Obsah (5)

§ 691§ 682§ 695§ 696§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Maakohus tuvastas õigesti tasaarvestuse lubatavuse ja käsitles pankrotihalduri kohustuse täitmiseks tehtud kulutustega seonduvat. Jaotusettepanekus jäeti õigesti kajastamata võlausaldaja, kellel ei ole nõuet. Samuti märgiti õigesti, et K. Saarela nõude suurus on 33 776 krooni 35 senti. Pankrotihaldur leidis õigesti, et võlausaldajatele jaotatava raha lõplik summa selgub pankrotimenetluse lõpuks, ning ta ei pidanud kajastama veel jõustumata kohtulahendite tulemusi. Pankrotihalduri koostatud jaotusettepanek vastab PankrS §-s 143 sätestatule ning maakohtul ei olnud alust jätta see kinnitamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Määruskaebuses palub osaühing ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta jaotusettepanek kinnitamata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 171 lg 3 p 2, kui leidis, et pankrotihaldur võis teha tasaarvestuse ning ta ei pidanud seega kajastama osaühingut võlausaldajana jaotusettepanekus. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et võlgniku nõue muutus sissenõutavaks varem, kui võlgnik loovutamisest teada sai. Ringkonnakohus jättis kohaldamata PankrS § 99 lg 3 kui erinormi, mille kohaselt võib loovutamisega saadud nõuet pankrotimenetluses tasaarvestada ainult juhul, kui nõue loovutati ja sellest võlgnikule teatati mitte hiljem kui kolm kuud enne pankroti väljakuulutamist. Ühtlasi võib pankrotiseaduse järgi nõuet tasaarvestada ainult võlausaldaja, mitte pankrotivõlgnik. Kohtud jätsid analüüsimata osaühingu vastuväite, et pankrotimenetluse menetluskulud on põhjendamatult suured. Kohtud leidsid valesti, et jaotusettepaneku koostamisel ei pea kohus halduri tehtud kulutusi kontrollima. PankrS § 143 lg 1 nõuab, et haldur esitaks kohtule jaotusettepaneku raames ka andmed tehtud kulutuste kohta. Kuivõrd kohus kinnitab halduri esitatud jaotusettepaneku määrusega, kinnitab ta sisuliselt ka selles väljatoodud halduri kulutused. Kohus peab jaotusettepanekut sisuliselt kontrollima ning veenduma, et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldaja õigusi. Kuivõrd mitu võlausaldajat leidis, et haldur on teinud liiga suuri ja põhjendamatuid kulutusi, tuli kohtul seega neid kulusid kontrollida.
2. Martin Krupp palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha uue määruse, millega jätta jaotusettepanek kinnitamata. Kohtud asusid ebaõigele seisukohale, et jaotusettepaneku koostamisel ei pea kohus halduri tehtud kulutusi kontrollima. Kohtu kohustus hinnata sisuliselt jaotusettepanekus toodud menetluskulusid tuleneb PankrS § 69 lg-st 1, § 143 lg 1 p-st 3, samuti §-st
3. Jaotusettepanek ei ole pelgalt formaalne jaotiste suhtarvude kindlaksmääramist kinnitav dokument. Ringkonnakohus eksis, kui jättis analüüsimata võlgniku vastuväited kulude ja väljamaksete kohta. Jaotusettepanekus tulnuks kajastada kuluna laen, mille haldur andis MOONLINK OÜ-le (pankrotis). Pankrotiseadus ei näe ette laenu andmist ning sellega on haldur otseselt kahjustanud nii võlgniku kui ka võlausaldaja huve. Jaotusettepanekus ei ole kajastatud menetluskulu 51 592 krooni. See summa mõisteti võlgnikult välja menetluskuluna Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsuse alusel, millega jäeti rahuldamata võlgniku hagi AS Olerex vastu. See massikohustus tulnuks kajastada ka jaotusettepanekus. Jaotusettepanek ei kajasta tegelikke kulutusi ka seetõttu, et pankrotihaldur ei ole selles kajastanud halduri tasu pealt arvestatavaid makse. Kohtud leidsid ekslikult, et osaühingu nõue tuli jätta jaotusettepanekus kajastamata, sest see on tasaarvestatud. Jaotusettepanekus on valesti märgitud võlausaldajaks K. Saarela. Jaotusettepanek ei vasta PankrS § 143 lg 1 p 1 nõuetele, sest see ei kajasta nõuete kaitsmise koosolekul ja hiljem kohtulikult tunnustatud nõudeid.
6. Vastuses osaühingu määruskaebusele ei pidanud pankrotihaldur kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.
7. Vastuses M. Krupi määruskaebusele leidis pankrotihaldur, et kaebuses esitatud väited ei anna alust kohtumääruse tühistamiseks.
8. Vastuses M. Krupi määruskaebusele leidis võlausaldaja K. Saarela, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et OÜ CENTRALE HOLDING määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.

M. Krupi määruskaebus tuleb jätta

§ 682lg 1 alusel läbi vaatamata.

12. Kolleegium käsitleb esmalt M. Krupi õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule.

§ 682lg 1 (alates 1.

jaanuarist 2009. a kehtivas sõnastuses) kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või et kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist.

§ 695järgi kehtib nimetatud säte ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus.

Kolleegium on selgitanud, et tulenevalt

§ 682

lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-152-06, p 11 ja
3. aprilli
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-07, p 6).

§ 696lg 1 (enne 1.

jaanuari 2009. a kehtinud sõnastuses) kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Jaotusettepaneku kinnitamist reguleeriv PankrS § 145 lg 4 sätestab, et määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud, võib võlausaldaja või võlgnik esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

§ 682

lg 1 mõttes ei vasta nõuetele muu hulgas kaebus, mille esitas isik, kellel ei ole selleks õigust. M. Krupi määruskaebusest nähtuvalt on tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past ja määruskaebuse on esitanud ringkonnakohtu määruse peale Martin Krupp. Määruskaebusest ega asja materjalidest ei nähtud, et M. Krupp oleks OÜ Fort Oil pankrotiasjas võlausaldaja. Võlgnik määruskaebust ei ole esitanud. Seega on ringkonnakohtu määruse peale esitanud määruskaebuse isik, kellel ei ole selleks PankrS § 145 lg 4 järgi õigust, ning tema määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotihaldur võis osaühingu nõude tasaarvestada ning ta ei pidanud seega osaühingut kajastama võlausaldajana jaotusettepanekus. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt VÕS § 171 lg 3 p
2. Viidatud sätte järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Määruskaebuse kohaselt leiab osaühing, et ajal, mil võlgniku pankrotihaldur esitas osaühingule nõude tasaarvestamise avalduse, ei olnud talle loovutatud nõue võlgniku vastu muutunud veel sissenõutavaks, sest nõuet tunnustav kohtulahend ei olnud veel jõustunud. See seisukoht ei ole seadusega kooskõlas. VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist. PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Viidatud sätetest tulenevalt saab võlausaldaja pankrotimenetluses üldjuhul esitada vaid nõudeid, mis olid juba enne äriühingu pankroti väljakuulutamist sissenõutavad või muutusid sissenõutavaks selle otsuse tegemisega. Eeltoodu alusel leiab osaühing ekslikult, et talle OÜ Venenum (pankrotis) loovutatud nõue muutus sissenõutavaks nõuet tunnustanud kohtuotsuse jõustumisest. Vaadeldavas asjas muutus võlgniku nõue sissenõutavaks hiljemalt
3. oktoobril
4. a, kui Rapla Maakohus kuulutas otsusega tsiviilasjas nr 2-435/05 välja OÜ Venenum pankroti.
5. mail
6. a teatas OÜ Venenum (pankrotis) võlgnikule, et ta loovutas oma nõuded võlgniku vastu osaühingule (V kd, tlk 1538).
7. juunil
8. a tegi võlgnik osaühingule tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma nõude summas 317 353 krooni 74 senti OÜ Venenum (pankrotis) vastu osaühingu nõudega summas 317 353 krooni 74 senti võlgniku vastu (V kd, tlk 1539). Seega leidsid kohtud õigesti, et võlgniku nõue muutus sissenõutavaks varem, kui võlgnik nõude loovutamisest teada sai. Õige ei ole ka osaühingu seisukoht, et vaadeldavas asjas tuli kohtutel juhinduda lisaks PankrS § 99 lg-st
9. Viidatud lõige sätestab võlausaldajale nõuete tasaarvestamise reeglid ning ei ole seetõttu asjas kohaldatav. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et pankrotiseaduse mõttega oleks vastuolus, kui võlgnikul ei oleks vaadeldaval juhul õigust nõuet tasaarvestada. Vaidlust ei ole selles, et võlgnikul ja OÜ-l Venenum (pankrotis) olid vastastikused nõuded. Tuvastatud asjaolude kohaselt oleks võlgnik saanud OÜ Venenum pankrotimenetluses võlausaldajana PankrS § 99 lg 2 alusel tasaarvestada oma kaitstud nõude OÜ Venenum nõudega tema vastu. Kuivõrd OÜ Venenum (pankrotis) loovutas nõude osaühingule, sai võlgnik oma nõude loovutatud nõudega tasaarvestada lähtuvalt VÕS § 171 lg 3 pst
10. Nõuete tasaarvestamine toob kaasa selle, et võlgniku nõue OÜ Venenum pankrotimenetluses on osaliselt täidetud ja osaühing ei ole loovutamise aluseks olevat kehtivat nõuet omandanud.
11. Kuivõrd vaidlusalune tasaarvestus on tehtud kooskõlas seadusega (vt otsuse p 13), jättis pankrotihaldur õigesti osaühingu võlausaldajana jaotusettepanekus kajastamata. Seega ei ole osaühing enam pankrotimenetluses võlausaldajaks, mistõttu kolleegium jätab tema määruskaebuse teised väited tähelepanuta.
12. Ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärgil peab kolleegium vajalikuks selgitada, et kohtu pädevus jaotusettepaneku kinnitamisel tuleneb PankrS §-st 143 ning § 145 lg-st
13. Viidatud sätete kohaselt märgitakse jaotusettepanekus muu hulgas andmed pankrotimenetluse kulude kohta ning kohus jätab jaotusettepaneku kinnitamata ja tagastab selle haldurile määrusega, kui ettepanekust ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldaja õigusi. Seega on kohtu pädevuses kontrollida ka jaotusettepanekus märgitud pankrotimenetluse kulude põhjendusi, veendumaks, et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldaja õigusi. Kolleegium jääb
14. jaanuaril
15. a tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06 tehtud määruse p-s 14 esitatud seisukoha juurde, et PankrS § 145 lg-st 2 tulenevalt peab kohus esialgset jaotusettepanekut sisuliselt kontrollima ning kohtul lasub kohustus veenduda, et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldajate õigusi.
16. Kuna kolleegium jätab osaühingu määruskaebuse rahuldamata, tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata OÜ CENTRALE HOLDING kautsjon riigituludesse.

17.

§ 149

lg 4 viimase lause kohaselt kautsjon tagastatakse, kui kaebus, teistmisavaldus, hagi või hagita menetluse avaldus jäetakse läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Kuna määruskaebus jääb läbi vaatamata, tuleb kautsjon M. Krupile tagastada. Vaadeldavas asjas on kautsjoni tasunud M. Krupi eest OÜ CAVERE ÕIGUSBÜROO. Alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiv

§ 149

lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb M. Krupil kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa