RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 448 järgi kahju olemasolu, kostja teo õigusvastasust ega ka kahju tekkimise ja kostja teo vahelist põhjuslikku seost. Hagejal ei ole tervisekahjustusest kahju tekkinud. Ta on töötasust ilma jäänud koondamise tõttu.

§ 463

lg 1 kohaselt on vigastuse või muu tervisekahjustuse korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Seega on tööandja kohustatud töötaja tervisekahjustuse korral hüvitama kannatanule kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, s.o töötasus või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas kutsehaiguse ja töövõime täieliku või osalise kaotamise tõttu. Seda kinnitavad ka ajutise korra p-d 2, 7 ja 18, mille kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotamise või vähenemise tagajärjel. Hüvitist makstakse töötajale alates päevast, mil ta jäi töövigastuse tagajärjel ilma senisest sissetulekust. Hagejaga lõpetati tööleping

1. aprillil
2. a koondamise tõttu. Tal diagnoositi kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus alles
3. oktoobril
4. Hageja on ka pärast
5. aastat töötanud ja saanud töötasu. Kostja või tema õiguseellased ei ole käitunud õigusvastaselt. Hageja ei ole tõendanud kostja kui tööandja käitumise õigusvastasust. Seaduse ja muude õigusaktide kohaselt ei ole töötajal keelatud teha käsitsi tööd, tõsta raskusi, teha töid toatemperatuurist erinevates tingimustes jms. Sellistes tingimustes töötamisel peab tööandja rakendama töötaja tervise kaitseks täiendavaid seaduses ja teistes õigusaktides ettenähtud meetmeid ehk töötamine sellistes tingimustes peab vastama õigusaktides ettenähtud nõuetele. Kostja oli rakendanud kõik meetmed hageja kui töötaja tervise kaitseks. Puudub õigusvastasus ja põhjuslik seos kostja teo ja tekitatud kahju vahel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt toime pandud mingi konkreetne õigusvastane tegu või tegevusetus põhjustas mingi konkreetse kahjuliku tagajärje. Kostja ei pea vastutama hageja võimaliku töövõime kaotuse eest, sest tema ja tema õiguseellased järgisid kõiki töökaitsealaste õigusaktide sätteid, rakendades õigusaktidega nõutud abinõusid kaevanduse töökeskkonnas tekkida võivate ohtlike ja kahjulike mõjurite vältimiseks. Töö kõigis kaevandustes oli korraldatud kooskõlas seaduste ja õigusaktide sätetega. Enne uute laavade kasutusele võtmist läbisid laavad, seal kasutatavad tehnoloogiad ja mehhanismid kontrolli. Iga laava kohta olid olemas kinnitatud passid/projektid. Enne passide kinnitamist ja seal sisalduvate dokumentide tutvustamist töötajatele allkirja vastu ei saanud laavasid kasutusele võtta ja seal tööd alustada. Töötajatele korraldati alati enne tööle asumist erialane ja töökaitsealane väljaõpe ning hiljem korraldati neile perioodiliselt töökaitsealast täiendõpet ja juhendamisi. Koostatud olid tööohutusjuhendid, mida tutvustati töötajatele allkirja vastu ja milles oli selgitatud ohutute töövõtete kasutamist ja tervist ohustavate tegurite korral hoiatatud sellest töötajaid. Kõik töötingimused olid allmaakaevandustele iseloomulikud ja kooskõlas õigusaktide nõuetega. Allmaatöötingimuste kompenseerimiseks oli töötajatele ette nähtud mitmeid soodustusi (seitsmetunnine tööpäev, pikendatud puhkus, võimalus jääda pensionile kümme aastat varem). Töötajatele korraldati perioodiliselt tervisekontrolle, töötajatele olid väljastatud tööriided kaitsmaks neid maa-alustes tingimustes valitseva mikrokliima vastu. Pidevad sundliigutused hageja töös puudusid ning tööoperatsioonid olid puhkepausidega ja vahelduvad, sest kostja tegeles väga erinevate tööoperatsioonidega. Raskuste teisaldamist esines hageja töös minimaalselt, sest enamik tööoperatsioone on mehhaniseeritud. Hagis esitatud süüdistused on üldsõnalised ja konkretiseerimata. Riigikohtu praktika kohaselt on tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Haldusaktid, millega hagejal on tuvastatud püsiv töövõimetus, on õigusvastased. Pole tuvastatud kõiki töövõimetuse võimalikke põhjuseid. Kostjale on teatavaks saanud, et hageja, omades massööri litsentsi, tegi lisaks tööraamatus kajastatud tööle ka massööritööd. Massööritöö on seotud suure lihasepinge ja käte ning kogu õlavöötme koormusega ning avaldas kahtlemata mõju hageja tervisele. Peale selle on hageja korduvalt käinud Moskvas arsti juures, kus talle tehti kaks süsti, mis võtab valu pooleks aastaks, kuid hõrendab samal ajal luukude.
6. Viru Maakohus rahuldas
7. märtsi
8. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku
9. oktoober 2003 kuni
10. veebruar 2007 eest ühekordse hüvitisena 193 522 krooni 38 senti ning alates
11. märtsist 2007 kuni hageja elu lõpuni 4944 krooni 60 senti kuus, indekseerides seda summat tarbijahinnaindeksiga. Maakohus otsustas veel, et töövõimetuse protsendi ja töövõimetuspensioni määra muutumisel tuleb hüvitis ümber arvutada. Kohtukulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg-st 1 tulenevalt kohaldada asjas

vastavaid sätteid (

§ 448ja § 463 lg 1).

Hageja nõue ja tema haigestumine kutsehaigusesse, kuna ta töötas pikka aega rasketes töötingimustes, kus puutus kokku tervist kahjustavate faktoritega (vibratsioon, sundasendid, halb mikrokliima, raskuste käsitsi teisaldamine), on tõendatud: 1) SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse epikriisiga, milles on määratud hageja põhidiagnoosiks parema humeroskapulaarliigese deformeeriv artroos ja näidustati operatiivne ravi (kohtutoimiku I kd, lk 20); 2) haiguslooga, millest nähtub, et hageja viibis ravil haiglas kardioloogia osakonnas ajavahemikul

1. oktoober 1984 kuni
2. november 1984 (kohtutoimiku II kd, lk 518-519); 3) Virumaa Pensioniameti VEK-i Kohtla-Järve koosseisu
3. oktoobri
4. a arstliku ekspertiisi otsusega nr 064392, millega määrati hageja töövõime kaotuseks 50% ja püsiva töövõimetuse põhjuseks kutsehaigus kuni
5. oktoobrini 2004 (kohtutoimiku I kd, lk 21-22); 4) Virumaa Pensioniameti AEK-i Kohtla-Järve koosseisu ekspertiisi otsusega
6. oktoobrist 2006 nr 298460, millega määrati hageja töövõime kaotuseks 50% ja püsiva töövõimetuse põhjuseks kutsehaigus kuni
7. oktoobrini 2008 (kohtutoimiku I kd, lk 210-211); 5) Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi osakonna
8. veebruari
9. a ekspertiisiaktiga; 6) ekspertarst Rein Koha vastusega kostja kaebusele (kohtutoimiku I kd, lk 182-185). Ekspertiisi tulemusena leiti, et hagejal on paremas õlaliigeses liigutused tugevalt piiratud, pöördliigutused oluliselt piiratud, tugevalt väljendatud käte �higistamine", nahk kätel tsüanootiline, valgete laikudega. Samuti leiti, et käte liigutused on mõõdukalt piiratud, kõõlusrefleksid kätel nõrgenenud ning mõlemal käel on kindakujuline ülitundlikkus. Röntgeniülesvõtete kohaselt esinevad mõlemas küünarliigeses moonduva deformatsiooni tunnused (kusjuures paremal pool on muutused rohkem välja kujunenud), mõlemas randmeliigeses subkondraalse skleroosi tunnused, toruluudel liigeselähedane luude hõrenemine, paremal õlaliigesel moonduvale deformatsioonile iseloomulikud tunnused. Hagejal diagnoositud ülekoormushaigus kombineeritud vibratsiooni kahjustava toimega diagnoositi kutsehaigusena esimest korda
10. juulil
11. Kutsehaigusest tingitud tervisehäire põhjustab hagejal keskmise raskusega funktsioonihäire. Ülekoormushaigus vibratsiooni kahjuliku toime nähtudega on ainsaks põhjuseks eelnimetatud tervisehäirete tekkeks. Ülekoormushaigust süvendab vibratsioon. Hagejal diagnoositi vibratsioonihaiguse algtunnused
12. a oktoobris ning ekspertarst R. Koha arvamuse kohaselt on kutsehaiguse peamiseks põhjuseks kestvalt üle viie aasta toiminud töökeskkonna ohutegurid. Tööandja esitatud töötingimuste ja tööoperatsioonide kirjelduste kohaselt töötas hageja kaevandustes allmaatöödel enne
13. aastat kokku ligikaudu seitse aastat, 1984-1985 töötas hageja läbindajana, 1985-1988 koristustöölisena ning 1996�1999 allmaakoristustöölisena. Hageja seletuste kohaselt ei ole ta kunagi töötanud puurvankril, vaid on koristustöölisena puurinud käsielektripuurmasinaga. Maakohus tuvastas otsuses hageja kutsehaigust põhjustanud ohufaktorid. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega. Tuvastatud ei ole, et hageja haigestus kutsehaigusesse töötamise tõttu betoneerijana, puusepana või massöörina. Meditsiiniliste dokumentide alusel on tõendatud hageja haigestumine kutsehaigusesse töötamise tõttu rasketes ja tervist ohustavates tingimustes kostja juures. Ära on näidatud ka ohufaktorid. Ekspertarst R. Koha arvamuse kohaselt ei kutsu massööritöö esile ülekoormushaigust. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist hageja kutsehaigusesse haigestumises. Tema esitatud tõendid ei välista süüd. Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et hageja varjas arstide ja tööandja eest oma tervisliku seisundi eripära ning töötas kaevanduses edasi suure töötasu teenimise nimel. Kostjale ei saanud olla teadmata fakt, et hageja viibis ravil kutsehaiguste kliinikus, samuti diagnoos ja kutsehaiguse põhjustanud ohufaktorid ning soovitus edasise töökorralduse kohta.
14. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
15. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
16. Viru Ringkonnakohus rahuldas
17. mai
18. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud 15 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole tuvastanud kahju olemasolu hagejal ning põhjuslikku seost kostja võimaliku õigusvastase käitumise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel. Maakohus on eksinud ka tõendite hindamisel. Nimetatud menetlusnormide rikkumised on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Hagi on esitatud tervisekahjustuse hüvitise ja lisakulude väljamõistmise nõudes

§-de 448, 449 ja 463 alusel, mis eeldab kahju hüvitamise kohustuse tingimuste olemasolu tuvastamist kohtu poolt, s.o hageja peab tõendama endal kahju olemasolu, põhjusliku seose tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo vahel ja kahjutekitanu teo õigusvastasuse. Kostja peab hüvitamise kohustusest vabanemiseks aga tõendama enda süü puudumise hagejale kahju tekitamises. Maakohus on õigesti otsuses tuvastanud, et vaidluses tuleb VÕSRS § 22 lg 1 kohaselt kohaldada

sätteid. Tsiviilkoodeksi üldnormiks kahju hüvitamisel tervisekahjustuse tekitamise puhul on

§ 463

. Kuna aga hageja palub tervisekahjustusest tekkinud kahju hüvitamist oma endiselt tööandjalt ja motiveerib seda asjaoluga, et tervisekahjustus on tekkinud töökohustuste täitmise tagajärjel kostja juures, tuleb kohaldada

§ 464

lg-t 1.

§ 464

lg 1 kohaselt, kui töötajale on töökohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus organisatsiooni või kodaniku süül, kes on kohustatud tema eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon või kodanik hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega pidanuks hageja tõendama, et talle on tekkinud kahju, st ta on jäänud töövõime kaotuse või selle vähenemise tagajärjel ilma osast sissetulekust, et nimetatud kahju on tekkinud kostja teo (tegevuse/tegevusetuse) tulemusena ning et kostja tegu oli õigusvastane. Kahju tekitamine hagejale on tõendamata. Tsiviilasja materjalide kohaselt on neuropatoloog esitanud arvamuse, et hagejal on vibratsioonihaiguse algtunnused, ja hageja suunati kutsehaiguste kliinikusse diagnoosi täpsustamiseks. Kutsehaiguste kliinikus on diagnoositud I astme vibratsioonihaigus, kuid hageja on töövõimeline oma töökohas.

1. a töötas hageja Viru Kaevanduses
2. järgu läbindajana. Nimetatud haigusloost tuleneb, et tööandja oli teadlik, et hagejal on diagnoositud I astme vibratsioonihaigus. Hageja viibis ravil ajavahemikul
3. oktoober 1984 kuni
4. november
6. novembril 1984 asus ta uuesti tööle.
7. veebruaril 1985 viidi hageja üle kaeveõõnte
8. järgu allmaaremonditööliseks allmaatranspordi jaoskonda ja
9. mail 1985 viidi hageja üle
10. järgu koristustööliseks.
11. märtsil 1988 viidi hageja üle keskbaasi laadijaks ja
12. aprillil 1988 lõhkeaine lao laadijaks.
13. juulil 1989 vabastati hageja töölt omal soovil.
14. detsembri
15. a kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja on andnud selgitusi, mille kohaselt ei töötanud ta 1987-1993 kaevanduses allmaatöödel ja
16. a on arst kinnitanud talle, et ta võib taas kaevanduses töötada. 1993-1999 töötas hageja taas kaevanduses allmaatöödel.
17. aprillil 1999 hageja koondati ja pärast seda on hageja töötanud täiskohaga AS-s Norwes Metall, AS-s Norwes Tööstus ja AS-s Toila Sanatoorium. Kutsehaigus diagnoositi hagejal
18. juulil
19. Hageja ei ole tõendanud, et kutsehaiguse tagajärjel ja töövõime alanemise tõttu 50% kaotas ta osa oma sissetulekust, s.o hageja on töötanud alates
20. aastast, mil tal esimest korda diagnoositi I astme vibratsioonitõbi, kuni kutsehaiguse diagnoosimiseni
21. juulil 2003 täiskohaga töödel.
22. aprillil 1999 lõpetati hagejaga tööleping mitte tervisekahjustusest tingitud töövõime languse, vaid koondamise tõttu.

§-st 448 tuleneb, et kas või ühe eespool nimetatud tingimuse (kahju olemasolu hagejal, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kostja teo vahel, kostja teo õigusvastasus ja kostja süü) puudumise korral ei teki kohustust hüvitada tekitatud kahju. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus vastata ka apellatsioonkaebuse väidetele põhjusliku seose, kostja õigusvastase käitumise ja süü puudumise kohta. Kuna kahju olemasolu hagejal on tõendamata, on hagi põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus rikkus protsessiõiguse norme, kui jättis märkimata, milles seisnes kostja süü.

§-dest 448, 449 ja 463 tulenevalt on tööandjal kohustus tõendada süü puudumist, st kui tööandja ei tõenda süü puudumist, siis tema süüd eeldatakse. Tsiviilasja materjalide kohaselt diagnoositi hagejal I astme vibratsioonitõbi

1. aastal ja kostja oli sellest teadlik. Maakohus on otsuses jätnud põhjendamata, miks tuli hüvitis hagejale välja mõista eluks ajaks. Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus on vääralt arvutanud hüvitise suuruse. Maakohus ei ole eksinud hüvitise suuruse arvestamisel. Põhjendatud on kostja taotlus maakohtu poolt ebaseaduslikult välja mõistetud riigilõivu ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamise osas. Kehtiva riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastusega või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus ka riigilõivu kostjalt väljamõistmise osas põhjendamatu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata. Ringkonnakohus on teinud meelevaldse järelduse, et kuna hageja suutis pärast vibratsioonitõve tuvastamist ja pärast kutsehaiguse diagnoosimist täiskohaga töötada, siis polegi tal kahju tekkinud. Ringkonnakohus pole arvestanud asjaoluga, et hageja tegi ka haigena kõik, et oma peret ülal pidada. Pärast kutsehaiguse tuvastamist töötas hageja Toila Sanatooriumis
3. veebruarist 2005 kuni
4. detsembrini 2007 ja sai seal miinimumpalka (esitatud töölepingu kohaselt 3800 krooni). Seega hageja sissetulek vähenes oluliselt võrreldes sissetulekuga kostja juures. Ringkonnakohus on ka viidanud hageja töötamisele pärast töölepingu lõpetamist kostjaga AS-s Norwes Metall ja AS-s Norwes Tööstus. AS-s Norwes Metall töötas hageja 22 päeva ja AS-s Norwes Tööstus 6 kuud ja 10 päeva. Kuigi hagejale otsiti kergemaid töid, olid töötingimused siiski nii rasked, et pikemat aega ta seal töötada ei suutnud. Vale on väide, et hageja töötas 1974-1976 poolteist aastat betoneerijana, kus ta võis kokku puutuda töövõtetest tingitud vibratsiooniga. Hageja töötas
5. a poolteist kuud puusepa õpilasena ja oli seejärel kaks aastat Nõukogude armees. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et
6. aprillil 1999 lõpetati hagejaga tööleping mitte tervisekahjustusest tingitud töövõime languse, vaid koondamise tõttu. Formaalselt lõpetati tööleping tõesti koondamise tõttu, kuid koondati just haigeid ja vanemaid töötajaid. Töölepingu lõpetamisel ütles Tammiku Kaevanduse direktor Borovkov hagejale, et haigeid ei vajata. Ka lõpetati tööleping hagejaga ebaseaduslikult, kuna töölepingu lõpetamise ajal oli hageja ajutiselt töövõimetu. Kuna ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, tegi kohus valed järeldused ja seetõttu jättis kohaldamata materiaalõiguse normid (

§-d 448, 449 ja 463).

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
2. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata osas, milles ringkonnakohus leidis, et ekslik on kostja seisukoht, et maakohus on vääralt arvutanud hüvise suuruse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole eksinud hüvise arvutamisel. Ringkonnakohus ei ole oma seisukohta mitte millegagi põhjendanud, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, § 654 lg-t 5 ja § 442 lg-t
3. TsMS sätete rikkumine on põhjustanud materiaalõiguse normi väära kohaldamise. Maakohus ei ole arvestanud hüvise arvutamisel ajutise korra p-ga 1.4, mille kohaselt
4. jaanuarist kuni
5. veebruarini 2001 hüvist ei indekseeritud ning alates
6. aastast tuli määratud hüvis korrutada iga aasta
7. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Maakohus on hüvise arvestamisel aluseks võtnud hageja
8. a ja
9. a palgad.
10. a palga leidmiseks on kohus indekseerinud
11. a palgasummad vääralt kasvuindeksiga 1,96 ja
12. a palgasummad vääralt kasvuindeksiga 1,
14. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja TsMS § 692 lg 5 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.
16. Kostja on esitanud kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega kahjuhüvitise suuruse arvutamisel. Kolleegium jääb
17. oktoobril
18. a tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata. TsMS § 682 lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist, samuti juhul, kui hageja võtab kassatsioonimenetluses hagi tagasi. Selle sätte järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida kaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada. Kostja ei ole praegusel juhul vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, st ta ei väida ka kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus tegi ebaõige otsuse. Kuna kostja esitas kassatsioonkaebuse üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste peale, tuleb tema kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. Kostja saab oma vastuväited, mida ta esitas kassatsioonkaebuses, esitada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal ei tekkinud kostja tegevuse tõttu kahju, kuivõrd temaga lõpetati tööleping mitte tervisekahjustusest tingitud töövõime languse, vaid koondamise tõttu. Töölepingu lõpetamine koondamise tõttu ei tähenda, et hagejal ei oleks saanud tekkida kahju kostja tegevuse tagajärjel. Kolleegium jääb
20. oktoobril
21. a tsiviilasjas nr 3-2-192-03 tehtud otsuse p-des 26 ja 27 väljendatud seisukoha juurde, et ajutise korra sätteid saab kohaldada ka siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt muul põhjusel kui kutsehaiguse tõttu. Kannatanu võib kahju suuruse arvutamisel lähtuda ajutise korra sätetest ja võtta aluseks keskmise kuusissetuleku kostja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Ka siis, kui hageja jäi tööst ilma koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süüst tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise tagajärjel. Nii on kostjal nt võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud. Töötaja võib kahju suuruse arvutamisel ajutise korra järgi võtta aluseks keskmise kuusissetuleku oma tööandja juures ka juhul, kui töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Võib eeldada, et tööandja maksis töötajale vastava eriala keskmist palka (vt Riigikohtu
22. mai
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-50-03, p 26).
24. Maakohus tuvastas, et kostja kahjustas hageja tervist kahjulike töötingimustega ning põhjustas sellega hagejale kutsehaiguse, et hageja sissetulek vähenes kutsehaiguse tagajärjel hagis näidatud ulatuses ning et kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist. Maakohus ei selgitanud välja poolte seisukohti kõigis asjas tähtsust omavates asjaoludes, jättis ebaõigesti tähelepanuta kostja vastuväite, et tema tegu ei olnud õigusvastane, ning pani kostjale süü puudumise tõendamise koormuse olukorras, kus kostja tegevuse õigusvastasus oli kindlaks tegemata (vt käesoleva otsuse p 15). Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ja TsMS § 348 lg 3 teist lauset ning TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi. Kuna ringkonnakohus jättis need rikkumised tähelepanuta ega tühistanud maakohtu otsust, siis tühistab kolleegium TsMS § 692 lg 5 järgi nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust. TsMS § 351 lg 1 järgi peab kohus arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Seega peab kohus arutama pooltega ka hageja nõude võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni. Ilma seda tegemata ei ole kohtul võimalik pooltele selgitada, mis asjaolud on asjas olulised, küsida poolte seisukohti nende asjaolude kohta ja selgitada pooltele, kes neist peab tõendama ühte või teist asjaolu. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Praeguses asjas pole hagiavalduses märgitud, missuguste õigusaktides sätestatud nõuetega oli tööprotsess vastuolus või missuguseid tööohutuse nõudeid kostja rikkus (vt käesoleva otsuse p 15). Seega ei olnud võimalik kostjal vastu vaielda oma tegevuse väidetavale õigusvastasusele ega tõendada süü puudumist

§ 448lg 2 järgi.

1. Kolleegium jääb
2. oktoobril
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 tehtud otsuse p-s 25 väljendatud seisukoha juurde, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, kas ja mis osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. Kolleegium selgitab, et kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et töötingimused kostja juures kahjustasid hageja tervist ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse ning et kostja ei võtnud midagi ette hageja tervist kahjustavate töötingimuste kõrvaldamiseks. Juhul kui hageja ei suuda asja uuel läbivaatamisel tõendada, et kostja tööprotsess oli ajavahemikel 1976-1988 ja 1993-1999 vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või et kostja rikkus tema suhtes nendel ajavahemikel seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid, siis puudub üks kostja vastutusele võtmise eeldus � teo õigusvastasus. Sellisel juhul ei pea kostja

§ 448lg 2 järgi tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

Hageja peab tõendama lisaks kahjule ja kostja tegevuse õigusvastasusele veel põhjusliku seose eelnimetatute vahel (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus muu hulgas hindama, kas kostja rikkus hageja väidetud õigusakti - söetööstuse vibratsiooniohtlike erialade tööreþiimi põhimäärust - ja kas rikkumise korral oli see hageja kutsehaiguse ja sissetuleku vähenemise põhjuseks.
3. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt hageja võib tõendada, et tema kahju on suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav hageja kahju (vt Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12). Juhul kui asja uuel läbivaatamisel pooled ei soovi tõendada kahju suurust ajutises korras sätestatust erineval viisil, siis peab maakohus kahju hüvitamise eelduste esinemise korral õigesti kohaldama ajutist korda kahjuhüvitise arvestamisel.
6. Kolleegium märgib, et ajutine kord ei kehti alates
7. juulist 2002 (vt Riigikohtu
8. septembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17). See tähendab, et kui töötaja sissetulek vähenes pärast seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord, nagu see on praegusel juhul. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2).
10. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.
11. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvatakse kautsjon riigituludesse vaid juhul, mil kaebust ei võeta menetlusse või see jäetakse rahuldamata. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb läbi vaatamata, tuleb talle tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu