← Eesti

3-1-1-68-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-68-08 Otsuse kuupäev

  1. jaanuar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi L. N. väärteoasi KarS § 276 järgi. Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a kohtuotsus nr 4-07-2686 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L. N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kull, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  4. november 2008 Istungil osalenud isikud Kassatsioonimenetluse pooled kohtuistungile ei ilmunud RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. juuni
  7. a otsus L. N. väärteoasjas KarS § 276 järgi.
  8. Lõpetada L. N. suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
  9. L. N. kaitsja kassatsioon rahuldada.
  10. Mõista Eesti Vabariigilt L. N. kasuks välja 8 000 (kaheksa tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Põhja Politseiprefektuuri
  12. mai
  13. a otsusega karistati L. N. KarS § 276 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 6000 krooni. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes L. N. õigusrikkumine selles, et
  14. aprillil
  15. a Tallinnas Rahvusraamatukogu ees, viibides sõiduautos Opel Omega reg. nr XXX XXX, eiras ta politseioperatsiooni käigus võimuesindajate seaduslikku korraldust avada sõiduauto uks.
  16. L. N. esitas kohtuvälise menetleja ülalnimetatud karistusotsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. 2.1 Kaebaja selgitas esmalt, et ööl vastu
  17. aprilli
  18. a oli ta koos veel kahe rühma "X" kuuluva isikuga - A. P. ja V. A.-ga Tõnismäel Pronkssõduri valves. Aeg-ajalt istuti L. N-le kuuluvas ja Rahvusraamatukogu ette pargitud sõiduautos Opel Omega (riikliku registrimärgiga XXX XXX), mille uksed olid isikute ohutuse tagamiseks seestpoolt suletud. Kell 4.30 peatus Kaarli kiriku juures politseibusside kolonn ja bussidest väljunud märulipolitseinike ahelik hakkas joostes liikuma nende suunas. Kaebaja väite kohaselt oli ta sel hetkel autos üksi, kui mitu selle ümber kogunenud politseinikku hakkasid valjult karjudes autot kõigutama. Ta sai toimunust šoki, püüdis auto akent avada ja palus võimalust rahulikult lahkuda. Politseinikud seda ei võimaldanud, nad purustasid juhipoolse autoukse klaasi, avasid ukse ja tõmbasid ta autost välja. Tema käed väänati selja taha ja teda suunati liikuma X tänava poole. Seejärel lasti ta lahti ja tal kästi joosta eemale. L. N. sõnade kohaselt soovis ta esitada kaebuse märulipolitseinike tegevuse peale. Selleks helistas ta Põhja Politseiprefektuuri vanemkomissarile Reimo Raivetile, kes toimetas ta politseijaoskonda asukohaga X tn N. Sinna saabunud kiirabiarst tegi talle pärast esmast ülevaatust ettepaneku sõita röntgenpildi tegemiseks haiglasse. Sellest ettepanekust ta keeldus, sest soovis vaidlustada märulipolitseinike tegevust. Pärast kiirabiauto lahkumist ilmus kohale uurija, kes ei käsitanud teda kannatanuna vaid alustas tema suhtes väärteomenetluse KarS § 276 tunnustel ja koostas tema suhtes ka kinnipidamise protokolli, ehkki ta oli ise ilmunud politseisse. 2.2 L. N. leidis, et tema kinnipidamine ei leidnud aset VTMS §-s 44 sätestatud korras ja oli seetõttu ebaseaduslik. Ta rõhutas, et teda ei toimetatud politseisse, vaid ta läks sinna ise vabatahtlikult. Samuti märkis ta, et kinnipidamise hetkel - s. o
  19. aprillil
  20. a kell
  21. 45 ei olnud tema suhtes kinnipidamist kohaldanud menetlejal andmeid talle etteheidetava väärteo kohta. Sellised andmed said kinnipidamise kohaldajale teatavaks alles 3 tundi ja 15 minutit hiljem politseioperatsioonis osalenud politseiniku P. P. ütlustest. 2.
  22. Lõpuks väitis kaebaja, et tema käitumise kvalifitseerimine KarS § 276 järgi on ebaõige seetõttu, et tal puudus tahtlus. Kaebaja sõnade kohaselt oli ta kõnealuse sündmuse toimumise ajal süüdimatusseisundis ega saanud aru, mida temalt tahetakse. Pealegi ei saanud ta kõva kisa ja koerte haukumise tõttu aru korraldusest, mida ta pidi täitma.
  23. Harju Maakohtu
  24. juuni
  25. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohus analüüsis KarS § 276 objektiivset ja subjektiivset koosseisu ning leidis, et L. N. käitumine vastab selle tunnustele. 3.1 Kohus märkis, et käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et korraldusi andnud politseinikud olid võimuesindajad. Kohus leidis, et politsei tegevus ja selle täitmiseks antud korraldused olid kooskõlas politseiseaduse § 13 p-ga 25 ja § 14 lg-ga 2, siseministri
  26. novembri
  27. a määrusega nr 104 kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse § 8 lg-ga 2 ja siseministri
  28. juuli
  29. a. käskkirjaga kinnitatud "Politseioperatsioonide korraldamise juhendiga". Seega olid politseinike korraldused seaduslikud. Tunnistajate kokkulangevate ütluste kohaselt oli politseioperatsiooni eesmärgiks Rahvusraamatukogu esise ala vabastamine isikutest ja autodest. Nad tegutsesid riskianalüüsist ja ohuprognoosist lähtudes ning eraldasid kiiresti isikud autodest. 3.2 Kohus asus seisukohale, et politseinike poolt antud korraldused olid selged, konkreetsed ja nende mitmeti tõlgendatavus oli välistatud. Julgestuspolitsei ja Kesklinna PO poolt salvestatud videolt (väärteotoimiku lk-d 65-66) on kuulda selgesti käsklusi "Autost välja!", kusjuures käsklust korratakse mitu korda. Arvestades videokaamera asukohta olid need valjuhäälsed käsklused kuulda ka L. N. sõiduautos, liiatigi anti käsklus avada uks ka sõiduauto juures. Mingeid käskluste kuulmist häirivaid tegureid (müra, koerte haukumine), millele viitab kaebuse esitaja, ei esine. Asjaolu, et mingit müra ega koerte haukumist ei olnud, kinnitavad oma ütlustes ka tunnistajad P. P., K. K., A. P. ja A. S. Viimane kinnitas, et korraldust autost väljuda ta kordas ka vene keeles. Kohus leiab, et L. N. väited selle kohta, et ta oli politseinike ilmumisest šokis, ei ole veenvad. 3.3 Kohus leidis, et kohtuväline menetleja järgis L. N. kinnipidamisel VTMS
  30. peatükis sätestatut. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  31. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L. N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kull. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 4.
  32. Kassaator leiab, et politseil puudus seaduslik alus tungida L. N. sõiduautosse, sõiduautot läbi otsida ja menetlusalust isikut kinni pidada. Politsei ei tegutsenud kooskõlas PolS §-dega 3 ja
  33. L. N. sõiduki lõhkumine ja tema kinnipidamine oli täiesti mõttetu ja tarbetu tegevus. Politsei ei tohtinud eirata isiku põhiseaduslikke õigusi. Kohus jättis välja selgitamata ja põhjendamata, kas politseiniku käsk "autost välja" oli seaduslik. Kohus tugines õigusaktidele, mille sisuga ta ei ole tutvunud (s.o politseiprefekti poolt kinnitatud politseioperatsiooni juhend ja siseministri käskkirjaga kinnitatud "Politseioperatsioonide korraldamise juhend"). Sellest tulenevalt ei saanud kohus kontrollida politseioperatsiooni ulatust ega seaduslikkust. 4.2 L. N. pidi täitma käsku, mille olemasolust ei olnud tal aimugi, sest ta ei olnud teadlik politseioperatsiooni läbiviimisest ja seda reguleerivatest sätetest. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla ainult avaldatud seadused. Menetlusalune isik oli politsei tegevuse tõttu segaduses. Ta ei pannud tegu toime tahtlikult. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  34. Kolleegium annab esmalt hinnangu väärteoasjas koostatud protokolli vastavusele väärteomenetluse seadustiku nõuetele. Riigikohtu praktika kohaselt kannab väärteoprotokoll väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  35. aprilli
  36. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08 - RT III 2008, 16, 106, p 14). 5.1 Karistusseadustiku § 276 järgi karistatava teo puhul peab väärteoprotokollist nähtuma ka võimuesindaja korralduse õiguslik alus ehk õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. jaanuari
  38. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 - RT III 2008, 6, 41, p 10). Seda nõuet peab eriti rangelt järgima juhul, kui korraldus ei olnud vahetult põhjustatud menetlusaluse isiku enda tegevusest, mis ohustaks avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid. Käesolevas asjas selgub väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest, et L. N. eiras politseioperatsiooni käigus politsei poolt antud korraldust avada sõiduauto uks. Maakohus tuvastas, et politseioperatsiooni eesmärgiks oli Rahvusraamatukogu esise ala vabastamine isikutest ja autodest. Seejuures ei nähtu väärteoprotokollist, et isikut oleks kahtlustatud õigusrikkumises või oleks tegemist olukorraga, mis ohustaks vahetult avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid. Seega saaks korralduse õiguslik alus seonduda vaid politseioperatsiooni läbiviimisega. Kolleegium märgib, et teokirjelduses ei ole viidatud ühelegi õigusnormile, mis oli politsei korralduse aluseks. Seejuures ei koostatud väärteoprotokolli sündmuskohal, vaid politseijaoskonnas, mistõttu ei olnud väärteoprotokolli koostamisel takistusi korralduse põhistamiseks ja selle õigusliku aluse väljatoomiseks. 5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. oktoobri
  40. a otsus asjas nr 3- 1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3). Kuna kirjeldatud vea kõrvaldamine kassatsioonimenetluses pole enam võimalik, siis tuleb väärteomenetlus KarS § 276 osas L. N. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. II
  41. Vaatamata eelmärgitule käsitleb kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärki silmas pidades ka käesoleva kohtuasjaga seonduvat materiaalõiguslikku problemaatikat ja kohtu tegevust L. N. käitumises KarS § 276 koosseisu tuvastamisel. 6.1 Karistusseadustiku § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest. Väärteokoosseisu eesmärk on kindlustada avaliku võimu teostamise tõhusus ehk tagada, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Võimuesindaja korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, peab olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  42. septembri
  43. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-38-07, p 12 - RT III 2007, 30, 244). 6.2 L. N-le süüks arvatud KarS §-s 276 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis eeldab selle tuvastamist, et korralduse andjaks oli võimuesindaja ja et tema korraldus oli seaduslik. Korralduse õiguslik alus peab tulenema seadusest või selle alusel antud õigusaktist. Kuna võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise puhul on tegemist tegevusetusdeliktiga, siis peab menetleja põhjendama ka seda, milline oleks olnud siin nõutav tegu (korralduse täitmine), kas see korraldus pidi olema täitjale arusaadav ning milline ajavahemik oleks olnud vajalik selle korralduse täitmiseks. Kolleegium nendib, et korralduse andmisel peab võimuesindaja võimaldama isikul järgida korraldust vabatahtlikult ja hoiatama teda enne võimalikku sunni rakendamist, v.a kui see on võimatu õiguserikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu (vt ka PolS § 14 lg 2 alates
  44. juulist 2008 kehtivas redaktsioonis). 6.3 Harju Maakohtu
  45. juuni
  46. a otsuses põhjendatult märgitu kohaselt puudub vaidlus selle üle, et L. N-le korraldusi andnud politseinikud olid võimuesindajad. Kassaatori ja maakohtu arusaamad aga lahknevad küsimuses, et kas need korraldused olid objektiivselt seaduslikud ja kas korralduste seaduslikkust on väärteoprotokollis ja kohtuotsuses nõuetekohaselt kajastatud. 6.4 Maakohus nõustus kohtumenetluses väljendatud kohtuvälise menetleja seisukohaga, et politseiametnike tegevus ja selle täitmiseks antud korraldused olid kooskõlas PolS § 13 p-ga 25 ja § 14 lg-ga 2, siseministri
  47. novembri
  48. a määrusega nr 104 kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse § 8 lg-ga 2 ja siseministri
  49. juuli
  50. a. käskkirjaga kinnitatud "Politseioperatsioonide korraldamise juhendiga". Maakohus jättis aga seejuures põhistamata, miks on viidatud õigusaktid käesoleval juhul asjassepuutuvad. 6.5 Politseiseaduse § 13 p 25 on volitusnorm, mille kohaselt on politseil õigus viia läbi politseioperatsioone siseministri poolt kehtestatud korras. Säte ei ole isikute põhiõiguste ja -vabaduste piiramise iseseisvaks aluseks. Politseiseaduse § 14 lg 2 (kuni
  51. juulini 2008 kehtinud redaktsioonis) loetles politsei passiivse kaitse vahendeid. Alates
  52. juulist 2008 kehtivas redaktsioonis näeb säte ette politsei hoiatamiskohustuse enne sunni rakendamist. Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse § 8 lg 2 näeb ette politseiprefekti õiguse anda teenistusalastes küsimustes käskkirju ning suulisi ja kirjalikke korraldusi. Siseministri käskkirjaga kinnitatud "Politseioperatsioonide korraldamise juhend" reguleerib politseiametnike käitumist politseioperatsioonide ettevalmistamise ja läbiviimise ajal, kuid ei anna neile politseiseaduses nimetamata õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka kohtuotsuses viidatud ühelegi õigusnormile, mis annaks politseile konkreetses olukorras alust isiku tegevusvabadust piirata. Kolleegium märgib, et käesolevas väärteoasjas kirjeldatud olukorras (ehk politseioperatsiooni läbiviimisel) näeb PolS § 13 p 15 ette politsei õiguse kontrollida sõidukit, juhi-, sõiduki- ja veosedokumente. Politseitöötajate turvalisuse tagamiseks võib seejuures anda juhile ja teistele isikutele korralduse ukse avamiseks ja sõidukist väljumiseks. Viimatinimetatud sättele ei ole aga viidatud ei väärteoprotokollis, Põhja Politseiprefektuuri
  53. mai
  54. a otsuses ega Harju Maakohtu
  55. juuni
  56. a otsuses. Käesoleva kohtuotsuse esimeses osas esitatud põhjendustel ei ole aga võimalik väärteo kirjeldust kassatsioonimenetluses täiendada.
  57. Kriminaalkolleegium ei anna hinnangut politseitöötajate tegevusele L. N. sõiduki avamisel, kuna väärteoasjast ei nähtu, et see oleks seotud väärteomenetluse läbiviimisega. Politseioperatsiooni käigus või muu järelevalvelise tegevuse käigus isiku suhtes rakendatud meetmete seaduslikkust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse korras (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  58. jaanuari
  59. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-07, p 13 - RT III 2008, 4, 32).
  60. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  61. juuni
  62. a otsuse L. N. karistamises KarS § 276 järgi ning lõpetab selles osas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.
  63. Väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse VTMS § 23 kohaselt menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas asjas esitas L. N. kaitsja Riigikohtule taotluse hüvitada L. Neštšadimovale kassatsiooniastme menetluskuluna kaitsjale makstud tasu kokku 17 700 krooni ulatuses. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel lähtub kriminaalkolleegium eeskätt väärteoasja keerukusest. Kolleegium leiab, et väärteoasi on keskmise keerukusega ja kaitsja kassatsioonis piirdutakse valdavalt faktiliste asjaolude kirjeldamisega. Kolleegium peab mõistlikuks ja põhjendatuks hüvitada õigusabikulud 8 000 krooni ulatuses. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.