← Eesti

3-1-2-3-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-2-3-08

  1. detsember
  2. a Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Eero Kanguri süüdistuses KrK § 100 ja § 207 lg 1 ja 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-5417 Eero Kanguri kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, teistmisavaldus
  5. detsember
  6. a, kirjalik menetlus Jätta Eero Kanguri kaitsja avaldus Tallinna Ringkonnakohtu poolt Eero Kanguri kriminaalasjas KrK § 100 ja § 207 lg 1 ja 2 järgi
  7. mail
  8. a tehtud määruse teistmiseks rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Maakohus mõistis
  10. detsembri
  11. a otsusega Eero Kanguri süüdi KrK § 100 ning § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Kohus karistas E. Kangurit KrK § 100 järgi 8-aastase vangistusega ning KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi 2-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 8 aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistusest kantuks E. Kanguri eelvangistuses viibitud aja
  12. oktoobrist kuni
  13. novembrini
  14. a., s.o 19 päeva. Seega jäi Eero Kanguril kanda 7 aastat 11 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus
  15. juuli
  16. a.
  18. aprillil
  19. a esitati Harju Maakohtule taotlus E. Kangurile Tartu Maakohtu
  20. detsembri
  21. a kohtuotsusega mõistetud karistuse täpsustamiseks. Taotluses märgiti, et maakohtu otsuse põhiosas on karistuse kandmise alguse kuupäev vale. Samuti taotleti kohtult karistuse aja täpsustamist seoses sellega, et E. Kangur kandis vahepeal vangistust Hispaania Kuningriigis sealse kohtu otsuse alusel.
  22. Harju Maakohus tegi
  23. aprillil
  24. a määruse, millega parandas Tartu Maakohtu
  25. detsembri
  26. a otsuse põhiosa IV osas märgitud E. Kanguri karistuse kandmise alguse kuupäevas vea, lugedes õigeks
  27. juuli
  28. a. Ühtlasi märkis kohus, et Tartu Maakohtu poolt mõistetud karistusaja hulka ei loeta Hispaania Kuningriigi kohtuotsuse alusel Hispaania vanglas viibitud aega
  29. juulist
  30. a kuni
  31. veebruarini
  32. a, s.o 1 aasta 6 kuud ja 23 päeva.
  33. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse E. Kanguri kaitsja vandeadvokaat A. Gorkin, kes taotles maakohtu määruse tühistamist osas, millega kohus ei lugenud karistusaja hulka Hispaania vanglas viibitud aega.
  34. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  35. märtsi
  36. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu määruse muutmata. Kohus märkis, et Eestis ja Hispaanias mõistetud karistuste liitmiseks puudub alus. Hispaanias mõistetud karistust ei ole Eestis tunnustatud, mistõttu ei ole liitmine võimalik ja karistused tuleb täita eraldi.
  37. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas E. Kanguri kaitsja vandeadvokaat A. Saar teistmisavalduse, tuginedes PS §-le 15, § 23 lg-le 3 ja EIÕK artiklitele 5 ja
  38. Teistmisavalduses leitakse, et tuginedes vääralt KrMS § 306 lg-le 5, on Harju Maakohus sisuliselt pikendanud E. Kanguri karistusaega, ilma seda põhjendamata ja õiguslikku alust nimetamata. Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrustega on E. Kanguri olukorda oluliselt raskendatud. Määrustega ei või muuta jõustunud kohtuotsust, s.o Tartu Maakohtu
  39. detsembri
  40. a otsust. Asjakohane norm ei ole ka KrMS § 431, mis reguleerib kohtulahendi täitmisel ilmnevate ebaselguste lahendamist, sest kohtulahend on täitmisele pööratud juba
  41. a kohtuotsuse jõustumise järel. Karistuse kandmise aja algust oleks tulnud hakata lugema alates
  42. oktoobrist
  43. a, sest E. Kanguri kinnipidamisega
  44. oktoobril
  45. a algas sisuliselt tema suhtes Eesti Vabariigi nimel eelvangistus KarS § 68 lg 1 tähenduses. Seda tõkendit ei ole muudetud ega tühistatud. Eesti kohtud ei ole arvestanud asjaoluga, et E. Kanguri kinnipidamisest Hispaanias
  46. oktoobril
  47. a teavitati Eesti Vabariiki juba
  48. novembril
  49. a. Eesti Vabariik oleks kohe pidanud reageerima, kuid Euroopa vahistamismäärus koostati alles
  50. juunil
  51. a ja E. Kangur toimetati Eesti Vabariiki
  52. juulil
  53. a, mis on Hispaania Kuningriigis
  54. novembril
  55. a tehtud otsusest arvestades ebamõistlikult pikk aeg. Kaitsja peab määrusi ebaõigeteks ka seetõttu, et Tartu Maakohtu otsuse kohaselt oli E. Kanguri karistuse kandmise alguseks
  56. juuli
  57. a ning otsuses ei ole märgitud, et karistuse kandmine oleks katkenud mingiks ajaks. Samuti ei näe seadus ette karistuse kandmise aja peatumist. Peatuda saaks karistuse kandmise aeg ainult selleks ajaks, kui süüdimõistetu on vabaduses.
  58. Teistmisavaldusele esitas vastuse riigiprokurör Eve Olesk, kes märgib järgmist. E. Kangur peeti Hispaania Kuningriigis kinni
  59. oktoobril
  60. a. Kuna E. Kanguri suhtes oli Hispaanias alustatud kriminaalmenetlust, teatati, et E. Kangur antakse Eesti Vabariigile üle pärast Hispaanias mõistetud karistuse ärakandmist, s.o
  61. veebruaril
  63. jaanuaril
  64. a (Eesti Vabariigis 25.mail
  65. a) hakkas Euroopa Liidu liikmesriikidele kehtima Euroopa Nõukogu raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta.
  66. mail
  67. a teatas Hispaania Interpol, et Eestil on võimalik taotleda E. Kanguri ajutist loovutamist. Lõuna Ringkonnaprokuratuur andiski
  68. juunil
  69. a välja Euroopa vahistamismääruse, mille alusel loovutas Hispaania Kuningriik E. Kanguri Eestile kuueks kuuks. Seda tähtaega pikendati hiljem ühe aastani. Pärast selle tähtaja möödumist
  70. juulil
  71. a tuli E. Kangur taas loovutada Hispaania Kuningriigile Malaga Kriminaalkohtu nr 5 otsusega mõistetud karistuse kandmiseks. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et E. Kanguri karistusaja hulka oleks tulnud lugeda kogu tema Hispaania Kuningriigis vahi all viibitud aeg. E. Kangur viibis Eesti väljaandmistaotluse alusel vahi all ajavahemikul
  72. oktoobrist kuni
  73. novembrini
  74. a. Ülejäänud aja viibis ta vahi all Hispaanias menetletava kriminaalasja raames ja selle aja lugemiseks Tartu Maakohtu poolt mõistetud karistuse hulka puudub seaduslik alus. Ekslik on ka kaitsja väide, et Hispaania Kuningriigi vanglas viibides kandis E. Kangur samaaegselt Tartu Maakohtu poolt mõistetud vangistust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  75. Esmalt märgib kolleegium, et esitatud avalduses ei ole KrMS §-s 366 nimetatud teistmisalust ning seetõttu tuleb jätta teistmisavaldus rahuldamata. Asjaolu, et E. Kanguri karistuse kandmise aja algust arvestatakse
  76. juulist
  77. a, otsustas Tartu Maakohus
  78. detsembri
  79. a otsusega. Teistmisavaldus on aga esitatud Tallinna Ringkonnakohtu
  80. mai
  81. a määruse peale. Ei Tallinna Ringkonnakohus ega Harju Maakohus ole oma määrustes käsitlenud küsimust, kas Tartu Maakohtu otsustus karistuse aja arvestamise kohta on sisuliselt õige ega muutnud Tartu Maakohtu määratud karistuse kandmise alguse aega. Harju Maakohus on üksnes parandanud Tartu Maakohtu otsuse tekstis olnud ebatäpsuse. Nimelt erines Tartu Maakohtu
  82. detsembri
  83. a otsuse resolutsioonis ja põhiosas olnud karistuse kandmise alguse aeg - resolutsioonis oli selleks
  84. juuli
  85. a, põhiosas aga
  86. juuli
  87. a. Kuna Tartu Maakohus on otsuse põhiosas märkinud ühtlasi, et karistuse kandmise algusajaks tuleb lugeda päev, millal E. Kangur saabus
  88. juunil
  89. a koostatud Euroopa Vahistamismääruse alusel Eesti Vabariiki, on õige Tartu Maakohtu otsuse resolutsioonis olev kuupäev. Otsuse põhiosas olev aastaarv 2004 kujutab endast seega ilmselgelt viga ning tulenevalt KrMS § 306 lg-st 5 alusel oli maakohtul õigus vastav viga parandada. Seega ei saa Tallinna Ringkonnakohtu
  90. mai
  91. a määruse peale esitatud teistmisavaldusega vaidlustada Tartu Maakohtu poolt kindlaks määratud karistuse kandmise alguse aega. Kriminaalkolleegium märgib siiski, et Tartu Maakohtu otsusest tulenevalt on tuvastatud, et Eesti väljaandmistaotluse alusel viibis E. Kangur vahi all
  92. oktoobrist
  93. a kuni
  94. novembrini
  95. a, pärast mida peeti teda Hispaanias vahi all seoses sealse kriminaalmenetlusega. Need 19 päeva, mis E. Kangur viibis vahi all Eesti väljaandmistaotluse alusel, on maakohus lugenud karistusaja hulka.
  96. Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist ning kohtupraktika ühtlustamist, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt vajalikuks analüüsida kaitsja väidet, et Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on õigusliku aluseta muutnud määrustega Tartu Maakohtu jõustunud kohtuotsust karistuse osas ja raskendanud E. Kanguri olukorda. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus ei ole muutnud Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistust. E. Kangurit on karistatud vangistusega kahe erineva kohtuotsusega ja erinevate kuritegude eest. Lisaks Tartu Maakohtu otsusele oli E. Kangurit karistatud vangistusega ka Malaga kriminaalkohtu nr 5 poolt. Tartu Maakohtu otsus ei käsitle Hispaanias toimepandud narkokuritegu ja maakohtu poolt mõistetud karistus ei hõlma Hispaania Kuningriigi kohtus mõistetud karistust, sest Hispaania Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ei ole taotletud ega seda otsust Eestis tunnustatud. Seega pidi E. Kangur kandma mõistetud karistused eraldi. Asjaolu, et E. Kangurit karistati vangistusega ka Eestis, ei andnud talle alust eeldada, et ta ei pea kandma juba eelnevalt Hispaania Kuningriigi kohtu poolt teise teo eest mõistetud karistust. Kuna Hispaania Kuningriik oli loovutanud E. Kanguri Eesti Vabariigile ajutiselt, kandis ta
  97. juulist
  98. a kuni
  99. veebruarini
  100. a karistust Hispaania Kuningriigis, enne ja pärast seda aga Eesti Vabariigis. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei halvenda E. Kanguri poolt karistuste kandmine vaheldumisi osade kaupa tema olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud ühes riigis ära esmalt ühe ja seejärel teises riigis teise karistuse. Tartu Maakohus ei arvestanud E. Kangurile karistuse mõistmisel temale Hispaania Kuningriigis mõistetud karistusega. Seetõttu ei saanud ka Harju Maakohtu
  101. aprilli
  102. a määrus, millega ei loetud Tartu Maakohtu otsuse alusel kantava karistuse hulka Hispaania kinnipidamiskohas viibitud aega, muuta Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistust. Kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohaga, et Harju Maakohtu määruse õiguslikuks aluseks on KrMS § 431, mis näeb muuhulgas ette, et kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused võib lahendada kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.
  103. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-08-5417 tehtud
  104. mai
  105. a määruse peale esitatud teistmisavalduse rahuldamata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.