← Eesti

3-4-1-18-08

Obsah (7)§ 75§ 60§ 59§ 65§ 3§ 104§ 62

RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-18-08 23. veebruar 2009 Eesistuja M

JKS) § 5 alusel Riigikohtule taotluse tunnistada kõnesolev seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Vabariigi President leiab, et Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus (vaidlustatud seadus) on vastuolus

§-ga

  1. Kõnealuse seadusega muudetakse Riigikogu liikme palga arvutamise põhimõtteid eesmärgiga välistada Riigikogu liikmete palgatõus
  2. aastal. Riigikogu liikme staatuse seaduse (RT I 2007, 44, 316; RKLSS) § 29 kohaselt on Riigikogu liikme palk alates
  3. märtsist 2009 kuni
  4. veebruarini 2010
  5. aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palga ja samas paragrahvis kehtestatud koefitsiendi korrutis. Vaidlustatud seaduse kohaselt oleks Riigikogu liikme palk selline üksnes juhul, kui
  6. aasta neljanda kvartali Eesti keskmine palk on võrdne
  7. aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palgaga või sellest väiksem. Riigikogu eiras kõnealuse seaduse vastuvõtmisega

§ 75

, mille kohaselt Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta. See säte keelab Riigikogul muuta Riigikogu liikme tasu ja muu töötulu saamise piiranguid nii, et muudatuse toime laieneb muudatused vastuvõtnud Riigikogu koosseisule.

§ 75sõnastus on ühemõtteline.

"Muutmine" hõlmab igasuguseid muudatusi: nii tasu suurendamist ja vähendamist kui ka tasu arvutamise aluste muutmist; muu töötulu puhul lisapiirangute seadmist ja nende leevendamist. Kui Põhiseaduse Assamblee oleks pidanud vajalikuks keelata üksnes tasu suurendamise, siis oleks ta kõnealuse sätte ka vastavalt sõnastanud. Riigikogu liikme tasu eesmärk on luua rahvaesindajale tingimused oma põhiseadusest tuleneva funktsiooni täitmiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks peab tasu olema piisav ja kindlustama rahvaesindaja sõltumatuse. Niisugune tasu võimaldab ühtlasi kodanikel kasutada

§ 60

lõikes 2 sätestatud passiivset valimisõigust ehk kandideerida Riigikogusse ja loob eeldused valimiste üldisuse põhimõtte teostumiseks ja representatiivse Riigikogu moodustumiseks.

§-ga 75 on soovitud luua olukord, et ükski põhiseaduslik institutsioon ei määra tasu iseendale. Otsustades omaenda palgaküsimusi, satuksid Riigikogu liikmed paratamatult huvide konflikti. Seepärast on Riigikogul võimalik tasu määrata järgmisele koosseisule, tehes seda olukorras, kus valimistulemused ei ole teada.

§ 75

keelu eesmärk on hoida ära tasuküsimustega tegelemine populistlikel kaalutlustel. Palga vähendamise võimalus annab Riigikogus esindatud poliitilistele jõududele võimaluse oma populaarsuse tõstmiseks algatada Riigikogu liikme tasu puudutavaid eelnõusid ja sundida parlamenti nende küsimustega pidevalt tegelema. Sama võib järgneda ka parlamendivälisele survele. Niisugune olukord võib takistada parlamendil täita põhiülesandeid, nagu seadusandlus, täitevvõimu kontroll ja oluliste riigielu küsimuste arutamine.

§ 75

mõte on kaitsta parlamendi vähemust enamuse vastu, kes võib soovida halvendada poliitiliste oponentide olukorda, vähendades nende tasu. See võib pärssida opositsiooni olulist rolli demokraatlikus riigis. Istungil lisas Vabariigi Presidendi esindaja, et parlamentaarses riigis ei saa olla suurema kaaluga kartus, et rahvaesindajad hakkavad rikastuma, kui kartus, et õõnestatakse garantiisid, mis võimaldavad neil sõltumatult ja pühendunult oma põhiseaduslikke ülesandeid täita.

§-s 75 kajastub ka demokraatliku riigikorralduse põhimõttest tulenev nõue, et pärast Riigikogu uue koosseisu valimist ei tohi muuta mandaadi kasutamise tingimusi ei selles osas, mis puudutab tasu, ega ka osas, mis puudutab rahvaesindaja võimalusi rääkida kaasa parlamendi otsustusprotsessis. Seega on

§ 75

eesmärk välistada, et Riigikogu liikmete tasu ja muu töötulu saamise piiranguid puudutavaid sätteid muudetaks ametisoleva Riigikogu koosseisu jaoks soodsamaks või ebasoodsamaks. Veelgi enam,

§ 75

mõte on välistada, et Riigikogu sama koosseis üleüldse nende küsimustega tegeleks. Vaidlustatud seadus on

§-ga 75 vastuolus sõltumata sellest, kas selles sätestatu on põhjendatud või otstarbekas. Neil kaalutlustel ei ole seaduse põhiseaduspärasuse aspektist mingit tähtsust.

§ 75

kaotaks sisu ja mõtte ega täidaks oma eesmärke, kui Riigikogu saaks otsustada, millistel asjaoludel selle sätte keeld kehtib ja millistel mitte. Vabariigi Presidendi esindaja täpsustas istungil, et

§ 75

ei saa käsitada üksnes kui põhimõtet, mis annab Riigikogu liikmetele õiguse saada piisavat ja väärikat tasu ning mis võimaldab tasu muuta ka ametis oleva koosseisu jaoks. Riigikogu liikme õigus saada piisavat tasu tuleneb teistest põhiseaduse sätetest, nagu § 60 lg 2 ja §

  1. Riigikogu nimel arvamuse esitanud põhiseaduskomisjon märgib, et komisjonis ei kujunenud vaidlustatud seaduse põhiseadusele vastavuse küsimuses konsensust. Osa komisjoni liikmeist arvas, et

§ 75

on põhimõte, mille eesmärgipärane tõlgendus viib tulemuseni, et on lubatav nii Riigikogu liikme tasu suurenemise peatamine (külmutamine) kui ka vähendamine sama Riigikogu koosseisu jaoks, sest sätte peamine eesmärk on parlamendi liikmete eneserikastamise vältimine. Teine osa komisjoni liikmetest leidis, et

§ 75

näol on tegemist parlamentarismi kaitse sättega ning sätte toimealasse jääb igasugune muudatuste tegemine Riigikogu liikme tasustamise küsimuses sama Riigikogu koosseisu kohta. Sellele seisukohale viib nii sätte grammatiline tõlgendamine kui ka normi mõte ja eesmärk, mida Vabariigi President on õigesti motiveerinud oma taotluses. Istungil selgitas põhiseaduskomisjoni esimees, et vaidlustatud seaduse poliitilises vajalikkuses Riigikogus ei kaheldud ning et selle puhul on sisuliselt tegemist Riigikogu liikme staatuse seaduse ühe sätte muutmisega. Eraldi seadus otsustati algatada selle pärast, et eelnõu algatajad soovisid näidata, et tegemist on ajutise iseloomuga seadusega. Riigikogus eelnõu algatanud fraktsioonid saavutasid kokkuleppe, et seaduse kehtivus lõppeks 1. märtsil 2010. Vastusena üldkogu küsimusele

§ 75

kiireloomulise muutmise kohta selgitas Riigikogu esindaja, et seda võimalust arutati, kuid ei pooldatud, kuivõrd see oleks võinud panna aluse põhiseaduse hetkeolukorrast lähtuva muutmise praktikale. 7. Õiguskantsleri hinnangul on vaidlustatud seadus põhiseadusega kooskõlas. Kuna demokraatlikus riigis eeldatakse, et parlament on pädev otsustama kõiki küsimusi riigis, siis peavad küsimused, mille otsustamiseks Riigikogul pädevus puudub, tulenema põhiseadusest enesest.

§ 75sõnastus ei puuduta muutmist üksnes järgmise koosseisu kohta.

Ka ei ole norm sõnastatud otseselt keelavalt.

§-st 75 ei ole lingvistiliselt tõlgendades võimalik tuletada negatiivset pädevusklauslit, sest Riigikogu pädevus võtta vastu mis tahes sisuga seadusi tuleneb §-dest 4 ning 59 ja § 65 punktist 1.

§ 75

ei piira seda pädevust sõnastuse järgi kuidagi, vaid ainult täiendab volitusega muuta Riigikogu liikme tasu ja piiranguid muu töötulu saamisel Riigikogu järgmise koosseisu jaoks. Põhiseaduse Assambleel väljendatu viitab küll sellele, et seal sooviti sisuliselt välistada olukord, kus Riigikogu asub enda palku suurendama, kuid normilooja tahe ei viita sellele, et välistatud oleks Riigikogu pädevus võtta vastu vastavasisuline seadus. Süstemaatiliselt tõlgendatuna sisaldab see norm Riigikogu kohustust võtta vastu seadus, mis sätestaks Riigikogu liikme piisava ja väärika tasu, ega saa seetõttu kujutada endast negatiivset pädevusklauslit. Riigikogu oli seega pädev võtma vastu vaidlustatud seadust. Vaidlustatud seaduse materiaalset põhiseaduspärasust hinnates märgib õiguskantsler, et Vabariigi Presidendi poolt õigesti nimetatud eesmärkidest ei saa loogiliselt järeldada, et

§ 75

kujutab endast absoluutset keeldu muuta Riigikogu liikme tasu ametisoleva koosseisu jaoks. Sellist tõlgendust ei toeta ei

§ 75

sõnastus ega Riigikogu üldpädevus võtta vastu mis tahes sisuga seadusi.

§ 75

on printsiip ehk prima facie keeld muuta Riigikogu liikme tasu ametisoleva koosseisu jaoks. Istungil selgitas õiguskantsleri esindaja, et printsiipi ja reeglit eristatakse normi tõlgendamise teel. Normi tõlgendamine algab normi sõnastusest.

§ 75

tekstis on sõnastatud loanorm selle kohta, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta. Seadusandja tahte kohta selgub Põhiseaduse Assamblee materjalidest, et seadusandja tahe on olnud kaotada ära see võimalus, et Riigikogu tegeleks iseenda palgaga. Süstemaatilised argumendid (võrdlus 1920. aasta ja 1938. aasta põhiseaduse tekstidega, põhiseaduses endas sisalduvate teiste normidega, mis annavad Riigikogule õiguse võtta vastu seadusi) muudavad keeruliseks

§ 75kohaldamise absoluutse keelunormina.

Seega on tegemist printsiibiga. Prima facie keelu kohaldamisel tuleb arvestada ka põhjuseid, mis räägivad konkreetsel juhul sellest üleastumise kasuks, raamtingimusi, ülejäänud põhiseaduslikke väärtusi ning kogu põhiseaduslikku väärtuskorda. Lihtsamad ja paindumatud lahendused ei pruugi võimaldada adekvaatset reaktsiooni kõigil elujuhtudel. Näiteks tekib küsimus, kuidas tuleks käituda praeguse süsteemi kehtides hüperinflatsiooni korral, kui eelmise aasta neljanda kvartali keskmine palk kaotab märtsiks olulise osa oma algsest ostujõust, kuid endiselt kehtib Riigikogu põhiseaduslik kohustus tagada Riigikogu liikmele mandaadi ajal piisav ja väärikas tasu. Ainult

§ 75

tõlgendamine prima facie keeluna võimaldab sellisel juhul võtta arvesse mõlemat vastassuunalist õiguspõhimõtet - nii kohustust tagada igale Riigikogu liikmele mandaadi ajal piisav ja väärikas tasu kui ka keeldu muuta Riigikogu liikme tasu ametisoleva koosseisu jaoks. Tõlgendades

§ 75

prima facie keeluna, tuleb esiteks tuvastada, et vaidlustatud seadus riivab seda, ja teiseks kontrollida, kas see riive on õigustatud ülekaalukate põhjustega. Lõppastmes tuleb vastassuunaliste õiguspõhimõtete kollisioon lahendada kaalumise teel. Vaidlustatud seadus muudab ametisoleva koosseisu tasu ja riivab seega

§ 75

. Õiguskantsler nõustub, et Riigikogu liikmete võimalus enda tasu üle otsustada võib põhjustada huvide konflikti, kuid märgib, et praegusel juhul on Riigikogu vaidlustatud seadusega järginud avalikku huvi hoida kokku eelarvevahendeid ega ole arvestanud isiklikku huvi suurendada sissetulekut. Samuti nõustub ta Vabariigi Presidendiga selles, et

§ 75

eesmärk on hoida ära, et Riigikogu liikmed tegeleksid omaenda tasu küsimustega populistlikel kaalutlustel. Siiski on kaheldav, kas vaidlustatud seadus üldse mõjutab populismi esinemise võimalust. Vabariigi Presidendi argument ei puuduta konkreetselt kõnesolevat seadust, vaid on abstraktne. Vabariigi President ei väida, et see seadus on kantud populismist, vaid et kunagi tulevikus võib tekkida oht, et palga teemat kasutatakse populistlikel eesmärkidel.

§ 75

põhieesmärk on siiski tagada igale Riigikogu liikmele õigus piisavale ja väärikale tasule. Riigikogu liikme tasu kaotamine on seetõttu välistatud, kuna igal Riigikogu liikmel on kohtulikult kaitstav põhiseaduslik õigus saada piisavat ja väärikat tasu. Õiguskantsler nõustub Vabariigi Presidendiga ka selles, et

§ 75mõte on kaitsta parlamendi vähemust enamuse vastu.

Kaitse enamuse vastu sisaldub selle normiga igale Riigikogu liikmele antud põhiseaduslikus õiguses piisavale ja väärikale tasule. Lõpuks möönab ta ka seda, et

§-s 75 kajastub demokraatliku riigikorralduse põhimõttest tulenev nõue, et pärast Riigikogu uue koosseisu valimist ei tohi põhimõtteliselt muuta mandaadi teostamise tingimusi. Kuid see põhimõtteline keeld on prima facie keeld, mis võimaldab arvestada ka põhjuseid, mis räägivad konkreetsel juhul sellest üleastumise kasuks, raamtingimusi, ülejäänud põhiseaduslikke väärtusi ning kogu põhiseaduslikku väärtuskorda. Lahendus peitub õiguskantsleri arvates põhjustes, miks Riigikogu nimetatud seaduse vastu võttis, ja nende põhjuste kaalukuses. Riigikogu võttis Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse vastu kokkuhoiu vajadusest. Tegemist on tõsise ja objektiivsetest asjaoludest tingitud vajadusega, mida kinnitavad Statistikaameti, Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi andmed, mis osutavad Eesti majanduskeskkonna halvenemisele. Eelarveliste otsuste tegemisel ei saa seadusandja vaadata mööda objektiivsetest raamtingimustest. Majandussurutise tingimustes on see seadus üks abinõu seadusandja säästumeetmete paketist. Raamtingimusi arvestades pole tegemist populismi, vaid solidaarsuse väljendusega. Vaidlustatud seadusega ei muudeta palgakorraldust eriti ulatuslikult. Palga suuruse ajutise ülempiiri kehtestamine ei kujuta endast sisulist palgasüsteemi muutmist.

