Obsah (7)

§ 127§ 1045§ 1050§ 1044§ 101§ 130§ 136

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§-le 1050, kuigi lahendas vaidluse tsiviilkoodeksi sätete alusel.

1. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja leiab, et kohtud on tuvastanud kahju hüvitamiseks vajalikud asjaolud. Hagejal tekkis kahju, sest ta ei saanud enam täiel määral töötada ja see põhjustas talle väiksema töötasu. Lisaks viidi hageja kergemale ja vähem tasuvale tööle. Kostja õigusvastane käitumine seisnes selles, et kostja õiguseellased rikkusid töötervishoidu käsitlevaid õigusnorme. Õigusnormide rikkumise tulemusel tekkis hagejal kutsehaigus, mis tingis omakorda väiksema töötasu. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist.
2. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega hagi rahuldati. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
4. Maakohus ei järginud TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, samuti TsMS § 348 lg 3 teist lauset ja TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Need rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 1 p-de 1 ja 5 järgi. Kuna ringkonnakohus jättis need rikkumised tähelepanuta ega tühistanud maakohtu otsust, tühistab kolleegium ühes ringkonnakohtu otsusega ka maakohtu otsuse ning saadab asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi peab hagiavalduses olema märgitud hagi alus, s.o hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Praegusel juhul saavad hagi aluseks olla hagejal kutsehaiguse tekkimine, töövõime kaotus, sissetuleku vähenemine, õigusaktide ettekirjutuste rikkumine kostja poolt ning põhjusliku seose asjaolud. Kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 tulenevalt kohustus tõendada süü puudumist, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, missuguseid tööohutuse norme on kostja rikkunud. Seega ei olnud kostjal võimalik vastu vaielda oma tegevuse väidetavale õigusvastasusele ega tõendada süü puudumist. Kohtud oleksid pidanud juhtima hageja tähelepanu sellele, et hagi rahuldamiseks peab olema kindlaks tehtud tööohutuse normide süüline rikkumine kostja poolt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03, p 26).
7. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et maakohus on jätnud välja selgitamata hageja kahju hüvitamise nõude eeldused. Maakohus kirjeldas üksnes allmaa töötingimusi, kuid ei teinud kindlaks, milliseid tööohutusnõudeid kostja rikkus. Maakohus ei tuvastanud, milles seisneb kostja õigusvastane tegu, kas esineb põhjuslik seos kahju ja kostja teo vahel ning kas kostja on süüdi kahju tekitamises. Asjaolust, et hageja tervis kostja juures töötades alates
8. aastast oluliselt ei halvenenud, järeldas maakohus, et kostja tagas hagejale kaevanduses töötamiseks vajalikud töötingimused. Sellega on vastuolus aga maakohtu leitu, et kostja on süüdi hageja kutsehaiguses ning esineb põhjuslik seos hageja kostja juures töötamise ja kutsehaiguse tekkimise vahel. Kolleegium on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab mh seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. septembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20). Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 tehtud otsuse p-s 25 väljendatud seisukoha juurde, et tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Praegusel juhul ei ole kohtud selgitanud, kas ja mis osas oli kostja tegevus töö korraldamisel vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või milliseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
11. detsembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15). Asja uuel läbivaatamisel peab hageja tõendama, et kostja töökorraldus maa-aluses kaevanduses ei vastanud ajavahemikus 1973-2003 õigusaktidega kehtestatud nõuetele või et kostja rikkus sel ajavahemikul seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, puudub teo õigusvastasus kui kostja vastutusele võtmise üks eeldus. Sellisel juhul puudub kostjal kohustus TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Lisaks kahjule ja kostja tegevuse õigusvastasusele peab hageja tõendama nende asjaolude vahelise põhjusliku seose (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12 ja viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15).
15. Vastuseks kostja väitele, et maakohus on valesti kohaldanud ajutist korda ning jätnud tähelepanuta TsK § 464 lg-s 1 sätestatu, märgib kolleegium järgmist. Ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest
16. juulil 2002 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
17. septembri
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17). Kolleegium selgitab, et ajutine kord kehtib siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist. Tegude suhtes, mis pandi toime pärast
19. juulit 2002, ajutine kord ei kehti. Kuna praeguses asjas on väidetav kahju põhjustanud tegevus toimunud valdavalt enne
20. juulit 2002, on kohtud õigesti leidnud, et asjas kohaldub ajutine kord. Ajutine kord ei muuda seadusega tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
21. oktoobri
22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-02). Kolleegium märgib, et kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib hageja tõendada, et tema kahju on suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav hageja kahju. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel pooled ei soovi tõendada kahju suurust ajutises korras sätestatust erineval viisil, peab maakohus kahju hüvitamise eelduste esinemise korral õigesti kohaldama kahjuhüvitise arvestamisel ajutist korda. Kolleegium jääb
23. veebruaril 2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 tehtud otsuses väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt makstakse hagejale vanaduspensioni. Kohtud on õigesti märkinud, et vanaduspensioni ei tule hagejale arvestatavast hüvitisest maha arvata. Lisaks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu asjaolule, et TsK § 472 järgi tuleb kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju hüvitada kuumaksetena.
24. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et töövõime kaotanud isikule ei ole võimalik kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest mõista hüvitist välja eluks ajaks. TsK § 463 lg 1 ega § 464 lg 1 ei keela tervisekahjustuse tekitamise korral mõista kannatanule hüvitis välja eluks ajaks. Vastupidist ei saa järeldada ka TsK § 463 lg-tes 2 ja 3 ega § 464 lg-s 2 sätestatust. Kostjal on siiski võimalus tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süüst tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise tagajärjel. Nii on kostjal nt võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud.
25. Hageja tugineb oma nõudes mh sellele, et kostja kahjustav tegevus jätkus pärast
26. juulit 2002 kuni hagejaga töölepingu lõpetamiseni. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 22 lg 1 järgi, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast
27. juulit 2002, kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut. Seega peab maakohus asja uuel läbivaatamisel kohaldama ka võlaõigusseaduse
28. ptk-s (kahju õigusvastane tekitamine) sätestatut. Sarnaselt tsiviilkoodeksis sätestatule peab ka võlaõigusseaduse järgi deliktilise üldvastutuse korral lisaks põhjuslikule seosele (

§ 127

lg 4) ja õigusvastasusele (

§ 1045

lg 1) olema kostja süüdi hagejale kahju põhjustamises (

§ 1050

). Vastavalt

§ 1050lg-le 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd.

Kostja ei vastuta kutsehaigusega hagejale tekitatud kahju eest, kui ta tõendab mõne

§ 1045lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise.

Kolleegium märgib, et

§ 1044lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1.

juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse (nt töölepinguseaduse §-d 48 ja 49) rikkumise tõttu. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevalt selgitama, kas hageja tugineb kooskõlas

§ 1044

lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele, või tahab hageja tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (

§ 101lg 1 p 3, §-d 103 ja 115). Ts

MS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p-d 12 ja 13).
3. Kui kohus tuvastab, et kostja vastutab ka pärast
4. juulit 2002 hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju eest, tuleb selle eest makstav hüvitis arvestada

§ 130

lg 1 alusel ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb

§ 136

lg 2 kohaselt hüvitada perioodiliste maksetena (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p-d 16-17).

§ 136

lg 4 järgi, kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Ka TsMS § 459 lg 1 võimaldab pooltel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja perioodilised maksed, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

1. Põhjendatud on kostja seisukoht, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole piisavalt selge ega täidetav. TsMS § 442 lg-st 5 tuleneb kohtu kohustus lahendada poolte nõuded kohtuotsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt selliselt, et resolutsioon on arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Praegusel juhul märkis maakohus otsuse resolutsioonis, et alates
2. märtsist 2007 eluks ajaks väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb indekseerida tarbijahinnaindeksiga ning lähtuda otsuse põhjenduste punktis 47 toodud metoodikast. Viidates resolutsioonis üldsõnaliselt kohtuotsuse muule osale, ei ole maakohus täitnud TsMS § 442 lg-s 5 ettenähtud kohustust. Lisaks sellele, et kohtuotsuse resolutsioon peab selle sätte kohaselt olema täidetav, peab kõrgema astme kohtul olema võimalik seda ka kontrollida. Kohtuotsuse põhjenduste peale ei saa ilma otsuse resolutsiooni vaidlustamata esitada apellatsioon- ega kassatsioonkaebust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14). Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et poole kasuks väljamõistetava hüvitise arvestuse peab kohus kokkuvõtlikult märkima ka kohtuotsuse resolutsioonis.
5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ants Kull