← Eesti

3-3-1-79-08

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-79-08 1

§ 63lg 3 vastavust Euroopa Liidu õigusele (I).

Seejärel annab kolleegium hinnangu PRIA vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I 9. OÜ Clarisson majandusüksusel toimus 28. augustil 2006 kontroll, mille käigus tuvastati, et põld nr 1 (kogupindalaga 510

  1. ha)oli umbes 10% (ligikaudu 50
  2. ha)ulatuses ja põld nr 15 (kogupindalaga 3,66
  3. ha)oli täies ulatuses enne 31. juulit niitmata või karjatamata. Kuna PRIA tuvastas lisaks teistele puudustele ka üldise keskkonnanõude rikkumise, siis vähendati toetust kogu põllu nr 1 ja põllu nr 15 osas määruse nr 51 §

§ 63lg 3 alusel 513,66 ha ulatuses.

Seejärel jäeti taotlus kogu 736,46 ha osas rahuldamata, kuna nõuete rikkumise tulemusel vähenes toetussumma üle 50% (määrus nr 51 § 61 lg 1). Kassaator leiab, et PRIA oleks pidanud põllu nr 1 osas toetust vähendama vastavalt tuvastatud rikkumise suurusele ehk 10% ulatuses. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et määruse nr 51 §

§ 63

lg 3 ei näinud PRIA-le ette võimalust vähendada põllu nr 1 osas toetussummat vastavalt tuvastatud rikkumise suurusele. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et üldise keskkonnanõude rikkumine põllu nr 1 osas leidis aset ning et liikmesriigil oli volitus kehtestada üldine keskkonnanõue, mille kohaselt pidi rohumaa olema enne

  1. juulit niidetud või karjatatud ja sätestada sanktsioon üldise keskkonnanõude rikkumise eest. Vaidlus seisneb selles, kas kindla põllu osas üldise keskkonnanõude rikkumise eest, mis seisneb selle põllu osaliselt niitmata või karjatamata jätmises hiljemalt
  2. juuliks, ette nähtud sanktsioon (kogu põllu osas taotluse rahuldamata jätmine) vastab Euroopa Liidu õigusele.
  3. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 42 lg 1 sätestab, et ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevaid maaelu arengu toetusi (sh ka põllumajanduslikku keskkonnatoetust keskkonnasõbraliku tootmise eest) antakse Euroopa Komisjoni kinnitatud programmi "Eesti maaelu arengukava (2004-2006)" (arengukava) alusel ja korras. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord, taotluse vorm, toetuse vähendamise alused ja eraldi määrad iga toetusliigi kohta ning taotluse rahuldamata jätmise alused kehtestatakse määrusega nr 51 (ELÜPS § 44 lg 2). Arengukava ja määruse nr 51 kehtestamise aluseks on lisaks nõukogu
  4. mai
  5. a määrus (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta. Komisjoni määrusega nr 817/2004 on kehtestatud üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse nr 1257/1999 kohaldamiseks.
  6. Komisjoni määruse nr 817/2004 preambuli
  7. põhjenduses märgitakse, et nii ühenduse kui ka liikmesriigi tasandil tuleb sätestada karistuste süsteem. Komisjoni määruse nr 817/2004 artikkel 73 sätestab järgmist: "Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse Euroopa Komisjoni määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende kohaldamise tagamiseks. Ettenähtud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad." Komisjoni määruse nr 817/2004 art 70 koostoimes komisjoni määruse nr 796/2004 art 80 lg-ga 2 viitab küll komisjoni määruse nr 796/2004 art-tele 49, 50 ja 51, kuid nimetatud artiklitega reguleeritakse olukordi, kus tegemist on deklareeritud maa-ala arvutamise aluse ja vähendamise või väljaarvamisega üledeklareerimise eest. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et antud asjas on Euroopa Liidu õigusnormidest asjassepuutuv eelkõige komisjoni määruse nr 817/2004 art 73, kuna selles on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Kassaatori viited komisjoni määruse nr 796/2004 preambuli
  8. põhjendusele ei ole asjakohased.
  9. Üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest oli kehtestatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s
  10. Nimelt sätestas määruse nr 51 § 62 lg 1, et kui kohapealse kontrolli käigus tehakse kindlaks, et taotleja ei ole enne
  11. juulit või § 3 lg-s 7 sätestatud tähtpäevaks niitnud rohumaad või ei ole karjatanud seal loomi, jäetakse rikkumise kindlakstegemise aastal taotlus selle põllu osas rahuldamata. Kui kohapealse kontrolli käigus tehakse kindlaks, et taotleja ei ole määruse nr 51 § 4 lg 1 p-s 101 sätestatud tähtpäevaks niitnud poollooduslikke kooslusi või ei ole karjatanud seal loomi, jäetakse rikkumise kindlakstegemise aastal taotlus selle põllu osas rahuldamata (määrus nr 51 § 63 lg 3). Keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotleja niidab vähemalt üks kord enne
  12. juulit poollooduslikud kooslused või karjatab seal loomi (määrus nr 51 § 4 lg 1 p 101). Kui määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud põllu osas taotluse rahuldamata jätmise tulemusel on toetussumma tegevuse kohta vähenenud üle 50%, jäetakse rikkumise kindlakstegemise aastal ja sellele järgneval aastal taotlus selle tegevuse osas rahuldamata ning taotlejal ei ole järgmisel aastal õigust võtta selle tegevuse osas uut põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustust (määruse nr 51 § 61 lg 1). Seega tuli PRIA-l määruse nr 51 §

§ 63lg 3 kohaselt juhul, kui kassaator ei olnud hiljemalt 31.

juuliks rohumaad niitnud, jätta taotlus osaliselt niitmata jäänud põllu osas rahuldamata. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et määruse nr 51 §

§ 63

lg 3 sõnastusest tuleneb, et tegemist on haldusorganit kohustava sättega ning see ei anna PRIA-le kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Ühtlasi laieneb nimetatud regulatsioon juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega.

  1. Euroopa Kohtu praktika kohaselt esineb kaks erandit, millal liikmesriigi kõrgeim kohus ei ole kohustatud vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 234 lg-le 3 Euroopa Liidu õiguse tõlgenduses Euroopa Kohtult eelotsust küsima. Need juhtumid on acte éclairé (Euroopa Kohus on varasemas kohtupraktikas õigusnormi juba selgitanud) ja acte clair (õigusnorm on üheselt mõistetav ja piisavalt selge). Vastavalt acte clair põhimõttele vabaneb liikmesriigi kõrgeim kohus eelotsuse taotlemisest, kui küsimuse vastus on ilmselge nii teiste liikmesriikide kohtutele kui ka Euroopa Kohtule, sõltumata sellest, et küsimusele ei ole veel vastatud. Liikmesriigi kohus peab ilmselguses olema veendunud (vt Euroopa Kohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus kohtuasjas 283/81: CILFIT, EKL 1982, lk 3415). Antud juhul on tegemist acte clair olukorraga. Komisjoni määrus nr 817/2004 art 73 on üheselt mõistetav ja piisavalt selge, mistõttu ei tekkinud kolleegiumil Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel selliseid kahtlusi, mis saaksid olla aluseks Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisele.
  4. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 249 lg 2 kohaselt on määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt Euroopa Kohtu
  5. veebruari
  6. a otsus asjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia. EKL 1973, lk 101;
  7. veebruari
  8. a otsus asjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen. EKL 1977, lk 137). Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes. Kuid määruse vahetu kohaldatavus ei tähenda iseenesest veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (Euroopa Kohtu
  9. jaanuari
  10. a otsus asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (Euroopa Kohtu
  11. septembri
  12. a otsus asjas C-253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et teatud juhtudel võib olla vajalik Euroopa Liidu määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte ka selleks, et määrata kindlaks sanktsioonid määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest (Riigikohtu halduskolleegiumi
  13. oktoobri
  14. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06). Euroopa Liidu määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama Euroopa Liidu määruses sätestatud volitusnormi ulatusele (Riigikohtu halduskolleegiumi
  15. oktoobri
  16. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06). Kolleegium on seisukohal, et komisjoni määrus nr 817/2004 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, kuid artikkel 73 ei oma vahetut õigusmõju, st, et nimetatud sättest ei tulene isikule subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Sanktsioon tuleb kehtestada siseriikliku õigusega. Seega määruse nr 51 § 62 lg-t 1 ja § 63 lg-t 3, mis sätestas sanktsiooni üldise keskkonnanõude rikkumise eest, tuleb hinnata komisjoni määruse nr 817/2004 art 73 ja Euroopa Liidu õiguse tunnustatud üldpõhimõtete alusel, st, et loodud sanktsioon peab vastama tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtetele ning olema hoiatav.
  17. Euroopa Kohus on oma praktikas rõhutanud, et kui ühenduse õigus jätab liikmesriigile valikuvõimaluse erinevate meetmete rakendamiseks, siis peab liikmesriik teostama oma kaalutlusõigust kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, milleks on muu hulgas ka tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõte (Euroopa Kohtu
  18. novembri
  19. a otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p
  20. EKL 1986, lk 03477;
  21. juuni
  22. a otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p
  23. EKL 2002, lk I-05719;
  24. märtsi
  25. a otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p
  26. EKL 2004, lk I-02869). Kuigi Euroopa Liidu struktuuriabiga seotud arengukavade elluviimine on liikmesriikide pädevuses, ei tohi siseriiklikud meetmed mõjutada ühenduse õiguse ulatust ega tõhusust (Euroopa Kohtu
  27. septembri
  28. a otsus asjas C-336/00: Huber. EKL 2002, lk I-7699). Ühenduse toetuste maksmise süsteemi nõuetekohase toimimise nõude kohaselt ei ole liikmesriikidel siiski lubatud kahjustada määrusega taotletud eesmärke ega ühenduse õiguse põhimõtteid, eriti proportsionaalsuse põhimõtet (Euroopa Kohtu
  29. juuni
  30. a otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt HamburgJonas. EKL 2007, lk I-05609). Seega kinnitab ka Euroopa Kohtu praktika, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele.
  31. Nõukogu määruse nr 1257/1999 preambuli
  32. põhjenduses on märgitud, et maaelu arendustoetuste suhtes kohaldatavate kõlblikkuskriteeriumide puhul tuleks piirduda sellega, mida on vaja maaelu arengu poliitika eesmärkide saavutamiseks. Sama määruse
  33. põhjenduses märgitakse, et põllumajanduse keskkonna toetuskavaga peaks jätkuvalt julgustama põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, juurutades või kasutades selliseid põllumajanduslikke tootmisviise, mis on kooskõlas kasvava vajadusega kaitsta ja parendada keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitada maastikku ja paikkonda. Komisjoni määruse nr 817/2004 preambuli
  34. põhjenduses märgitakse, et seoses põllumajanduse keskkonnakaitse ja loomade heaolu alase toetusega peaks nende miinimumtingimuste määratlemine tagama põllumajanduse keskkonnatoetuse tasakaalustatud kohaldamise, võttes arvesse selle eesmärke ja aidates sellega kaasa maaelu säästvale arengule. Eelmainitud määruste preambulite põhjendustest tuleneb kokkuvõtlikult, et makstava toetuse eesmärgiks on tagada maaelu säästva arengu edendamine. Kuna ka sanktsioon, mille kehtestamise kohustus liikmesriigile tuleneb komisjoni määruse nr 817/2004 art-st 73, peab aitama ellu viia nõukogu määruses nr 1257/1999 ja komisjoni määruses nr 817/2004 sätestatud nõuete täitmist, siis tagatakse läbi sanktsiooni lõppastmes samuti maaelu säästev areng. Seega on nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 raames makstaval toetusel ning nende alusel loodud sanktsioonil ühine eesmärk, milleks on tagada maaelu säästev areng.
  35. Vaidlust ei ole selles, et 510 ha suurusest põllust jäi umbes 10% (ca 50 ha) niitmata, mistõttu põld ei vastanud selles osas ka üldisele keskkonnanõudele. Kolleegiumil on tõsiseid kahtlusi selles, kas regulatsioonis sisalduv sanktsioon, mis näeb ette, et põllu osalise niitmata või karjatamata jätmise korral jäetakse kogu põllu osas taotlus rahuldamata ja seetõttu ka järgmisel aastal ei ole taotlejal õigust võtta uut põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustust, vastab tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõttele. Ühtlasi on kaheldav, kas selline regulatsioon aitab saavutada nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 alusel makstava toetusega seatud eesmärki ehk tagada maaelu säästev areng. Eeltoodust lähtuvalt analüüsib kolleegium esmalt, kas määruse nr 51 §

§ 63

lg 3, mis nägid ette, et kui PRIA teeb kohapealse kontrolli käigus kindlaks, et taotleja ei ole enne

  1. juulit rohumaad niitnud või karjatanud, siis jäetakse rikkumise kindlakstegemise aastal taotlus selle põllu osas rahuldamata, vastab proportsionaalsuse põhimõttele. Seejärel annab kolleegium hinnangu nimetatud sanktsiooni vastavusele tõhususe põhimõttele.
  2. Euroopa Kohtu praktika kohaselt hindab liikmesriigi kohus seda, kas kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud sanktsioonid on proportsionaalsed (Euroopa Kohtu
  3. juuli
  4. a otsus asjas C430/05: Ntionik Anonymi Etaireia Emporias H7Y jt vs. Epitropi Kefalaiagoras, p
  5. EKL 2007, lk I05835;
  6. jaanuari
  7. a otsus asjas C40/05: Kaj Lyyski vs. Umeå universitet, p
  8. EKL 2007, lk I-00099). Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse õigusnormi alusel rakendatavad meetmed oleksid seatud eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale, kui selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu
  9. juuli
  10. a otsus asjas C210/00: Käserei Champignon Hofmeister, punkt
  11. EKL 2002, lk I-6453;
  12. detsembri
  13. a otsus asjas C-491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, punkt
  14. EKL 2002, lk I-11453;
  15. oktoobri
  16. a otsus asjas C-375/05: Geuting, punkt
  17. EKL 2007, lk I7983;
  18. juuli
  19. a otsus asjas C-189/01: Jippes jt, punkt
  20. EKL 2001, lk I-5689). Euroopa Kohtus rakendatav proportsionaalsuse kontroll on seega sarnane Eesti õigussüsteemis rakendatava proportsionaalsuse põhimõtte kontrolliskeemiga, mille kohaselt peab meede olema sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt näiteks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  21. märtsi
  22. a otsust asjas nr 3-4-1-1-02 p 15;
  23. aprilli
  24. a otsus asjas nr 3-4-1-3-04 p 31).
  25. Kolleegium leiab, et meede, mille kohaselt tuleb osalise niitmata jätmise korral taotlus kogu põllu osas jätta rahuldamata, on sobiv selleks, et tagada Euroopa Liidu struktuuriabiga seotud arengukavade elluviimine ja et taotlejad järgiksid nõukogu määruses nr 1257/1999 ja komisjoni määruses nr 817/2004 sisalduvate nõuete täitmist. Ühtlasi omab selline sanktsioonimeede ka hoiatavat iseloomu. Määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud meede, mille kohaselt ka põllu 10% osas niitmata jätmise korral jäetakse kogu põllu osas taotlus rahuldamata, on ilmselgelt mittevajalik. Määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsiooniga taotletud eesmärki, milleks on tagada maaelu säästev areng, oleks võimalik saavutada ka mõne teise sanktsiooniga, mis koormaks toetuse saajat vähem kui see sanktsioon. Näiteks juhul, kui regulatsioon jätaks PRIA-le kaalutlusõiguse otsustamaks toetuse vähendamise protsendi üle, arvestades seejuures rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust. Sanktsioon, millega jäetakse taotlus kogu põllu osas rahuldamata juhul, kui 90% põllu pindalast vastab üldistele keskkonnanõuetele, kuid 10% põllust on niitmata, ei ole vastavuses Euroopa Liidu õigusega taotletava eesmärgiga ning ei aita tagada maaelu säästvat arengut. Seetõttu muudab selline olukord, kus PRIA-l puudub kaalutlusõigus toetust vähendada lähtuvalt tuvastatud rikkumise tõsidusest, ulatusest, püsivusest ja korduvusest, sanktsiooni ebaproportsionaalseks selle eesmärgi suhtes, milleks on tagada Euroopa Liidu struktuuriabiga seotud arengukavade elluviimine ja et taotlejad järgiksid Euroopa Liidu õiguse alusel antava toetuse nõuete täitmist. Eeltoodust lähtuvalt on määruse nr 51 §

§ 63

lg 3, mis näevad ette, et ka osalise niitmata jätmise korral tuleb taotlus kogu põllu osas jäta rahuldamata, ebaproportsionaalsed maaelu säästva arengu tagamise eesmärgi suhtes, mida määrusega nr 1257/1999 ja määrusega nr 817/2004 taotletakse.

  1. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et kuigi liikmesriikidel tuleb menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt kehtestada iga liikmesriigi sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks, ei tohi need siiski olla ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (Euroopa Kohtu
  2. detsembri
  3. a otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt
  4. EKL 1995, lk I-4705;
  5. septembri
  6. a otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt
  7. EKL 2006, lk I-7213; eelpool viidatud Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas). Kassaator taotles pindalatoetust 736,46 ha-le, mida vähendati erinevate rikkumiste tõttu 8,23 ha, 8,04 ha, 16,08 ha ja 3,66 ha ulatuses. Lisaks vähendati toetust 510 ha osas, kuna põllul nr 1 oli niitmata umbes 10% rohumaad. Sellises olukorras vastas sisuliselt tingimustele põllu nr 1 osas 90% ning kogu taotluse osas umbes 88% (ca 650 ha-d) taotletavast pinnast. Maaelu säästev areng ei pruugi olla nõutaval määral tagatud olukorras, kus umbes 88% taotletavast pinnast vastab sisuliselt esitatud nõuetele, aga toetuse määramisest kogu 736,46 ha-le tuleb määruse nr 51 § 61 lg 1, §

§ 63

lg 3 alusel keelduda ning seetõttu ei ole isikul ka järgmisel aastal õigust uut põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustust võtta. Ühtlasi muudab regulatsioon, mille kohaselt tuleb 10% põllu ulatuses üldise keskkonnanõude rikkumise tuvastamisel jätta terve põllu osas taotlus rahuldamata, hoolimata sama põllu osas 90% ulatuses keskkonnanõude täitmist, jätmata makseasutusele kaalutlusvõimalust, ühenduse õiguskorra (nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004) alusel antud pindalatoetuse väljamaksmise ülemäära raskeks või isegi sisuliselt võimatuks. Seetõttu ei vasta selline siseriiklik regulatsioon ka tõhususe põhimõttele.

  1. Riigikohtu üldkogu on
  2. aprilli
  3. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-05 punktides 49 ja 50 leidnud Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse kohta järgmist: "Siseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks on erinevaid võimalusi ning ei põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti õiguse suhtes, kuid see tähendab Euroopa Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust. Kohaldamise ülimuslikkus tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97: Ministero delle Finanze vs. IN.CO.GE.'90, EKL 1998, lk I-6307). [---] Seadusandja pädevuses on otsustada, kas ta soovib reguleerida Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva Eesti õiguse kehtetuks tunnistamise menetlust.."
  4. Antud juhtumil ulatub määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel. Eeltoodud põhjustel tuleb nimetatud sätted jätta kohaldamata osas, milles need ei näe PRIA-le põllu osalise niitmata jätmise korral sanktsiooni kohaldamisel ette kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle. Eeltoodu ei kehti juhtumil, kui tegemist on põllu täieliku niitmata jätmisega.
  5. Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja komisjoni määrusega nr 817/2004 ei oleks kooskõlas ka olukord, kus põllu osalise niitmata jätmise korral ei näeks siseriiklik regulatsioon ette õiguslikku tagajärge üldise keskkonnanõude rikkumise (rohumaa
  6. juuliks niitmata või karjatamata jätmise) eest. Põllumajandusministri
  7. aprilli
  8. a määrusega nr 58 (määrus nr 58) tunnistati määruse nr 51 §

§ 63lg 3 kehtetuks.

Määruse nr 58 seletuskirja kohaselt põhjendatakse nimetatud sätete kehtetuks tunnistamist järgmiselt: "Eestis rakendatakse 2007. aastal mitut pindalatoetust, mille puhul peab taotleja toetuse saamise ühe tingimusena eespool nimetatud nõudeid täitma. Kui arengukava 2004-2006 puhul pidi taotleja järgima üldisi keskkonnanõudeid, siis arengukava 2007-2013 puhul peab taotleja sarnaselt ühtsele pindalatoetusele lisaks järgima ka häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi. Ka nõuete rikkumise korral vähendatakse arengukava 2007-2013 puhul toetust analoogselt ühtsele pindalatoetusele. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 24 kohaselt jagatakse vähendusprotsent vastavalt tuvastatud rikkumise tõsidusele, ulatusele, püsivusele ja korduvusele. Selline toetuse vähendamise põhimõte on paindlikum ning vähendamise määr kohapealse kontrolli suurema kaalutlemisõiguse tõttu proportsionaalsem." Määruse nr 51 §

§ 63lg 3 kehtetuks tunnistamine on tingitud nõukogu 20.

septembri

  1. a määrusest (EÜ) nr 1698/2005 "Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta" ja uuest "Eesti maaelu arengukavast 2007-2013". Arvestades asjaolu, et menetlusautonoomia kuulub liikmesriigi pädevusse, saab PRIA arengukava 2004-2006 raames antavat pindalatoetust üldise keskkonnanõude rikkumise, mis seisneb põllu osalises niitmata jätmises
  2. juuliks, tuvastamisel vähendada toetust uue regulatsiooni põhimõtetest juhindudes. Sellisel juhul tuleb PRIA-l, lähtudes määruse nr 51 § 62 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3 koostoimes nõukogu määruse nr 1257/1999 ja komisjoni määruse nr 817/2004 eesmärgipärase tõlgendamisega, põllu osalise niitmata jätmise korral toetuse vähendamisel arvestada ühelt poolt toetuse eesmärki ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust selliselt, et rakendatav sanktsioon oleks piisavalt tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. II
  3. Halduskolleegium peab siiski vajalikuks, hoolimata sellest, et haldusakt on antud materiaalõiguslikult valesti, märkida vaidlustatud käskkirja põhjendamise kohta järgmist.
  4. Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et kuna kassaator oli kontrollaruandest teadlik ja vaidlustatud käskkirjast nähtus nii selle andmise faktiline kui ka õiguslik alus, siis vastab vaidlustatud käskkiri HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 tingimustele. Lisaks märkis ringkonnakohus, et kuna haldusaktis oli põhjendus olemas, siis ei olnud vajalik viidata kontrollaruandele. Kassaator leiab, et kohtud on ekslikult kohaldanud HMS § 55 lg-t 1 ja § 56 lg-t 2, kuna vaidlustatud käskkirjas ei ole viidatud kontrollaruandele, mistõttu ei olnud kassaatorile teada, millisele faktilisele alusele korraldus tugineb.
  5. HMS § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse ühe eeldusena selle, et haldusakt peab vastama vorminõuetele. Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Riigikohtu halduskolleegium on HMS § 56 lg 1 tõlgendamise osas asunud järgmisele seisukohale: "HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemäärane on motivatsioon, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid." Haldusakti põhjendamine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud, kuna põhjendamine tagab põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Faktilises põhjenduses peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise (Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-13-02). Kuna vaidlustatud käskkirja põhjendused ei sisalda isegi põhimotiive, siis ei oleks ka korrektne viide kontrollaruandele olnud piisav. Antud juhtumil on tegemist ilmselgelt puuduliku põhjendusega.
  10. See, et kassaator oli kontrollaruandest teadlik, ei tähenda, et kõik kontrollaruandes tuvastatud asjaolud võisid olla vaidlustatud käskkirja andmise aluseks. Vaidlustatud käskkirjas on küll viidatud, et selle andmisel on lähtutud ka "käskkirja lisas toodud põhjustest", kuid sellest viitest ei ole üheselt mõistetav, kas mõeldakse kontrollaruannet nr 060069-57-027 või teisi lisasid. Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Kui kontrollaruandega tuvastatakse rikkumine ning haldusakti andmisel konkreetsele kontrollaruandele ei viidata, siis ei pruugi haldusakti adressaadil olla võimalik anda ka omapoolset hinnangut nii tuvastatud asjaoludele kui ka õige õiguslikule alusele. Sellisel juhul ei pruugi haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Samuti ei ole sellisel juhul tagatud haldusorgani enesekontroll (Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03).
  13. Samas on käskkirjas märgitud õiguslik alus, mille rikkumist pole PRIA tuvastanud (niide on vedamata või hekseldamata) ja viidatud põllumajandusministri
  14. aprilli
  15. a määrusega nr 49 vastu võetud "Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsemale korrale", mille sätted ei reguleeri põllumajandusliku keskkonnatoetuse, vaid ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemaid nõudeid, taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise korda. Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud. III
  16. Eeltoodud põhjustel tuleb Tartu Halduskohtu
  17. märtsi
  18. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
  19. juuni
  20. a otsus asjas nr 3-07-2176 tühistada. Kolleegium peab võimalikuks teha asjas uue otsuse, millega rahuldatakse OÜ Clarisson kaebus ja tühistatakse PRIA
  21. jaanuari
  22. a käskkirja nr 1-3.13-4/39 alapunkt
  24. Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb lahendada ka menetluskulude jaotuse küsimus (HKMS § 93 lg 4). Kassaator taotleb kassatsiooniastmes kantud 6000 kr suuruste menetluskulude väljamõistmist, millest 400 kr on kautsjon ja 5600 kr õigusabikulud. Kuludokumendid ja maksekorralduse on kassaator esitanud. Halduskohtus kandis kaebaja menetluskulusid 17 272 kr ja 66 s (kuludokumendid ja maksekorraldus halduskohtule esitatud) (tl 8690). Toimikust ei nähtu, et OÜ Clarisson oleks apellatsiooniastmes kandnud menetluskulusid. Seega tuleb PRIA-lt välja mõista kassaatori kantud menetluskulud esimese astme kohtumenetluses 17 272 kr ja 66 s ning kassatsioonimenetluses 5600 kr. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.