← Eesti

3-3-1-83-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-83-08 1

§ 215lg 2 kohase menetlustoimingu teostamiseks.

Kiri registreeriti

  1. septembril 2006 Põhja Politseiprefektuuris dokumendiregistris Postipoiss. I. L. tutvus taotlusega
  2. septembril 2006 kell 14.00 ning suunas selle resolutsioonilehega läbi Lõuna politseiosakonna asjaajamistalituse Ida politseiosakonnale, kuna dokumendis nimetatud isiku elukoht asus Ida politseiosakonna teenindataval territooriumil. Vastavalt Põhja Politseiprefektuuris toimivale dokumentide edastamise nõuetele pidi kõnealune dokument liikuma edasi Põhja Politseiprefektuuri ja sealt edasi Ida politseiosakonda. Kõrgema politseiametnikuna ja oma ametijuhendi punktis 3.2.17 sätestatust tulenevalt pidi I. L. aru saama, et tegu on

§ 215lg-s 2 nimetatud taotlusega, mis kuulub täitmisele viivitamatult.

Saates dokumendi tavapärasesse ringlusesse ja jättes samaaegselt dokumendi sisuks olnud nõudest viivitamatult teavitamata Ida politseiosakonna vastavaid ametnikke, eiras I. L.

§ 215

lg-s 2 sätestatud taotluse viivitamatu täitmise põhimõtet ning rikkus ametijuhendi punktist 3.3.3 tulenevat 3-3-1-83-08 kohustust vastutada politseiprefektuuri tööd reguleerivate õigusaktide täpse täitmise eest. Käskkirjas märgiti, et arvestati ka I. L. antud iseloomustust.

  1. Halduskohtule esitatud kaebuses ja selle täiendustes palus I. L. tühistada talle määratud distsiplinaarkaristus, väites, et täitis oma teenistuskohustusi nõutekohaselt ega ole talle ette heidetud süütegu toime pannud.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse, leides, et kaebaja ei ole talle süüks arvatud distsiplinaarsüütegu toime pannud.
  3. Politseiamet palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
  4. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning mõistis Politseiametilt I. L. kasuks välja 4700 krooni asjas kantud menetluskulu. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebajale on süüks pandud teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine. Etteheidetavateks tegudeks on Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna poolt
  5. septembril 2006 ekslikult Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonda saadetud menetlustoimingute tegemise taotluse õigele adressaadile saatmine tavapärase postiringluse kaudu ning taotluse sisust Ida politseiosakonna vastavate ametnike teavitamata jätmine, millega käskkirja kohaselt rikuti

§ 215

lg-t 2 ja korrakaitsetalituse ülemkomissari ametijuhendi punkte 3.2.17 ja 3.3.3; 2)

§ 215

lg 2 sätestab uurimisasutuste vaheliste menetlustoimingute ja muu abi saamise taotluste viivitamatu täitmise kohustuse. Ametijuhendi p 3.2.17 sätestab politseiosakonna korrakaitsetalituse ülemkomissari kohustuse jälgida tähtaegade kinnipidamist alluvate poolt avaldustele vastamisel ja väärteo- ning kriminaalasjade menetlemisel. Ametijuhendi p 3.3.3 järgi vastutab korrakaitsetalituse ülemkomissar politseiprefektuuri tööd reguleerivate õigusaktide täpse täitmise ja töötajatele selgitamise eest; 3) kaebaja ja esimese astme kohus tõlgendasid seadust vääralt, leides, et 4. septembri 2006. a kirja käsitamine

§ 215lg 2 kohase taotlusena on vaieldav.

Jõhvi politseiosakond palus Ida politseiosakonnale adresseeritud kirjas kinni pidada tulistamises ja kahele isikule kehavigastuste tekitamises kahtlustatav isik ja teostada registreeritud relva võetus ekspertiisi teostamiseks. Selle kirja sisu pole võimalik käsitada teisiti kui

§ 215lg 2 kohase taotlusena ja sellele sättele viidati otseselt ka kirjas endas.

Seega lasus viidatud taotluse saanud uurimisasutusel tulenevalt

§ 215

lg 2 teisest lausest kohustus taotlus viivitamatult täita, olenemata kirja saatmise viisist ja märkus KIIRE puudumisest; 4) ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et viidatud ametijuhend tema suhtes ei kehti, ega kaebaja ja esimese astme kohtu seisukohta, et ametijuhendi p 3.3.3 on ebakonkreetne. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja allkirjastas korrakaitsetalituse ülemkomissari ametijuhendi

  1. aprillil 2004 ja et talle süüks arvatud teo toimepanemise ajal oli tema ametikoha nimetuseks sama korrakaitsetalituse vanemkomissar. Vastustaja selgituste kohaselt oli tegemist seadusest tuleneva ametinimetuse muutmisega alates
  2. juunist 2006 ning sama ülemkomissari ametijuhend kehtib vanemkomissari ametikohal ka käesoleval ajal. Et ametikohustused võrreldes ülemkomissari omadega pole muutunud, kinnitab kaebaja ise; 5) politseiprefektuuri tööd reguleerivateks õigusaktideks on lisaks politseisisestele aktidele ka muud õigusaktid, sealhulgas

. Seega tulenes ametijuhendi punktist 3.3.3 kaebaja kohustus järgida ametikohustuste täitmisel mitte üksnes politsei siseakte, vaid ka muid õigusakte, sh

ja selle § 215 lg-t

  1. Seetõttu tuli dokumentide täitmisel arvestada mitte üksnes Politseiameti
  2. aprilli
  3. a käskkirjaga nr 50 kinnitatud politseiasutuste ühtses dokumendihalduskorras sätestatud, vaid ka muudes õigusaktides kehtestatud tähtaegu. Sellele viitab otseselt ka ühtse dokumendihalduskorra p
  4. Kui seaduses on ette nähtud dokumendi täitmiseks 10-st päevast lühem tähtaeg, siis tuleb lähtuda seaduses, 2

(6)3-3-1-83-08 mitte dokumendihalduskorras sätestatud tähtajast.

§ 215lg 2 kohaste taotluste puhul tuli need täita viivitamatult.

Seetõttu pole põhjendatud kaebaja väide, et dokumenti, millel polnud peal märget KIIRE, saigi lahendada vaid tavapärases dokumendihalduskorras sätestatud 10 päeva jooksul. Kuna ilmnes, et taotluse adressaadiks pidanuks olema mitte Põhja Politseiprefektuuri Lõuna, vaid Ida politseiosakond, siis lasus Lõuna politseiosakonnal

§ 215

lg-st 2 tulenevalt kohustus edastada taotlus viivitamatult õigele adressaadile politseiprefektuuri peamaja kaudu. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et sellist viivitamata edastamise kohustust kaebajal polnud. See kohustus tulenes otseselt ametijuhendi punktist 3.3.3, Politseiameti peadirektori

  1. aprilli
  2. a käskkirjaga nr 50 kinnitatud politseiasutuste ühtse dokumendihalduskorra §-st 68, mille esimene lause ütleb, et dokumente täites arvestatakse üldjuhul õigusaktides kehtestatud tähtaegu, ning

§ 215

lg 1, mis näeb ette, et uurimisasutuse ja prokuratuuri määrused ja nõuded nende menetluses olevates kriminaalasjades on kohustuslikud kõigile ning neid täidetakse kogu Eesti Vabariigi territooriumil, ja lg 2 koosmõjust; 6) tuvastatud asjaolude kohaselt andis kaebaja kõnealuse taotluse poole tunni jooksul pärast selle saamist asjaajamistalitusele selle edastamiseks õigele adressaadile. Kuna tegemist oli

§ 215

lg 2 kohase taotlusega ja kaebaja pidi oma ametikohustuste tõttu olema teadlik sellise taotluse seadusega sätestatud viivitamatu täitmise nõudest, siis on õige apellandi seisukoht, et kirja edastamise resolutsioonilehel dokumendi 10-päevase täitmise tähtaja määramisega eiras kaebaja seda nõuet. Samas aga väidab kaebaja, et kuigi

  1. septembril 2006 tema poolt tavaringlusse suunatud kiri jõudis distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastamata põhjustel prefektuuri peamajja
  2. septembril 2006 ja õige adressaadini alles
  3. septembril 2006, siis kirja sisu edastas ta õigele adressaadile samal päeval,
  4. septembril 2006 programmis Postipoiss. Vastustaja pole vastupidist väitnud. Eeltoodust järeldub, et kuigi kaebaja saatis dokumendi paberkandjal tavapärasesse ringlusesse ja jättis sellele ebaõigesti täitmise tähtajaks
  5. septembri 2006, edastas ta koheselt taotluse Ida politseiosakonnale politsei dokumendihaldusprogrammi Postipoiss (skaneeritult) kaudu. Neil asjaoludel ei saa kõnealuse dokumendi sisust viivitamatult teavitamise nõude eiramist kaebajale ette heita. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu taotluse sisu programmis Postipoiss õigele adressaadile edastamise arvestamist ning sellega mittearvestamist pole ka kohtumenetluses põhjendatud. Väites kaebajal teavitamiskohustuse olemasolu, pole vastustaja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes, käskkirjas ega kohtumenetluses selgitanud, miks ei saa programmis Postipoiss teabe edastamist lugeda teavitamiskohustuse täitmiseks ning mil viisil ja keda konkreetselt teisest politseiosakonnast veel eraldi oleks pidanud kaebaja teavitama dokumendi sisuks olnud nõudest. Vastustaja viidatud ametijuhendi punkt 3.2.17 sellele vastust ei anna; 7) distsiplinaarkaristus määratakse diskretsiooniotsusega ning karistus peab olema proportsionaalne ja kaalutletud. Kaalutlusotsuse tühistamise aluseks saab olla vaid oluline menetlus- või vormiviga või kaalutlusviga. Käesoleval juhul ei nähtu käskkirjast, et karistuse määramisel ja meetme valikul on arvestatud kõigi asjas tuvastatud asjaoludega. Kusagil pole kirjas ka kaebaja vastutust kergendavate asjaoludega arvestamist, kuigi apellatsioonkaebuses mööndakse nende olemasolu. Seega on kaalumine toimunud puudulikult ning see võis viia ebaõige otsuse tegemiseni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Politseiamet palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule või tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning jätta I. L. kaebus rahuldamata. Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja tuvastati kaks uut asjaolu. Kassaator väidab järgmist: 1) hoolimata taotluse puudumisest on ringkonnakohus hinnanud tõendeid teisiti kui halduskohus ja asunud ekslikule seisukohale, et kaebaja edastas
  7. septembril 2006 Ida Politseiprefektuuri
  8. septembri
  9. a taotluse Ida politseiosakonnale ka politsei dokumendihaldusprogrammis Postipoiss. Sellisele seisukohale asus ringkonnakohus, hinnates I. L. seletust ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks on kaebaja seletus tõend ja miks tuleb I. L. varasemat seletust ja nendega 3

(6)3-3-1-83-08 mittehaakuvaid tõendeid ümber hinnata. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et ükski esitatud ja halduskohtu kontrollitud tõend ei kinnita kaebaja väidet kirja viivitamatu edastamise kohta elektrooniliselt politsei dokumendihaldusprogrammis Postipoiss. Asja materjalide hulgas olevates kaebaja
  1. septembril 2006 ja
  2. septembril 2006 antud kirjalikes seletustes on I. L. märkinud: "...peale resolutsiooni kirjutamist viisin kirja koos teiste avaldustega asjaajamistalitusse, eeldusega, et Postipoisis tehakse suunamine ära ja kiri jõuab läbi politseiprefektuuri hiljemalt reedel (08.09.2006) Ida politseijaoskonda." Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks tuleb kaebaja varasemalt menetlejale ja halduskohtule antud seletust teisiti hinnata. Ringkonnakohtu seisukohta ei kinnita ka ringkonnakohtu istungi protokoll, millest nähtuvalt kaebaja kinnitab, et kirja edastamisega tegeles edasi asjaajamistalitus. I. L. selge seisukoht halduskohtus oli, et tema ei pidanudki kedagi sellest kirjast teavitama (
  3. novembri
  4. a kohtuistungi protokoll). TsMS § 229 lg 2 järgi ei loeta menetlusosalise seletust tõendiks, kui see pole antud vande all; 2) kaalutlusotsuse tühistamise aluseks saab olla vaid oluline menetlus-, vormi- või kaalutlusviga. Ringkonnakohus ei märkinud otsuses ühtegi põhjendust vastustaja kaalutlusotsuse õigusvastasuse kohta. Asjas tuvastatud kergendavad asjaolud ei välista I. L. karistamist noomituse kui kergeima distsiplinaarkaristusega.
  5. I. L. palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja väidab järgmist: 1) kaebuse esitaja esitas Ida Politseiprefektuuri taotluse viivitamatult koos resolutsiooniga asjaajamistalitusse, kus talituse juhataja edastas selle programmi Postipoiss kaudu Ida politseiosakonda; 2) apellatsioonkaebuses tõi Politseiamet esile, et kaebaja käitumises esinesid mitmed vastutust kergendavad asjaolud ja neid kirjeldati põhjalikult. Seega märkis ringkonnakohus õigesti, et kaebaja käitumises esinesid kergendavad asjaolud, kuid karistuse määramisel neid ei arvestatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  6. Politseiametnik I. L. määrati distsiplinaarkaristus selle eest, et ta ei edastanud ekslikult tema asutuse tööpiirkonda tavapostiga saabunud palvet kinni pidada ohtlik kurjategija õigele politseiasutusele viivitamatult, vaid suunas selle tavaringlusse. Ringkonnakohus leidis, et tuvastatud asjaolude kohaselt andis kaebaja kõnealuse taotluse poole tunni jooksul pärast selle saamist asjaajamistalitusele selle edastamiseks õigele adressaadile. Kuna tegemist oli

§ 215

lg 2 kohase taotlusega ja kaebaja pidi oma ametikohustuste tõttu olema teadlik sellise taotluse seadusega sätestatud viivitamatu täitmise nõudest, siis on õige Politseiameti seisukoht, et kirja edastamise resolutsioonilehel dokumendi 10-päevase täitmise tähtaja määramisega eiras kaebaja seda nõuet. Samas aga väidab kaebaja, et kuigi

  1. septembril 2006 tema poolt tavaringlusse suunatud kiri jõudis distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastamata põhjustel prefektuuri peamajja
  2. septembril 2006 ja õige adressaadini alles
  3. septembril 2006, siis kirja sisu edastas ta õigele adressaadile samal päeval,
  4. septembril 2006 programmis Postipoiss. Vastustaja pole vastupidist väitnud. Eeltoodust järeldas ringkonnakohus, et kuigi kaebaja saatis dokumendi paberkandjal tavapärasesse ringlusesse ja jättis sellele ebaõigesti täitmise tähtajaks
  5. septembri 2006, edastas ta koheselt taotluse Ida politseiosakonnale politsei dokumendihaldusprogrammi Postipoiss (skaneeritult) kaudu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et neil asjaoludel ei saa kõnealuse dokumendi sisust viivitamatult teavitamise nõude eiramist kaebajale ette heita (käesoleva otsuse p 5 alap 6). Kassaator väidab kokkuvõtlikult seda, et ringkonnakohus lähtus vaid kohtuistungil antud I. L. seletusest ning pole põhjendanud, miks see seletus, mis pole antud vande all, on tõend, et ringkonnakohus pole 4

(6)3-3-1-83-08 arvestanud kõiki tõendeid ning on põhjendamatult tuginenud vaid I. L. seletustele (käesoleva otsuse p 6 alap 1).
  1. Iseenesest on õige kassaatori väide, et poole seletus, mis pole antud vande all, pole tsiviilkohtumenetluses tõend. TsMS
  2. ptk järgi on tõendiks vaid poole vande all antud seletus. Kuid käesoleval juhul ei ole ringkonnakohus lugenud tõendiks poole (I. L.) seletust. Nimelt on ringkonnakohus otsuses küll lähtunud I. L. väitest, et "kirja sisu edastas ta (L.) õigele adressaadile samal päeval
  3. septembril 2006 programmis Postipoiss", kuid järelduse informatsiooni kiire edastamise kohta teinud sellest, et "Vastustaja pole vastupidist väitnud." (Käesoleva otsuse p 5 alap 6.) Ringkonnakohtu otsust tuleb mõista nii, et ringkonnakohus kohaldas, nimetamata küll sätteid, HKMS § 17 lg 3 kolmandat lauset ning TsMS § 231 lg-t
  4. HKMS § 17 lg 3 kolmandast lausest tuleneb, et omaksvõtu puhul kohaldatakse samas lõikes reguleerimata küsimuses TsMS §-s 231 sätestatut. TsMS § 231 lg 2 esimene lause sätestab: "Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks." TsMS § 231 lg 3 sätestab: "Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest." Ringkonnakohus on eeldanud poole omaksvõttu.
  5. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt vaieldi ringkonnakohtu istungil selle üle, kas I. L. edastas informatsiooni kiiresti. Politseiameti esindaja oli seisukohal, et kui on tegemist kurjategija kinnipidamisega, siis tuleb tegutseda kohe ja et "I. L. heidetakse ette seda, et ta oleks pidanud ühendust võtma ida politseiosakonnaga"; kui I. L. kirja edasi saatis, siis oleks ta pidanud kirja panema, et see kuulub viivitamatult täitmisele; posti ei viidud ära samal päeval; Postipoisis oli samuti tähtaeg 10 päeva (toimiku II kd, leht 246). I. L. esindaja vaidles apellandile vastu ja ütles muu hulgas: "Ta tegutses viivitamatult, sest Postipoisis oli kohe näha, et selline taotlus on tulnud. Ei saa ette heita aeglast tegutsemist." Kolleegium on seisukohal, et toimiku materjalid ei võimalda teha järeldust, et TsMS § 231 lg-te 3 ja 2 järgi saab eeldada Politseiameti omaksvõttu selle kohta, et I. L. edastas taotluse Ida politseiosakonnale politsei dokumendihaldusprogrammis Postipoiss selle saamise päeval,
  6. septembril
  7. Politseiameti mittenõustumine I. L. väitega nähtub sellest, et kohtuistungi lõpul jäi Politseiamet apellatsioonkaebuse juurde. Apellatsioonkaebuses väitis Politseiamet, et selle asemel, et teavitada kirja sisust viivitamatult Ida politseiosakonna vastavaid ametnikke, saatis I. L. kirja tavapärasesse postiringlusesse ja määras resolutsioonil kirja (taotluse) täitmiseks 10 päeva (17.09.2006). 10-päevane täitmistähtaeg on viivitamata täitmise jaoks mittekohane aeg. I. L. pidi kõrgema politseiametnikuna aru saama, mis taotlusega on tegemist ning et vaatamata tavapostiga saatmisele tuleb see täita viivituseta (toimiku II kd, lehed 222–224). Samasugusel seisukohal oli Politseiamet ka halduskohtus (toimiku I kd, leht 27). Seega on Politseiamet kogu kohtumenetluses olnud seisukohal, et I. L. ei edastanud informatsiooni viivitamatult, mistõttu ei ole võimalik eeldada omaksvõttu. Informatsiooni viivitamatu edastamata jätmine ongi käesoleva vaidluse üks põhiteemadest. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  8. Kolleegiumi arvates ei sõltu see, kas I. L. saab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nimetatud süütegu süüks arvata, sellest, kas Postipoisi kaudu edastati informatsioon õigele adressaadile kiiresti või mitte. Käesoleval juhul on oluline see, kas I. L. oli kohustus kindlustada tavapäraselt saabunud kirja kiire edasi toimetamine õigele adressaadile, ning sellest, kas asjaajamistalitusse ilma märkuseta "kiire" laekunud kirja kiire edasitoimetamise põhjuseks oli kirja asjaajamistalitusse edastamine I. L. poolt või asjaajamistalituse omaalgatuslik kiire tegutsemine, mis ei olnud põhjuslikus seoses I. L. poolt kirja saatelehele tehtud märkega, mille järgi täitmise tähtaeg oli 10 päeva. 5
(6)3-3-1-83-08 II
  1. Ringkonnakohus leidis, et käskkiri, millega määrati I. L. noomitus, on kaalutlusvigadega, sest karistuse määramisel ja meetme valikul pole arvestatud kõigi asjas tuvastatud asjaoludega, sh vastutust kergendavate asjaoludega, kuigi apellant möönab nende olemasolu. Kassaator vaidlustab selle seisukoha ja väidab, et kaalutlusotsuse tühistamise aluseks saab olla vaid oluline menetlus-, vormi- või kaalutlusviga; ringkonnakohus ei märkinud otsuses ühtegi põhjendust vastustaja kaalutlusotsuse õigusvastasuse kohta; asjas tuvastatud kergendavad asjaolud ei välista I. L. karistamist ja seda antud juhul noomituse kui kergeima distsiplinaarkaristusega (käesoleva otsuse p 5 alap 7 ja p 6 alap 2).
  2. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on jätnud piisava tähelepanuta nõuded, mis on seadusega kehtestatud distsiplinaarkaristuse valikule ja peab vajalikuks selgitada järgmist.
  3. Politseiteenistuse seadus ei sätesta nõudeid, millele peab vastama distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri, samuti nõudeid, millele peab vastama valitud karistus. Politseiteenistuse seadus viitab nii haldusmenetluse seadusele kui ka avaliku teenistuse seadusele. "Politseiteenistusele laieneb avaliku teenistuse seadus käesolevast seadusest tulenevate erisustega." (PolTS § 1 lg 2). "Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi." (PolTS § 1 lg 3).
  4. HMS § 54 sätestab kaalutlusõiguse osas seda, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on kaalutlusvigadeta. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Avaliku teenistuse seaduse
  5. peatüki
  6. jaos on reguleeritud distsiplinaarkaristuste määramist. Samas sätestab ATS § 87, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) teatud sätteid. Ametnike, sh politseiametnike suhtes kohaldamisele kuuluvateks säteteks on ka TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p
  7. Neist esimene sätestab: "Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega." TDS § 11 lg 2 p 3 järgi on tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt ka süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse.
  8. Kolleegium on seisukohal, et TDS § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3 on erinormideks HMS § 54 ja § 56 lg 3 suhtes. Nendest sätetest tuleneb piiratud ulatusega kohtulik kontroll distsiplinaarvõimu teostamise üle. See tähendab, et kui kohaldatud distsiplinaarkaristus pole ilmses vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega, siis ei saa kohus karistamise käskkirja tühistada ainuüksi sel põhjusel, et ametniku eelnevat teenistust pole karistamisel arvesse võetud või on kaalutud ebapiisavalt. Kui tegemist on raske süüteoga, siis ei saa olla süüteoga ilmses vastuolus olla ka varem eeskujulikult käitunud ametnikule määratud karistus, mis on seadusega sätestatud karistustest kergeim. Tõnu Anton Indrek Koolmeister Jüri Põld 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.