RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esind

) § 5 lg 3 kohaselt ka ettevõtte üleandnud isikud solidaarselt omandajaga.

§ 5

lg 3 ei sea ettevõtte üleandja vastutusele ajalist piiri, vaid näeb ette üleandja solidaarse vastutuse omandajaga juhul, kui kohustus tekkis viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Kostja I on tervisekahju hagejale osaliselt ka hüvitanud, aktsepteerides tervisekahju tekkimist hagejal.

§ 5

lg-s 3 on ette nähtud kostjate solidaarvastutus ning osakohustuse täitmise põhimõtteid ei ole võimalik kohaldada. Seetõttu tuleb hagejale kostjatelt solidaarselt tsiviilkoodeksi (TsK) § 448, § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 172 kinnitatud ajutise korra alusel välja mõista
3. aasta juunist
4. aasta märtsini hüvitis 91 001 krooni 74 senti ja alates
5. aasta aprillist igakuine hüvitis 4362 krooni 34 senti, mida tuleb Vabariigi Valitsuse
6. juuni 1992 määrusega nr 172 kehtestatud ajutise korra lg 1 p 4 alusel iga aasta
7. märtsil indekseerida Statistikaameti avaldatava eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga ja arvutada ümber ka hageja töövõime kaotuse protsendi ja hageja töövõimetuspensioni suuruse muutumisel. Retseptiravimite vajalikkus on tõendatud perearsti tõendiga ja hageja ambulatoorse kaardiga, mille järgi määrati hagejale soovitatava ravina mh medikamentoosne ravi. Nimetatud tõendite ja ravimite maksumust kinnitavate tõendite alusel on hageja nõue retseptiravimite maksumuse hüvitamiseks põhjendatud ja kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista
8. juunist 2005
9. märtsini 2007 hagejal ravimitele kulunud 5972 krooni 80 senti ja alates
10. aprillist 2007 tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista hüvitis 437 krooni kuus.
11. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata.
12. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
13. Hageja ja kostja III vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Kostja I nõustus kostja II apellatsioonkaebusega ja kostja II nõustus kostja I apellatsioonkaebusega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14. Tallinna Ringkonnakohus jättis
15. aprilli
16. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebustele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas õigesti

§ 5

lgt 3.

§ 5

lg 3 ei sea ettevõtte üleandja vastutusele ajalist piiri, vaid näeb ette üleandja solidaarse vastutuse omandajaga juhul, kui kohustus on tekkinud viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Viidatud säte jaotab nõuded viieaastase perioodi alusel nõueteks, mille eest vastutab ettevõtte üleandja omandajaga solidaarselt, ning nõueteks, mille eest vastutab omandaja ainuisikuliselt. Viieaastane piirang ei tähenda seda, et selle aja jooksul tekkinud õigus nõuda kohustuse täitmist solidaarselt kaotab viie aasta möödumisel kehtivuse. Kohustus muutub sissenõutavaks siis, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja pidi jääma kutsehaiguse tõttu töölt kõrvale ja hakkama tarvitama ravimeid ajal, kui kostjad vastutasid ettevõtte kohustuste eest

§ 5lg 3 järgi solidaarselt.

Tekkinud solidaarkohustus jääb püsima olenemata sellest, et hageja nõuab kahju iseloomu tõttu selle hüvitamist perioodiliste maksetena, mis ulatuvad ajas kaugemale kui viis aastat ettevõtte üleandmisest.

§ 5

lg-s 3 sätestatud ettevõtte üleandmisest algava viieaastase perioodi jooksul sissenõutavaks muutunud kahju hüvitamise kohustuse täitmine ei ole ajaliselt piiratud, kui kahju tuleb selle iseloomu tõttu hüvitada püsivate perioodiliste ning võimalik, et ka elukestvate maksetena. Maakohus mõistis õigesti kostjatelt TsK § 463 lg 1, § 464 lg 1 ja § 448 ning Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 172 kehtestatud ajutise korra alusel välja hüvitise ning hüvitas õigesti ka hageja kulutused retseptiravimitele. Kuigi kostja I on varem maksnud hagejale hüvitist, ei saa praeguses asjas seda arvestada ega kohustust kostjate vahel jagada. Kuna

§ 5

lg 3 näeb ette kostjate solidaarvastutuse, ei ole osakohustuse täitmise põhimõtteid asja lahendamisel võimalik kohaldada. Solidaarvõlgnike omavaheliste suhete, s.o solidaarvõlasuhte sisesuhtesse puutuvate kohustuste kindlaksmääramine ei ole võimalik, kui lahendatakse võlausaldaja hagi solidaarvõlgnike vastu, s.o solidaarvõlasuhte välissuhtest tulenevate õiguste maksmapanemisel. Kostja I ei ole esitanud ka vastuhagi hagejale väidetavalt enammakstud summade tagasisaamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Kostja I ja kostja II esitasid kassatsioonkaebused, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati hagi nende vastu, ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi nende vastu rahuldamata. Kassatsioonkaebuste põhjenduste kohaselt läks Turba peakorpus kui ettevõte

§ 5lg 1 mõttes 1.

juunist 2000 kostja III valdusse. Ettevõtte ülemineku kohta sõlmisid kostjad 7. juulil 2000 lepingu. Ettevõtte üleminekuga läks hagejale kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustus

§ 5

lg 2 alusel üle kostjale III, sest kahju hüvitamise kohustus oli seotud Turba peakorpusega. Kostja I ja kostja II solidaarvastutus on

§ 5lg 3 järgi lõppenud.

Riigikohtu

1. mai
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-03 väljendatu kohaselt saabub tervisekahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev kohustatud isiku jaoks uuesti iga kuu. Seega vastutasid kostja I ja kostja II solidaarselt kostjaga III üksnes nende summade eest, mille tasumise tähtpäev saabus viie aasta jooksul alates ettevõtte üleandmisest. Seega kohaldasid alama astme kohtud vääralt

§ 5

lg-t 3, kui mõistsid kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks solidaarselt kostjaga III välja tervisekahju hüvitise, mille tasumise tähtpäev saabus pärast viieaastase solidaarvastutuse lõppemist.

§ 5

lg 3 järgi on ettevõtte üleandjal solidaarvastutus üksnes nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ja mille täitmise tähtpäev saabus viie aasta jooksul pärast üleminekut. Seadus eristab kohustuse tekkimise ja täitmise tähtpäeva. Praeguses asjas puudutavad nõuded üksnes summasid, mille tasumise tähtpäev saabus alles pärast 5 aasta möödumist ettevõtte üleminekust. 11. Kostja III vaidles kassatsioonkaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata. Alama astme kohtud leidsid õigesti, et kostja I ja kostja II vastutavad solidaarselt kostjaga III hagejale kutsehaiguse tõttu tekkinud tervisekahju hüvitamise eest.

§ 5

lg-t 3 tuleb perioodiliste maksete korral tõlgendada selliselt, et kui kohustus on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ja selle täitmise tähtpäev saabub esimest korda 5 aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut, siis vastutavad võõrandajad omandajaga solidaarselt. Kostja III palus kostjalt I ja kostjalt II tema kasuks välja mõista kassatsiooniastmes kantud menetluskulu 21 150 krooni. 12. Hageja vaidles kassatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Hageja nõustus kostja III seisukohaga

§ 5lg 3 tõlgendamisel.

1. Asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
2. novembril
3. a määrusega asja läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel muutmata.
5. Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale kaevati. Kostja I ja kostja II esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused. Kostja III ei ole kassatsioonkaebust esitanud. Seetõttu ei vaata kolleegium ringkonnakohtu otsust läbi kostjat III puudutavas osas.
6. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja töötas
7. jaanuarist 1980 kuni
8. maini 2000 ettevõttes Turba peakorpus, mis kuulus kostjale I ja kostjale II, ning ettevõtte ülemineku järel
9. juunist 2000 kuni
10. detsembrini 2000 kostjale III kuuluvas samas ettevõttes;
11. detsembril 2000 tuvastati hagejal kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 80%; kostja I maksis alates hagejaga töölepingu lõpetamisest kuni
12. juunini 2005 hagejale igal kuul kutsehaigusega tekitatud tervisekahju eest hüvitist.
13. Kostjad I ja II väitsid kassatsioonkaebuses, et ettevõtte üleminekuga läks hagejale kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustus

§ 5lg 2 alusel üle kostjale III.

Seetõttu nad ei pea maksma hagejale igakuist kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju hüvitist kauem kui viis aastat pärast ettevõtte üleminekut. Kostja I maksis hagejale hüvitist 2005. aasta maini. Enne 1. juulit 2002 kehtinud

§ 5lg 3 järgi on kostjate I ja II vastutus lõppenud.

Kolleegium ei nõustu kostjate I ja II tõlgendusega

§ 5lg-s 3 sätestatud solidaarvastutuse lõppemise kohta.

18. Ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul lähevad

§ 5

lg 2 järgi omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga seotud kohustused, õigused lähevad aga üle üleandja ja omandaja või valduse saaja kokkuleppe kohaselt. Enne ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekut tekkinud kohustuse eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab enne 1. juulit 2002 kehtinud

§ 5

lg 3 järgi ettevõtte üleandnud isik kolmandate isikute ees solidaarselt omandajaga. Üleandja ja ülevõtja vahel sõlmitud kokkulepped kohustuste jagunemise kohta ei kehti

§ 5lg 4 järgi üldjuhul kolmandate isikute suhtes.

Seega lähevad ettevõtte ülemineku korral ettevõttega seotud kohustused üle ettevõtte omandajale. Siiski jääb teatud kohustuste eest solidaarselt omandajaga vastutama ka üleandja. Ettevõtte üleandja vastutab

§ 5

lg 3 järgi omandajaga solidaarselt kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut. Lisaks tuleneb

§ 5

lg-st 3 see, et sellise kohustuse täitmise tähtpäev peab olema saabunud enne ettevõtte üleminekut või saabuma viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Seega on õige kostja I ja kostja II arusaam, et

§ 5

lg 3 järgi tuleb eristada kohustuse tekkimise aega ja kohustuse täitmise tähtpäeva. 19. Kolleegiumi arvates tekib tervisekahju hüvitamise kohustus

§ 5lg 3 mõttes ajal, mil kahjustatakse töötaja tervist.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tervisekahjustus tekkis pikaajalise töötamise ajal Turba peakorpuses, st selle üle, et kohustus tekkis enne ettevõtte üleminekut kostjatelt I ja II kostjale III. Seega on tuvastatud, et kohustus tekkis enne ettevõtte üleminekut

§ 5lg 3 mõttes.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kas kogu tervisekahju hüvitise täitmise tähtpäev saabus

§ 5

lg 3 mõttes viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut või saabus üksnes selle viie aasta eest makstavate igakuiste maksete täitmise tähtpäev. Alama astme kohtud asusid seisukohale, et kostja I ja kostja II hüvitise maksmise kohustus (s.o täitmise tähtpäev) tekkis viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Seega tuvastasid alama astme kohtud, et hagejale tervisekahjustusest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev saabus viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Kostjad I ja II leiavad, et hagis esitatud nõude täitmise tähtpäev saabus alles pärast viie aasta möödumist Turba peakorpuse üleminekust kostjale III ja seetõttu on nende solidaarvastutus lõppenud. Seega vajab selgitamist, mida tähendas

§ 5lg-s 3 sätestatud �kohustuse täitmise tähtpäev".

1. Kuna hagejale tervisekahju hüvitamise kohustus tekkis enne
2. juulit 2002, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldada asjas enne
3. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohustuse täitmine oli enne
4. juulit 2002 reguleeritud tsiviilkoodeksis. TsK § 173 järgi tuli kohustus täita mh kindlaksmääratud tähtajaks. Kui kohustuse täitmise tähtaeg oli kindlaks määramata või oli kindlaks määratud nõudmise momendiga, oli võlausaldajal TsK § 177 lg 1 järgi õigus nõuda täitmist igal ajal. Samuti oli võlgnikul õigus täita kohustus igal ajal. Nõudmise korral oli võlgnik TsK § 177 lg 2 järgi kohustatud täitma kohustuse seitsme päeva jooksul alates nõude esitamise päevast, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulenenud viivitamatu täitmise kohustust. Kuna praeguses asjas ei tulenenud kahju tekitamise ajal seadusest töötajale tervisekahjustuse põhjustamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise tähtaega ega tähtpäeva, sõltus kolleegiumi arvates sellise kohustuse täitmise tähtpäeva saabumine TsK § 177 järgi sellest, millal kannatanu kahju tekitaja vastu nõude esitas, ja nõude esitamise järel pidi kahju tekitaja hüvitama kahju seitsme päeva jooksul. Kolleegiumi arvates tuleb enne
5. juulit 2002 kehtinud

§ 5lg-t 3 tõlgendada koosmõjus Ts

K §ga 177. Kuna TsK § 177 järgi tuli kahju hüvitamise kohustus täita võlausaldaja nõudmisele järgneva seitsme päeva jooksul, saabus ka selle kohustuse täitmise tähtpäev

§ 5lg 3 mõttes samal ajal.

22. Eeltoodust tulenevalt vastutab ettevõtte üleandja

§ 5

lg 3 järgi enne ettevõtte üleminekut töötajale tekkinud tervisekahju hüvitamise kohustuse eest solidaarselt ettevõtte omandajaga juhul, kui töötaja nõudis enne ettevõtte üleminekut või viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut sellise kahju hüvitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõudis kahju hüvitamist enne viie aasta möödumist ettevõtte üleminekust ning kostja I ka maksis hagejale tervisekahjustusega tekitatud kahju eest hüvitist. Seega vastutavad kostja I ja kostja II hagejale tervisekahju tekitamise eest solidaarselt kostjaga III ning seda ka maksete osas, mida tuleb teha ettevõtte üleminekust viie aasta möödumise järel ning kohtud rahuldasid õigesti hagi solidaarselt ka kostja I ja kostja II vastu. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et tervisekahju hüvitist makstakse üldjuhul perioodiliste maksetega. TsK § 472 järgi hüvitatakse kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju igakuiste maksetena. Viidatud sättest tuleneb hüvitise maksmise viis, st kuidas tuleb hüvitist maksta.

§ 5lg 3 ja Ts

K § 177 mõttes sõltub tervisekahju hüvitamise korral täitmise tähtpäeva saabumine siiski sellest, millal kahju tekitajalt kahju hüvitamist nõuti.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et
2. juulil 2002 jõustunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 182 lg 2 järgi lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused ning VÕS § 183 lg 1 järgi vastutab ettevõtte üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Seega tuleb ka kehtiva õiguse järgi eristada ettevõtte üle andnud isiku vastutuse selgitamiseks kohustuse tekkimist ja selle sissenõutavust. Kohustuse täitmise aja ja sissenõutavuse sätestab VÕS §
3. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse VÕS § 82 lg 3 järgi täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Sama lõike kolmanda lause kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kolleegiumi arvates pole eelnevast tulenevalt, erinevalt TsK §-s 177 sätestatust (vt otsuse p 21) kahju hüvitamise kohustuse sissenõutavuse eelduseks kohtuvälise nõude esitamine. Seega vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt omandajaga VÕS § 183 lg-st 1 tulenevalt ka kehtiva õiguse järgi enne ettevõtte üleandmist kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse hüvitamise kohustuse eest. VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb tervise kahjustamise korral hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena, kui kahju iseloomust tulenevalt ei ole mõistlik hüvitada kahju ühekordselt makstava rahasummaga. VÕS § 183 lg 1 mõttes ei välista nimetatud säte seda, et tervisekahju hüvitis tervikuna muutub sissenõutavaks võlasuhte tekkimisest mõistlikult vajaliku aja möödumisel (VÕS § 82 lg 7 kolmas lause).
4. Kuna hageja esitas hagi enne
5. jaanuari 2006, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne
6. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Hagejale õigusabi korras määratud esindaja palus määrata kassatsiooniastmes esindaja tasuks kassatsioonkaebusega tutvumise ja vastuse koostamise eest 2100 krooni, millele lisandub käibemaks. Enne
7. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 59 järgi anti riigi õigusabi tsiviilkohtumenetluses riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 3, laieneb riigi õigusabi korras määratud advokaadi esindusõigus ka kassatsioonimenetlusele. Riigikohus ei pea vajalikuks RÕS § 17 lg 4 järgi uuesti hinnata riigi õigusabi andmise tingimusi (vt Riigikohtu
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08, p 23). Seega tuleb hageja esindaja taotlus rahuldada ning riigi õigusabi tasu kulud tuleb RÕS § 23 lg 1 ja justiitsministri
10. jaanuari
11. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata. Korra § 12 lg-te 1 ja 2 järgi on esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise ja menetluses osalemise eest 210 krooni iga poole tunni kohta. Hagejat esindanud vandeadvokaat on arvestanud tasu 10 pooltunni, st 5 tunni eest. Kolleegiumi arvates on ajakulu korra § 12 lg 5 mõttes põhjendatud. Taotluse ja korra § 1 lg 2 järgi lisandub väljamõistetavale tasule käibemaks 18%. Kokkuvõttes määrab kolleegium RÕS § 23 lg 1 järgi riigieelarvest väljamakstavaks tasuks hagejale osutatud riigi õigusabi eest 2478 krooni IMG Advokaadibüroo OÜ kasuks. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi välja Eesti Advokatuur. Kui isikule, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, mõistab kohus enne
12. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 61 lg 2 järgi teiselt poolelt välja riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse. Kuna kostja III maakohtu ega ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud, tuleb hageja kassatsiooniastme riigi õigusabi kulu mõista riigituludesse võrdsetes osades kostjatelt I ja II.
13. Kostja III palub kostjalt I ja kostjalt II mõista tema kasuks välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 21 150 krooni ilma käibemaksuta. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda kostja menetluskulusid teiselt kostjalt välja mõista. Praegusel juhul rahuldati hageja hagi kõigi kolme kostja suhtes.
14. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu