← Eesti

3-2-1-138-08

Obsah (13)§ 230§ 229§ 217§ 232§ 162§ 163§ 692§ 218§ 674§ 363§ 442§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 654 lg 6 alusel.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Kostja on vaidlustanud selle, kuidas maakohus tõendeid hindas. Maakohus on õigesti lähtunud kostja tellitud ja esitatud eksperdihinnangust kui dokumentaalsest tõendist (tl 78-91) ja kaasomandi lõpetamisel mõistnud välja kostja kasuks hagejalt 590 909 krooni. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks asja lahendamisel rikkunud menetlusnorme, mis tingiksid otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks lahendamiseks saatmise. Kostjat esindas menetluses kohtu määratud advokaat, kellel on

§ 217lg 5 kohaselt menetlusosalise õigused ja kes osales istungitel.

Kuna maakohus ei kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungile ilmuma, ei rikutud asja lahendamisel kaebuses väidetud menetlusnorme. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning kohtuotsus on vastavuses

§-ga 442. Kuna maakohus rahuldas hagi, oli menetluskulude jätmine kostja kanda kooskõlas

§ 162lgga 1.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, või saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud, kuna selles ei põhjendatud menetluskulude jätmist kostja kanda. Viidatud on üksnes

§-le 162. Vastatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väidetele menetluskulude jaotamise kohta. Lisaks on

§ 162

kohaldatud valesti, jättes kohaldamata erisätte,

§ 163lg 1.

Valida oleks tulnud nimetatud normis sätestatud kolme menetluskulude jaotamise variandi vahel. Kaasomandi jagamine teenib mõlema kaasomaniku huve võrdselt ja õigustamatu oleks jagada kaasomandit vaid ühe kaasomaniku arvel. Kostja ei nõustunud hageja hinnanguga kaasomandi osa väärtusele.

  1. septembril 2008 ja
  2. jaanuaril 2009 esitas kostja Riigikohtule kassatsioonkaebuse täiendused.
  3. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis kõik esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Tühistatud osas on võimalik teha uus otsus, millega jätta 85% kõikide kohtuastmete, sh kassatsiooniastme menetluskuludest kostja kanda ja 15% menetluskuludest hageja kanda. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kolleegium jätab tähelepanuta 15. septembri 2008. a ja 9. jaanuari 2009. a kaebuse täiendused, sest need ei vasta

§ 218

lg 3 esimese lause nõuetele, mille kohaselt võib menetlusosaline hagimenetluses Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Samuti ei saa pärast kassatsioonitähtaja möödumist kassatsioonkaebust enam täiendada (

§ 674lg 1).

Tegemist ei ole väidetega õiguse tõlgendamise kohta, mida lubab pärast kassatsioonitähtaja möödumist esitada

§ 674lg 2.

11. Praeguses asjas on hageja esitanud hagi kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et hagejale jäetaks kaasomandis olev korteriomand ning pandaks hagejale kohustus hüvitada kostjale tema kaasomandi osa rahas. Seega on hagi ese ehk hageja nõude ese

§ 363lg 1 p 1 tähenduses kaasomandi lõpetamine ja rahalise hüvitise maksmine.

Selline nõue põhineb AÕS § 77 lg 2 regulatsioonil, mille kohaselt saab kohus kaasomandi lõpetamise viiside vahel valida üksnes sellekohase nõude, st hagi või vastuhagi alusel (nii on leidnud ka Riigikohus 9. mail 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06 tehtud otsuse p-s 19). Rahalise hüvitise suuruseks on hageja hagiavalduses esmalt märkinud 380 000 krooni, menetluse käigus on ta hagi täiendades olnud nõus maksma kostjale 500 000 krooni hüvitist. Hagi eseme kohta võtab kohus

§ 442

lg 5 kohaselt seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis, jättes hagi kas rahuldamata või rahuldades selle täielikult või osaliselt. Hagi rahuldamisest või hagi rahuldamata jätmisest sõltub

§ 162jj kohaselt menetluskulude jaotus.

Menetluskulude jaotamise üldreegli kohaselt (

§ 162lg 1) kannab menetluskulud see pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagi osalise rahuldamise korral näeb

§ 163ette täiendavad võimalused menetluskulude jaotamiseks.

Seega sõltub menetluskulude jaotus praeguses asjas hageja haginõude rahuldamise ulatusest. Maakohus on otsusega hagi rahuldanud täielikult, jättes menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Samas on maakohus hagejalt välja mõistnud 590 909 krooni. Nimetatud summa aluseks võttis maakohus otsuse kohaselt kostja esitatud eksperdiarvamuse kaasomandi eseme väärtuse kohta. Ringkonnakohus on leidnud, et kuna hagi rahuldati, oli menetluskulude jätmine kostja kanda kooskõlas

§ 162lg-ga 1.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et kaasomandi jagamine teenib mõlema kaasomaniku huve võrdselt ja õigustamatu oleks jagada kaasomandit vaid ühe kaasomaniku arvel. 12. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendamatult lugenud hagi täies ulatuses rahuldatuks ning on seetõttu ka ebaõigesti kohaldanud

§ 162lg-t 1.

Otsuse p-s 11 märkis kolleegium, et praeguse hagi ese on ka rahalise hüvitise maksmise kohustus kostjale. Hageja oli hagi eseme kohaselt nõus maksma kostjale hüvitisena maksimaalselt 500 000 krooni. Kohtud on aga hagejalt kostja kasuks välja mõistnud 590 909 krooni. Sellisel juhul ei saa lugeda hagiavaldust täielikult rahuldatuks, tegemist on hagi osalise rahuldamisega. Analoogilisele seisukohale jõudis Riigikohus

  1. mail 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-08 tehtud otsuse p-s
  2. Viidatud tsiviilasjas oli hageja AÕS § 156 alusel esitatud juurdepääsu nõudes hagiavalduse kohaselt nõus juurdepääsu võimaldamise eest maksma tasu 42 000 krooni aastas, kuid kohus mõistis temalt välja 200 000 krooni aastas. Riigikohus leidis, et tegemist on hagi osalise rahuldamisega. Samas pole kolleegium nõus kassatsioonkaebuse väitega, et praegusel juhul lõpetati kaasomand võrdselt mõlema poole huvides. Kohtulahendite kohaselt on kostja hagivastuses palunud jätta hagi rahuldamata, s.o kaasomand lõpetamata. Hagivastuses on küll märgitud, et korteri müügist saadav tulu oleks suurem, kui korter müüdaks avalikul enampakkumisel, kuid kostja ei ole esitanud sellekohast vastuhagi.
  3. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb asjas kohaldada

§ 163lg-t 1.

Kolleegium leiab, et asjas on võimalik menetluskulude jaotuse osas teha uus otsus. Arvestades hagi osalise rahuldamise ulatust, leiab kolleegium olevat otstarbeka ja õiglase kohaldada

§ 163

lg 1 esimese lause teist alternatiivi, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldati ca 85% ulatuses (500 000 krooni / 590 909 krooni * 100). Seega tuleb esimese ja teise astme menetluskulud jaotada nii, et jätta kostja kanda 85% menetluskuludest ja hageja kanda 15% menetluskuludest. Sama jaotus kehtib kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu ka kassatsiooniastme menetluskulude kohta.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul arvates praeguse lahendi jõustumisest. 14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.