis on vajalikud, et kohus saaks kasutada KrMS § 268 lg-st 8 tulenevat pädevust süüdistatava kaitseõigust rikkumata. Tõlgendades KrMS § 268 lg-t 8 koostoimes EIKonv art 6 lg 3 p-dega a ja b, leiab kolleegium järgmist. Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Menetluse võistlevus ei eelda kohtu täielikku seotust prokuröri ja teiste kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidi - KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. märtsi
25. a otsus asjas nr 3-1-1-141-04 - RT III 2005, 9, 82, p 13 ja
26. aprilli
27. a otsus asjas nr 3-1-1-101-07 - RT III 2008, 15, 100, p 16.2).
28. Nagu eelnevalt märgitud, küsis ringkonnakohus käesoleva kriminaalasja eelmenetluse käigus
29. veebruaril 2008 kohtumenetluse pooltelt, kas antud kriminaalasjas võiks süüdistus olla kvalifitseeritud

§ 201lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohus palus vastuse sellele küsimusele ringkonnakohtu istungiks ette valmistada ja esitada see kohtule suuliselt või kirjalikult. Kohus lisas, et kui mõni menetlusosaline soovib küsimuse ettevalmistamiseks täiendavat aega, palutakse esitada avaldus täiendava kohtuistungi korraldamiseks.

1. Kriminaalkolleegium leiab, et nii toimides tagas ringkonnakohus süüdistatavatele piisavalt tõhusa võimaluse ennast omastamise toimepanemise süüksarvamise vastu kaitsta. Ringkonnakohtu istung käesolevas kriminaalasjas toimus
2. märtsil 2008, s.o rohkem kui kuu aega pärast ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a kirja saatmist. Nähtuvalt ringkonnakohtu istungiprotokollist ei soovinud ükski süüdistatav ega kaitsja täiendavat aega kaitseks ettevalmistumiseks ega uue kohtuistungi korraldamist, ehkki ringkonnakohus oli sellisele võimalusele osutanud. Samuti ei taotlenud süüdistatavad ega nende kaitsjad ringkonnakohtult seoses omastamise kvalifikatsiooni võimaliku kohaldamisega mingite uute tõendite vastuvõtmist. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 8 lähtus ka ringkonnakohtu osutatud uus kvalifikatsioon süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest. Järelikult tõendamiseseme asjaolud sisuliselt ei muutunud, täiendavalt tuli kontrollida vaid süüdistuse alusfaktide subsumeeritavust omastamise koosseisuliste tunnuste alla. Kolleegiumi hinnangul olid süüdistatavatel ja nende kaitsjatel selleks apellatsioonimenetluses küllaldased võimalused. Kas ja kuivõrd aktiivselt süüdistatavad ja kaitsjad seda võimalust kasutasid, on kaitsetaktika küsimus, millest ei olene kuriteo kvalifikatsiooni muutmise menetluslik lubatavus. Seetõttu ei ole ka otsest tähtsust V. S.-i kaitsja kassatsioonis esitatud väitel, et ringkonnakohtu istungil ei tõusetunud reaalset arutelu

§ 201kohaldamise üle.

1. Kolleegium ei nõustu V. S.-i kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukohaga, nagu kahjustanuks süüdistatava kaitseõigust see, et ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a kirjast ei nähtunud kindlat kavatsust kohaldada

§ 201

, vaid üksnes võimalus, et karistusseadustiku selle paragrahvi rakendamise üle tõusetub arutelu. See, et kohus kaalub isiku teole süüdistuses antud kvalifikatsiooni muutmist, ei tähenda veel, et kohus on jõudnud veendumuseni konkreetse muudatuse vajalikkuses ja õigsuses. Vääraks tuleks pidada just seda, kui kohus oleks juba enne täiendavate kaitseväidete ärakuulamist oma seisukoha uue kvalifikatsiooni osas lõplikult ja diskussiooni välistavalt välja kujundanud. Olles püstitanud hüpoteesi süüdistusaktis toodud kvalifikatsiooni muutmise vajalikkusest, peab kohus esmalt ära kuulama süüdistatava kaitseargumendid ja neid sisuliselt kaaluma.

1. Samuti ei jaga kolleegium S. K. kaitsja seisukohta, et
2. veebruari
3. a kirja saatmisega kohtumenetluse pooltele tekkis põhjendatud kahtlus kriminaalasja menetlenud ringkonnakohtu koosseisu eesistuja erapooletuses ning eesistuja oleks pidanud asja arutamiselt taanduma. Nagu Riigikohus käesoleva otsuse punktis 37 selgitas, võib kohus selleks, et täita KrMS § 268 lgs 8 sätestatud ülesannet kaitseõigust rikkumata, teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada seisukoht süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu kohaldatavuse kohta. Omal algatusel süüdistuses kirjeldatud faktide materiaalõigusliku tähenduse analüüsimine ei sea kahtluse alla kohtu erapooletust.
4. Õige on V. S.-i kaitsja kassatsioonis märgitu, et ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a kirjas puudub viide

§ 201

lg 2 ple 4 (teo toimepanemine grupi või kuritegeliku ühenduse poolt), mida aga kohus süüdistatavate süüdistunnistamisel kohaldas. Samas leiab kolleegium, et olukorras, kus isikutele oli esitatud süüdistus

§ 289

järgi kvalifitseeritava kuriteo ühises toimepanemises ja neid oli teavitatud kuriteo võimalikust ümberkvalifitseerimisest omastamiseks, ei saa süüditunnistamist ka

§ 201lg 2 p 4 järgi pidada teo karistusõigusliku hinnangu oluliseks muutmiseks.

Täiendavalt arvestab kolleegium sedagi, et vastuväidete esitamine

§ 201

lg 2 p-s 4 nimetatud koosseisutunnuse inkrimineerimisele oli võimalik kassatsioonimenetluses. 43. Eeltoodud põhjustel asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et ringkonnakohus toimis V. S.-le, M. K.-le ja S. K.-le

§ 289

järgi esitatud süüdistust

§ 201

lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ümber kvalifitseerides kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega. III

1. Nii V. S.-i kui ka S. K. kaitsjate kassatsioonides leitakse, et ringkonnakohus rikkus omastamise koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium selliste väidetega ei nõustu. Ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine kuriteosündmuse asjaolude tuvastamisel on nii V. S.-it kui ka S. K.d puudutavas osas otsuse lugejale jälgitav ja KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuete rikkumisest alust rääkida ei ole. S. K. süüdimõistmisel on ringkonnakohus ühtlasi ära näidanud maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
2. Kolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et süüdistuses märgitud vili ei olnud V. S.-i ja S. K. valduses. Otsuse punktis 20 selgitas kolleegium, et karistusõiguses loetakse valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi. Süüdistuse kohaselt oli mõlemal süüdistataval hoiustatud vilja üle selline ametiseisundist tulenev faktiline võim, mis lasi neil otsustada vilja kasutamise üle. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et see oli tõepoolest nii, sest kohtuotsuse järgi toimus hoiustatud vilja väljastamine elevaatoritest V. S.-i korralduste alusel, S. K. tegeles aga vahetult hoiustatud vilja müügiga AS R. V. majandustegevuse käigus, mis samuti eeldas vilja üle faktilist võimu ja valitsemissoovi olemasolu. Seega on ringkonnakohus tuvastanud nõuetekohaselt asjaolud, mis annavad aluse lugeda nii V. S. kui ka S. K. karistusõiguslikus mõttes hoiustatud vilja valdajateks.
3. Vastuseks S. K. kaitsja väitele, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud konkreetset käitumisakti, millest nähtuks omastamistahte manifesteerimine S. K. poolt, märgib Riigikohus järgmist. Käesoleva otsuse punktis 21 selgitas kolleegium, et võõra asja müümine on üldjuhul samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et S. K. müüs AS R. V. majandustegevuse käigus võõrast vilja, on S. K. puhul kindlaks tehtud ka omastamistahte manifesteerimine.
4. S. K. kaitsja märgib, et kohtulikul uurimisel on jäänud tuvastamata AS-le E. V. ja K. A. E. AS-le tekitatud kahju suurus. Seoses sellega märgib kolleegium, et erinevalt ametiseisundi kuritarvitamise koosseisust ei kuulu omastamise koosseisuliste tunnuste hulka varalise kahju tekitamine. Otsustamaks, kas toimepandud omastamine kvalifitseerida

§ 218

lg 1, § 201 lg 1 või § 201 lg 2 p 2 järgi, on vaja tuvastada üksnes omastamise objektiks olnud vallasasja või muu vara väärtus. See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline. Käesolevas asjas on kohtud teinud kindlaks, et süüdistuses märgitud AS R. V. huvides kasutatud vilja kogused ja hinnad vastasid tegelikkusele. S. K. kaitsja kassatsioonist ei nähtu ühtegi argumenti, mis võiks kohtute sellise järelduse kahtluse alla seada.

1. Ringkonnakohus on piisavalt põhistanud ka järeldust süüdistatavatel tahtluse olemasolu kohta. Seejuures osutas apellatsioonikohus muu hulgas sellele, et olukorras, kus AS-l R. V. oli omaostetud vilja üksnes 20 000 tonni, oma viljana töödeldi ja realiseeriti aga 37 000 tonni vilja, pidid süüdistatavad aru saama, et AS R. V. ei tööta oma toorainega, vaid kasutab võõrast vilja. Vastuseks S. K. kaitsjale märgib kolleegium, et asjas pole tähtsust sellel, kas S. K. teadis AS R. V. poolt AS-ga E. V. ja K. A. E. AS-ga sõlmitud hoiu- ja laolepingute sisu. Oluline on see, et ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt pidas S. K. võimalikuks, et ta müüb AS R. V. majandustegevuse käigus võõrast vilja. Väites, et S. K. ei teadnud, kelle vilja ta realiseerib, vaidlustab S. K. kaitsja ringkonnakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.
2. V. S.-i kaitsja hinnangul on rikutud V. S.-i kaitseõigust, kuna kohtud ei ole pööranud piisavat tähelepanu sellele, et uurimisasutuses on läinud kaduma 194 asitõendiks tunnistatud dokumenti, mida V. S. vajanuks kaitseõiguse teostamiseks. Riigikohus märgib siinkohal, et maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud, miks kõnealuste dokumentide kaotsiminekul ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust (vt käesoleva otsuse punkti 2.3). Kaitsja väitel olnuks kaotsiläinud dokumendid kaitseõiguse teostamisel vajalikud tõendamaks seda, et AS-l R. V. oli võimalik hoiulepingutes sätestatud alustel ja korras vilja puudujääk hüvitada. Seoses sellega märgib kolleegium, et omastamine oli lõpule viidud võõra vilja AS R. V. kasuks pööramisega ja sellel, kas nimetatud äriühing olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole V. S.-i käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust. Seega ei saanud dokumentide kaotsiminek käesoleval juhul kaasa tuua ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu puudub alus rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes. IV
3. Kriminaalkolleegium ei soostu V. S.-i kaitsja seisukohaga, et ringkonnakohus on V. S.-it vangistusega karistades rikkunud

§ 56

lg 2 nõudeid.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

V. S.-i süü suurust mõjutab domineerivalt toimepandud kuriteo erakordselt suur ulatus - vilja omastati kokku 38 244 456 krooni väärtuses, mis teo lõpuleviimise ajal vastas enam kui 154-kordsele

RakS § 8 p-st 2 tulenevale suure kahju määrale. Teiseks suurendab V. S.-i süüd see, et enamiku omastatud viljast moodustas riigi julgeolekuvaru vili. Teo toimepanemise ajal kehtinud riigireservi seaduse § 4 sätestas, et julgeolekuvaru on riigi käsutuses olev ressursside kogum, mis võetakse kasutusele elanike elutegevuse tagamiseks hädaolukorras ja ka kaitseväe vajaduste rahuldamiseks sõjaseisukorra ajal. Seega oli vilja julgeolekuvaru näol tegemist ressursiga, mille puudumine kriisiolukorra tekkides võinuks kaasa tuua raskeid tagajärgi paljudele isikutele. Kuna antud juhul oli tegemist toiduteravilja julgeolekuvaruga, võinuksid need tagajärjed seonduda ka ohuga inimeste elule ja tervisele. Sellisest ohust hoolimata otsustas V. S. kasutada tema valduses olnud vilja julgeolekuvaru AS R. V. majandustegevuse edendamiseks. Seejuures polnud tegemist ühekordse käitumisaktiga, vaid süsteemse, enam kui aasta toimunud tegevusega. 51. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud tõstavad V. S.-i süü suuruse sellise määrani, mis välistab talle

§ 201lg 2 järgi rahalise karistuse mõistmise.

Ka ei ole V. S.-le mõistetud karistusmäär tema süü suurust arvestades ülemääraselt kõrge. Samuti on ringkonnakohus

§ 56lg 1 teises lauses sätestatut järgides arvestanud V.

S.-le karistust mõistes kergendavate asjaoludega. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et kaitsja kassatsioonis märgitu ei anna alust V. S.-le mõistetud karistuse kergendamiseks. V

1. Kriminaalkolleegium ei nõustu S. K. kaitsja seisukohaga, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud S. K.-d süüdi tunnistades temalt riigi kasuks välja mõista maakohtu menetluses osutatud riigi õigusabi kulusid, sest prokuröri apellatsioonis seda ei taotletud. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud säte on erinorm KrMS § 340 suhtes, mistõttu viimati nimetatud säte kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustamisele ei laiene.
2. Samuti on ebaõige kassaatori seisukoht, et S. K.-lt sundraha väljamõistmine on vastuolus KrMS § 185 lg-ga
3. Sundraha puhul ei saa lähtuda KrMS § 185 lg-st 1, kuna sundraha ei ole apellatsioonimenetluse kulu ja selle väljamõistmisel tuleb lähtuda üksnes KrMS §-dest 180-
5. Kolleegium ei jaga ka S. K. kaitsja seisukohta, et olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma esimese astme kohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. septembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-63-05 - RT III 2005, 26, 273, p 13). Kui maakohus teeb alusetult õigeksmõistva otsuse ja seetõttu tunnistatakse isik süüdi alles ringkonnakohtus pärast palga alammäära suurenemist, suureneb küll isikult väljamõistetava sundraha nominaalväärtus, ent mitte reaalväärtus. Järelikult puudub põhjus, miks peaks ringkonnakohus esmakordselt süüdimõistvat kohtuotsust tehes aluseks võtma maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud palga alammäära.
8. S. K. kaitsja esitas Riigikohtule seoses S. K.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega taotluse OÜ-le Advokaadibüroo Uno Feldschmidt riigi õigusabi osutamise eest tasu maksmiseks ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks kogusummas 5262 krooni 80 senti (sh käibemaks 802 krooni 80 senti). Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
9. jaanuari
10. a määruse nr 2 § 8 lg-test 1 ja 4, § 2 lg 2 p-st 1 (enne
11. maid 2008 kehtinud redaktsioonis), § 18 lg 1 p-st 3, § 21 lg-st 3 ja § 1 lg-st 2 rahuldada. Seega tuleb Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Uno Feldschmidt kasuks välja mõista 5262 krooni ja 80 senti. KrMS § 186 lg 2 alusel mõistab kolleegium sama summa S. K.-lt välja Eesti Vabariigi kasuks. VI
12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
13. aprilli
14. a otsuse kriminaalasjas nr 1-04-193 muutmata ja kaitsjate ning prokuröri kassatsioonid rahuldamata. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja KrMS § 189 lg-st 2 määrab kolleegium riigi õigusabi kulud ja nende hüvitamise vastavalt punktis 55 märgitule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe