RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esind

) § 271 järgi üürilepinguks (edaspidi üürileping), tähtajaga 30 aastat. Üürilepingu objektiks oli Tallinnas Pärnu mnt 10/Suur-Karja 23, Väike-Karja 10/12 ja Müürivahe 22 asuv maatükk, mis hiljem kinnistati (edaspidi kinnistu). Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a korraldusega andis Eesti Vabariik kinnistu kostja II omandisse.
3. juunil 2002 müüs kostja II kinnistu kostjale I ja sõlmis asjaõigusliku kokkuleppe kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kostjale I. Kostja I teavitas
4. juulil 2002 hagejat üürilepingu lõpetamisest.
5. oktoobril 2002 kanti kostja I kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Kuna kostja I sai üürileandjaks
6. oktoobril 2002, on üürilepingu ülesütlemine enne seda kuupäeva seadusvastane. Hagejal oli üürilepingu p 4.3 kohaselt õigus anda üüritud vara iseseisvalt allüürile. Kostja I tegevuse tagajärjel lahkusid osad hageja allüürnikud ja ülejäänud lõpetasid hagejale üüri maksmise. Ajavahemikul
7. oktoobrist kuni
8. detsembrini 2002 jäi hagejal saamata üüritulu 1 599 847 krooni 17 senti. Hageja on
9. aasta majandustegevuse aruandes deklareerinud kogu kahju suuruseks 2 145 485 krooni 35 senti, millest tuleb maha arvata hageja üürikohustus 545 638 krooni 18 senti. Ajavahemikul
10. jaanuarist 2003 kuni
11. jaanuarini 2004 jäi hagejal saamata üüritulu 8 723 331 krooni. Seega jäi hagejal saamata üüritulu kokku 10 323 178 krooni 20 senti.
12. Kostja I ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et kuna kinnistu müügileping kostjaga II sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist, tuleb asjas kohaldada enne
13. juulit 2002 kehtinud rendiseadust. Müügilepingu p 2.2 järgi läks lepingu eseme kaudne valdus kostjalt II kui müüjalt üle kostjale I kui ostjale müügilepingu allakirjutamise hetkest. Õigus müügilepingu esemest saadavatele viljadele läks müügilepingu p 2.4 järgi kostjale I üle
14. juulist
15. Kostjal I oli tiitlipärase valdajana õigus enne tema kandmist kinnistusraamatusse lõpetada üürilepingud, sh hagejaga sõlmitud üürileping. Hageja väidetava kahju arvestus on ebaselge. Hageja allüürnikel puudus kohustus tasuda halduskulusid.
16. Kostja II ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt sätestas kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud rendiseaduse (RenS) § 20 lg 1 rendilepingu kehtima jäämise renditud objekti omaniku vahetuse korral. Ükski kinnistu võõrandamise ajal kehtinud seadus ei näinud ette rendilepingu eseme võõrandaja solidaarvastutust rendilepingu objekti omandajaga rendilepingu täitmise eest. Üürilepingu ülesütlemise avalduse esitamine, isegi kui see oli õigusvastane, ei ole käsitatav üürilepingust tuleneva kohustuse rikkumisena. Hageja väidetava kahju arvestus on ebaselge, arvestatud ei ole hageja kulutusi.
17. Harju Maakohus jättis
18. septembri
19. a otsusega hagi rahuldamata kostja II vastu ning rahuldas hagi kostja I vastu. Maakohus tuvastas, et kostja I ei täitnud ajavahemikul
20. oktoobrist 2002 kuni
21. jaanuarini 2004 üürilepingut. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja üürilepingu täitmata jätmisega tekitatud kahju eest hüvitise 10 323 178 krooni 20 senti. Lisaks mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja kohtukulud 453 886 krooni 38 senti ning hagejalt kostja II kasuks õigusabikulud 80 948 krooni. Tuginedes Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, leidis maakohus, et üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused ei läinud kostjale I üle enne kinnistu omandiõiguse üleminekut. Kuna kostja I ei olnud üürileandja, ei ole tema poolt üürilepingu ülesütlemisel õiguslikku tähendust. Alates
22. juulist 2002 tegi kostja I hagejale takistusi üürilepingutest tulenevate hageja õiguste teostamisel.
23. augustil 2002 esitas kostja I allüürnikele ruumide kasutamise arveid, misjärel teatasid mitmed allüürnikud hagejale allüürilepingute lõpetamise soovist ning keeldusid hagejale arvete tasumisest. Tõendatud on, et alates
24. oktoobrist 2002 ei täitnud kostja I üürilepingust tulenevaid kohustusi. Kuna hagejal oli õigus kinnisasja vallata üürilepingu alusel, rikkus kostja I hageja seaduslikku valdust kinnisasjale. Kostja I rikkus hagiavalduses kirjeldatud tegevusega hageja valdust ning tekitas sellega hagejale varalise kahju. Kostja I peab hageja seadusliku valduse rikkumise tõttu

§ 127

lg 1 järgi tagama kahju hüvitamisega olukorra, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui hageja oleks saanud valduse rikkumise aja jooksul kinnisasja segamatult vallata ja kasutada. Kostja I tegevuse tõttu ei saanud hageja kasutada kinnistut ja üürilepingust tulenevaid õigusi ega täita kohustusi. Üürilepingu p 4.5 kohaselt oli hagejal õigus valdusest teenitavale kasule ehk allüürile, üürilepingu alusel oli tal õigus kinnisasja vallata. Hageja kahjuks on saamata jäänud üür. Tõendatud on hageja saamata jäänud tulu ajavahemiku

1. oktoobrist
2. detsembrini 2002 eest 1 599 847 krooni 17 senti. Ajavahemikul
3. jaanuarist 2003 kuni
4. jaanuarini 2004 tekkinud kahju 8 723 331 krooni 3 senti on arvestatud, tuginedes kostjalt I saadud üüri andmetele. Allüürilepingute sõlmimine on tõendatud lepingutega. Tähtsust ei ole sellel, et allüürnikud ise lõpetasid allüürilepingud, sest lepingud lõpetati kostja I tegevuse tõttu. Põhjendatud ei ole kostja I väide, et hageja ei ole kahjuhüvitisest maha arvanud üüriobjektiga seotud kulusid.

§ 127

lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kostjad ei ole esile toonud, millised kulutused tulnuks hagis nõutud summast maha arvata lisaks üürile. Hageja kahjuhüvitise arvestus põhineb kirjalikel tõenditel, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista hageja nõutud 10 323 178 krooni 20 senti. Kostja II vastu esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Enne

1. juulit 2002 kehtinud RenS § 20 lg 1 sätestas rendilepingu kehtima jäämise renditud objekti omaniku vahetuse korral, kuid ükski seadus ei näinud ette, et lepingueseme võõrandmise korral vastutab võõrandaja lepingu täitmise eest lepingueseme omandajaga solidaarselt.
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja II vastu, ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi kostja II vastu. Hageja palus jätta menetluskulud kostja II kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et üürisuhet reguleerib võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 12 lg 1, ning kohaldas selle asemel ebaõigesti

RS § 11.

§ 291lg 4 järgi ei ole oluline, millal sõlmiti kohustustehing.

Oluline on, millal läksid omandajale üle üürileandja õigused ja kohustused. Kuna kostjad tegid kohustustehingu selliselt, et üürileandja õigused ja kohustused läheksid üle kostjale I võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, tuleb nende omavahelise vastutuse hajutamist lugeda solidaarvastutuseks. 6. Kostja II esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Ta leidis, et maakohus ei analüüsinud kostjate vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis osutasid sellele, et hagejal ei jäänud saamata tulu. Hageja ei tõendanud, et ta sai kinnistu majandamisest tulu enne kinnistu valduse kaotust. Hageja väidetavast saamata jäänud tulust tuleb säästetud kuluna maha arvata investeerimiskohustuse jääk. Hageja ei saa oma nõuet rajada allüürilepingutele, mida ta ise ei sõlminud ning mille sõlmimiseks ta ei teinud ettevalmistusi. Maakohus ei hinnanud hageja esitatud allüürilepinguid, kuigi kostja II koostas ja esitas kohtule nende analüüsi, millest nähtus mitme allüürilepingu lõppemine enne väidetava saamata jäänud tulu tekkimise perioodi lõppu. Maakohus kohaldas valesti

§ 127lg-t 6, sest selle sätte kohaldamise eelduseid ei esine.

Kuna maakohtu otsuses ei ole kohtu järeldust, et kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, siis ei saa hüvitist määrata

§ 127lg 6 alusel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. mai
3. a otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja kahjuhüvitise 10 323 178 krooni 20 senti ning esimeses kohtuastmes kantud kohtukulud 453 886 krooni 38 senti. Lisaks mõistis ringkonnakohus kostjalt II hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud kohtukulud 162 750 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldas maakohus õigesti hagi kostja I vastu. Selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas tühistada maakohtu otsust. Ringkonnakohus nõustus hagi rahuldamise osas maakohtu põhjendustega ja ei korranud neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Maakohus kohaldas valesti

RS § 11 ja sellest tulenevalt jättis kohaldamata

§ 291lg 4.

Üürisuhtele kui kestvussuhtele kohaldub erisättena

RS § 12 lg 1, mille kohaselt enne

1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Seega ei kohaldu praeguses asjas

RS § 11.

§ 291

lg 4 sätestab, et kui uus üürileandja rikub üürilepingust tulenevat kohustust, vastutab eelmine üürileandja kolme aasta jooksul, alates üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekust, kohustuse rikkumisega üürnikule tekitatud kahju eest nagu käendaja. Seega on selles sättes nimetatud täiendava vastutuse tekkimine seotud üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekuga. Vastutuse tekkimiseks on oluline, millal läksid kostjale I üle üürileandja õigused ja kohustused. Hageja ja kostja I vahelises vaidluses asus Riigikohus

1. oktoobri 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1123-05 seisukohale, et renditud kinnistu müümisel lähevad rendileandja õigused ja kohustused üle uuele omanikule alates hetkest, millal kinnistusraamatusse tehakse kanne uue omaniku kohta. Kuna alates
2. juulist 2002 kohaldatakse rendilepingule võlaõigusseaduse sätteid, siis tuleb rendileandja õiguste ja kohustuste üleminekul
3. oktoobril 2002 sellest üleminekust tekkivale vastutusele kohaldada ka

§ 291lg-t 4.

Kohustuse rikkumise korral vastutavad

§ 145

lg-te 1 ja 2 kohaselt põhivõlgnik ja käendaja üldjuhul võlausaldaja ees solidaarselt ning käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Seega tuleb üürilepingu rikkumisega tekitatud kahju eest mõista välja hüvitis kostjatelt solidaarselt. Vastuseks kostja II vastuapellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus luges põhjendatult hageja kahjuks saamata jäänud allüüritasud, millest on maha arvatud hageja enda üürikohustus. Kostja II ei ole maakohtu seisukohti millegagi ümber lükanud, vaid on paljasõnaliselt väitnud, et hageja ei saanud ka enne üürilepingu rikkumist üüriobjektilt mingit tulu. Hageja sai varem tulu. See on tõendatud jõustunud kohtulahendiga, millega mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja ajavahemikul

1. augustist kuni
2. oktoobrini 2002 saamata jäänud rendimaksetest tekkinud kahju. Maakohus on vastanud kostja II väitele, mille kohaselt ei saa hageja oma kahjuhüvitisnõuet rajada allüürilepingutele, mida ta ise ei ole sõlminud ning mille sõlmimiseks ei ole ta teinud ettevalmistusi. Kostja II ei ole esimese astme kohtus ümber lükanud hageja väiteid selle kohta, et kõik kinnistu haldamise kulud kanti allüürnikelt saadud tasude (lisaks üürile saadud soojusenergia, elektri, vee, kanalisatsiooni, prügiveo, valve ning muude tasude) arvel. Kuna üürilepingu rikkumise ajaks oli hageja täitnud suurema osa üürilepingus sätestatud investeerimiskohustusest, kuid suurem osa üürilepingu tähtajast jäi tal kasutamata, ei ole hageja midagi säästnud investeerimiskohustuse äralangemise tõttu. Maakohus ei kohaldanud ebaõigesti

§ 127

lg-t 6, vaid viitas nimetatud sättele seetõttu, et hageja kahjuks oli saamata jäänud tulu, mille suurust ei saa täpselt kindlaks teha. Samas ei määranud maakohus kahju suurust siseveendumuse kohaselt umbkaudselt, vaid hageja esitatud tõendite alusel prognoositava saamata jäänud tulu suuruses, eeldades, et allüürisuhted oleksid kestnud hageja nimetatud ajavahemiku lõpuni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja II arvates kohaldas ringkonnakohus valesti

§ 291

lg-t 4 ja

RS § 12 lg-t 1. Need sätted ei kohaldu praeguses asjas, sest kuna üüriese võõrandati enne võlaõigusseaduse jõustumist, kohalduvad asjas

RS § 11 ja

RS § 12 lg 2 teine lause.

§ 291

lg-s 4 sätestatud käenduskohustus tekib kinnisasja võõrandamislepingu sõlmimisega ning sellest tuleneva vastutuse kehtivuse aeg on kolm aastat alates üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekust. Kinnisasja võõrandamise lepinguga võtab müüja kohustuse kanda kinnisasja omandiõigus üle müüjale ning kui kinnisasi on koormatud üürilepinguga, tuleneb samast lepingust ja

§ 291

lg-st 4 müüja kohustus vastutada üürniku ees solidaarselt kinnistu omandajaga viimase poolt toime pandud üürilepingu rikkumise eest.

§ 291

lg 4 sätestab ajavahemiku, mille kestel vastutab eelmine üürileandja käendajana uue üürileandja toimepandud rikkumiste eest.

§ 291lg 4 ei sätesta hetke, millal selline vastutus tekib.

Kuna käendus ei ole kestvusleping, ei kohaldu asjas

RS § 12 lg 1 ning kuna võlasuhe tekkis kinnistu müügilepingu sõlmimise hetkel, oleks ringkonnakohus pidanud kohaldama

RS § 11 järgi enne

1. juulit 2002 kehtinud seadust. Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, jättes vastamata kostja II vastuväidetele selle kohta, et hagejal ei ole tekkinud kahju ning et kahju suurus on tõendamata. Kostja II ei loobunud vastuapellatsioonimenetluses ühestki maakohtus esitatud väitest. Järelikult pidi ringkonnakohus võtma seisukoha kõigi tema väidete kohta ning hindama kõiki tõendeid, millele tuginedes otsustas ringkonnakohus hagi rahuldada.
2. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud.
3. Kostja I peab kassatsioonkaebust õigeks ega vaidle sellele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Tühistatud osas jätab kolleegium TsMS § 691 p 5 järgi jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja viimase ringkonnakohtus kantud kohtukulud. Hageja ringkonnakohtus kantud kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda ning temalt tuleb välja mõista kostja II ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud õigusabikulud, välja arvatud vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
5. Praeguses asjas on vaidluse all, kas

§ 291

lg 4 kohaldub ka juhtudel, kus üürileandja on kohustustehinguga võtnud endale üürieseme võõrandamise kohustuse ja sõlminud üürieseme omandiõiguse üleandmiseks asjaõigusliku kokkuleppe enne võlaõigusseaduse jõustumist, kuid üürieseme omandiõigus on üle läinud pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et kostja II ja hageja vahel kehtis üürilepinguline suhe kuni kinnistu omandiõiguse üleminekuni kostjale I, s.o kuni kostja I kandmiseni kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna, ja et alates 1. juulist 2002 kehtisid hageja ja kostja II sõlmitud üürilepingu kohta

RS § 12 lg-st 1 tulenevalt võlaõigusseaduse sätted. Kolleegium leiab aga, et need asjaolud ei ole olulised kassatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt.

RS § 11 sätestab, et enne 1. juulit 2002 tekkinud võlasuhtele kohaldatakse enne

RS-i, s.o enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Kuivõrd kostja I ja kostja II vahel tekkis kinnistu võõrandamise võlasuhe enne 1. juulit 2002 ning enne seda kuupäeva ei kehtinud

§ 291

lg-ga 4 sarnast sätet, siis tähendaks selle sätte kohaldamine kostja II suhtes seaduse tagasiulatuvat kohaldamist. Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte järgi on seadus tagasiulatuvalt kohaldatav üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Seadus ei näe ette

§ 291lg 4 tagasiulatuvat kohaldamist.

Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti

RS § 12 lg-t 1, leides, et sellest sättest tuleneb

§ 291

lg 4 tagasiulatuva kohaldamise õigustus, jättes aga arvesse võtmata

RS § 12 lg-s 2 sätestatu.

RS § 12 lg 1 sätestab, et enne

1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut.

RS § 12 lg 2 esimese lause järgi ei välista ega piira

RS § 12 lg 1 lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.

RS § 12 lg 2 teine lause sätestab, et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne

1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kostja II kasutas enne
2. juulit 2002 oma õigust võõrandada kinnistu ja sõlmida asjaõiguslik kokkulepe kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kostjale I ilma, et ta jääks vastutama kostja I kui kinnistu omandaja ja uue üürileandja poolt toimepandavate üürilepingu rikkumiste eest. Nendele tehingutele tuleb

RS § 12 lg 2 teise lause järgi kohaldada varasemat seadust, st et müügilepingu ja asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimise tagajärgedena kehtivad kostja II jaoks üksnes enne 1. juulit 2002 kehtinud seadustes sätestatud tagajärjed. Maakohus jättis hagi kostja II vastu õigesti rahuldamata, sest ükski varasem seadus ei sätestanud rendilepingu eseme võõrandaja solidaarset vastutust rendilepingu eseme omandajaga rendilepingu täitmise eest. Kuivõrd kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse selle tõttu, et tema suhtes ei kohaldu

§ 291

lg 4, siis ei ole asjakohane hinnata kahju tõendatust puudutavaid kassatsioonkaebuse väiteid.

1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus menetles valesti kostja II vastuapellatsioonkaebust. Kolleegium jääb
2. oktoobril
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata. Enne
4. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 643 lg 1 järgi oli kohtul kohustus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kui ilmnes, et apellatsioonkaebus võeti ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti või kui hageja võtab apellatsioonimenetluses hagi tagasi, samuti muul seaduses sätestatud juhul. Sama sätte
5. jaanuarist 2009 kehtiva redaktsiooni kohaselt jätab kohus samuti apellatsioonkaebuse määrusega läbi vaatamata mh juhul, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti. Kooskõlas TsMS § 635 lg-ga 2 kohaldatakse vastuapellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui samast paragrahvist ei tulene teisiti. Kuna kostja II ei vaidlustanud vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni, st ta ei väitnud, et ringkonnakohus tegi ebaõige otsuse, ning esitas vastuapellatsioonkaebuse üksnes maakohtu otsuse põhjenduste peale, pidanuks ringkonnakohtus jätma vastuapellatsioonkaebuse läbi vaatamata.
6. Alates
7. jaanuarist 2009 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 järgi kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne
8. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on tehtud otsus, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama paragrahvi
9. lõike kohaselt muudab kõrgema astme kohus otsuse muutmise või uue otsuse tegemise korral vastavalt kohtukulude jaotust. See põhimõte kehtib kolleegiumi arvates ka juhul, kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse alates
10. jaanuarist
11. a kehtiva TsMS § 691 p 5 järgi. Kuna ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu jääb hageja apellatsioonkaebus rahuldamata, tuleb enne
12. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jätta kostja II ringkonnakohtus kantud kohtukulud täielikult hageja kanda. Sama seaduse § 61 lg 1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest, arvestades sama lõike esimeses punktis sätestatud piirangut, mille järgi õigusabikulusid ei hüvitata üle viie protsendi rahuldatud või rahuldamata jäetud hagi osast. Kostja II esitas ringkonnakohtule taotluse mõista hagejalt välja õigusabikulud 25 665 krooni ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel makstud riigilõivu 1000 krooni. Kuna vastuapellatsioonkaebuse esitamine ei olnud lubatav (vt käesoleva otsuse p 13), siis tuleb riigilõiv 1000 krooni jätta kostja II enda kanda. Seega tuleb hagejalt mõista kostja II kasuks välja ringkonnakohtus kantud õigusabikulud 25 665 krooni. Kostja II esitas Riigikohtule taotluse mõista hagejalt välja kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 21 000 krooni. Kolleegium leiab asja mahukust ja keerukust arvestades, et see taotlus on põhjendatud. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale II tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu