Obsah (11)

§ 603§ 1046§ 127§ 1043§ 1050§ 128§ 130§ 1045§ 132§ 115§ 114

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esind

) § 1045 lg 1 p 5 alusel. Hageja ei ole esitanud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 80 sätestatud vindikatsiooninõuet. Maakohus luges tõendatuks, et hageja ostis

1. septembril
2. a järelmaksuga külmiku Zenith ja et selle külmiku viis hageja poolte ühisesse elukohta. Samas on tunnistaja Nikolai Fingi ütlustega tõendatud, et pärast külmiku ostu sõlmisid hageja ja kostja suulise lepingu, millega hageja loovutas külmiku valduse ja omandiõiguse kostjale ning kostja kohustus tasuma hageja eest külmiku hinna. Seega ei ole kostja rikkunud külmiku valdamisega hageja õigusi. Ülejäänud asjade puhul viitavad hageja esitatud tõendid vaid sellele, et ta on need asjad soetanud. Tõendid ei kinnita seda, et hageja oleks viinud need asjad poolte ühisesse elukohta. Tunnistaja Aleksandr Startsev ütles küll, et viis koos hagejaga poolte ühisesse elukohta mitmeid asju, kuid ei mäletanud milliseid. Seega puuduvad tõendid selle kohta, millised asjad viis hageja poolte ühisesse elukohta. Isegi kui oleks tõendatud mingite asjade viimine poolte ühisesse elukohta, puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks rikkunud hageja õigust asju vallata, näiteks keeldunud asju hagejale välja andmast. Hagejal kehavigastuste esinemist kinnitavad meditsiinilised dokumendid ei tõenda, et need vigastused oleks tekitanud kostja või et hagejal oleks põhjust karta oma asjadele järele minnes kostja vägivalda. Kuna ei ole tõendatud väidetava kahju põhjustanud teo või tegude olemasolu, ei saa lugeda tõendatuks varalise kahju esinemist hagejal, mistõttu hageja nõuet ei tule selles osas rahuldada. Hageja nõude kohta mõista kostjalt välja ühise majandustegevuse tulemuste eest kompensatsioon 27 250 krooni leidis maakohus, et poolte vahel oli tegemist vabaabieluliste perekondlike suhetega. Perekondlikes suhetes ei kohaldu abikaasade vastastikusele töötegemisele ühises majapidamises töölepingu kohta käivad sätted. Tegemist ei ole ka lepinguväliste suhetega, kuna poolte tegevus oli suurel määral koordineeritud ja omavahel kooskõlastatud tahteavaldustega. Kõne alla võib tulla ühise majapidamise edendamisele suunatud seltsingulepingu olemasolu.

§ 603

lg 3 kohaselt ei maksta hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises. Seega ei ole hagejal õigust saada hüvitist ühise majapidamise edendamiseks tehtud füüsilise töö eest, kuid tal on õigus nõuda seltsinglaste ühisvarasse omandatud esemete jagamist. Hageja ei ole nõudnud vara jagamist ning pole ka tõendatud, et pooled oleksid soovinud osta mingit konkreetset eset ühisomandisse. Seega tuleb need hageja nõuded jätta rahuldamata. Kehavigastuste tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta leidis maakohus, et on tõendatud, et hagejal tõepoolest olid kehavigastused ning hageja pöördus korduvalt politsei poole kriminaalmenetluse algatamiseks, kuid politsei keeldus sellest. Puuduvad mis tahes tõendid selle kohta, et kostja oleks tekitanud hageja kehavigastused. Seejuures ei ole hageja esitanud pealtnägijate tunnistusi või isegi kaudseid tõendeid selle kohta, et kostjal oleks kehavigastustega mingi seos. Hageja nõude puhul, mis puudutas au ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmist kostjalt, viitas maakohus

§ 1046

lg-le 1 ja § 1047 lg-le 1 ning leidis, et kostja hagiavaldusele antud vastuses sisalduvad väljendid �ðantaþeerija", �aferist", �hageja, töötades miilitsas, võttis altkäemaksu", �hageja mürgitas kostja koera" on käsitatavad kohtule ja menetlusosalistele valeandmete esitamisena ning väljendid �hageja on kostja mitu korda paljaks varastanud", �hageja elab ebanormaalset elu" on hageja au teotavad väärtushinnangud ja selliste väljendite alusetu kasutamine kohtumenetluses on taunitav. Võttes arvesse seda, et need väljendid esitati kitsale isikute ringile kohtumenetluse õhustikus, kus pooltel võib olla raske oma tundeid kontrollida, ning et kostja on väljendid tagasi võtnud ja hageja ees vabandanud, samuti tuginedes Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, luges maakohus au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju heastatuks vabandusega. Maakohus leidis, et esitatud tõendist (kohtutoimiku lk-d 161, 162) nähtub, et hageja ostis

