RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-83-08 Otsuse kuupäev 5. veebruar 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

§ 15

lg-st 3 on LS § 741 lg-s 2 kirjeldatud teo toimepanemine karistatav nii tahtlikult (

§ 16

) kui ka ettevaatamatusest (

§ 18

). Seega piisab koosseisu täitmiseks sellest, kui tegu pannakse toime hooletusest (

§ 18lg 3).

1. Maakohus leidis, et kuna A. V. tutvus kohtuvälise menetleja otsusega alles
2. juunil 2008, ei olnud ta
3. juunil 2008 mootorsõidukit juhtides juhtimisõiguse äravõtmisest teadlik. Seetõttu puudus tal nii tahtlus kui ka ettevaatamatus asjaolu suhtes, et temalt on mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud. Seejuures asus maakohus seisukohale, nagu oleks LS § 741 lg 2 järgi võimalik karistada üksnes isikut, kes teab täpselt, et temalt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Kolleegium märgib, et selline nõue saaks kehtida üksnes juhul, kui LS § 741 lg 2 eeldaks toimepanijalt juhtimisõiguse äravõetuse kui koosseisutunnuse osas vähemalt otsest tahtlust. Kuna see aga nii ei ole, on maakohtu kõnealune järeldus väär. LS § 741 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseis on täidetud ka juhul, kui isik mootorsõidukit juhtides üksnes peab võimalikuks, et temalt on juhtimisõigus ära võetud (kaudne tahtlus või kergemeelsus) või isegi ei tea juhtimisõiguse äravõtmisest, ent oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda teadma (hooletus).
4. Kolleegium märgib, et maakohtu tuvastatud asjaoludest võib järeldada, et A. V-l ei olnud juhtimisõiguse äravõetuse suhtes kavatsetust ega otsest tahtlust. Samas ei välista kohtuvälise menetleja
5. aprilli
6. a otsuse sisust mitteteadmise fakt iseenesest võimalust, et A. V-l oli selle koosseisutunnuse suhtes kaudne tahtlus. Maakohtu otsuses puudub aga kaudse tahtluse osas igasugune analüüs. Kohus ei ole sisuliselt hinnanud, kas A. V., kes
7. juunil 2008 mootorsõidukit juhtides teadis nii tema suhtes LS § 7422 lg 2 tunnustel toimunud väärteomenetlusest kui ka selles asjas tehtava kohtuvälise menetleja otsuse avaldamise kuupäeva (
8. mai 2008), pidas võimalikuks ja möönis, et temalt on juhtimisõigus ära võetud.
9. Samas ei piisa A. V. suhtes väärteomenetluse lõpetamiseks järeldusest, et tal puudus juhtimisõiguse äravõtmise suhtes isegi kaudne tahtlus. Sellisel juhul tuleb täiendavalt kontrollida, kas tegu ei ole toime pandud ettevaatamatusest, s.o kergemeelsusest või hooletusest.

§ 18

lg 2 sätestab, et isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Seega tuleb ettevaatamatuse kontrollimisel esmalt lahendada küsimus, kas

1. juunil 2008 mootorsõidukit juhtima asudes ilmutas A. V. piisavat tähelepanelikkust ja kohusetunnet (s.o järgis hoolsuskohustust) veendumaks enda juhtimisõiguse olemasolus.
3. juunil 2008 oli A. V. näol tegemist isikuga, kes teadis, et tema suhtes toimub väärteomenetlus LS § 7422 lg 2 tunnustel. LS § 7422 lg 4 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada sellise väärteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Tulenevalt LS § 28 lg-st 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks, et liikluses osaleja peab tundma liiklusalaste õigusaktide nõudeid (vt ka Riigikohtu üldkogu
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-10- 04 - RT III 2004, 28, 297, p 24). Seega peab juhtimisõiguse saanud isik teadma, et LS § 7422 lg 2 tunnustel toimuva väärteomenetluse tulemina võidakse temalt juhtimisõigus ära võtta. Samuti oli A. V. kätte saanud väärteoprotokolli koopia, milles sisaldus teave selle kohta, et kohtuvälise menetleja otsus on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates
6. maist
7. Järelikult pidi A. V.
8. juunil 2008 teadma ka asjaolu, et suure tõenäosusega on otsus tema väärteoasjas selleks ajaks tehtud ning jõustunud. Ta ei teadnud üksnes otsuse sisu, kuna polnud sellega kohtuvälise menetleja juures tutvunud.
9. VTMS § 70 lg 4 esimene lause sätestab, et kui väärteoasja lahendamine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses, peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates. VTMS § 70 lg 5 näeb ette, et sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul märgitakse menetlusosalisele väärteoprotokolli koopia kätteandmisel väärteoprotokollile ja selle koopiale kuupäev, mil kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav ja menetlusosalised võivad saada lahendi koopiad. VTMS § 114 lg 4 kohaselt arvestatakse kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse peale kaebuse esitamise tähtaega päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Kolleegiumi hinnangul järeldub viidatud sätetest ühemõtteliselt, et kohtuvälise menetleja otsuse teatavakstegemisel eeldatakse menetlusaluse isiku aktiivset rolli, s.o seda, et menetlusalune isik läheks väärteoprotokollis teatavaks tehtud ajal ise kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma. Juhul, kui menetlusalune isik seda ei tee, kannab ta üldjuhul ka riski, mis kaasneb otsuse sisust mitteteadmisega. Kui isik teab, et tema suhtes toimunud väärteomenetluses, mille tulemiks võib olla juhtimisõiguse äravõtmine, on karistusotsuse avaldamise kuupäev vähemalt 15 päeva tagasi möödunud, kuid ta ei ole otsusega kohtuvälise menetleja juures tutvunud, aga juhib vaatamata sellele mootorsõidukit, on isik rikkunud hoolsuskohustust, mis on sellises olukorras nõutav veendumaks oma juhtimisõiguse olemasolus. Hoolsuskohustuse järgimiseks on kirjeldatud olukorras vajalik, et isik tutvuks enne mootorsõiduki juhtimist kohtuvälise menetleja juures tehtud karistusotsusega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus teatud juhtudel oleks võimalik vältida vastutust LS § 741 lg 2 järgi lihtsalt karistusotsusega tutvumata jättes. Selline tulemus oleks aga selges vastuolus nii LS § 741 lg 2 kui ka väärteomenetluse seadustikus kohtuvälise menetleja otsuse teatavakstegemist reguleerivate normide mõtte ja eesmärgiga. Väärteomenetluse seadustik ei näe ette kohtuvälise menetleja kohustust karistusotsus menetlusalusele isikule kätte toimetada.
10. Kui juhtimisõigusest ilma jäetud isik juhib mootorsõidukit, olles hoolsuskohustust rikkudes jätnud veendumata enda juhtimisõiguse olemasolus, vastutab ta LS § 741 lg 2 järgi sõltumata sellest, kas ta pidas juhtimisõiguse äravõtmist võimalikuks, kuid lootis mingil põhjusel, et seda pole juhtunud, või ei teadnud juhtimisõiguse äravõtmisest. Esimesel juhul on tegemist kergemeelsusega (

§ 18

lg 2), teisel juhul aga hooletusega (

§ 18lg 3).

1. Välistades LS § 741 lg-s 2 kirjeldatud väärteo puhul isiku ettevaatamatuse üksnes põhjusel, et isik pole tutvunud temalt juhtimisõiguse ära võtnud karistusotsusega, määratles maakohus sellises olukorras kehtiva hoolsusstandardi liiga madalalt ja kohaldas seega vääralt materiaalõigust.
2. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu vaidlustatud otsus VTMS § 175 p 1 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Seoses kohtuvälise menetleja esindaja Riigikohtu istungil esitatud taotlusega jõustada kohtuvälise menetleja otsus kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et tulenevalt VTMS § 174 p-st 6 ei saa Riigikohus jõustada kohtuvälise menetleja otsust, mis võrreldes kasseeritud maakohtu otsusega raskendab menetlusaluse isiku olukorda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-70-04 - RT III 2004, 27, 292, p 10). Käesoleval juhul tähendaks Riigikohtu otsusega kohtuvälise menetleja otsuse jõustamine A. V. olukorra raskendamist võrreldes Viru Maakohtu menetlust lõpetava otsusega. Seetõttu saadab Riigikohus VTMS § 174 p-st 7 juhindudes väärteoasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul muu hulgas selgitada, kas A. V. pidas
5. juunil 2008 mootorsõidukit juhtides võimalikuks ja möönis (

§ 16lg 4) asjaolu, et temalt on juhtimisõigus selleks ajaks ära võetud.

Juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et A. V-l ei olnud kõnealuse asjaolu suhtes kaudset tahtlust, tuleb edasiselt kontrollida tema vastutust ettevaatamatusest toime pandud väärteo eest, arvestades seejuures käesoleva otsuse punktides 11-15 märgitut. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe