Obsah (7)

§ 111§ 31§ 114§ 112§ 261§ 217§ 5

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-86-08 8

) § 114 lg-st 4 on nõue arestitud, kui arestimisakt on võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule kätte toimetatud. Samuti leidis Tartu Vangla, et viide VangS §-le 44 ei ole asjakohane, sest kohustab vanglat kandma "kinnipeetavale laekuvad" rahasummad tema vanglasisesele isikuarvele, ent kohtuotsusega väljamõistetud rahasumma ei ole kinnipeetavale laekunud ja tulenevalt sellise nõude arestimise aktidest ei ole vanglal õigust summat vanglasisesele isikuarvele kanda. Samuti juhtis Tartu Vangla tähelepanu sellele, et kui R. Kalda leiab, et rahaliste nõuete arestimisega on rikutud tema õigusi, on tal õigus kaevata kohtutäituri tegevuse peale

§-s 217 sätestatud korras.

1. R. Kalda esitas
2. oktoobril 2007 Tartu Vanglale täiendava kirjaliku taotluse, märkides, et kinnipeetava isikuarvele laekuvatest summadest kinni peetav osa arvutatakse vastavalt

§-le 31 ja VangS § 44 lg-le 2, mille kohaselt jäetakse 50 protsenti kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Lisaks palus R. Kalda kanda 40 krooni koheselt vanglasiseseks kasutamiseks, sest nimetatud riigilõivu maksis ta oma vanglasiseselt isikuarvelt. Tartu Vangla keeldus

1. oktoobril
2. a kirjalikus vastuses R. Kalda täiendavat taotlust rahuldamast, selgitades, et VangS § 44 kohustab küll vanglat kandma kinnipeetavale laekuvad rahasummad tema vanglasisesele isikuarvele, ent Tartu Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsusega haldusasjas nr 3-07-701 väljamõistetud summa ei ole kinnipeetavale laekunud ja seetõttu ei kuulu VangS § 44 kohaldamisele.
5. R. Kalda esitas
6. oktoobril 2007 kaebuse kohtutäitur Anne Böckleri otsuse peale täiteasjades nr 182/2007/748, 182/2007/749, 18272007/750 ja 18272007/753, leides, et tulenevalt VangS § 44 lgst 2 peab vangla kandma kõik kinnipeetavale laekuvad summad esmalt kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele ning nendest summadest 50 protsenti jäetakse rahaliste nõuete täitmiseks. Veel leidis R. Kalda, et kohtutäitur on Tartu Vanglale samades täiteasjades esitanud nõuete arestimise aktid kahel korral. Kohtutäitur leidis
7. novembri
8. a otsuses, et
9. oktoobril
10. a. koostatud arestimisaktid olid suunatud konkreetse nõude, s.o Tartu Vanglalt kinnipeetava kasuks kohtuotsusega väljamõistetud summa arestimisele. Kohtutäituri väitel kohaldatakse nõuete arestimisele

§ 111

, mille kohaselt sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Kohtutäitur leidis ka, et vaidlusalune nõue ei kuulu

§-s 112 loetletud nõuete hulka, millele ei saa sissenõuet pöörata. Neil põhjustel otsustas kohtutäitur arestimisakte mitte tühistada.

1. R. Kalda esitas
2. detsembril 2007 Tartu Vanglale kirjaliku taotluse tema kasuks Tartu Halduskohtu
3. novembri
4. a otsusega nr 3-07-1431 väljamõistetud riigilõivu, s.o 80 krooni kandmiseks tema vanglasisesele isikuarvele. Tartu Vangla teatas oma
5. detsembri
6. a. kirjalikus vastuses eelnimetatud taotlusele, et kohtutäiturid on arestinud R. Kalda rahalised nõuded alates
7. aastast. Samuti selgitas Tartu Vangla, et talle on saabunud kohtutäitur A. Böckleri poolt välja antud rahaliste nõuete arestimise akt, mis keelab R. Kaldale võlgu olevate summade väljamaksmise ning vanglal kui võlgnikul lasub kohustus kanda R. Kaldale võlgu olev summa kohtutäituri arvele.
8. Vaidemenetluse käigus (
9. novembri
10. a,
11. detsembri
12. a ja
13. detsembri
14. a vaided) taotles R. Kalda Justiitsministeeriumilt vangla kohustamist kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulude kandmiseks tema vanglasisesele isikuarvele. Tartu Vangla tagastas
15. detsembri
16. a ja
17. detsembri
18. a vaided selgitusega, et Tartu Vanglal kui võlgnikul lasus kohustus kanda võlguolev summa kohtutäituri arvele ning kohtutäituri otsust ega tegevust ei saa vaidlustada vaidemenetluses, vaid kaebus tuleks esitada kohtutäiturile

§-s 217 sätestatud korras. Tagastades R. Kalda

1. novembri
2. a vaide, leidis Justiitsministeerium, et R. Kalda õigusi ei ole sellega rikutud, et Tartu Vangla kandis kohtutäituri poolt arestitud nõude otse kohtutäituri arveldusarvele. Samuti selgitas Justiitsministeerium, et kohtutäituri seaduse § 1 lg-st 2 tulenevalt ei kohaldata haldusmenetluse seadust täitetoimingutele ja seepärast ei saa täitedokumendi menetlusest tulenevaid toiminguid vaidlustada haldusmenetluse seaduses sätestatud vaidemenetluse korras. Ühtlasi selgitas Justiitsministeerium täitemenetluse seadustikuga ette nähtud vaidlustamiskorda kohtutäituri aktide vaidlustamiseks. Ministeerium lisas ka, et vaide tagastamise peale on õigus esitada kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seaduses sätestatud alustel, tähtaegadel ja korras.
3. R. Kalda esitas
4. jaanuaril 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud, millega keelduti tema kasuks välja mõistetud menetluskulusid kandmast tema vanglasisesele arvele vastavalt

§ 31ja Vang

S § 44 sätetele. Ühtlasi palus kaebaja kohustada Tartu Vanglat välja nõudma kohtutäiturile alusetult kantud summad: 50 protsenti haldusasjas nr 3-07-701 välja mõistetud 3000 kroonist, s.o 1500 krooni ja 40 krooni riigilõivu tervikuna, ning haldusasjas nr 3-07-1431 välja mõistetud riigilõiv 80 krooni tervikuna. Kaebaja taotles nimetatud summade kandmist tema isikuarvele. 9. Tartu Halduskohus jättis 15. mai 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-150 kaebuse rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et praegusel juhul ei tule kohaldada VangS § 44 koostoimes

§-ga 31, sest kohtutäitur on arestinud rahalised nõuded, mitte kaebaja kontole laekuvad summad. Vangla on täitnud väljamõistetud summade osas kohtutäituri nõude arestimise aktidest tulenevat kohustust ning kohtutäituri arestimisaktide eiramine võinuks vanglale kaasa tuua trahvi

§-s 261 sätestatu alusel. Vanglalt R. Kalda kasuks välja mõistetud summade varasem kandmine kinnipeetava isikuarvele VangS § 44 järgi kujutas endast vangla töötaja eksimust. 10. Apellatsioonkaebuses palus R. Kalda tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on Tartu Vangla vääralt leidnud, et kohtutäituri arestimisaktidest tulenes vangla kohustus kanda vaidlusalused summad otse kohtutäiturile ning mitte kohaldada

§ 31ja Vang

S § 44 sätteid. Tartu Vangla on rikkunud

§ 31lg-t 1 ja Vang

S § 44 lg-d 1 ja 2, sest kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud ja riigilõivud on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena.

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. septembri
3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et R. Kalda kasuks vanglalt väljamõistetud summasid ei saa käsitada kinnipeetava töötasu ega muude kinnipeetavale laekuvate summadena. Ringkonnakohtu arvates ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja tasus 80 krooni riigilõivu isikuarvelt, millelt olid tehtud VangS §-s 44 sätestatud mahaarvamised, sest Tartu Vangla poolt võlgnetavad summad olid arestitud ja Tartu Vanglat kohustati kandma need täituri arvele. Ringkonnakohus märkis, et

§ 114

lg 4 kohaselt on nõue arestitud, kui arestimisakt on võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule kätte toimetatud ning lg 5 kohaselt kehtib ka ebaõige arestimisakt võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelistes suhetes seni, kuni see tühistatakse ja kuni võlgniku suhtes kohustatud isik saab sellest teada. Asjaolu, et halduskohus on asja lahendamisel arvestanud kõiki kohtutäituri poolt Tartu Vanglale esitatud nõuete arestimise akte, kuigi Tartu Vangla on viidanud, et vaidlusalused summad kanti kohtutäiturile üle üksnes täiteasjas nr 182/2007/748 tehtud arestimisakti alusel, ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Kassatsioonkaebuses palub R. Kalda tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaator leiab, et tema nõuded Tartu Vangla vastu on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ja kohaldada tuleks

§ 31koostoimes Vang

S § 44 lg-tega 1 ja

2. Tartu Vangla palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et

§ 31

reguleerib kinnipeetava isikuarvele laekuvast rahast tehtavaid kinnipidamisi,

§ 111

aga sissenõude pööramist nõudele ehk olukorda, kus võlgnetav summa arestitakse enne, kui see üldse kinnipeetava isikuarvele jõuab. Kuna kassaatori kasuks kohtuotsusega väljamõistetud rahasummad ei ole kunagi laekunud kassaatori isikuarvele, ei kohaldu

§ 31ega Vang

S § 44 sätted. Tulenevalt arestimisaktidest ja

§-dest 111 ja 114 oli vastustaja kohustatud kandma kõrvalekaldumatult kõik kassaatorile võlgnetavad summad üksnes kohtutäituri arveldusarvele. Vastustaja lisab, et töötasu ja väljastpoolt vanglat kinnipeetava isikuarvele kantavad rahasummad laekuvad igal juhul ainult kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele ja alles seejärel teostatakse neist summadest kinnipidamised

§ 31ja Vang

S § 44 sätete kohaselt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Esitatud kaebustes palus R. Kalda tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud, mis seisnesid selles, et jõustunud kohtuotsustega Tartu Vanglalt tema kui kinnipeetava kasuks välja mõistetud summasid (riigilõivud ja õigusabikulud) ei tasunud vangla VangS § 44 lg-t 2 järgides tema isikuarvele, vaid kandis kohtu poolt välja mõistetud summad vastavalt nõuete arestimise aktidele täies ulatuses kohtutäituri arvele. Kaebaja palus ka, et Tartu Vanglat kohustataks kohtutäiturile alusetult kantud summasid välja nõudma ja kandma tema isikuarvele järgmiselt: haldusasjas nr 3-07-701 välja mõistetud 3000 kroonist 50 protsenti, s.o 1500 krooni ja 40 krooni riigilõivu tervikuna, ning haldusasjas nr 3-07-1431 välja mõistetud riigilõiv 80 krooni tervikuna. R. Kalda on jätkuvalt seisukohal, et kuna riigilõivu on ta tasunud tema isikuarvele VangS § 44 lg-s 2 ette nähtud jaotuse alusel vabaks kasutamiseks laekunud rahast, tuleks see kanda tema isikuarvele vanglasiseseks kasutamiseks täies ulatuses. Kohtuotsuse alusel välja mõistetud õigusabikulude puhul nõustub ta isikuarvele kandmisega VangS § 44 lg 2 järgi. 15.

§ 111

sätestab, et sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur võlgnikul ka nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda.

§ 112sätestab nõuded, millele ei saa sissenõuet pöörata.

Arestitud nõuded kujutavad praegusel juhul endast kinnipeetava nõudeid vangla vastu. Vanglalt on kohtuotsustega välja mõistetud kinnipeetava kasuks menetluskulud asjades, kus kinnipeetav on vaidlustanud vangla akte või toiminguid. 16. Täitemenetluse seadustiku erinorm (

§ 31

) reguleerib rahalise nõude täitmist vanglas.

§ 31

lg 1 kohaselt kannab vangla kinnipeetava töötasust või muust kinnipeetavale laekuvast rahast kinnipeetud osa igas kuus selle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, kes on rahalise nõude täitmiseks saatnud. Kinni peetav osa arvutatakse vastavalt vangistusseaduse §-le

1. Vangs § 44 lg 2 kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. Kinnipeetava soovil võib ka tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid kasutada rahaliste nõuete täitmiseks (VangS § 44 lg 4). Kolleegium leiab, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.
2. Asjas on vaidlus

§ 31ja Vang

S § 44 kohaldatavuse üle olukorras, kus kohtutäitur on arestinud kinnipeetava nõuded vangla vastu. Pooltel on erinevad seisukohad selles, kas juhul, kui kinnipeetav, kelle nõuded kohtutäitur on arestinud, pole oma õiguste kaitseks kasutanud

§des 217 ja 218 sätestatud võimalusi kohtutäituri otsuse ja tegevuse vaidlustamiseks, on vanglal õigus ja kohustus ülalnimetatud sätetest lähtuda. Vangla on selle vaidluse põhjustanud olukorras vastandlikus rollis. Ühelt poolt on ta täiteasjas kohustatud isik, kes peab arestimisakti täitma. Teisalt peab vangla tagama kinnipeetavate õiguste kaitse, sh VangS § 44 lg 2 õige kohaldamise. 18. Kolleegiumi hinnangul kujutab

§ 111

endast üldnormi nõuete arestimiseks, millele lisaks on seadusandja ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka

§ 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda Vang

S § 44 lg-le 2. Seega peab kolleegium põhimõtteliselt vajalikuks kinnipeetava nõuete arestimisel arvestada

§s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (

§ 31

) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela

§ 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.

19. Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (

§ 114

lg 5).

§ 261

võimaldab kohaldada trahvi võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule, kes keeldub alusetult arestimisakti täitmisest või ei täida seda nõuetekohaselt. Seetõttu nõustub kolleegium alama astme kohtutega selles, et kui isik ei ole kasutanud täitemenetluse seadustikus ette nähtud õiguskaitsevahendeid õigusvastase arestimisakti vaidlustamiseks, puudus vanglal kui võlgniku suhtes kohustatud isikul võimalus arestimisakti võimalikust õigusvastasusest sõltumata rahuldada R. Kalda nõue

§-st 31 ja VangS § 44 lg-st 2 tulenevaid proportsioone arvestades. Põhimõtteliselt tuleneb

§ 217

lg-st 1, et vangla, kes praeguse vaidluse põhjustanud situatsioonis on käsitatav

§ 5

lg 1 mõttes muu isikuna, kelle õigusi täitemenetlus puudutab, saaks täitemenetluse osalisena juhul, kui ta hindab täituri akti õigusvastaseks, selle ise vaidlustada, et vältida oma tegevuse vastuolu

§-ga 31 ja VangS §-ga

2. Eeltoodud põhjendustel jäetakse R. Kalda kassatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann