3-1-1-80-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-80-08 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi D. B. süüdistuses KarS § 113 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-166 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. jaanuar 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Jätta Viru Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a kohtuotsus D. B. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.
8. Välja mõista riigieelarve vahenditest Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus OÜ kasuks 4248 krooni (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa krooni) seoses kassatsiooni koostamisega vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugini poolt.
9. Välja mõista D. B-lt Eesti Vabariigi kasuks 4248 krooni (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa krooni) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Narva Linnakohtu
11. septembri
12. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega kümneks aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg kümme kuud ja kaheksa päeva ning lõplikuks karistuseks mõisteti üheksa aastat üks kuu ja 22 päeva vangistust. D. B. tunnistati süüdi selles, et ta lõi tapmise eesmärgil A. N.-i noaga, millest tekitatud ulatusliku verejooksu tõttu kannatanu suri. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka O. B.
13. D. B. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, väites, et tema ei ole tapmist toime pannud ja tema käitumine tulnuks kvalifitseerida KarS § 307 lg 1 järgi. Samuti leidis süüdistatav, et linnakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel tema invaliidsust ega asjaolu, et ta põeb mitmeid kroonilisi haigusi. Apellatsiooni esitas ka D. B. kaitsja Mihhail Korlenko, kes taotles D. B. õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu.
14. Viru Ringkonnakohtu
15. septembri
16. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Selle otsuse peale esitas kassatsiooni D. B. kaitsja Sergei Belov.
17. Tuginedes KrMS § 339 lg 1 p-le 2 tühistas Riigikohus
18. jaanuari
19. a otsusega Narva Linnakohtu
20. septembri
21. a ja Viru Ringkonnakohtu
22. septembri
23. a otsused ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Riigikohtu poolt tuvastatud menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et linnakohtu otsus kuulutati ilma süüdistatava D. B. osavõtuta, kuigi puudusid KrMS § 269 lg-s 2 nimetatud alused arutada kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta.
24. Viru Maakohtu
25. aprilli
26. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega kümneks aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg kolm aastat viis kuud ja kuus päeva ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle kuus aastat kuus kuud ja 24 päeva vangistust. Viru Maakohus avaldas kriminaalasja arutamise käigus kaassüüdistatava O. B. kohtueelses menetluses kahtlustatavana ja linnakohtu istungil süüdistatavana antud ütlusi, kuna O. B. suri
27. oktoobril
28. Maakohus tugines D. B. süüditunnistamisel O. B. poolt
29. septembril 2005 linnakohtu istungil antud ütlustele, tunnistaja O. K. kohtueelses menetluses ja maakohtu istungil antud ütlustele ning tunnistaja D. S.-i maakohtu istungil antud ütlustele. D. B. ütlusi pidas maakohus ebausaldusväärseks. Lisaks tugines maakohus D. B. süüdimõistmisel laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktile, asitõendite vaatlusprotokollidele, sündmuskoha vaatlusprotokollile ja molekulaargeneetilise ekspertiisi aktile.
30. Selle otsuse peale esitas apellatsiooni D. B. kaitsja Igor Belugin. Kaitsja hinnangul ei ole D. B. süü KarS § 113 järgi tõendatud. Kriminaalasjas kogutud tõendid, eelkõige D. B. ütlused, kinnitavad seda, et noahaavad tekitas kannatanule O. B. Maakohtul ei olnud seaduslikku alust avaldada kohtuistungil O. B. poolt varasemas kohtumenetluses antud ütlusi, sest Narva Linnakohtu
31. septembri
32. a otsus tühistati Riigikohtu
33. jaanuari
34. a otsusega ja kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks. Vastavalt KrMS §-le 294 võib kohtuistungil avaldada üksnes süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav D. B., kes viitas maakohtu otsuse ühekülgsusele ja puudulikkusele tõendite hindamisel ning ringkonnaprokuröri ja kaitsja puudumisele maakohtu otsuse kuulutamiselt. Sarnaselt kaitsjale leidis ka D. B., et maakohtul puudus seaduslik alus O. B. poolt varasemas kohtumenetluses antud ütluste avaldamiseks. Kokkuvõtvalt palus D. B. ennast süüdi tunnistada KarS § 307 lg 1 järgi.
35. Viru Ringkonnakohus jättis
36. oktoobri
37. a otsusega Viru Maakohtu
38. aprilli
39. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt. 7.1 Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et maakohtul puudus seadusest tulenev alus O. B. linnakohtu istungil antud ütluste avaldamiseks. Riigikohus oli tühistanud Narva Linnakohtu
40. septembri
41. a ja Viru Ringkonnakohtu
42. septembri
43. a otsused seetõttu, et linnakohtu otsus oli kuulutatud süüdistatava D. B. osavõtuta. O. B. ütluste avaldamise lubatavust aga Riigikohtu otsuses ei käsitletud. Maakohus oli avaldanud prokuröri taotlusel KrMS § 294 p-st 2 lähtudes O. B. kohtueelses menetluses ja linnakohtu istungil antud ütlusi seetõttu, et
44. oktoobril 2006 O. B. suri. Linnakohtu istungil toimunud ristküsitluse käigus oli O. B. andnud samasuguseid ütlusi nagu kohtueelses menetluseski. 7.2 Ringkonnakohus leidis, et D. B. süü A. N.-i tapmises on tõendatud ja maakohtu otsuses põhjalikult motiveeritud. Maakohtu põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
45. Viru Ringkonnakohtu
46. oktoobri
47. a otsuse peale on esitanud kassatsiooni süüdistatava D. B. kaitsja I. Belugin, kes taotleb Viru Maakohtu
48. aprilli
49. a ja Viru Ringkonnakohtu
50. oktoobri
51. a otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Taotlust põhjendatakse järgmiselt. 8.1 Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et
52. aastal toimunud kohtuistungil puudus maakohtul seaduslik alus avaldada
53. aastal asetleidnud kohtuistungitel O. B. poolt antud ütlusi. Seda põhjusel, et Riigikohus oli tühistanud
54. jaanuari
55. a otsusega Narva Linnakohtu
56. septembri
57. a otsuse D. B. süüditunnistamises ja oli saatnud kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 294 võimaldab kohtuistungil avaldada üksnes süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, kuna maakohtu otsuses puudub viide kriminaalmenetluse seadustiku sättele, mis võimaldab avaldada ja tõendina kasutada O. B. poolt teises kohtumenetluses ja seega ka teise kohtukoosseisu ees antud ütlusi. 8.2 Narva Linnakohtu otsus O. B. süüditunnistamises KarS § 307 lg 1 järgi on jõustunud, mistõttu O. B. tulnuks põhimõtteliselt maakohtu istungile kutsuda mitte süüdistatavana, vaid tunnistajana. Kuna aga O. B. oli maakohtu istungi toimumise ajaks surnud, tulnuks Viru Maakohtul avaldada tema ütlusi lähtudes KrMS §-st
58. Seejuures oleks maakohus pidanud avaldama üksnes O. B. kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlusi. Olukorras, kus maa- ja ringkonnakohus käsitasid O. B. siiski süüdistatavana, tulnuks ringkonnakohtul maakohtu otsus KrMS § 339 lg 1 p 2 alusel tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohus tuvastas, et maakohtus toimus kriminaalasja arutamine ilma O. B. osavõtuta.
59. Vastuses kassatsioonile palub ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev jätta kassatsioon rahuldamata. Prokurör märgib, et maakohus ei ole D. B. süüditunnistamisel lähtunud mitte üksnes O. B. ütlustest, vaid ka teistest tõenditest. O. B. poolt varasemas kohtumenetluses antud ütluste avaldamine ja nende tõendina kasutamine oli õiguspärane, lähtudes KrMS §-s 296 ja § 63 lg-s 1 sätestatust. Kuigi O. B. menetlusseisund oli kriminaalasja uue arutamise ajaks muutunud, ei tähenda see, et tema kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlusi poleks tohtinud avaldada sel põhjusel, et teda ei hoiatatud enne ütluste andmist kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
60. Maakohus avaldas prokuröri taotlusel KrMS § 296 alusel Narva Linnakohtu istungi protokolli, mis sisaldas O. B. poolt linnakohtu istungil süüdistatavana antud ütlusi (IV kd, tl 87, 95 ja 114). Ringkonnakohus täiendas avaldamisaluse osas maakohtu otsust ja märkis, et ütluste avaldamine oli põhjendatud, lähtudes KrMS § 294 p-st
61. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et O. B. poolt linnakohtu istungil antud ütluste avaldamine oli põhjendatud, kuid kohtud oleks pidanud avaldamise alusena viitama KrMS § 291 p-le
62. Surmaga kaotas O. B. menetlusosalise staatuse ja temast sai isik, kes oma eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Ühtlasi ei olnud teda enam võimalik üle kuulata, mistõttu tuli kõne alla üksnes tema poolt eelnevalt antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 1 alusel. Samas ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks asjaolu, et maakohus ja ringkonnakohus on ütluste avaldamise alusena märkinud ebaõige sätte. Kohtud on põhjendatult pidanud O. B. ütluste avaldamist lubatuks seetõttu, et O. B. on surnud ja prokurör tema ütluste avaldamist taotles. Asjaolu, et kohtud ei ole toonud välja õiget avaldamisalust, ei muuda avaldamist põhjendamatuks.
63. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga selles, et KrMS § 291 p 1 alusel saab avaldada üksnes isiku poolt varasemalt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Käsitletavas kriminaalasjas tühistas Riigikohus Narva Linnakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. Seejuures ei tuvastanud Riigikohus, et O. B. ülekuulamisel Narva Linnakohtus oleks kriminaalmenetlusõigust rikutud. Linnakohtu istungil O. B. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei seatud ja tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi ei avaldatud. Seetõttu eelistas Viru Maakohus käsitletavas kriminaalasjas põhjendatult kohtus antud ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlustele ja avaldas O. B. poolt kohtumenetluse käigus antud ütlused. Ainult sellisel juhul oli süüdistatavale tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatud ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
64. oktoobri
65. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-06 - RT III, 2006, 26, 305;
66. oktoobri
67. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07 - RT III 2007, 36, 285) rõhutatud õigus tunnistajat küsitleda.
68. Ühtlasi ei ole põhjendatud kassaatori arvamus selle kohta, et maakohtul tulnuks KrMS § 291 p 1 alusel avaldada üksnes O. B. poolt varasemalt tunnistajana antud ütlusi. Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antud ütluste erinevus seisneb eeskätt selles, et esimesel juhul on isikut valeütluste andmise eest hoiatatud, teisel juhul aga mitte. Tõendite hindamisel ei ole aga sellel erinevusel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
69. märtsi
70. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-127-06 - RT III 2007, 11, 86). Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis KrMS §61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. Ühtlasi tuleb märkida, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav. Samas ei keela nimetatud säte avaldada isiku surma korral tema poolt kahtlustatavana või süüdistatavana antud ütlusi. Eelnevast lähtudes asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et maakohus võis KrMS § 291 p 1 alusel avaldada O. B. poolt varasemalt süüdistatavana antud ütlusi.
71. Koos kassatsiooniga esitas kaitsja taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest summas 3600 krooni, millele lisandub käibemaks 648 krooni. Kuna riigi õigusabi osutati esimese astme isikuvastases kuriteos, siis leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt justiitsministri
72. jaanuari
73. a määruse § 2 lg 3 p-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleb esitatud taotlus rahuldada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 alusel mõistab kolleegium sama summa D. B-lt välja Eesti Vabariigi kasuks.
74. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ringkonnakohtu
75. oktoobri
76. a otsuse D. B. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi Viru