§ 75

tõlgendamine absoluutse sisulise keeluna võib lõppastmes kahjustada parlamendi mainet. Parlamentaarses demokraatias on parlamendi kõrgel autoriteedil oluline funktsioon. Riigikogu liikmed peavad arvestama samade raamtingimustega, mis ühiskondki, ja nende suhtes kehtivad nii põhiseadus kui ka kogu ülejäänud õiguskord. Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadust tuleb seega pidada mõõdukaks lahenduseks. Õiguskantsler lisas istungil, et Vabariigi Presidendi taotluses esitatud seisukoht viiks ebaõiglase tulemuseni ja hävitaks ühiskonna ühtsust. See ei oleks kooskõlas põhiseaduse preambuli printsiipidega, mille kohaselt on Eesti riiklus rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kui tõlgendada

§ 75

järjekindlalt üksnes geneetiliselt, siis oleks tulnud vaidlustada ka varasem Riigikogu liikme tasu muudatus XI koosseisu volituste ajal. Siis võeti vastu Riigikogu liikme staatuse seadus, mis jõustus

  1. juulil
  2. Riigikogu liikme staatuse seaduses sisaldub vähemalt üks Riigikogu liikme tasu muudatus ametisoleva koosseisu jaoks: kuna selle seaduse jõustumisest Riigikogu liikmeil enam korralist puhkust ei ole, siis saavad nad aasta jooksul kuluhüvitist taotleda 12 kuu eest (varem 11 kuu eest). Riigikogu liikme tasu maksmise tingimuste halvendamine (sh palga vähendamine) sama Riigikogu koosseisu suhtes on praegusel juhul kooskõlas ka õiguspärase ootuse põhimõttega. Riigikogu liikmel on

§-st 75 tulenevalt põhiseaduslik õigus, et ta saab oma volituste ajal piisavat ja väärikat tasu. Kaugemale sellest põhimõttest õiguspärane ootus ulatuda ei saa.

  1. Justiitsminister toetab Vabariigi Presidendi taotlust tunnistada vaidlustatud seadus põhiseadusega vastuolus olevaks ega pea vajalikuks korrata presidendi taotluses esitatud argumente. Istungil selgitas justiitsminister, et nii Vabariigi President, justiitsminister kui ka Eesti ühiskond saab vaidlustatud seadust sisustades lähtuda sellest, mis sinna on kirja pandud. Vaidlustatud seadus on vastuolus põhiseadusega sellepärast, et need laused, mis on kirja pandud eesti keeles, on vastuolus Eesti põhiseadusega, mis on sama moodi kirja pandud eesti keeles. Käsitlus, et grammatiline tõlgendamine ei tähenda midagi, vaid oluline on üksnes mõte, mida Riigikogu on ühe või teise akti vastuvõtmisel väljendanud, viib justiitsministri hinnangul emakeele prügikasti viskamiseni. VAIDLUSTATUD SEADUS
  2. Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seadus näeb ette järgmist: "§
  3. Riigikogu liikme palga maksmine
  4. ja
  5. aastal Kuni
  6. aasta
  7. veebruarini on Riigikogu liikme palk Eesti keskmise palga ning Riigikogu liikme staatuse seaduse §-s 29 sätestatud vastava koefitsiendi korrutis, kuid mitte suurem kui
  8. aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palga ning nimetatud seaduse §-s 29 sätestatud vastava koefitsiendi korrutis. §
  9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub
  10. aasta
  11. jaanuaril." ÜLDKOGU SEISUKOHT
  12. Riigikohtu üldkogu selgitab kõigepealt, kas

§ 75

sisaldab keeldu muuta Riigikogu ametisoleva koosseisu jaoks Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel (I). Seejärel analüüsib üldkogu selle sätte sisu (II) ning lahendab Vabariigi Presidendi taotluse (III). I 11.

§ 75

on sõnastatud järgmiselt: "Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta." 12. Üldkogu nõustub Vabariigi Presidendi ja õiguskantsleriga, et

§ 75

esimesest osalausest "Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus" tuleneb kohustus kehtestada Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel üksnes seadusega. 13.

§ 75

teine osalause "mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta" puudutab tasu ja muu töötulu saamise piirangute muutmist. Teine osalause ei puuduta sätteid, mis ei reguleeri tasu ja piiranguid muu töötulu saamisel. Seega peab selgitama, kas

§-s 75 sätestatut "[tasu ja muu töötulu saamise piiranguid] tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta" tuleb mõista keeluna muuta neid Riigikogu ametisoleva koosseisu kohta. 14. Üldkogu hinnangul tuleneb

§-st 75 lisaks Riigikogule adresseeritud kohustusele ka keeld muuta tasu ja muu töötulu saamise piiranguid Riigikogu ametisoleva koosseisu kohta. Erinevalt õiguskantslerist leiab üldkogu, et

§ 75

teist osalauset ei saa mõista pelgalt loana muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel. Kõnealuse sättega eraldatakse lubatud tegevused (praegusel juhul tasu ja muu töötulu saamise piirangute muutmine Riigikogu järgmise koosseisu kohta) neist, mida ei ole lubatud (muutmine ametisoleva koosseisu kohta). Riigikogu kui seadusandja (

§ 59

) pädevus seaduste vastuvõtmiseks, muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleneb

§ 65punktist 1.

Sama sätte alusel oleks Riigikogul õigus muuta juba kord seadusega kehtestatud tasu ja muu töötulu saamise piiranguid nii ametisoleva koosseisu kui ka Riigikogu järgmise koosseisu kohta. Seega ei oleks

§ 75

teisel osalausel iseseisvat mõtet, kuna Riigikogu järgmise koosseisu tasu ja muu töötulu saamise piirangute muutmise õigus oleks Riigikogul ka selleta. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei tohi seadust tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. novembri 1994. aasta otsus asjas nr III 4/A 6/94, punkt 1). Järelikult ei või

§ 75

teist osalauset tõlgendada Riigikogule seaduste andmiseks omistatud üldvolituse tarbetu kordusena, sest on olemas teistsugune mõistlik tõlgendusvõimalus. Sõnadel "Riigikogu järgmise koosseisu kohta" on selles sättes iseseisev tähendus vaid siis, kui seda mõista keeluna muuta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel ametisoleva koosseisu jaoks. Sellist seisukohta toetab ka võrdlus Eesti Vabariigi esimese,

  1. aasta põhiseaduse sarnase sisuga sätte kujunemislooga.
  2. aasta põhiseaduse eelnõus oli § 51 sõnastatud järgmiselt: "Riigiwolikogu liikmed saawad sõiduraha ja palka, mille suurus seaduses kindlaks määratakse ja mida riigiwolikogu ainult järgnewate koosseisude kohta muuta wõib." Asutava Kogu protokollis on selle sõnastuse kohta märgitud järgmist: "Siin oli põhiseaduse põhimõte maksmas, et piinlik on omale palka määrata ja et seda wõib muuta ainult tulewase riigiwolikogu koosseisu kohta ja praegune koosseis ei wõi seda muudatust enese kohta mitte ette wõtta." (Asutawa Kogu IV istungjärk. Protokollid nr 120-
  3. Tallinn: Täht, 1920, protokoll nr 138, veerg 830.) Õiguskantsleri hinnangul ei saa

§-s 75 sätestatut keelunormina mõista muu hulgas ka seetõttu, et see säte ei sisalda - erinevalt

  1. aasta põhiseaduse §-st 51 ja
  2. aasta põhiseaduse § 81 lõikest 2 - täpsustust, et parlamendiliikme tasu aluseid sätestavat seadust võib muuta "ainult" Riigikogu järgmise koosseisu kohta. Üldkogu ei nõustu õiguskantsleri esitatud ajaloolise argumendiga. Sõnade "ainult" või "üksnes" puudumisest

§-s 75 ei ole võimalik järeldada, et see säte ei keela muuta ametisoleva Riigikogu koosseisu liikmete tasu. Sellise järelduse vastu räägib

§ 75kujunemislugu ja põhiseaduse süstemaatiline tõlgendamine.

Nimelt märgiti Põhiseaduse Assambleel kõnesoleva sätte kohta: "[---] on lisatud mõte, et Riigikogu liikme töö tasustamise korda tohib muuta ainult [üldkogu rõhutus] Riigikogu järgmise koosseisu jaoks." (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn, 1997, lk 553.) Põhiseadust süstemaatiliselt tõlgendades ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et põhiseaduse sätteis kasutatakse sõnu "ainult" ja "üksnes" selleks, et rõhutada juba niigi ainuvõimalikku lahendust. Näiteks ei võiks riigivõimu teostada põhiseadusega vastuolus olevate seaduste alusel ka siis, kui

§ 3esimeses lauses puuduks sõna "üksnes".

Ka

§ 104

lõike 2 kohaselt ei saaks selles loetletud seadusi vastu võtta

§-s 73 nõutava poolthäälte enamusega, kui

§ 104lõikes 2 puuduks sõna "ainult".

Nende rõhutuste ärajätmine ei muuda seega põhiseaduse sätete sisu. 15. Ülaltoodust tuleneb, et

§ 75

teist osalauset tuleb mõista nii, et Riigikogul on keelatud muuta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel ametisoleva Riigikogu koosseisu kohta. II 16.

§ 75

teisest osalausest tuleneva keelu sisustamise lähtepunkt saab olla selle keeleline väljendus ehk konkreetse sätte sõnastus. Kõnesoleva keelu sisu määramiseks peab selgitama, mida mõista

§s 75 kasutatud sõnade all "muutma" ja "tasu ning piirangud muu töötulu saamisel".

  1. Keelelisel tõlgendamisel tuleb eelkõige lähtuda sättes kasutatud sõnade tavapärasest tähendusest üldkeeles. Sõnade üldkeelsel tähendusel rajanev tõlgendus aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust, õiguskindlust ja pakkuda kaitset erinevate otsustajate tõlgenduseelistuste eest. Üldkeeles tähendab verb "muutma" teistsuguseks või täiesti teiseks tegemist (Eesti kirjakeele seletussõnaraamat,
  2. kd,
  3. vihik. Tallinn: Eesti TA Eesti Keele Instituut, 1994). Ka õigekeelsussõnaraamat (Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006) annab sõnale "muutma" sama tähenduse. Seega hõlmab muutmise keeld

§ 75

kontekstis Riigikogu liikme tasu ja muu töötulu saamise piirangute mis tahes ümbertegemist. Järelikult on Riigikogu ametisoleval koosseisul enda jaoks keelatud tasu suurendamine ja vähendamine, muu töötulu saamise piirangute leevendamine ja lisapiirangute seadmine muu töötulu saamisele, samuti tasu arvestamise aluste ümberkujundamine. 18. Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna võib põhiseaduses kasutatava termini sisu aga erineda sama sõna sisust üldkeeles või üksikutes õigusharudes. Seetõttu peab üldkogu siiski vajalikuks peatuda lisaks

§-s 75 sätestatu üldkeelsele tõlgendusele ka kõnealuse sätte ajaloolisel kujunemislool, põhiseaduse eelnõu koostajate kavatsustel ja sätte eesmärkidel. 19. Ajalooliselt lähtub

§ 75sõnastus 1920.

aasta põhiseaduse §-st 51 ja selles

  1. aasta põhiseaduse muutmise seadusega tehtud parandustest, samuti
  2. aasta põhiseaduse § 81 lõikest
  3. Kõigis neis sätteis kasutatakse samas kontekstis sõna "muutma", kuid ühestki neist ei selgu, mida selle all täpsemalt on mõeldud. Ühest vastust ei leia sellele küsimusele ka põhiseaduste eelnõude menetlemist kajastavatest allikatest (viidatud Asutava Kogu protokollid, Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu selgitused (Tallinn: Edu, 1933) ja Rahvuskogu töömaterjalid). 20.

§-st 75 tuleneva keelu sisus ei ole võimalik üheselt selgusele jõuda ka tuginedes Põhiseaduse Assambleel toimunud aruteludele. Põhiseaduse eelnõu

  1. detsembri
  2. aasta redaktsiooni § 59 oli sõnastatud järgmiselt: "Riigikogu liikmed saavad oma töö eest tasu. Tasu liigid, suuruse ja piirangud muu töötulu saamisel sätestatakse seadusega, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta." Põhiseaduse Assambleel märgiti viimase lauseosa kohta, et "[---] on lisatud mõte, et Riigikogu liikme töö tasustamise korda tohib muuta ainult Riigikogu järgmise koosseisu jaoks. Me leidsime, et demokraatlikus parlamendis peaks selline norm olema iseenesestmõistetav" (viidatud teos, lk 553). Põhiseaduse eelnõu kohta saabunud kirju refereerides märgiti Põhiseaduse Assambleel, et " [k]ardetakse, et Riigikogu, kuna talle on antud õigus kehtestada endale palgad, võib ta kehtestada kõrged palgad, suurendades sellega riigi kulutusi" (samas, lk 695). Üldkogu leiab, et nende sõnavõttude põhjal ei ole võimalik järeldada põhiseaduse eelnõu koostajate tahet anda

§-s 75 sõnale "muutma" üldkeelsest tähendusest erinev tähendus. 21. Arvestada tuleb ka

§-s 75 sisalduvale keelule omistatavate objektiivsete eesmärkidega. Keelu eesmärk on esiteks luua olukord, et põhiseaduslikku institutsiooni kuuluvad isikud ei määraks tasu iseendale. Enda tasu üle otsustamine põhjustaks paratamatult huvide konflikti. Seda eesmärki silmas pidades tuleb välistada eelkõige tasu suurendamine või muu töötulu saamise piirangute leevendamine. Vähemalt osaliselt on kõnesoleva keelu eesmärk ka hoida ära, et Riigikogu liikmed tegeleksid oma tasu küsimustega populistlikel kaalutlustel. See säte pakub sisuliselt kaitset surve eest tegeleda oma tasu määramisega. Kuna keeld ei laiene aga tasu kehtestamisele Riigikogu järgmiste koosseisude jaoks, siis ei saa siiski täielikult välistada populistlikke kaalutlusi tasu ja muu töötulu saamise piirangute otsustamisel. Kõnesoleva keelu taga on võimalik näha ka eesmärki kaitsta parlamendi antud koosseisu vähemust enamuse võimaliku otsuse eest halvendada poliitiliste oponentide olukorda, vähendades nende tasu või kehtestades lisapiiranguid muu töötulu saamisele. Riigikogu liikmeid kaitseb tasu ülemäärase vähendamise eest mitte ainult

§ 75

, vaid ka

§ 60lõige 2 ja § 62.

Esmalt peab Riigikogu liikmele

§-st 75 tuleneva kohustuse täitmiseks määratud tasu tagama Riigikokku kandideerimise võrdse õiguse (

§ 60

lg 2) nii varaliselt kindlustatud kui ka majanduslikult kehvemal järjel olevatele isikutele. Tasu peab võimaldama Riigikokku valituks osutunud isikul täita Riigikogu liikme ülesandeid põhitööna ja kindlustama talle ameti väärikust ja vastutuskoormat arvestava elatustaseme. Teiseks peab

§ 75

alusel kehtestatud tasu tagama Riigikogu liikmele mandaadi vaba kasutamise (

§ 62

) ehk võimaluse täita ametiülesandeid sõltumatult ja langetada poliitilisi valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt. Üldkogu leiab käesolevas punktis esitatule tuginedes, et ka

§ 75

teisest osalausest tulenevale keelule omistatavate eesmärkide analüüs ei võimalda asuda seisukohale, et sõnale "muutma" tuleks anda üldkeelsest erinev tähendus. 22. Järgmisena selgitab üldkogu, kuidas mõista

§ 75lauseosa "tasu ning piirangud muu töötulu saamisel".

Põhiseaduse Assamblee stenogrammidest nähtub, et töötuluna on põhiseaduse eelnõu koostajad pidanud silmas muu töö kui parlamendiliikme töö eest saadavat sissetulekut ning on välistanud võimaluse piirata omanikutulu saamist (viidatud teos, lk 370). Kuna "tasu" on

§ 75

sõnastuses lauseehituslikult seotud "muu töötuluga", siis tuleb tasu all selle sätte mõttes mõista Riigikogu liikme töö eest makstavat tasu, see on töötasu ehk palka. 23.

§ 75

teist osalauset tuleb seega mõista nii, et Riigikogul on keelatud ametisoleva Riigikogu koosseisu jaoks Riigikogu liikme palka suurendada ja vähendada, muu töötulu saamise piiranguid leevendada ja seada lisapiiranguid muu töötulu saamisele, samuti kujundada ümber palga arvestamise aluseid. Riigikogu liikme tööga seotud hüvitistele

§-st 75 tulenev keeld selle sätte sõnastuse kohaselt ei laiene. Ka töölepingulistes suhetes ja avalikus teenistuses ei käsita seadusandja palga osana tööga seotud hüvitisi. Näiteks ei ole palga osa töötaja lähetuskulude hüvitamine (palgaseaduse (RT I 1994, 11, 154) § 27), ümberasumise kulude hüvitamine kaadrikaitseväelasele (kaitseväeteenistuse seaduse (RT I 2000, 28, 167) § 162) või sõidukulude kompenseerimine piirivalveametnikele (piirivalveteenistuse seaduse (RT I 2007, 24, 126) § 46). Sisulised piirid Riigikogu liikme tööga seotud hüvitiste reguleerimisele võivad tuleneda kohustusest tagada laiaulatuslik Riigikokku kandideerimise õigus (

§ 60

lg 2) ja Riigikogu liikme mandaadi kasutamise vabadus (

§ 62

). Hüvitiste liigid ja ulatus tuleb määrata lähtuvalt

§ 60

lõikes 2 ja

§-s 62 silmas peetud eesmärkidest ning nende maksmine ei või teenida muid eesmärke, näiteks fraktsiooni või erakonna rahastamine või valimiskulude katmine. Niisamuti ei või sellised hüvitised olla olemuselt Riigikogu liikmetele makstav palgalisa. Eelnevat tõlgendust arvestades saab Riigikogu liikme tööga seotud kulutuste hüvitamise korda muuta Riigikogu ametisoleva koosseisu jaoks. III

  1. Vaidlustatud seadus on määratud reguleerima Riigikogu liikme palga ajutist korraldust. Vabariigi Presidendi taotluse lahendamiseks tuleb seega tuvastada, kas Riigikogu on selle seadusega Riigikogu liikme palka Riigikogu ametisoleva koosseisu jaoks muutnud ehk seda suurendanud, vähendanud või kujundanud ümber palga arvestamise aluseid.
  2. Riigikogu liikme palga kujunemise alused sätestab RKLSS §
  3. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt on Riigikogu liikme palk Eesti keskmise palga ja sama paragrahvi lõigetes 2-6 ettenähtud koefitsiendi korrutis. RKLSS § 29 lõike 7 kohaselt arvutatakse Riigikogu liikme palk ümber pärast iga aasta
  4. veebruarit. Arvutuse aluseks on Statistikaameti esitatud eelneva aasta neljanda kvartali Eesti keskmine palk. Selliselt arvutatakse Riigikogu liikme palk iga aasta
  5. märtsist alates järgnevaks 12 kuuks.
  6. Riigikogu soovib kõnesoleva seadusega muuta palga kujunemise aluseid ajutiselt selliselt, et alates
  7. märtsist 2009 kuni
  8. veebruarini 2010 on Riigikogu liikme palk
  9. aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palga ja vastava koefitsiendi korrutis üksnes juhul, kui
  10. aasta neljanda kvartali keskmine palk on võrdne
  11. aasta neljanda kvartali keskmise palgaga või sellest väiksem. Kirjeldatud muudatust tuleb pidada palga arvestamise aluste ümberkujundamiseks ehk tasu muutmiseks

§ 75tähenduses.

Siinkohal ei oma tähtsust asjaolu, kas kõnealune seadus toob faktiliselt kaasa palga muutumise võrreldes eelmise palgakorralduse alusel arvutatud palgaga.

  1. Seaduse jõustumise kuupäevaks on märgitud
  2. jaanuar 2009 ning see on määratud reguleerima Riigikogu liikmete palgakorraldust
  3. veebruarini
  4. Kuivõrd selle seaduse vastu võtnud Riigikogu XI koosseisu liikmete volitused lõpevad eelduslikult pärast märtsis 2011 toimuvate Riigikogu valimiste tulemuste väljakuulutamist, on ilmne, et Riigikogu liikme tasu arvestamise aluseid on muudetud Riigikogu ametisoleva koosseisu kohta.
  5. Seaduse seletuskirjast ning Riigikogus toimunud aruteludest nähtub sisuliselt, et

§-s 75 sisalduvast keelust võib siiski ajutiselt üle astuda, kui tasu vähendamine või selle arvestamise aluste ümberkujundamine tuleneb vajadusest hoida kokku riigi eelarvevahendeid olukorras, kus riigi majanduskasv on pidurdunud. Ka õiguskantsleri arvamusest võib järeldada sisuliselt, et

§ 75

teisest lauseosast tulenev keeld ei ole absoluutne ning seda võib ülekaalukatel põhjustel eirata. Niisugune ülekaalukas põhjus on õiguskantsleri arvates ka Eesti majanduskeskkonna halvenemisest tingitud kokkuhoiuvajadus. 29. Üldkogu on seisukohal, et

§ 75

kohaldamisel tuleb lisaks üldkeelsele tõlgendusele arvestada ka põhiseaduse teiste sätetega, eelkõige

§ 60lõikega 2, §-ga 62 ja §-ga 130.

Nende sätete koostoimest tuleneb norm, mille kohaselt ametisoleval Riigikogu koosseisul on enda liikmete jaoks keelatud muuta Riigikogu liikme tasu ja piiranguid muu töötulu saamisel, välja arvatud juhul, kui see seab ohtu Riigikogu liikme sõltumatuse ja mandaadi kasutamise vabaduse või riigi kaitsmise. Sellise normi kohaldamise vajalikkus võib olla tingitud näiteks hüperinflatsioonist. Niisuguses olukorras võib selleks, et mitte sattuda vastuollu

§ 60

lõikest 2 ja §-st 62 tuleneva kohustusega kehtestada Riigikogu liikmele piisav, tema sõltumatust ja mandaadi kasutamise vabadust tagav sissetulek, osutuda vajalikuks muuta Riigikogu liikmete palka Riigikogu ametisoleva koosseisu poolt. Riigikogu ametisoleva koosseisu liikmete palga või muu töötulu saamise piirangute muutmine võib olla põhiseaduspärane ka juhul, kui Riigikogu eelmine koosseis on järgmise jaoks kehtestanud sätted, mis ei taga piisavat sissetulekut, sõltumatust ja mandaadi kasutamise vabadust. Kirjeldatud normi kohaldamise vajalikkus võib olla tingitud ka väljakuulutatud sõjaseisukorrast, kus võib samuti olla tarvis muuta Riigikogu liikmete palka Riigikogu ametisoleva koosseisu poolt eesmärgiga kasutada eelarvevahendeid riigi kaitseks. Käesolevas asjas ei esine selliseid olukordi, mistõttu ei ole võimalik

§ 75kohaldamisel teha erandit.

30. Kuna

§ 75

kohaselt on keelatud Riigikogu liikme palga arvutamise aluste ümberkujundamine selliselt, et muudatused jõustuvad need kehtestanud Riigikogu koosseisu kohta, ja ei esine eelmises punktis käsitletud olukordi, siis on vaidlustatud seadus põhiseadusega vastuolus. 31. Üldkogu lisab, et Riigikogu liikmete tasu vähendamise või selle arvutamise aluste ümberkujundamise väljaarvamine

§ 75keelu kohaldamisalast on võimalik põhiseaduse kiireloomulise muutmise teel.

32. Arvestades eelnevaid kaalutlusi, rahuldab üldkogu Vabariigi Presidendi taotluse ja tunnistab Riigikogu liikme palga ajutise korralduse seaduse

JKS § 15 lg 1 punktist 1 juhindudes põhiseadusega vastuolus olevaks. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.