1. mail 2003 Vassili Gerassimenko käest kaks kitse. Kanade omandamise kohta puuduvad igasugused tõendid, mistõttu ei saa lugeda hagejat kanade omanikuks. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, mis sai kitsedest pärast hageja lahkumist kostjaga ühisest elukohast. Puuduvad tunnistajate ütlused selle kohta, et hageja oleks jätnud need kitsed kostja juurde. Isegi juhul, kui see oleks toimunud, puuduvad tõendid selle kohta, kas selleks oli pooltel mingisugune kokkulepe. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, millises seisundis olid hageja ostetud kitsed ja kas nende valdamise korral oleks valdajal tegelikult tulu tekkinud. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väiteid, et liiter kitsepiima maksab 10 krooni ja üks muna 1 kroon 20 senti. Saamata jäänud tulu tõendamiseks oleks hagejal tulnud tõendada ka kitsele ja kitsepiima realiseerimisele tehtavad kulutused ning arvestada need maha saadavast tulust. Seega ei ole hageja tõendanud saamata jäänud tulu.
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus osaliselt tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja 41 056 krooni suurune hüvitis varalise kahju eest, 40 000 krooni suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekkis kehavigastuse tekitamise tõttu, ja 10 000 krooni suurune hüvitis au ja väärikuse teotamisega tekitatud mittevaralise kahju eest, samuti 3000 krooni kohtukulude katteks.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Viru Ringkonnakohus tühistas
5. mai
6. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt 41 056 krooni ja kehavigastuste tekitamise eest mittevaralise kahju 40 000 krooni väljamõistmata jätmise osas ja kohtukulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest hüvitise 10 000 krooni ning kehavigastustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 2000 krooni. Kohtukulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks au ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni väljamõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata, märkides täiendavalt, et kostja vabandas hageja ees ka ringkonnakohtu istungil. Asjade maksumuse hüvitamise nõude kohta leidis ringkonnakohus, et tunnistaja A. Startsevi ütluste alusel on maakohus õigesti leidnud, et tunnistaja ei mäletanud konkreetseid asju, mida viidi kostja elukohta. Kostja ise on maakohtu
7. aprilli
8. a istungil seletanud, et hageja tõi tema poole vana puhveti ja kaks tugitooli. Hageja ei tule oma riietele järele, riided on pakitult kostja juures. Telerit pole hageja kostja juurde toonud, kostja juures ei ole ka magnetofoni. Vana puhveti, diivani ja kaks tugitooli viis hageja oma korterisse. Tunnistaja N. Fingi ütlustega on tõendatud, et hageja viis kostja elukohta oma riietusesemed ja need asuvad kostja juures. Tunnistaja A. Startsevi ütlustega on tõendatud, et hageja võõrandatud korterist viidi mööbliesemeid kostja juurde, kuid need ütlused kinnitavad sündmusi mitu aastat enne poolte kooselu lõppemist ega tõenda konkreetsete esemete olemasolu kooselu lõppemisel kostja juures. Samuti ei tõenda tunnistaja A. Startsevi ütlused hagiavaldusele lisatud nimekirjas olevate tööriistade, autoosade ja -tarvikute viimist kostja juurde. Apellatsioonkaebuse väide, et hageja jäi
9. märtsil 2004 asjadest ilma ning pidi ostma kogu vara uuesti ning ostis teleri, veekeetja, magnetofoni, telefoni, audiokassetid ja külmiku, ei vasta asjas esitatud tõenditele. Eelnimetatud asjad on ostetud enne
10. märtsi
11. Telefoni soetamise kohta ei ole hageja tõendeid kohtule esitanud. Maakohtu seisukohta külmiku Zenith kuuluvuse kohta ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Tõendatud ei ole teiste eelnimetatud esemete viimist kostja elukohta ja asumist kostja valduses. Kahju tekitamine hagejale kostja valdusse jäänud asjade tõttu on tõendatud osaliselt. Võttes aluseks

§ 127lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 233, tuleb kostjalt välja mõista tema valdusse jäänud hageja asjade eest kahju hüvitamiseks 10 000 krooni. Kuigi hageja on hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses osutanud oma nõudega seoses AÕS § 80 lgle 1, ei ole asjas esitatud vindikatsioonihagi. Kui hageja oleks esitanud vindikatsiooninõude asjade väljaandmiseks, sõltuks valdaja vastutus sellest, kas ta on hea- või pahauskne ja millal ta sai teada hagi esitamisest tema vastu. Kehavigastuse tekitamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta leidis ringkonnakohus, et tegemist on õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 2 alusel.

Süül põhineva vastutuse elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü (

§-d 1043-1050). Tõendamiskoormus jaguneb järgmiselt: hageja peab tõendama objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse eeldused, kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (

§ 1050lg 1).

Objektiivne teokoosseis ja põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel (

§ 127

lg 4) on tõendatud hageja esitatud tõenditega (hageja traumapunkti tervisekaardiga, avaldusega kriminaalmenetluse alustamise kohta, Viru Ringkonnaprokuratuuri

1. märtsi
2. a teatisega kriminaalmenetluse alustamise kohta, Ida-Viru Prokuratuuri
3. septembri
4. a vastusega hageja avaldusele, Ida-Viru Prokuratuuri
5. septembri
6. a kriminaalmenetluse alustamise teatisega, Ida-Viru Prokuratuuri
7. augusti
8. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, Viru Ringkonnaprokuratuuri
9. juuni
10. a vastusega hageja avaldusele, isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 45) (kohtutoimiku I kd, lk 17, 96-99, 110, 112, 116, 121, 130, 135, 139, 140, 143, 179-182). Ka kostja teo õigusvastasus on tõendatud - tegemist on seaduses nimetatud õigushüve (õigus tervisele) kahjustamisega. Maakohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, asudes seisukohale, et puudavad tõendid selle kohta, et hageja vigastused oleks tekitanud kostja.

§ 1050

lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Seega lasus süü puudumise tõendamise koormus kostjal, mitte hagejal. Asja materjalide kohaselt on kostja vastu vaielnud hageja hüvitise nõudele kehavigastuste tekitamise eest, eitanud hagejale kehavigastuste tekitamist, kuid pole esitanud ühtegi tõendit oma süü puudumise või ka mõne õigusvastasust välistava asjaolu kohta. Eeltoodu tõttu ei vabane kostja kahju hüvitamise kohustusest. Maakohtu otsus tuleb kehavigastuste tekitamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.

§ 128

lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Hageja väitel tõi kehavigastuste tekitamine hagejale kaasa füüsilist ja hingelist valu ning samuti moraalseid kannatusi. Moraalsete kannatuste tõttu tundis hageja ebamugavust, nuttis ning vähenes tema töövõime. Samuti tuli teha kulutusi ravimite soetamiseks rahustavad preparaadid ja korduvad sõidud arstide juurde. Hageja hindas hüvitise suuruseks 40 000 krooni ja on apellatsioonkaebuses märkinud, et jätab hüvitise suuruse kohtu otsustada.

§ 130

lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Arvestades kahju tekitamise asjaolusid, laadi, raskust, tagajärgi, kostja majanduslikku seisundit pensionärina, on mõistlikuks ja õiglaseks rahasummaks 2000 krooni. Asja materjalidest ei nähtu hageja alalist töövõime kaotust

1. augustil 2003 ja
2. märtsil 2004 toimunu tõttu, kuna hageja oli töövõime kaotanud juba varem. Tegemist on olnud lühiajalise tervisekahjustusega, mis ühel juhul on piirdunud paaripäevase haiguslehel viibimisega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik, ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, andis tuvastatud asjaoludele vale õigusliku hinnangu ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Asjade maksumuse hüvitamise nõude kohta leiab kostja, et ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 5 ning andis asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu.

Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on asjaolu, et hageja on viinud kostja elukohta oma riietusesemed ja need asuvad kostja juures. Kostja ei eita, et mingid hageja riided on pakitult tema juures ja hageja ei tule nendele järele. Hageja on oma käitumisega näidanud, et tal puudub igasugune huvi oma vanade riiete valduse vastu. Hageja pole teinud midagi oma riiete kättesaamiseks, ka sellist hagi ei ole ta esitanud. Kostja pole kuidagi rikkunud hageja riiete omandiõigust ega valdust, mistõttu pole tema tegevus õigusvastane ja järelikult pole ta ka hagejale mingit kahju tekitanud. Hageja huvi on saada oma väärtusetute riiete eest rahalist hüvitist. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui kohaldas vääralt

§ 127lg-t 6 ja Ts

MS § 233. Kui ringkonnakohus leidis, et hagejale on kahju tekitatud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, siis oleks pidanud kohus ka põhjendama, milles seisnevad raskused kahju suuruse kindlaksmääramisel. Ringkonnakohtu otsustatud hüvitis on põhjendamatult suur ka lähtudes hageja hinnangust oma asjade väärtusele. Hageja pole hinnanud kostja valdusse jäänud riiete väärtust nii kõrgelt, kui seda tegi ringkonnakohus. Kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud 40 000-kroonise nõude lahendamisel kohaldas ringkonnakohus valesti

§ 1050lg-t 1.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

§ 1050lg-t 1 ning võrdsustanud kahju tekitamise ja süüdiolemise.

Tsiviilasjas pole tõendatud, et kostja tekitas hagejale kehavigastuse, ja selle asjaolu tõendamiskoormus on hagejal. Kostjal olekski raske negatiivset asjaolu tõendada. Selline tõendamiskoormus rikuks ka süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kui oleks tõendatud, et kostja tekitas hagejale kehavigastuse, peaks juba kostja vastutusest vabanemiseks tõendama süü puudumist. Hageja väidete kohaselt tekitasid talle kehavigastusi mitu isikut (nende seas ka kostja), kuid mitte mingeid tõendeid ta selle asjaolu tõendamiseks esitanud ei ole.

1. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
2. Hageja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 10 000 krooni varalise kahju hüvitamiseks, 18 000 krooni kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 5000 krooni au ja väärikuse teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning analüüsis valesti tõendeid, mis tõi kaasa vale otsuse (TsMS § 669 lg 2, § 654 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju eest vaid 10 000-kroonise hüvitise. Seda summat ei saa pidada mõistlikuks, arvestades, et hageja jäi korteris asuvast varast ilma ja pidi soetama kogu vara uuesti. Hageja soovib täiendavalt 10 000 krooni väljamõistmist, leides, et 20 000 krooni oleks mõistlikuks summaks kostja ebaseaduslikku valdusesse sattunud vara hüvitamiseks. Lähtudes

§ 127lg-st 6, peab kahjuhüvitise suurus olema mõistlik.

Kahju olemasolu on tõendatud tunnistaja A. Startsevi ütlustega. Hageja ei ole nõus talle kehavigastuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise hagi osalise rahuldamisega. Ringkonnakohtu väljamõistetud 2000 krooni ei ole piisav hüvitis tekitatud valu ja hingeliste ja füüsiliste kannatuste eest. Hüvitis peaks olema 20 000 krooni. Kohus ei andnud objektiivset hinnangut tõenditele, mis on kohtutoimiku lk-del 96-99 ja 112, ning 23. märtsi 2004. a kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 45. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lg-t 1. Mõistes kostjalt hageja kasuks välja 2000 krooni, tuvastas kohus seega põhjusliku seose olemasolu kostja tegude ja hagejale saabunud tagajärgede vahel.

§ 1045alusel leidis kohus, et kostja teod olid õigusvastased.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti tühistamata maakohtu otsuse hageja au ja väärikuse teotamise eest kahju hüvitamise nõudes rahuldamata jätmise osas. Hageja nõuab 5000 krooni suurust hüvitist. Isiku nimetamine psüühiliselt ebanormaalseks inimeseks on solvang ebasündsas vormis. Kostja solvangutele jättis maakohus hinnangu andmata.

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ning 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest hüvitise 10 000 krooni ning kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitise 2000 krooni, samuti kohtukulude jagamise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, hageja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Ringkonnakohus rikkus materiaalõigust sellega, et jättis tuvastamata hageja asjade väärtuse hüvitamise nõude kui kahju hüvitamise nõude eeldused. Ringkonnakohus oleks pidanud hagi rahuldamiseks tuvastama, et kostja valdab hageja asju ilma seadusliku aluseta, et kostja on keeldunud hagejale tema asju välja andmast või et kostja ebaseaduslikus valduses olnud hageja asjad hävisid ajal, mil kostja neid valdas. Kolleegium selgitab, et asja omanikul on õigus nõuda asja välja ebaseadusliku valdaja valdusest AÕS § 80 alusel. Kahju hüvitamist asja taassoetamise väärtuse (

§ 132

lg 1) või väärtuse (

§ 132

lg 2) ulatuses võib asja omanik nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt üldjuhul siis, kui asi on hävinenud ja ebaseaduslik valdaja vastutab selle eest AÕS § 84 järgi. Juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja väärtuse hüvitamise nõuet asja ebaseadusliku valdaja vastu. Kolleegium jääb

1. märtsil
2. a tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 tehtud otsuse p-s 21 väljendatud seisukoha juurde, et olukorras, kus hagejal on võimalik AÕS § 80 alusel kostjalt välja nõuda talle kuuluvad asjad, saab ta nõuda asjade väljaandmise kohustuse asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes

§ 115lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

See tähendab, et kostja ebaseaduslikus valduses olevate asjade allesoleku korral tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale

§ 114

järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik

§ 115

lg 3 järgi - eelkõige juhul, kui hageja on kaotanud kostja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju. Hageja ei ole väitnud, et tema asjad on hävinenud ja et kostja vastutab selle eest. Ta väidab, et kostja keeldub talle asju välja andmast. Seetõttu peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas on alust kohaldada

§ 115lg-d 2 ja 3.

13. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt

§ 127lg-t 6 ja Ts

MS § 233 lg-t 1. Ringkonnakohus leidis, et tunnistaja N. Fingi ütlustega on tõendatud, et hageja viis kostja elukohta oma riietusesemed ja et need asuvad kostja juures. Seejärel leidis ringkonnakohus, et võttes aluseks

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233, tuleb kostjalt välja mõista tema valdusse jäänud hageja asjade eest kahjuhüvitis 10 000 krooni. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti tuvastamata, missuguste hageja esemete eest ta mõistis kostjalt välja kahjuhüvitise.

§ 127

lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. TsMS § 233 lg 1 kohaselt otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga. Kolleegium selgitab, et võõras ebaseaduslikus valduses olevate asjade väärtuse hüvitamise nõude korral peab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaldamiseks esmalt tegema kindlaks asjad, mille eest nõutakse kahjuhüvitist. Need sätted võimaldavad kohtul hinnata üksnes asjade taassoetamise väärtust või väärtust

§ 132lg-te 1 ja 2 järgi.

Ringkonnakohus saab käesolevas asjas

§ 127lg-t 6 ja Ts

MS § 233 lg-t 1 kohaldada kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise korral (vt käesoleva otsuse p 12) üksnes siis, kui hagejale kuuluvate ja kostja ebaseaduslikus vadluses olevate riietusesemete taassoetamise väärtust (

§ 132

lg 1) või väärtust (

§ 132

lg 2) ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega.

1. Ringkonnakohus leidis hageja väite kohaselt kostja valduses olevate hageja muude vallasasjade kohta, et pole tõendatud nende asjade viimine kostja juurde ja et kostja valdab neid asju. Kolleegiumil ei ole õigust hinnata hageja esitatud tõendeid ega ümber hinnata ringkonnakohtu tuvastatut. TsMS § 688 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.
2. Ringkonnakohus leidis vääralt, et maakohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, asudes seisukohale, et puudavad tõendid selle kohta, et hageja kehavigastused oleks tekitanud kostja.

§ 1050

lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Süü presumptsioon selle sätte järgi ei tähenda seda, et eeldatakse õigusvastase teo toimepanemist. Seega on õige kostja väide, et hagejal lasub kohustus tõendada, et kostja tekitas talle kehavigastusi. Alles siis, kui hageja on tõendanud, et kostja seda tegi, läheb viimasele üle süüd välistavate asjaolude tõendamise koormus.

§ 1050

lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku hooletust, mitte tahtlust. Seega juhul, kui on küll tõendatud, et kostja tekitas hagejale kahavigastusi, vabaneb ta

§ 1050

lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud hagejale kehavigastuste tekitamisel hooletu. Lisaks süü puudumisele võib kahju põhjustaja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab kas või ühe

§ 1045lg-s 2 nimetatud teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemise.

Juhul kui kostja oli hagejale kehavigastuse õigusvastasel tekitamisel hooletu (ta ei suuda tõendada hooletuse puudumist), võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab süüd välistavate subjektiivsete asjaolude esinemise

§ 1050lg 2 järgi.

Kui hageja tõendab, et kostja tekitas talle kehavigastusi tahtlikult, ei ole kostjal võimalik kahju hüvitamise kohustusest

§ 1050järgi vabaneda.

16. Kolleegium leiab, et kohtud on nõude puhul, mis puudutas au ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni väljamõistmist, õigesti kohaldanud

§ 1046

, hinnanud esitatud asjaolusid ning põhjendanud, miks tuleb jätta kostjalt välja mõistmata rahaline hüvitis hageja kasuks.

§ 1046

lg 1 teise lause järgi tuleb isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Maakohus on põhjendatult võtnud kostja teo õigusvastasuse hindamisel arvesse, et hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile kohtumenetluse õhustikus, kus pooltel võib olla raske oma tundeid kontrollida. Maakohus on, viidates Riigikohtu

1. mai
2. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, õigesti võtnud arvesse muu hulgas seda, et kostja on hageja ees vabandanud.
3. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt, tuleb see tühistada ka kohtukulude jagamise osas. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.
4. Kuna kolleegium rahuldab kostja kassatsioonkaebuse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu