3-1-2-2-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-2-2-08 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi A.D. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8; § 120 ja § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning V.D. (P.) süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu
2. mai
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1/754/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.D. (P.) ja A.D. kaitsja vandeadvokaat Martin Männiku teistmisavaldus Asja läbivaatamise kuupäev
6. detsember 2008, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Jätta A.D. ja V.D. (P.) kaitsja teistmisavaldused rahuldamata.
8. Mõista Eesti Vabariigilt Pohla & Hallmägi OÜ kasuks välja 6372 (kuus tuhat kolmsada seitsekümmend kaks) krooni, sealhulgas käibemaks 972 krooni, vandeadvokaat Martin Männiku poolt A.D-le ja V.D-le (P.) teistmismenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
9. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks A.D-lt ja V.D-lt (P.) Eesti Vabariigi kasuks välja kummaltki 3186 (kolm tuhat ükssada kaheksakümmend kuus) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. A.D. tunnistati Tallinna Linnakohtu
11. mai
12. a kohtuotsusega süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8; § 120 ning § 215 lg 2 p 1 ja 3 järgi. Teda karistati vangistusega üheksaks aastaks. Sama kohtuotsusega tunnistati V.D. (P.) süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Teda karistati vangistusega seitsmeks aastaks.
13. Tallinna Ringkonnakohtu
14. oktoobri
15. a otsusega tühistati linnakohtu otsus A.D. ja V.D. süüditunnistamises A.P. sõiduauto omavolilise kasutamise katses ja nendelt A.P. kasuks 800 krooni väljamõistmises ning mõisteti nad selles süüdistuses õigeks. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.
16. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu poolt A.D. ja V.D. kassatsioonkaebuste menetlusse võtmata jätmisega. A.D. ja V.D. esitasid kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi inimõiguste kohus), leides, et rikutud on nende õigust õiglasele kohtupidamisele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) art 6 lg 1 mõttes. Kaebajate väitel seisnes rikkumine selles, et linnakohtus kriminaalasja arutanud kohtunik E. Popova abikaasa I. Popov osales sama kriminaalasja eeluurimisel. Kohtunik E. Popova, olles sellest asjaolust teadlik, ei taandanud end ning seetõttu ei olnud kohus erapooletu.
17. Inimõiguste kohus leidis
18. aprilli
19. a kohtuotsuses ühendatud kohtuasjades nr 14659/04 ja nr 16855/04 D and P vs. Estonia, et Eesti Vabariik on rikkunud A.D. ja V.D. suhtes konventsiooni art 6 lg-t
20. Inimõiguste kohus märkis, et objektiivselt eksisteerib põhjendatud kahtlus kriminaalasja arutanud linnakohtu kohtuniku E. Popova erapooletuses, sest tema abikaasa osales uurimisgrupi juhina sama kriminaalasja eeluurimisel. Seetõttu kohtunik E. Popova vähemalt näis erapoolikuna (otsuse p 58). Inimõiguste kohus määras V.D-le toimunud rikkumise eest hüvitisena 1500 eurot (otsuse p 65). Kuna A.D. ei taotlenud talle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, siis temale inimõiguste kohus hüvitist ei määranud (otsuse p 61).
21. A.D. ja V.D. kaitsja M. Männik esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotleb kriminaalasjas menetluse uuendamist ning Tallinna Linnakohtu
22. mai
23. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
24. oktoobri
25. a otsuste teistmist, v.a osas, milles Tallinna Ringkonnakohus mõistis A.D. ja V.D. õigeks. Samuti taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmist. 5.1 Kaitsja leiab, et A.D. ja V.D. kohta tehtud kohtuotsuse suhtes esineb teistmisalus ja eeldus menetluse taastamiseks, kuna nende põhiõiguste rikkumine menetluse käigus võis mõjutada asja otsustamist ning seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. 5.2 Inimõiguste kohus on tuvastanud, et Eesti Vabariik rikkus konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud põhiõigust, mille kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kuna kohtunik E. Popova oli tõenäoliselt teadlik, et tema abikaasa oli uurimisjuht, kelle ülesanne oli menetleda A.D. ja V.D. kriminaalasja, siis esines piisav alus objektiivseks kahtluseks kohtuniku erapooletuses. 5.3 Kaitsja märgib, et kuna kriminaalasja arutamine ei olnud erapooletu, tõi see kaasa ebaõige kohtulahendi, sest erapooletu kohus ei oleks A.D. ja V.D. süüdi tunnistanud või oleks kohus mõistnud neile kergemad karistused. Tallinna Ringkonnakohtul olnuks võimalik A.D. ja V.D. põhiõiguse rikkumine heastada, rahuldades nende apellatsioonkaebused, kuid ringkonnakohus ei teinud seda. Ka Riigikohus ei heastanud õiguste rikkumist, jättes A.D. ja V.D. kassatsioonkaebused menetlusse võtmata. 5.4 Järgnevalt leiab kaitsja, et kuna A.D. ja V.D. on jätkuvalt kinnipeetavad ebaseadusliku kohtuotsuse alusel ja kannavad karistust Tartu vanglas, on konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane kriminaalasi sõltumatus ning erapooletus kohtus uuesti läbi vaadata. Vaid sõltumatu ja erapooletu kohus saab tuvastada, kas A.D. ja V.D. on neile süüksarvatud tegude toimepanemises süüdi ning juhul, kui kohus leiab, et nad on süüdi, mõista neile õiglane karistus. Pelgalt A.D. ja V.D. põhiõiguste rikkumise tuvastamine inimõiguste kohtu poolt ei ole piisav, sest nad on rikkumise tagajärjel alusetult ilma jäetud vabadusest ning seega on nende õiguste oluline rikkumine ebaseadusliku kohtuotsuse tõttu jätkuv. Kaitsja arvates saab A.D. ja V.D. õiguslikku seisundit parandada üksnes teistmise abil, mõistes nad õigeks või nähes ette, et mõistetud karistus on juba ära kantud. Kaitsja leiab, et pärast jõustunud kohtulahendite teistmist ja uue kohtuotsuse tegemist tuleb lähtuvalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatust hüvitada A.D-le ja V.D-le rikkumisega põhjustatud kahju. Käesoleval juhul kaalub kohtumenetluse taasavamise vajadus kaitsja hinnangul üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel.
26. Prokurör esitas teistmisavalduse peale vastuse, milles leiab, et avaldus tuleb rahuldada: kriminaalmenetlus A.D. ja V.D. suhtes tuleb uuendada, linna- ja ringkonnakohtu otsused teistmisavalduses taotletud osas tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtusse. Prokurör leiab, et kriminaalasjas otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle erapooletuse suhtes on tõusetunud põhjendatud kahtlus, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Kriminaalkolleegium selgitab esmalt KrMS § 366 p-st 7 tuleneva teistmisaluse olemust (I), hindab seejärel teistmisaluse olemasolu käsitletavas asjas (II), lahendab riigi õigusabi osutamise eest tasu maksmise küsimuse (III) ja kujundab lõpuks arvamuse kohtuasja lahendamise kohta (IV). I
28. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 7 kohaselt on teistmise alus teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. Kõnealuses asjas on inimõiguste kohus tuvastanud konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise. Inimõiguste kohus märkis, et objektiivselt eksisteerib põhjendatud kahtlus linnakohtu kohtuniku E. Popova erapooletuses. Enda abikaasa rolli tõttu kriminaalasja eeluurimisel kohtunik E. Popova vähemalt näis erapoolikuna (inimõiguste kohtu otsuse p 58).
29. Kriminaalmenetlus A.D. ja V.D. kriminaalasjas on riigisiseselt lõppenud - ringkonnakohtu otsus on jõustunud ning see on täitmisele pööratud. Kriminaalmenetluse kestel reageeritakse madalamas kohtuastmes toimunud menetlusõiguse rikkumisele või materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele apellatsiooni või kassatsiooni korras ebaõige kohtuotsuse tühistamisega ja uue otsuse tegemisega või kriminaalasja alama astme kohtule uueks arutamiseks saatmisega. Seevastu jõustunud kohtuotsuse korral pole niisugune reaktsioon võimalik. Teistmismenetluse korras juba jõustunud kohtulahendi tühistamine ja menetluse taasavamine on võimalik ainult väga erandlike asjaolude esinemisel. Kriminaalmenetluses on sellised erandlikud asjaolud loetletud KrMS § 366 p-des 1-
30. Nimetatud loetelu kehtestades on seadusandja lähtunud arusaamast, et tegemist on selliste justiitsvigadega, mille esinemise korral peavad õiguskindluse ja -rahu põhimõtted taanduma õigluse põhimõtte ees. See tähendab muu hulgas, et kohtumenetluse taasavamisel peab olema mõistlik perspektiiv viia teistsuguse lahendi tegemisele. Tuleb siiski tähele panna, et KrMS § 366 p-des 1-7 sätestatud teistmisalused on oma olemuselt erinevad. KrMS § 366 p-des 15 sätestatud teistmisaluste puhul on tegemist uute faktiliste asjaoludega, mis ei olnud kohtule kriminaalasja menetlemise ajal teada. Selliste uute puhtobjektiivsete asjaolude ilmnemine seab senise kohtumenetluse tulemi sisuliselt ilmselgelt kahtluse alla ja seetõttu eeldatakse nende esinemisel teistsuguse lahendi saavutamise tõenäosust. Seevastu KrMS § 366 p-s 7 sisalduv teistmisalus on eelnimetatutest erinev. Tegemist on spetsiifilise teistmisalusega, mille sisuks pole uue faktilise asjaolu ilmnemine, vaid konventsiooni tähenduses õigusrikkumise tuvastamine. Konventsiooni nõuete rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda aga automaatselt, et kohtulahend oleks ka sisuliselt väär. Seetõttu tuleb KrMS § 366 p-s 7 toodud teistmisaluse esinemisel iga kord eraldi tuvastada, kas kriminaalasjas menetluse uuendamine mõjutab eelduslikult menetluse lõpptulemust.
31. Ülaltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 366 p 7 alusel varasema lahendi teistmise eelduseks on lisaks sama kriminaalasjaga seotud individuaalkaebust rahuldava inimõiguste kohtu otsuse olemasolule veel väljavaade, et asi laheneb taotlejale soodsamalt kui varasema otsusega. See tähendab, et mõistlikult peab olema võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni nõudeid rikutud, oleks menetluse tulemusena isiku õiguslik seisund olnud teistsugune. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on jõutud seisukohale, et menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on inimõiguste kohtu tuvastatud ning konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine inimõiguste kohtu poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks puuduvad (vt
32. jaanuari
33. a RKÜK otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36 p 32).
34. Vajadusele hinnata KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmisaluse rakendamisel kriminaalmenetluse uuendamise perspektiivi osundab ka kõnealuse sätte ajalooline tõlgendamine (vt seaduseelnõu SE 545 seletuskiri, Riigikogu X koosseis). Seletuskirjas põhjendatakse KrMS § 366 täiendamist uue teistmisalusega (p 7) muu hulgas järgmiselt: "Seega peaks siseriikliku kohtulahendi teistmine olema alati võimalik, kui Euroopa Inimõiguste Kohtu leitud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja otsustamist, st kui esineb võimalus, et konventsioonikohase menetluse tulemusena ei oleks konkreetset süüdimõistvat otsust isiku suhtes tehtud. [...] Teistmisavalduse menetlusse võtmise või mittevõtmise otsustab Riigikohus kõiki asjaolusid igakülgselt kaaludes. Kui Riigikohus leiab, et teistmise aluseid ei esine (st avalduses väljatoodu alusel lahendi teistmisel ilmselt ei muutuks varasema kohtumenetluse tulemus [...], siis tuleb menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt jätta avaldus menetlusse võtmata)" (seletuskirja p 3.6). Eeltoodust järeldub samuti, et teistmisavaldus tuleb rahuldada üksnes kahe samaaegselt esineva tingimuse olemasolul: rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. Kui aga Riigikohus tuvastab, et üks nimetatud tingimustest on täitmata, puudub KrMS § 366 p-st 7 nähtuv teistmisalus. II
35. Kaitsja asubki teistmisavalduses seisukohale, et kohtunik E. Popova kui vähemalt näivalt erapooliku kohtuniku osalemine kriminaalmenetluses on asjaolu, mis mõjutas A.D. ja V.D. kohta tehtud kohtuotsust - s.t just kohtunik E. Popova isiku tõttu tunnistati nad süüdi või vähemalt mõisteti neile raskemad karistused, kui seda oleks teinud mõni muu kohtukoosseis. Kriminaalkolleegium ei pea kaitsja nimetatud arutluskäiku põhjendatuks.
36. Kriminaalkolleegium nõustub inimõiguste kohtu hinnanguga, et Eesti kohtud, leides, et kriminaalasja võib arutada ka kohtunik, kelle lähedane isik on mingiski staadiumis osalenud sama kriminaalasja menetlemisel, on rikkunud käsitletavas asjas A.D. ja V.D. põhiõigust nende kriminaalasja arutamisele erapooletu kohtu poolt. Selline olukord on otseses vastuolus ka kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega. Kohtunik, kelle lähedane isik on käimasoleva kriminaalasja menetlemisega seotud, peab KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel kahtlemata taanduma, sest isiklik seotus eelkirjeldatud isikuga seab kahtluse alla kohtuniku võime hinnata talle istungil esitatavaid asjaolusid erapooletult ja ilma kõrvaliste mõjutusteta. Kriminaalkolleegium märgib, et kolleegiumi hilisema praktika kohaselt on KrMS § 49 lg 1 p-st 5 tulenevat taandamisalust selliselt ka tõlgendatud. Nii märgib kolleegium, et olukorras, kus kohtunik suhtub prokuröri ja kriminaalmenetlusse tervikuna selgelt tajutavalt negatiivselt, peab ta taanduma. Kohtuniku taandumata jäämine on aga käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga KrMS § 341 lg 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uueks arutamiseks saatmise (vt
37. novembri
38. a RKKK otsus asjas nr 3-1-1-123-05 - RT III 2005 39, 380, p 17). Kriminaalkolleegium leiab siiski, et eeltoodule vaatamata puuduvad käesolevas asjas alused A.D. ja V.D. kohta tehtud kohtulahendite teistmiseks KrMS § 366 p 7 alusel järgmistel põhjustel.
39. Kriminaalkolleegium märgib, et kuigi ka kõnealuses asjas tehtud inimõiguste kohtu otsuses käsitletakse A.D. ja V.D. põhiõiguste võimaliku rikkumisena kohtupidamise erapooletuse nõude rikkumist, leiab inimõiguste kohus samas, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks kohtunik E. Popova menetluse kestel käitunud süüdistatavate suhtes erapoolikult (inimõiguste kohtu otsuse p 55). Kohtupidamise erapooletus on kahtluse alla sattunud üksnes põhjusel, et kriminaalasjas kohtueelsel menetlemisel osales kohtunik E. Popova abikaasa (inimõiguste kohtu otsuse p 58). Seega ei ole nähtuvalt inimõiguste kohtu otsusest alust seisukohal, et E. Popova asemel mõne teise kohtuniku eesistumisel oleks A.D. ja V.D-le mõistetud kergem karistus või neid koguni õigeks mõistetud.
40. Ühtlasi ei saa jätta tähelepanuta, et A.D. ja V.D. apellatsioonkaebuste põhjal on linnakohtu otsust täies mahus kontrollinud apellatsioonimenetluses Tallinna Ringkonnakohus. Seejuures käsitles ringkonnakohus kõiki apellantide väiteid sisuliselt ning andis neile põhistatud vastuse. Ringkonnakohus on veel kord hinnanud A.D. ja V.D. süüdimõistmise aluseks olevaid tõendeid ja selle põhjal leidnud, et maakohtu järeldused nende süüküsimuses on põhjendatud, v.a A.P. auto omavolilise kasutamise katse, milles ringkonnakohus mõistis süüdistatavad õigeks. Kuid isegi pärast süüdistuse mahu vähendamist ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks muuta A.D-le ja V.D-le mõistetud karistusi. Riigikohus, jättes süüdistatavate kassatsioonid menetlusse võtmata, andis sellega ka oma hinnangu, et kassatsioonid on alusetud - neist nähtuvalt ei ole menetluses aset leidnud menetlusõiguse normide rikkumisi või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis tingiks madalama astme kohtute antud õiguslike hinnangute muutmist. A.D. ja V.D. kaitsja poolt Euroopa Inimõiguste Kohtusse esitatud kaebuse menetlemisel leidis inimõiguste kohus, et Eesti on rikkunud A.D. ja V.D. õigust erapooletule kohtupidamisele konventsiooni art 6 lg 1 mõttes, sest kriminaalasja linnakohtus arutanud kohtunik E. Popova näis erapoolikuna. Muid põhiõiguste rikkumisi pole inimõiguste kohus tuvastanud.
41. Kriminaalkolleegium ei nõustu eelnevale tuginedes kaitsja seisukohaga, nagu oleks A.D. ja V.D. ebaseadusliku kohtuotsuse tõttu jätkuvalt ilma jäetud vabadusest. Kohtuotsuse ebaseaduslikkus ei puuduta käesoleval juhul A.D-le ja V.D-le esitatud süüdistuse sisulisi aspekte. Kuna keegi pole kahtluse alla seadnud apellatsioonimenetluse ega Riigikohtu loamenetluse erapooletust, siis leiab kriminaalkolleegium, et A.D. ja V.D. põhiõiguste rikkumine on käsitletaval juhul kõrvaldatud juba selle tuvastamise faktiga inimõiguste kohtu poolt. Seega puudub käesolevas kriminaalasjas mõistlik põhjus eeldada, et A.D. ja V.D. kohta tehtud kohtulahendite teistmine võiks viia teistsuguse lõpptulemuseni. Nende põhiõiguse rikkumisest tekkinud kahju saab hüvitada inimõiguste kohtu otsuses määratud kompensatsiooni maksmisega. Eeltoodud põhjendustel on ainetu ka kaitsja taotlus hüvitada A.D-le ja V.D-le tekitatud kahju riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel - A.D-lt ja V.D-lt ei ole alusetult vabadust võetud. A.D. ja V.D. muid põhiõigusi pole kriminaalmenetluse käigus rikutud ja seetõttu pole teistmisavalduse rahuldamine ning menetluse uuendamine põhjendatud. III
42. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 5400 krooni väljamõistmist, millele lisandub 18% käibemaksu. Esitatud taotlus vastab justiitsministri
43. jaanuari
44. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-tes 1 ja 2, § 2 lg 3 p-s 1 ning § 8 lg-tes 1 ja 6 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada. KrMS § 186 lg 3 alusel mõistab kolleegium A.D-lt ja V.D-lt kummaltki Eesti Vabariigi kasuks välja 3186 (kolm tuhat ükssada kaheksakümmend kuus) krooni. IV
45. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium A.D. ja V.D. kaitsja teistmisavaldused rahuldamata. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg