) § 142 lg 4 kohaselt ei ole oluline, et käendajad pidasid põhivõlgnikku käenduslepingute sõlmimisel ausaks inimeseks, kes ise oma võlad tasub. Kostjad II ja III võtsid endale teadlikult vastutuse kostja I võla eest. Praeguse kohtuvaidluse asjaoludest nähtuvalt on vaidlusalune leping tarbijakrediidileping
mõttes.
lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja on
Hageja põhinõue on 44 940 krooni 28 senti. Hageja nõuab kostjatelt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 4742 krooni 13 senti. Kokkuleppe kohaselt oli kostja I kohustatud maksma hagejale intressi 25,73% krediidisummast (45 105 krooni 28 senti) aastas, kogu lepinguperioodi eest 70 593 krooni 11 senti. Kokkuleppele nr 1 lisatud maksegraafiku kohaselt pidi kostja I 11. augustil 2005 tasuma intressi 1440 krooni 3 senti, 12. septembriks 1414 krooni 45 senti, 11. oktoobriks 1409 krooni 9 senti ning 11. novembriks 1403 krooni 56 senti. 26. augustil 2005 tasus kostja I hagejale 1390 krooni, millest 165 krooni arvestas hageja
lg 2 p 2 ning maksegraafiku kohaselt põhinõude katteks ja ülejäänu (1225 krooni) sama sätte p 3 järgi intressi katteks. Kokku on lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress seega 4442 krooni 13 senti ((1440 krooni 3 senti - 1225 krooni) + 1414 krooni 45 senti + 1409 krooni 9 senti + 1403 krooni 56 senti)). Hageja ei ole avaldanud, milliste arvutuste tulemusena peab tema lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks 4742 krooni 13 senti. See ei nähtu ka esitatud tõenditest. Seetõttu tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 4442 krooni 13 senti. Kostja I on palunud intressi vähendada poole võrra.
Tuginedes Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1108-02 ja 3-2-1-80-02, leidis maakohus, et intress 25% aastas on küll tavapärasest kõrgem, kuid mitte ülemäära kõrge, arvestades, et kostja I on kokkuleppele alla kirjutades sellega nõustunud. Kostja I ei ole ka tõendanud, et tema majanduslik olukord ei võimalda tal intressi nõutud ulatuses tasuda. Seetõttu pole põhjust intressi vähendada. Hageja nõuab kostjatelt viivist 6791 krooni 11 senti. Viivise arvutamisel on hageja pidanud
lg 1 ja § 113 lg 1 koosmõjus ei luba võlausaldajal tarbijalt nõuda kõrgemat viivist kui seadusjärgne viivisemäär. Vastasel korral kaotaks regulatsioon oma mõtte, sest sellisel juhul oleks alati võimalik tarbijakrediidilepingus ette näha seadusjärgsest suurem viivisemäär.
kohaselt aga on
Eeltoodu alusel rahuldas maakohus hageja viivisenõude 2317 krooni 22 sendi ulatuses. Hageja nõuab kostjatelt leppetrahvi 8988 krooni 6 senti. Leppetrahvis on hageja ja kostja I kokku leppinud tarbijakrediidilepingule lisatud krediidilepingute üldtingimustes. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt on krediidisaaja lepingu ülesütlemisel kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast. Ülesütlemise hetkeks oli kostjatel tagastamata krediidisumma 44 940 krooni 28 senti ning 20% sellest on 8988 krooni 6 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on hagejaga sõlmitud lepinguid rikkunud. Lepingus on leppetrahvi summas kokku lepitud ning kuna tegemist ei ole ebamõistlikult suure trahviga, siis puudus alus seda
Hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmise ja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Krediidilepingu üldtingimuste p-s 9.3 on pooled kokku leppinud, et krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel krediidisaajale või käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulude hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Hinnakirja kohaselt on esimese meeldetuletuskirja hind 100 krooni, teise ja järgnevate meeldetuletuskirjade hind 200 krooni, lepingu ülesütlemise teade maksab 400 krooni, esimene meeldetuletuskiri käendajale 100 krooni ning teine ja järgnevad meeldetuletuskirjad või teade lepingu ülesütlemisest käendajale 150 krooni. Hageja on kostjatele saatnud meeldetuletuskirjad
lg 1 mõttes rikkunud.
lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad ei ole tõendanud, et lepingute rikkumine oleks olnud vabandatav.
lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 1 kohaselt tuleb hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju; lõige 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, ning lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja leppis laenu andmisel kostjaga I kokku, et hagejale tuleb maksta intressi 26,8% krediidisummast. Kokkuleppega nr 1 muudeti intressimääraks 25,73% krediidisummast, kokku oli intressisumma 70 593 krooni 11 senti. Et hageja oli sunnitud lepingu üles ütlema, kaotas ta planeeritud kasu saamise võimaluse olulises ulatuses, sest hageja nõuab kostjatelt üksnes ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi tasumist. Hageja on lahutanud 70 593 kroonist 11 sendist seni tasutud intressi, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi ning leppetrahvi ja lisaks vähendanud nõutavat kahjuhüvitist. Maakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjatelt tuleb välja mõista kahjuhüvitis 29 000 krooni. Kokku mõistis maakohus hageja nõuet osaliselt rahuldades kostjatelt solidaarselt välja 92 138 krooni 74 senti (44 940 krooni 28 senti + 4442 krooni 13 senti + 2317 krooni 22 senti + 8988 krooni 6 senti + 2000 krooni + 451 krooni 5 senti + 29 000 krooni). Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Kohus märkis, et
lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
lg 2 alusel läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue).
lg 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb 95% menetluskuludest (92 138 krooni 74 senti / 97 112 krooni 63 senti * 100) jätta kostjate ning 5% menetluskuludest hageja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.
lg- s 3 sätestatu.
lg 3 kohaselt, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina. Juhul kui tarbija ei täida lepingu lõppemisel krediidi tagasimaksmise kohustust, satub ta selle täitmisega viivitusse ning krediidiandja saab viivitatud summalt nõuda viivist
Sisuliselt asendub tagasimaksmata krediidi osas krediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus viivise maksmise kohustusega. Hagiavaldusest ei nähtu ja hageja ei ole tõendanud, et kostjate põhjustatud kahju väljenduks milleski muus kui intressi saamise võimaluse kaotuses. TsMS § 656 lg 4 kohaselt, kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale edasi ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on rikkunud asja läbivaatamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 438 lg 1) ning seetõttu tuleb, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest, kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ka leppetrahvi kostjatelt väljamõistmise osas. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
sätestab, et
eesmärgiks on kaitsta tarbijast krediidivõtjat tarbijakrediidilepingus sisalduvate tingimuste eest, mis on krediidivõtjale seaduses sätestatud tingimustega võrreldes kahjulikumad. Üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta tarbijakrediidilepingu kui terviku kehtivust. TsMS §-s 5 sätestatud üldine dispositiivsuse põhimõte ei kehti tühiste tehingute puhul ning kohus saab sõltumata poole taotlusest hinnata tehingu või selle osa seadusele vastavust. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt on krediidisaaja lepingu ülesütlemisel kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast. Nagu eelnevalt märgitud, saab krediidiandja juhul, kui tarbija ei täida lepingu lõppemisel krediidi tagasimaksmise kohustust, nõuda tarbijalt viivitatud summalt viivist. Tulenevalt
§-s 421 sätestatud põhimõttest ei saa krediidiandja täiendada lepingut ja nõuda tarbijalt lisaks viivisele ka leppetrahvi. Nähtuvalt asja materjalidest on krediidiandja üldtingimuste p-s 6.3 ettenähtud leppetrahviga püüdnud täiendada viivisekokkulepet ning kalduda kõrvale
§-s 421 sätestatud põhimõtetest. Tulenevalt
ÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine, kuna
§-s 421 sätestatud keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahv oleks suunatud krediidiandja suurenenud asjaajamiskulude või muude sarnaste kulude hüvitamiseks. Seetõttu tuvastas ringkonnakohus üldtingimuste p 6.3 tühisuse selle vastuolu tõttu seadusega ning jättis rahuldamata hageja nõude kostjatelt leppetrahvi väljamõistmiseks. Tehingu või selle osa tühisuse tuvastamine on kohtu pädevuses sõltumata poole taotlusest ning TsMS § 438 lg 1 kohaselt on seaduse kohaldamine kohtu ülesanne. Kuivõrd maakohus jättis leppetrahvi nõude põhjendatuse hindamisel tähelepanuta
MS § 438 lg -t 1 ning sõltumata apellatsioonkaebusest tuleb maakohtu otsuse see osa TsMS § 656 lg 4 alusel tühistada. Vastuseks vastuapellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Nimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul on tarbijakrediidilepingu puhul maksimaalseks viivise määraks
§ -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas (
Maakohus on eelmärgitust juhindunud ja põhjendatult rahuldanud hageja viivisenõude 2317 krooni 22 sendi ulatuses. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et lähtuda tulnuks lepingus ettenähtud intressimäärast ning kohaldada viivise arvestamisel
Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras. Seega leppisid pooled kokku, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud määrast (
§ -s 94 sätestatud intressimäär + 7% aastas) ning hageja viide lepingulisele intressimäärale ei ole kooskõlas poolte tahtega lepingu sõlmimisel. Põhjendatud ei ole vastuapellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus on viivise väljamõistmisel rikkunud TsMS § 436 lg-t 4. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus, millist õigusnormi tuleb asjas kohaldada ning praegusel juhul kohaldas maakohus õigesti
Põhjendamata on vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud võla sissenõudmise kuludest 200 krooni hageja kasuks välja mõistmata. Toimikulehtedel 48-59 olevate kirjadega on hageja tõendanud kulutusi 2000 krooni ulatuses. Hageja ei ole tõendanud
sättele, mille järgi leppetrahvi nõudmine oli vastuolus seadusega. Sellist viidet eeldab
. Ringkonnakohus tõlgendas valesti
Lisaks tarbijakrediidilepinguid reguleerivatele erisätetele tuleb kohaldada ka
üldosa sätteid kahju hüvitamise kohta:
Võlgnik ei ole hagejale siiani raha tagastanud, takistades sellega hagejal raha kasutamist ja sellega tulu teenimist. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
lg 3 eesmärgiks on vältida olukorda, kus isik peab maksma intressi ka aja eest, mil ta laenu tegelikult enam ei kasuta, kuid see säte ei välista kahju hüvitamise nõudmist, kui võlgnik jätkab võlausaldajate finantsvahendite kasutamist. Praegu on lepingulisi kohustusi süüliselt mittetäitev isik soodsamas olukorras võrreldes lepingut korrektselt täitvate isikutega. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et tarbijakrediidilepingus ei või leppetrahvi kohaldamises kokku leppida.
lg 3 ei võimalda nõuda intressi kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina.
lg 3 kohaselt, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Kolleegium leiab, et selle sätte eesmärgiks on reguleerida krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi nõudmise keeldu sellises olukorras, mil tarbijakrediidileping on üles öeldud ja tarbija on laenu krediidiandja määratud tähtaja jooksul tagastanud. Nimetatud säte ei reguleeri aga krediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi ning ei kohaldu selles asjas. Tarbijakrediidi tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi reguleerib
. 12.
lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kolleegium märgib, et seadusandja on jätnud
lg 1 esimeses lauses
lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks
Nimelt näevad
lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad.
jaanuaril 2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt loetakse viivisemääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
jaanuaril 2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui
§-s 94, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kuigi praegu kehtivas redaktsioonis on
lg 1 teine ja kolmas lause sõnastatud veidi teisiti eespool esitatust, jääb esitatud õiguslik küsimus ka kehtivat redaktsiooni arvestades samaks. Kolleegium leiab, et
lg 1 esimene lause viitab ka
Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kolleegium viitab siinkohal ka praeguse otsuse p-le 15, mille kohaselt ei saa tarbijalt lisaks viivisele nõuda leppetrahvi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul olid pooled kohtute otsuste kohaselt kokku leppinud 25,73% suuruses intressimääras aastas. Kolleegium märgib täiendavalt, et välistatud ei ole
lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine
13. Ringkonnakohus luges põhjendamatuks hageja seisukoha, et lähtuda tulnuks lepingus ettenähtud intressimäärast ning kohaldada viivise arvestamisel
Ringkonnakohus leidis seejuures, et hageja üldtingimuste järgi tuleb lähtuda
Hageja ei ole kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seda seisukohta vaidlustanud. Järgnevalt analüüsib kolleegium
lg 1 teist lauset, mille kohaselt ei välista ega piira esimeses lauses sätestatu krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Vastata tuleb küsimusele, millist kahju
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb nimetatud normi kohaldada koostoimes võlaõigusseaduse üldosa kahju hüvitamist reguleerivate sätetega, sh
lg-ga 2.
lg 2 kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegiumi arvates ei hõlma tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue
Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue. Praeguses tsiviilasjas ongi kohtud muu hulgas rahuldanud hageja võla sissenõudmise kulude nõude 2000 krooni ulatuses. Järelikult tuleb ringkonnakohtu otsus 29 000-kroonise nõude rahuldamata jätmise osas jätta muutmata. Otsusest tuleb välja jätta põhjendused
lg-st 1, mis reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi.
Kolleegium on lisaks seisukohal, et kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav
42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga
jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav
Kolleegium mainib lisaks, et tüüptingimustes ei saa kehtestada
lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus
lg 3 p 5 järgi.
lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Samas võib olla
lg 3 p 5 järgi tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.