Obsah (11)

§ 422§ 413§ 663§ 416§ 235§ 218§ 691§ 417§ 352§ 345§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) §-s 422 sätestatud mõjuvat põhjust menetlustoimingu tegemata jätmiseks. Kostja on küll viidanud, et on trauma tagajärjel haigestunud, kuid ei ole esitanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et ta ei saanud istungile tulla. Taotlusele lisatud tõendi kohaselt on kostjale soovitatud lamamisreþiimi, kuid ei ole öeldud, et see oleks tingimata vajalik. Tõendi kohaselt tuleb traumast tervenemist kontrollida polikliinikus, see aga tähendab, et ka sinna tuleb kostjal minna. Tervishoiuteenuse osutaja ei ole võtnud seisukohta, et kostja ei saa kohtusse tulla.

§ 422lg-s 2 sätestatud vormikohast tõendit ei ole esitatud.

Taotlus tuli kohtule esitada esimesel võimalusel (I kd, tl 86).

1. Harju Maakohus rahuldas
2. mai
3. a tagaseljaotsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 500 000 krooni ja märkis resolutsioonis, et tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Tagaseljaotsuse kohaselt on hagi hagiavalduses märgitud asjaoludega ja ulatuses õiguslikult põhjendatud ja puuduvad

§ 413lg-s 3 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

1. Kostja esitas
2. juunil 2008 kaja, milles palus tsiviilasja menetluse taastada. Taotluse kohaselt viibis kostja
3. aprillil ja
4. aprillil 2008 traumaga Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas, kus diagnoositi spordijärgne seljatrauma, mille kohta on kostja kohtule tõendi esitanud. Esitatud arstitõend ei vasta küll vormilt tõendile, mis on kehtestatud sotsiaalministri
5. juuni
6. a määrusega nr 85, kuid tõendis oli arst piisavalt ja selgelt näidanud kostja tervisliku seisundi. Tõendist nähtus mõjuv põhjus kohtuistungile ilmumata jätmiseks. Sattudes traumaga erakorralise meditsiini osakonda ning olles liikumisvõimetu, ei saanud kostja külastada perearsti. Perearst on tõendi menetlustoimingule väljakutsutud isiku haigestumise kohta väljastanud
7. juunil
8. Teises tsiviilasjas on kohus sama tõendit aktsepteerinud. Taotlusele lisas kostja uute tõenditena perearsti väljastatud tõendi nr 41,
9. aprillil 2008 tehtud uuringu vastuse ja
10. juuni
11. a kuupäeva kandva uuringuvastuse.
13. juunil 2008 esitas maakohus tervishoiuametile taotluse järelevalve tegemiseks kostjale perearsti poolt tõendi nr 41 väljaandmise seaduslikkuse üle. Tervishoiuameti vastuse kohaselt selgus kontrolli tulemusena, et tõend nr 41 on välja antud ebapiisavate objektiivsete uuringute ja ühepoolsete kallutatud ütluste alusel ning üle hinnates traumast tingitud seisundi raskust. Haige oli võimeline osalema kohtumenetluses.
14. Harju Maakohus jättis
15. juuni
16. a määrusega kaja rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata. Kostja põhjendused kohtuistungile ilmumata jätmise kohta ei ole piisavalt mõjuvad. Oluline põhjus kohtuistungile ilmumata jätmiseks on selline, mis oli toimingu tegemise takistuseks. See, et kostja esitas vormikohase tõendi, ei tähenda veel, et kostjal oli kohtuistungile ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. Kostja esitas kohtule enne kohtuistungit kirurg S. Udalovi tõendi, kus on kostjale soovitatud lamada. Seal ei ole öeldud, et soovitatud reþiim oleks vältimatult vajalik. Selles tõendis on ka märgitud, et järelkontrolli teha polikliinikus, s.t kohas, kuhu kostja pidi ise omal jõul minema. Hiljem on kostja esitanud kohtule haigestumise kohta tõendi, mille on välja andnud perearst Pille Ööpik, ning uuringute vastused. Kohus tegi järelepärimise tervishoiuametile, tuvastamaks, kas perearst on täitnud avalik-õiguslikke ülesandeid nõuetekohaselt ja kaasaegse arstiteaduse standarditele vastavalt, samuti, milliste meetoditega arst asjaolud tuvastas ja kas ta tegi seda isiklikult, vahetule kogemusele toetudes pinnalt ning kas arst täitis seejuures kohasel viisil dokumenteerimiskohustust. Samuti palus kohus tervishoiuametilt hinnangut, kas tõendis nr 41 antud hinnang, mille kohaselt kostja ilmumine
17. aprilli
18. a kohtuistungile oli välistatud, on õige ja põhjendatud. Tervishoiumeti järelevalve osakond on kohtule vastanud, et perearst P. Ööpik ei ole lisauuringuid teinud ning tema väljastatud kohtumenetlusele ilmumata jätmise tõend on välja antud ebapiisavate objektiivsete uuringute ja ühepoolsete kallutatud ütluste alusel ning ülehinnates traumast tingitud seisundi raskust, s.t haige oli võimeline osalema kohtumenetluses. Kostja esitatud tõendid ja väited on üksnes ühed paljudest asjaoludest, mille alusel kohus kaja rahuldamise aluseid hindab. Kaja rahuldamise alus on sätestatud

§ 422

lg-s 2, mille kohaselt peab kohus kontrollima menetlustoimingu tegemata jätmise seadusliku aluse olemasolu või selle puudumist kõikide asjas kogutud tõendite ja asjaolude alusel, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Maakohus arvestas kaja lahendamisel nii kostja esitatud tõendeid ja nendes sisalduvat informatsiooni kui ka perearsti välja antud tõendi kohta järelevalveõigusliku organi poolt järelevalvemenetluse käigus kogutud andmeid ja antud hinnanguid. Kostja esitatud tõendid ei anna alust väita, et kostjal esines kohtuistungile ilmumata jäämiseks seaduslik alus. Teistsugusele seisukohale ei saa asuda ka kostja esitatud väidete tõttu. Ka hagejal on konstitutsiooniline põhiõigus kiirele ja efektiivsele kohtumenetlusele, mida kohus peab kostja seaduslikke õigusi arvestades järgima. 7. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu määruse tühistada. Kostjal oli mõjuv põhjus kohtuistungile ilmumata jätmiseks

§ 422lg 1 tähenduses.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas kaebuse

§ 663lg 5 kohaselt Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. septembri
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kostja määruskaebuses tuginenud väitele, et tal oli kohtuistungilt puudumiseks mõjuv põhjus, millest ta oli kohtule õigel ajal teatanud. Põhjendatud on maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja ei ole piisavalt tõendanud, et ta ei saanud kohtuistungile ilmuda ootamatu raske haigestumise tõttu (

§ 422lg 1).

Oma kajas esitatud väidet, nagu oleks ta trauma tõttu viibinud Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas nii

1. aprillil kui
2. aprillil 2008 (I kd, tl 97), veel enam, nagu oleks ta sinna traumaga liikumisvõimetuna sattunud, ei ole kostja tõendanud, sest selle osakonna külastamise kohta
3. aprillil ei ole tõendeid esitatud. Kostja ei ole esitanud patsiendikaarti
4. aprillil 2008 toimunud ülevaatuse kohta erakorralise meditsiini osakonnas, veel enam, sinna liikumisvõimetuna sattumise kohta. Kirurg S. Udalovi
5. aprilli
6. a tõendist nähtub ühemõtteliselt üksnes see, et sel päeval pöördus kostja AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Tõendis on fakti järel, et kostja pöördus EMO-sse, mõttekriips ja pärast seda, et
7. aprillil oli pöördujal seljatrauma. Seega järeldub tõendi sisust, et pöörduja tõi pöördumise põhjusena esile seljatrauma. Seega on asjaolu, et
8. aprillil oli kostjal seljatrauma, tõendisse märgitud kostja enda selgituste kohaselt. Uuringu vastusest (I kd, tl 101-102) nähtub, et sama kirurg on saatnud kostja
9. aprillil sonograafilisele uuringule, ja kuigi vastuse järelduse lahter on tühi, nähtub vastuse kirjeldusest, et kõik kostjal uuritud siseorganid olid haiguslike muutusteta. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et objektiivselt oleks tal mingi uuringu tulemusena avastatud traumast põhjustatud või muid haiguslikke muudatusi. Niisuguseid andmeid ei sisalda ka tl-l 91 asuv tõend. Esitatud on küll veel üks dokument, eeldatavalt
10. aprillil 2008 määratud uuringu - ilmselt vereanalüüsi - tulemustega (I kd, tl 104), mis sisaldab üksnes arvväärtusi ilma kommentaarideta ja mis dokumendi ülanurgas oleva kuupäeva kohaselt on saadud
11. juunil
12. Kostja ei ole aga selgitanud, mida ta selle tõendiga tõendada soovib. Teistes dokumentides ei ole sellele tõendile mingeid viiteid ja seetõttu ei saa selle põhjal teha järeldusi kostja terviseseisundi kohta vaidlusaluse kohtuistungi toimumise ajal. Asjaolust, et erakorralise meditsiini osakonna kirurg on soovitanud kostjale tema subjektiivseid kaebusi arvestades lamamisreþiimi ja valuvaigistit, ei saa järeldada, nagu oleks kostja olnud liikumisvõimetu ja nagu oleks tegemist olnud ootamatu haigestumisega, mille tõttu kostja ei saanud kohtusse ilmuda. Töövõimetuse kohta tõendil märget ei ole. Õige on maakohtu järeldus, et soovitusest lamada ei saa iseenesest järeldada patsiendi liikumisvõimetust ja voodireþiimi vältimatust. Ka võimaliku ravi pikkuse on kirurg märkinud tõendile ligikaudselt. Töövõimetust tõendavat dokumenti kostjale ei väljastatud ja kirurg S. Udalovi antud tõendist ei nähtu, et arst oleks andnud hinnangu kostja võimele kohtuistungil osaleda. Kostja ei ole esile toonud, miks ei andnud teda läbi vaadanud kirurg talle kohtule esitamiseks

§ 422lg 2 kohast tõendit, kui kostja seisund kohtuistungil osaleda ei võimaldanud.

Eeldavalt kostja kirurgilt niisugust tõendit ei taotlenud, sel juhul aga puudus arstil vajadus hinnata seda, kas kostja on võimeline kohtuistungil osalema. Seetõttu ei tõenda ülalnimetatud tõend, et kostja ei saanud terviseseisundi tõttu osaleda

1. aprilli
2. a kohtuistungil. Mis puudutab kostja liikumisvõimetust, siis on kostja selle kohta esitatud väited vastuolulised, ka on vastuolud kostja väidete ja esitatud tõendite vahel. Nii kinnitas kostja kajas, et sattus traumaga liikumisvõimetuna erakorralise meditsiini osakonda ega saanud samal ajal külastada perearsti, kuid registreeris trauma perearsti juures ning perearst koostas
3. aprillil 2008 tõendi, mis on kostjale väljastatud
4. juunil 2008 (I kd, tl 97). Arvestades, et kohtuistungilt puudumist põhjendas kostja oma liikumisvõimetusega, mis olevat kestnud ka
5. aprillil, ja väidet, et ta sellises seisundis perearsti külastada ei saanud, aga samuti, et ta perearsti väidetavalt
6. aprillil koostatud tõendi nr 41 sai kätte alles
7. juunil, on ilmne, et kostja kajas esitatud kirjeldusse perearsti külastamine
8. aprillil 2008 ei sobi. Perearsti koostatud tõendis nr 41 (I kd, tl 100) on märgitud aga, et
9. aprillil 2008 käis kostja ambulatoorsel vastuvõtul. Ka tervishoiuameti järelevalve osakonna kirja kohaselt on tervisetõend välja antud
10. aprilli
11. a ambulatoorsel vastuvõtul tuvastatud haige tervisliku seisundi kohta (I kd, tl 110). Kohtule
12. juunil 2008 tervishoiuameti poolt järelevalve korras tuvastatu kohta esitatud avalduses kinnitas kostja erinevalt varasemast, et kuigi tema liikumine oli piiratud, osales ta
13. aprillil 2008 vormikohase tõendi koostamisel (I kd, tl 124). Kostja selle väite kohaselt käis ta sel päeval perearsti vastuvõtul, kus perearst ta läbi vaatas (I kd, tl 125). Kuna kostja ei saanud ühel ajal käia perearsti vastuvõtul ja seal mitte käia, on tegemist ilmse vastuoluga kostja enda poolt menetluse eri staadiumides antud selgitustes. Sellist vastuolu enda väidetes ei ole kostja kuidagi selgitanud ning vastuolu annab alust kahelda kostja väidete õigsuses. Maakohus on põhjendatult leidnud, et perearsti
14. juunil 2008 väljastatud tõend nr 41 ei ole usaldusväärne tõend. Nii on eespool juba käsitletud vastuolu tõendile ambulatoorse vastuvõtu toimumise kohta märgitud andmete ja kostja kajas esitatud selgituste vahel. Tõend väljastati kostjale
15. juunil, kostja ei ole aga selgitanud, mis takistas talle
16. aprillil tõendit väljastamast, kui tõend just sel päeval koostati, nagu kostja on väitnud, ja kui kostja ka tegelikult arsti vastuvõtul käis, nagu ta
17. juuni avalduses on kinnitanud. Arvestades eespool kirjeldatud vastuolusid, on tõenäoline, et perearsti ambulatoorsel vastuvõtul
18. aprillil kostja siiski ei käinud ja tõendile selle kohta märgitud andmed ei ole õiged. Lisaks sellele on tõendile märgitud ka, nagu oleks kostja
19. aprilli 2008 veetnud haiglas, ometi ei ole sel päeval haiglas viibimise kohta esitatud objektiivseid andmeid. Niisugused andmed oleksid võinud nähtuda haigla väljastatud dokumendist. Kostja ei ole haiglas viibimist isegi väitnud. Tõendil olevas haiguse kirjelduses on perearst märkinud, nagu oleks kostjal sporditrauma tagajärjel selgroo- ja peaajupõrutus. Kostja ise ei ole väitnud, et väidetavalt saadud traumal olnuks sellised tagajärjed. Eespool toodust nähtub, et perearsti koostatud tõendile märgitud andmed ei ole kooskõlas kostja poolt oma terviseseisundi kohta väidetuga ja juba see tekitab kahtlust tõendi usaldusväärsuses. Tõendi ebausaldusväärsust kinnitavad ka tõendi väljaandmise üle tehtud järelevalve käigus ilmnenud asjaolud. Tervishoiuameti kinnituse kohaselt ei teinud perearst tõendi nr 41 väljaandmiseks lisauuringuid. Ameti hinnangu kohaselt on perearst andnud kostjale tõendi välja ebapiisavate objektiivsete uuringute ja ühepoolsete kallutatud ütluste alusel ning üle hinnates traumast tingitud seisundi raskust (I kd, tl 110). Tervishoiuameti hinnangul oli haige võimeline osalema kohtumenetluses. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, nagu oleks kohus pidanud andma kaja esitajale tähtaja haiguse põhistamiseks lisatõendite esitamiseks, sest niisugune väide ei põhine seadusel.

§ 416

lg 1 p-s 3 sätestatu kohaselt pidi kajas muu hulgas sisalduma asjaolu, mis takistas kaja esitajal kohtuistungile ilmumast ja sellest teatamast, ning selle põhistus.

§ 235

kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Viidatud sätte mõtte kohaselt seisneb põhistamine seega kohtu lihtsustatud veenmises, kusjuures väite põhistatuks lugemiseks peab väide esitatu põhjal olema piisavalt tõenäoline.

§ 416

lg 1 p 3 kohaselt tuli kohut veenda kajas esitatud põhjenduse ja koos sellega esitatud tõendite ning muude tõendamisvahenditega. Ringkonnakohus jagas eespool toodud põhjendusel maakohtu seisukohta, mille kohaselt kostja ei ole kajas esiletoodud asjaolusid usutavaks teinud. Pealegi ei ole määruskaebuse esitaja ka koos määruskaebusega esitanud mingeid uusi tõendeid või tõendamisvahendeid, mida maakohtule ei oleks esitatud ja mis muudaks kajas väidetud kohtuistungil osalemist takistava asjaolu esinemise piisavalt tõenäoliseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasi edasiseks menetlemiseks Harju Maakohtule. Määruskaebuse kohaselt jättis kostja kohtuistungile ilmumata mõjuval põhjusel. Maakohus ei võinud

§ 413

lg 3 p 2 kohaselt tagaseljaotsust teha, kuna kostja oli teatanud mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja põhistas seda. Tervishoiuameti kiri on paljasõnaline ja motiveerimata. Kohus rikkus kostja õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. 10. Hageja ei ole määruskaebusele

§ 218lg 3 esimese lause nõudeid järgides vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks, mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel muutmata.

12. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus ületanud diskretsiooni piire, kui jagas maakohtu seisukohta, mille järgi ei ole kostja kajas esitatud seisukohti kohtuistungile mõjuval põhjusel ilmumata jätmise kohta põhistanud, s.o usutavaks teinud. Ringkonnakohtu määruses on põhjalikult analüüsitud kõiki kostja esitatud seisukohti ja tõendeid ning välja toodud mitmeid põhjuseid, miks kostja seisukohti ei saa pidada usutavateks

§ 417lg 2 ja § 235 tähenduses.

Seetõttu puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

1. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu alates
2. jaanuarist 2009 kehtivale

§ 352

lgle 6, mille kohaselt lahendab kohus kohtuistungi või muu menetlustoimingu edasilükkamise taotluse viivitamata ja võimaluse korral enne kohtuistungit või muu menetlustoimingu tegemist ning teavitab sellest viivitamata menetlusosalisi. Samasugune põhimõte tagaseljaotsuse tegemise korral tulenes kolleegiumi arvates ka enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

§ 413lg 3 p-st 2 ja §-st 2.

Siiski ei saaks seda kohaldada praegusel juhul, sest

§ 345

järgi peab kohtuistungile kutsutud menetlusosaline kohtule õigel ajal teatama, kui ta ei saa kohtusse ilmuda. Kolleegiumi arvates tähendab

§ 345

kohaselt mõiste õigel ajal menetlusosalise kohustust teatada kohtusse ilmumise takistatusest esimesel võimalusel. Kui menetlusosaline ei teata kohtusse ilmumise takistatusest õigel ajal, ei saa kohtult eeldada, et kohus lahendab taotluse enne kohtuistungit. Praegusel juhul nähtub toimikust (I kd, tl 90), et kostja taotlus istungi edasilükkamiseks saabus kohtusse samal päeval, mil pidi toimuma kohtuistung (

1. aprillil 2008, teisipäev). Samas on kostjale kirurg S. Udalovi tõend soovitusliku lamamisreþiimi kohta väljastatud
2. aprillil 2008 (reede) ja väidetavalt käis kostja erakorralise meditsiini osakonnas
3. aprillil
4. Seega pidi kostja arvestama võimalusega, et kohus ei pruugi jõuda lahendada tema taotlust ega talle sellest teatada enne kohtuistungi toimumist. Kolleegium leiab täiendavalt, et sellistel juhtudel, mil menetlusosaline peab arvestama võimalusega, et kohus ei jõua tema taotlust enne istungit lahendada, tuleb menetlusosalisel aktiivselt taotluse lahendamisele kaasa aidata, juhtides kohtu tähelepanu (nt telefonikõnega) taotluse hilisele saabumisele.
5. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium kostja kanda. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik