← Eesti

3-1-1-73-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-73-08 Otsuse kuupäev

  1. jaanuar 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi G. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  2. juuni
  3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-08-1040 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ida Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  4. detsember 2008 Istungil osalenud isikud Ida Politseiprefektuuri esindaja Alvar Ottokar RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Viru Maakohtu
  6. juuni
  7. a kohtuotsus G. K. väärteoasjas liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
  8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. G. K. karistati Ida Politseiprefektuuri
  10. jaanuari
  11. a otsusega Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 29 trahviühikut (1740 krooni) selle eest, et tema,
  12. detsembril 2007 kella 10.01 ajal, X maakonnas X linnas X asumis X mnt
  13. kilomeetril, juhtis mootorsõidukit kiirusega 102±8 km/h, ületades liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 24 km/h võrra.
  14. G. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Viru Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise ning väärteo tõendamatuse tõttu.
  15. Viru Maakohus rahuldas
  16. juuni
  17. a otsusega G. K. kaebuse, tühistas Ida Politseiprefektuuri
  18. jaanuari
  19. a otsuse ja lõpetas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Maakohus tuvastas, et väärteoprotokollis on G. K. juhitud mootorsõiduki kiiruseks märgitud 102±8 km/h, kuid vastav näit on üle kirjutatud ja jäetud parandus protokolli koostaja omakäelise märkusega fikseerimata. Algselt oli väärteoprotokolli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse näiduks märgitud 107±7 km/h. Tunnistaja P. R., kes osales kiiruse mõõtmisel kohtuvälise menetleja ametnikuna ja küsitles menetlusalust isikut, on aga kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et G. K. juhitud mootorsõiduki kiiruse viimane näit oli 104 km/h. Algselt väärteoprotokolli märgitud kiiruse näitu ega tunnistaja poolt nimetatud kiirust ei ole ühegi objektiivse, kontrollimist võimaldava tõendiga seostatud G. K. juhitud mootorsõiduki kiirusega. Kohus leidis, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud tõenduslik teave väljendab küll kohtuvälise menetleja ametniku subjektiivset seisukohta, kuid ei kõrvalda ebaselgusi väärteoprotokolli tehtud paranduste ja tunnistaja ütluste vahel esinevate vastuolude osas. Seetõttu ei ole kõrvaldatud kahtlust, et kohtuvälise menetleja ametnik ja tunnistaja võisid mootorsõiduki tuvastamisel eksida ning kiirusemõõteseadme tegelik näit jäi menetlusalusele isikule tutvustamata, näidu tutvustamise fakt aga jäi väärteoprotokollis kajastamata. Kiirusemõõteseadme näidu tutvustamata jätmisega on rikutud süüteomenetluse avalikkuse põhimõtet. Tunnistaja ütlustest ei nähtu ka see, millist näitu menetlusalusele isikule tutvustati ja miks kanti väärteoprotokolli näit 102±8 km/h, kui viimane näit, mida P. R. nägi, oli 104 km/h. Tulenevalt asjaolust, et P. R. osales kohtuvälise menetleja rollis, kogus tõendeid ja küsitles menetlusalust isikut ning tema ütlused on vastuolus teiste tõenditega, jättis maakohus tema ütlused tõendite kogumist välja. Kohus pidas kiiruse mõõtmise õigsust küsitavaks veel seetõttu, et politseiametnik, kes juhtis patrullautot, pidi samaaegselt mõõtma kiirust, määratlema vastutuleva sõiduki värvi ja numbri, fikseerima politseiauto kiiruse ning asjaolu, et vastutulevad autod olid 600-700 meetri kaugusel. Ühtlasi ei nähtu tõenditest, millisel kaugusel G. K. juhitud mootorsõidukist asus patrullauto, millest kiirust mõõdeti. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  20. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Maakohus leidis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-29-05 tuginedes ekslikult, et mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli, kuna viidatud otsuse tegemise ajal ei kehtinud sõiduki kiiruse mõõtmisel mõõteseaduse nõuded. Käesolevaks ajaks on mõõtmisega seotud nõuded oluliselt muutunud. Vastavalt kiiruse mõõtmise metoodikale koostatakse kiiruse ületamise korral alati kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, milles muu hulgas märgitakse, kas juhile seadme tabloole fikseeritud näitu tutvustati või mitte. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et menetlusalusele isikule seadme tablool fikseeritud näitu tutvustati, mille tõttu on järgitud ka süüteomenetluse avalikkuse põhimõtet. 4.2 Asjaolu, et tunnistaja P. R. küsis menetlusaluselt isikult, kuhu viimane nii kiiresti sõidab, ei muuda teda kohtuväliseks menetlejaks. Samuti puudub alust käsitada P. R.-i kohtuvälise menetleja ametnikuna pelgalt seetõttu, et ta osales sõiduki kiiruse mõõtmisel ja tajus mõõtmise tehiolusid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kiirusemõõteseadme Stalker näit oli 102 km/h, mis on fikseeritud nii kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kui ka väärteoprotokollis. Tunnistaja ütlused, mille kohaselt nägi tema viimase näiduna kiirust 104 km/h, on aga igati usutavad, kuna menetlusalune isik autoga kiirendas ning kiirust mõõdeti 3-4 sekundi jooksul. Sõiduki kiirus ei saa liikumisel olla ühesugune, sest kiirust mõjutavad erinevad asjaolud (tee seisukord, juhi käitumine jne). 4.3 Statsionaarselt paigaldatud kiirusemõõturiga mõõdetakse vastutulevate sõidukite kiirust automaatselt ja patrullauto juhil tuleb näit üksnes nupuvajutusega fikseerida. Seejuures puudub vajadus eraldi fikseerida patrullauto kiirust, kuna ka see toimub automaatselt. Sõiduki värvuse, numbri ja teiste sõidukite asukoha määratles tunnistaja P. R.. Ühtlasi nähtub kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et kiirust mõõdeti X mnt
  21. kilomeetril ja lähimad vastutulevad sõidukid asusid umbes 600-700 meetri kaugusel. Kiirust ületanud sõiduki asukoha määramine kilomeetri täpsusega on piisav, tuvastamaks, kas antud sõidukiga selles kohas liigeldi või mitte. Sõiduki värvuse ja numbri tuvastamine on küllaldane, et seostada kiirusemõõteseadme näitu menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirusega.
  22. Kassatsioonile esitatud kirjalikus vastuses palub G. K. kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski jätta kassatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, märkides kokkuvõtlikult, et ebaõige on kassaatori seisukoht, mille kohaselt ei tule mõõteseadme tulemuse tutvustamist kanda väärteoprotokolli. Vastav kohustus tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, mitte mõõteseadusest, sest mõõteseadus ei sätesta metoodilisi nõudeid sõiduki kiiruse mõõtmiseks, vaid mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise alused, legaalmetroloogilise kontrolli ja mõõtevahendite vastavushindamise. Mõõteseadme kasutamise protokoll ei asenda väärteoprotokolli, millega menetlusalusel isikul on selle vahetu koostamise järel õigus tutvuda. 5.1 Tunnistaja P. R. sai küll anda ütlusi menetlustoimingu asjaolude kohta, kuid tema ütlused ei ole lubatavaks tõendiks tõendamisese asjaolusid puudutavas osas. Tunnistaja määras kindlaks lubatud suurimat sõidukiirust ületanud sõiduki, selle numbri, värvuse ja teiste sõidukite asukoha, osaledes kiiruse mõõtmisel kohtuvälise menetleja ametnikuna. P. R.-i ütluste väljajätmine tõendite kogumist ei ole kaasa toonud põhjendamatut ega ebaseaduslikku kohtuotsust ja see ei ole käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kuna kiiruse mõõtmist puudutavates tõendites esinevaid vastuolusid ei olnud võimalik kõrvaldada, on maakohus põhjendatult kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud menetlusaluse isiku kasuks. 5.2 Kiirusemõõteseadme Stalker kasutamisel sõltub patrullauto ja mõõdetava sõiduki vahemaa määramine täielikult politseiametnikust, kes hindab kiirust ületava auto kaugust visuaalselt oma subjektiivse äranägemise järgi. Juhul, kui sõiduteel liigub aga rohkem kui üks auto, võib kiiruse ületajaks määrata suvalise sõiduki ja see fakt ei ole kontrollitav. Kuna väärteoprotokollis fikseeritud erinevate kiiruse näitude, s.h mõõtmisvea vastuolud pole kõrvaldatavad, ei ole võimalik hinnata ka mõõtmistulemuste vastavust kehtestatud täpsusklassile.
  23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis toodud seisukohtade juurde ja taotles kaebuse rahuldamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  24. Kriminaalkolleegium vaeb esmalt kassaatori väiteid, mis puudutavad maakohtu poolt tõenditele omistatud hinnangut (I), käsitleb seejärel kiirusemõõteseadme näidu tutvustamisega seonduvaid küsimusi (II) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (III). I
  25. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis G. K. mootorsõidukit kiirusega 102±8 km/h, ületades liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h võrra. Maakohus tuvastas, et vastava kiiruse näidu kandis kohtuvälise menetleja ametnik väärteoprotokolli ülekirjutusena, jättes paranduse õiendamata, sest eelnevalt märgiti väärteoprotokolli menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki kiiruseks hoopis 107±7 km/h. Tunnistaja P. R.-i ütlustest nähtub omakorda, et menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel oli viimane näit 104 km/h. Kohtu hinnangul ei kõrvalda need vastuolud kahtlust, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastuv näit 102±8 km/h on pelgalt kohtuvälise menetleja ametniku subjektiivne järeldus ja kiiruse mõõtmisel võidi eksida, mille tõttu asus kohus seisukohale, et väärteoprotokolli teokirjelduses tehtud parandus ja tunnistaja P. R.-i ütlused on omavahel vastuolus. Nimelt ei seostu tunnistaja ütlustest nähtuv sõiduauto kiirus ja väärteoprotokolli märgitud kiirus ühegi objektiivse tõendi kohaselt menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki kiirusega. 8.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus omistanud nii väärteoprotokollile kui selles sisalduvale teokirjeldusele tõendusliku tähenduse, asudes neid kõrvutama teiste tõenditega. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest tulenevalt ei ole aga väärteoprotokoll käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. oktoobri
  27. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03 - RT III 2003, 30, 310, p 8 ja
  28. septembri
  29. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-101-03 - RT III 2003, 28, 292, p 6.1). Seetõttu ei täida väärteoprotokolli teokirjeldus tõenduslikku funktsiooni. Küll peab väärteoprotokolli pinnalt olema arusaadav, millise väärteo toimepanemist menetlusalusele isikule ette heidetakse, kuna sellega tagatakse VTMS § 19 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. 8.2 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et väärteoprotokolli originaal ja menetlusalusele isikule antud väärteoprotokolli koopia on oma sisult identsed, ega ka selles, et G. K-le oleks jäänud arusaamatuks, millise väärteo toimepanemist talle karistusõiguslikult ette heidetakse. Viimast kinnitab muu hulgas maakohtule esitatud kaebusest nähtuv, mille kohaselt vaidlustab menetlusalune isik väidetava rikkumisega seonduvat just kiiruse 102±8 km/h pinnalt. Eeltoodud põhjustel ei saa õienduseta paranduse tegemist väärteoprotokolli teokirjelduses pidada asjaoluks, millega oleks kaasnenud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine kohtuvälises menetluses või väärteo tõendamatus.
  30. Järgnevalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kassaatori väidetele, mis puudutavad tunnistaja P. R.-i ütluste tõendina lubatavust. Maakohus asus seisukohale, et tunnistaja tegutses kiiruse mõõtmisel ja menetlusalust isikut küsitledes kohtuvälise menetleja ametniku rollis. Samuti on tema ütlused mõõdetud kiiruse suuruse osas vastuolus teiste tõenditega, mille tõttu tuleb need tõendite kogumist välja jätta. 9.1 Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 sätestab, et väärteomenetluses järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustikust tulenevate erisustega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätte kohaldamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. aprilli
  32. a otsus väärteoasjas nr 3-11-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p 7,
  33. märtsi
  34. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 - RT III 2006, 8, 70, p 12 ja
  35. septembri
  36. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08 - RT III 2008, 35, 232, p 10). 9.2 Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtueelses menetluses P. R.-i tunnistajana üle kuulates ei ole eelpool tsiteeritud põhimõtete vastu eksitud, sest P. R. ei ole käsitatav kohtuvälise menetleja ametnikuna. Viibides küll patrullsõidukis, tajudes kiiruse mõõtmise tingimusi, sündmuskoha olustikku ja osaledes ka menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki peatamisel ning küsides, kuhu viimane kiirustab, võttis ta sisuliselt osa üksnes liiklusjärelevalve teostamisest. Väärteomenetluse raames ei ole P. R. koostanud ühtegi menetlusdokumenti. Ka asjaolu, et tunnistaja menetlusalust isikut kõnetas, ei asetanud teda kohtuvälise menetleja ametniku rolli, kuivõrd kirjeldatud situatsioon ei ole käesoleval juhul võrdsustatav menetlustoiminguga (ülekuulamisega). Samuti ei ole väärteomenetluse raames püütud P. R.-i ütlustega täita tõenduslikke lünki kiirusemõõteseadme näidu osas, kuivõrd vastav asjaolu kajastub eelkõige kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. Loetletud põhjustel ei laienenud tõendi lubatavust silmas pidades tema tunnistajana ülekuulamisele ka KrMS § 66 lg-st 2 tulenevad piirangud.
  37. Kassaator märgib, et P. R.-i ütluste kohaselt oli kiirusemõõteseadmel fikseeritud näiduks 102 km/h, mis on kantud nii kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kui ka väärteoprotokolli ja sellest on üheselt aru saanud nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja. Samuti selgitas tunnistaja, et menetlusaluse isiku mootorsõiduki kiirust mõõdeti umbes 4 sekundi vältel. Viimane näit, mida tunnistaja kiirusemõõteseadme tablool nägi, oli 104 km/h, kuid seda ei fikseeritud. Nende ütluste pinnalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kuivõrd kiirusemõõturil fikseeritakse näit seadme päästikule vajutamise momendil ja sõiduki kiirus ei saa liikumisel olla täpselt ühesugune, on P. R.-i ütlused usutavad. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et tunnistaja ütlused fikseeritud kiiruse kohta on kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kantud tõendusliku teabega kooskõlas. Maakohus ei ole tunnistaja ütlusi hinnanud tervikuna ja kogumis teiste tõenditega, jättes muu hulgas tähelepanuta, et kiirusemõõteseadme näitu, mis kajastub üksnes P. R.-i ütlustes ja mida ei fikseeritud, ei kantud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ega väärteoprotokolli. Seisukohta ei ole võetud selleski, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt menetlusaluse isiku juhitud sõiduk kiirendas ja mootorsõiduki kiirus võis antud asjaolust johtuvalt olla muutuv. Kuivõrd kohus on tõendeid hinnanud selektiivselt, omistanud väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tõendusliku tähtsuse ja jätnud põhjendamatult arvestamata P. R.-i ütlused, lugedes need vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 lubamatuks tõendiks, ei ole loetletud rikkumiste tõttu olnud võimalik kõrvaldada ka tõenditevahelisi vastuolusid. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis vastavalt VTMS § 175 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. oktoobri
  39. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03 - RT III 2003, 30, 310, p 12).
  40. Kriminaalkolleegium osutab täiendavalt asjaolule, et VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses juhul, kui kaebuse koopia on saadetud kohtumenetluse teisele poolele, selgitatud tema seisukoht kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohtul on VTMS § 120 lg-st 2 tulenevalt õigus kaebust arutada kohtuistungil, kui ta seda vajalikuks peab. Ka juhtudel, mil kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuse osas või esineb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  41. juuli
  42. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-37-08 - RT III 2008, 33, 227, p-d 8.1 ja 8.2). Käesolevat väärteoasja on maakohus lahendanud poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, hinnates otsuses väärteo tõendatuse osas tõsiseltvõetava kahtlusena kiiruse mõõtmise tingimustesse puutuvaid asjaolusid ja leidnud, et tuvastamata on kiiruse mõõtmise asukoht. Ka ei olnud kohtu arvates sõiduki värvi ja numbri fikseerimine küllaldane, seostamaks mõõdetud kiirust menetlusaluse isiku sõidukiga. Kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt VTMS § 120 lg-st 2 oli kohtul võimalus tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamiseks või täiendavate tõendite kogumiseks korraldada kohtuistung, kontrollimaks menetlustoimingute teostamise täpset käiku ja menetlusdokumentides talletatud tõendusliku teabe õigsust. Kohtuistungil olnuks võimalik üle kuulata nii kohtuvälise menetleja ametnik A. Soomer, tunnistaja P. R. kui ka menetlusalune isik ja nende ütluste pinnalt hinnata kiiruse mõõtmise tingimusi, patrullauto asukohta ja muid asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Samuti on kriminaalkolleegium varasemas praktikas osutanud, et olukorras, mil kohtul tekkis kahtlus kiiruse mõõtmise tingimuste osas, oli võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda või määrata ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. oktoobri
  44. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-42-07 - RT III 2007, 33, 267, p 6.1). Loetletud võimalusi ei ole maakohus väärteoasja arutamisel kasutanud, mille tõttu ei olnud kohtuotsuse tegemisel võimalik täiel määral lahendada ka VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. Nendel põhjustel rajaneb kohtuotsus kiiruse mõõtmise tingimusi puudutavas osas oletustel. II
  45. Puutuvalt maakohtu järeldustesse, mille kohaselt on väärteoprotokollis jäänud kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise fakt kajastamata ja näidu tutvustamata jätmisega ei ole järgitud süüteomenetluse avalikkuse põhimõtet, sedastab kolleegium järgnevat. Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt kriminaalkolleegiumi
  46. oktoobri
  47. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03, RT III 2003, 30, 310). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  48. aprilli
  49. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust. Ka väärteoasja nr 3-1-1-105-03 lahendamisel ei ole asutud seisukohale, nagu tooks näidu tutvustamata jätmine kaasa tõendi lubamatuse ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamise tõendamatuse. Kolleegium leiab, et olukorras, mil kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis. Selles küsimuses on kassaator toonud esile, et kuivõrd praeguseks ajaks on mõõtmisega seotud nõuded oluliselt muutunud, koostatakse vastavalt kiiruse mõõtmise metoodikale kiiruse ületamise korral alati kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, milles märgitakse muu hulgas see, kas juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu või mitte. Käsitletavas asjas on väärteoprotokollis tõendina osutatud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile, millest omakorda nähtub, et menetlusalusele isikule näidati kiirusemõõteseadme tabloole fikseeritud näitu, kuid G. Kreintzberg keeldus protokollile allkirja andmast. Ühtlasi nähtub protokollist seegi, milline oli seadme lugem, mida menetlusalusele isikule tutvustati. Seega on käesolevas asjas menetlustoimingute läbiviimisel süüteomenetluse avalikkuse põhimõtet järgitud. III
  50. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
  51. juuni
  52. a otsuse G. K. väärteoasjas LS § 7422 lg 2 järgi täielikult ja saadab väärteoasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Tühistades maakohtu otsuse väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu seoses tõenditele antud ebaõige hinnangu ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmisega, ei pea kolleegium põhjendatuks kassaatori taotlust kohtuvälise menetleja otsuse jõustamiseks, kuna see raskendaks menetlusaluse isiku olukorda. Seetõttu tuleb kassatsioon rahuldada osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.