Obsah (14)

§ 328§ 368§ 423§ 329§ 238§ 162§ 231§ 692§ 691§ 237§ 688§ 436§ 60§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esind

) § 376 lg 1 järgi võimalik.

1. Tartu Maakohus kuulutas
2. juuli
3. a otsusega välja kostja pankroti ja nimetas kostja pankrotihalduriks E. Vallandi. Pankrotihaldur esitas
4. augustil 2007 teate selle kohta, et astub kostja esindajana menetlusse, ja esitas oma seisukohad hageja nõude kohta. Pankrotihaldur palus jätta hagi rahuldamata, sest hagist ei selgu, kuidas kostja hageja õigusi rikkus ja kuidas saaks kohtuotsus rikkumise kõrvaldada. Kui hageja väited tema omandiõiguse kohta oleksid õiged, olnuks hageja väidetava õiguse kohase kaitsmise viisiks kaebuse esitamine tema õigusi väidetavalt rikkuva isiku tegevuse peale. Autod on pärast nende soetamist olnud kogu aeg tolli järelevalve all, sest hageja ega kostja ei ole tasunud imporditollimaksu. Hageja ei ole autode valdust ega omandit saanud. Laenulepingu p 2.5 ei saanud kaasa tuua autode omandiõiguse üleminekut kostjalt hagejale. Laenulepingus on autosid nimetatud laenulepingu tagatiseks. Sellist kokkulepet saab tõlgendada kui poolte tahet anda hageja nõudele tavapärasest suurem tagatis. Asjaõiguses kehtib numerus clausus`e põhimõte, st kokkuleppega ei saa luua seaduses sätestamata asjaõigusi ega muuta asjaõiguse seaduses sätestatud olemust. Nimetatud tagatis ei vasta ühegi seaduses sätestatud pandiõiguse tunnustele. Seega on kokkulepe autode omandiõiguse automaatse ülemineku kohta tühine. Menetluse kestel on hageja hakanud väitma, et tema omandiõigus autodele tekkis müügilepingu alusel. Hageja ei ole esitanud nõuet ühegi nimetatud lepingu täitmiseks, vaid on esitanud omandiõiguse tunnustamise nõude, mis ei ole esitatud asjaoludel võimalik. Müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud O. Pool kostja seaduslik esindaja, sest oli end juhatuse liikme kohalt tagasi kutsunud. Seetõttu ei ole vajalik teda tunnistajana üle kuulata.
5. Tartu Maakohus jättis
6. novembri
7. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise alates kohtuotsuse jõustumisest ja jättis poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled
8. juulil 2005 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 2 500 000 krooni.
9. detsembril 2005 esitas hageja kostja vastu hagi omandiõiguse tunnustamiseks, kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust maksta laenulepingus sätestatud tähtajaks, s.o
10. novembriks 2005 hagejale laen tagasi.
11. novembril 2006 esitas hageja taotluse hagi aluse täiendamiseks asjaoluga, et
12. novembril 2005 sõlmisid pooled sõiduautode müügilepingu, ning palus täiendada hagi ka sellest müügilepingust tulenevate nõuetega. Maakohus jättis hageja taotluse
13. detsembri
14. a määrusega rahuldamata, sest hagi aluse täiendamisel müügilepingust tulenevate asjaolude ja nõuetega muutub nii hagi alus kui ka ese. Vaatamata hageja esindaja väidetele, et laenuleping on lõppenud ja laenulepingust tulenev kostja kohustus on täidetud müügilepingu sõlmimisega, on tegemist kahe iseseisva lepinguga ning laenusuhtest tekkinud kohustust ei saa ümber vormistada muuks võlasuhteks. Laenulepingust tulenev võlasuhe ei saa lõppeda laenulepingust tulenevate nõuete tasaarvestamisel müügilepingust tulenevate nõuetega, kuna laenulepingust ja müügilepingust tulenevad nõuded ei ole samaliigilised. Laenulepinguga kohustub võlgnik tagastama võlausaldajale sama rahasumma (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396), asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208). Nimetatud nõudeid ei saa VÕS § 197 järgi tasaarvestada, sest need ei ole samaliigilised kohustused. Laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud VÕS § 207 järgi. Hageja esindaja väitel lõppes laenulepingust tulenev kohustus täitmisega. Kostja esindaja sellele vastu ei vaielnud. Hageja esindaja avaldusi võlasuhte lõppemise kohta saab käsitada nõudest loobumisena. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud ja hageja nõudest loobunud. Hagi rahuldamata jätmise teiseks aluseks on asjaolu, et hageja ei ole valinud kohast õiguskaitsevahendit. Hageja ei esitanud lepingu täitmise nõuet, vaid omandiõiguse tunnustamise nõude, kuid seda nõuet ei ole esitatud asjaoludel võimalik rahuldada. Kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust, s.o jättis laenusumma tähtajaks tagastamata, tekkis hagejal õigus kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS §-s 101 on esitatud ammendav loetelu kohustuse rikkumise korral rakendatavatest õiguskaitsevahenditest. Laenulepingus on vaidlusaluseid autosid nimetatud laenulepingu tagatiseks. Äriseadustiku (ÄS) § 135 lg 3 kohaselt vastutab võlgnik oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga, ilma et seda vara peaks eraldi nimetama. Õige on kostja esindaja arusaam, et sellist poolte kokkulepet saab tõlgendada selliselt, et pooltel oli tahe anda hageja nõudele tavapärasest suurem tagatis. Kuigi Eesti õiguses kehtib üldreeglina lepinguvabaduse põhimõte, kehtib asjaõigusseaduses numerus clausus`e põhimõte, st kokkuleppega ei saa luua seaduses sätestamata asjaõigusi ega muuta asjaõiguse seaduses sätestatud olemust. Nimetatud tagatis ei vasta ühegi seaduses sätestatud pandiõiguse tunnustele. Seega ei ole poolte selline kokkulepe õiguslikult realiseeritav. Laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel ei saa esitada asjaõiguslikku nõuet. Praegusel juhul olnuks esitatavateks nõueteks kohustuse täitmise nõue (raha tagastamine) ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise nõue. Vaatamata kohtu korduvale tähelepanu juhtimisele hageja neid nõudeid esitada ei soovinud. Kuna õiguskaitsevahendi valik ja selle kasutamine on võlausaldaja otsustada, ei saa kohus kohaldada õiguskaitsevahendit, mida ei ole nõutud, ega tuvastada õiguskaitsevahendi kasutamist, millele hageja ei ole tuginenud.
15. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või tühistada maakohtu otsuse ja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna kostja võttis vastuses hagi õigeks, pidi maakohus tegema hagi õigeksvõtul põhineva otsuse. Hageja ei ole nõudest loobunud. Müügilepingu esitamisega muutis hageja üksnes hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, aga mitte hagi eset. Hageja soovis tunnistajana üle kuulata kostja endise juhatuse liikme ja anda vande all seletusi, kuid ta jäeti tõendite esitamise võimalusest ilma. Laenu- ja müügilepingut saab käsitleda koos. Laenulepingu alusel tekkis kostjal kohustus laen tagastada, tasuda intress ja viivis. Hagejal tekkis vastav nõudeõigus. Müügilepingu sõlmimisel võttis kostja kohustuse autod hagejale üle anda. Kostja täitis selle kohustuse lepingu sõlmimise päeval. Hagejal tekkis kohustus maksta kostjale ostuhind 2 500 000 krooni. Nii tekkis pooltel vastastikune kohustus tasuda teineteisele 2 500 000 krooni. Kohustused tasaarvestati. Asja õige lahendamine ei ole võimalik müügilepingut hindamata.
16. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
17. Kolmas isik palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
18. Tartu Ringkonnakohus jättis
19. aprilli
20. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Õige ei ole apellandi väide, et kuna kostja võttis hagi õigeks, siis oli maakohus sellega seotud ja pidi kohtuistungit pidamata hagi rahuldama. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) §-s 440 ei ole sõnaselgelt sätestatud kohtu õigust hagi õigeksvõtu vastuvõtmisest keelduda ka asjades, mida ei ole nimetatud sama paragrahvi 4. lõikes, tuleneb kohtu selline õigus menetluse üldsätetest ning eesmärgist lahendada asi õigesti.

§ 328

lg 1 järgi peavad menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Praeguses asjas oli kohtule avaldatud, et kostja püüdis vaidlusalused autod esmalt tagatiseks anda, seejärel aga võõrandas autod kahel korral erinevatele isikutele. Sellises olukorras ei pidanud maakohus arvestama kostja üldsõnalise hagi õigeksvõtuga. Apellandi väide, et hagi täiendamisega 9. novembril 2006 täiendas ta üksnes hagi alust, on formaalselt õige. Asja materjalidest nähtub, et hageja jäi omandiõiguse tunnustamise nõude juurde ning taotles selle nõude rahuldamist ka ringkonnakohtus, kuid hageja ei põhistanud, mida ta soovib esitatud hagiga saavutada. Hageja ei ole esile toonud, milles seisnes tema õiguslik huvi

§ 368

lg 1 mõttes, kui ta esitas kostja vastu hagi ja palus tuvastada, et ta on vaidlusaluste autode omanik. Müügileping kinnitab hageja väidetavat omandiõigust. Seega on alusetu väide, et kostja on hageja õigusi rikkunud viisil, mis annab aluse kohtule esitada hagi. Kuna faktiliste asjaolude õigsust eeldades puudub hagejal õiguslik huvi omandiõigust veel kord tuvastada, siis tuleks hagi

§ 423

lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata, sest hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Sellises olukorras on hagejal õigus esitada omandikaitse hagi isiku vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Praeguses asjas ei ole poolte esitatud asjaolud tõesed. Hageja tugines menetluses pikka aega üksnes laenulepingule. Laenulepingu alusel ei saa hageja omandiõigust tunnustada ega hagi rahuldada. Kuigi kostja võttis kirjalikus vastuses motiveerimatult hagi õigeks, ei ole hagi õigeksvõtt usutav ega kohtumenetluses arvestatav olukorras, kus hageja esiletoodud asjaolude kohaselt ei ole võimalik hagi rahuldada ning kus kostja võõrandas autod müügilepinguga kellelegi kolmandale.

§ 329

lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama menetluses oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Müügileping sõlmiti enne hagi esitamist, leping oli hageja valduses ning ta oli lepingut puudutavatest asjaoludest teadlik. Kuna hageja ei esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta esitas müügilepingu sõlmimise fakti kui hagi alusesse kuuluva asjaolu hilinenult, tuleb müügileping jätta

§ 238lg 3 p 3 ja § 238 lg 5 alusel arvestamata.

Hageja väitel lõpetas müügileping laenulepingu, kuid müügileping seda väidet ei kajasta. Vastupidi, müügilepingus on kokku lepitud, et ostja (hageja) tasub müüjale (kostjale) autode müügihinna. Seega on hageja väited otseses vastuolus müügilepingu sõnastusega ning pooled ei ole menetluses andnud selgitusi, millest see vastuolu tulenes. Arvestades müügilepingu teksti, hageja vastuolulisi väiteid müügilepingu kohta ning seda, et hageja esitas asjaolu, mis oli talle teada enne hagi esitamist, olulise hilinemisega, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud kolmanda isiku seisukoht, et müügileping on fiktiivne ning koostatud tagantjärele eesmärgiga saada kätte tolliasutuse valduses olevad autod. Müügileping on ebausaldusväärne tõend. Apellandi väide, et ta jäeti asjaolude tõendamise ja tõendite esitamise võimalusest ilma, kuna teda ja kostja endist seaduslikku esindajat ei kuulatud tõendi allikatena ära, ei ole põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel kokkulepitud laenulepingu tingimus, et tagatiseks olevate autode omandiõigus läheb laenuandjale teatud tingimustel üle, ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Kui pooled soovisid laenulepingut tagada, siis pidid nad valima seadusega lubatud tagatise vormistamise viisi. Pooled ei ole tagatise andmist nõuetekohaselt vormistanud, mistõttu ei saa hageja nõuda laenulepingu p 2.5 alusel omandiõiguse tunnustamist. Poolte esitatud väidete kohaselt ei vaielda asjas omandiõiguse üle, teisalt ei saa esiletoodud asjaolu hageja taotletud tõenditega tõendada. Seega oli maakohtul

§ 238lg 1 p-de 1 ja 2 järgi alus keelduda tõendite vastuvõtmisest.

Alusetu on hageja väide, et laenuleping vormistati ümber müügilepinguks ja nõuded tasaarvestati. Kui laenulepingust tulenev kohustus tasaarvestati, siis pidi see tasaarvestuse ajal olemas olema. Hageja rõhutas apellatsioonkaebuses, et kostja täitis kohustuse autod hagejale üle anda lepingu sõlmimise päeval. Õige on hageja väide, et maakohus kohaldas vääralt hagist loobumise sätteid, kuid see ei viinud kohut ebaõigele lõppjäreldusele. Õige on jätta hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu, kuigi esineb ka formaalne alus jätta hagi läbi vaatamata

§ 423lg 2 p 2 alusel.

Hagi läbivaatamata jätmine võib tekitada vale mulje, et hagejal on põhjendatud alus esitada omanikuna hagi igaühe vastu, kes tema omandiõigust rikub. Kuna nii hagi kui ka apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, kannab

§ 162järgi menetlusosaliste menetluses kantud kulud hageja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 14. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ning jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus vääralt, et hagejal puudus hagi esitamiseks õiguslik huvi, rikkudes sellega

§ 368lg-t 1.

Nii hageja kui ka kostja peavad vaidlusaluseid sõiduautosid enda omaks. Sõiduautod arestiti nii

1. novembril 2005 tehtud maksuotsuse sundtäitmise raames, Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a määruse alusel hagi tagamise abinõuna kui ka Tartu Maakohtu
4. veebruari
5. a määrusega kriminaalasjas. Kostja andis sõiduautod, sh juurdepääsu võimaldavad võtmed ja dokumendid hagejale üle, kuid sõiduautod on tolli järelevalve all. Puudub alus kahelda, et sõiduautode valdus ei läinud hagejale üle. Kuna Maksuja Tolliameti arvates kuuluvad sõiduautod kostjale, on hagejal õigustatud huvi omandiõigust tuvastada. Kuna Maksu- ja Tolliamet ei väida, et ta ise on sõiduautode omanik, on õige esitada hagi kostja vastu. Maksuhaldur on üritanud täitemenetluses sõiduautosid kui kostja omandis olevaid vallasasju võõrandada. Asjaolu, et sõiduautod asuvad praegu tollilaos, ei tähenda, et hageja peaks esitama omandiõiguse tuvastamise hagi riigi vastu. Arusaamatu on ringkonnakohtu käsitlus, et hagejal puudub huvi omandiõigust veel kord tuvastada olukorras, kus kostja vaidleb tegelikult hageja omandiõigusele vastu. Ringkonnakohus tuvastas vääralt, et müügileping on fiktiivne ja seetõttu ebausaldusväärne tõend. Tõendi esitamise viivituse tingis asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet algatas hageja suhtes kriminaalasja, taotledes hageja vahi alla võtmist, mistõttu viibis hageja menetluse ajal kahel korral vahi all, sh kohtuistungi ajal, ega saanud tõendit õigel ajal esitada. Lisaks tuvastas ringkonnakohus ühelegi normile tuginemata müügilepingu fiktiivsuse, mille tõttu peaks tehing olema tühine. Ringkonnakohus leidis vääralt, et asjaolude tõendamise ja tõendite esitamise korda ei ole rikutud. Asja õigeks lahendamiseks tuli hinnata müügilepingut ja tuvastada, kas see on piisav omandiõiguse üleminekuks. Nii laenu- kui ka müügilepingu sõlmisid hageja ja kostja endine juhatuse liige, kes said anda selgitusi mõlema lepingu asjaolude kohta. Lisaks on alama astme kohtud hinnanud tõendina poole esindaja istungil antud seletusi, mis ei saa olla asjas tõendiks, sest esindatav ei kinnitanud kohtuistungil esindaja sõnu. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 231

lg-t 2, sest kui pool väidab, et nõue on tasaarvestusega lõppenud, ei saa kohus sellist väidet käsitada faktilise asjaolu omaksvõtuna (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-07 ja
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07). Alama astme kohtud tuvastasid vääralt, et poolte laenusuhe on lõppenud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis kostjale laenu 2 500 000 krooni ja et kostja laenu ei tagastanud. Pooltel oli õigus oma suhted ümber kujundada ja nad sõlmisid müügilepingu ning hageja sai sõiduautode valduse. Asjas ei ole oluline, kas pooled tegid nõutavas vormis tasaarvestuse, sest sõiduautode omandit see ei mõjuta. Ringkonnakohus kohaldas menetluskulude kindlaksmääramisel
5. jaanuaril 2006 jõustunud

§ 162ja 167, kuigi hagi esitati enne 1.

jaanuari 2006. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 3 järgi tuli kohaldada varasemat seadust, mille järgi ei tulnud hüvitada kolmanda isiku menetluskulusid ning menetluskulude hüvitamise eelduseks oli kulunimekirja ja -dokumentide esitamine enne asja sisulise arutamise lõpetamist.

1. Kostja ja kolmas isik kostja poolel vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu, palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 10 000 krooni. Kostja ja kolmas isik möönsid, et ringkonnakohus määras kohtukulude jaotuse ekslikult praegu kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb kohtukulude jaotuse osas

§ 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja tühistatud osas tuleb

§ 691

p 5 alusel teha uus otsus, millega jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Muus osas tuleb

§ 691

p 1 ja § 692 lg 2 alusel jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. 17. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hagejal oli õiguslik huvi sõiduautode omandiõiguse tuvastamise vastu. Nii hageja kui ka kostja peavad vaidlusaluseid sõiduautosid enda omaks. Sõiduautod on tolli järelevalve all ning Maksu- ja Tolliameti arvates kuuluvad sõiduautod kostjale. Seega on hagejal õigustatud huvi omandiõiguse tuvastamise vastu. Asjaolu, et hageja soovis tuvastada üksnes sõiduautode omandiõigust ja mitte esitada vindikatsioonihagi, ei tähenda, et hagejal puuduks õiguslik huvi omandiõigust tuvastada. Samuti ei võta hagejalt õiguslikku huvi omandiõiguse tuvastamise vastu ära see, et samaaegselt sõiduautode müügilepinguga leppisid hageja ja kostja kokku ka sõiduautode omandi üleminekus. Eelnevast ei järeldu veel, et sõiduautode omandiõiguse kuuluvus on selge. Seetõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tuleks

§ 423

lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata, sest hagejal puudub õiguslik huvi omandiõigust veel kord tuvastada. Kuna ringkonnakohus ei jätnud aga hagi läbi vaatamata, ei anna nimetatud puudus alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

1. Hageja palus tuvastada sõiduautode omandiõiguse, tuginedes esmalt asjaolule, et pooled sõlmisid
2. juulil 2005 laenulepingu, mille järgi andis hageja kostjale 2 500 000 krooni laenu ja laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral pidi kostjale kuuluvate sõiduautode omandiõigus hagejale üle minema. Menetluse kestel täiendas hageja hagiavaldust ja palus tuvastada sõiduautode omandiõiguse, tuginedes nii poolte
3. juuli
4. a laenulepingule kui ka
5. novembri
6. a müügilepingule. Müügilepingu järgi lugesid pooled
7. juuli
8. a laenulepingu lõpetatuks ja autod hagejale üleantuks. Ülalnimetatud asjaolusid arvestades leidis ringkonnakohus õigesti, et hagi täiendamisega muutis hageja üksnes hagi alust, kuid mitte hagi alust ja eset, nagu leidis vääralt maakohus. Ekslik on aga ringkonnakohtu seisukoht, et müügileping, mille hageja esitas menetluse kestel omandiõiguse tõendamiseks, tuleb

§ 238

lg 3 p 3 ja lg 5 alusel jätta arvestamata, kuna hageja ei esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta esitas müügilepingu sõlmimise fakti kui hagi alusesse kuuluva asjaolu hilinenult. Kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta

§ 238

lg 3 p 3 ja lg 5 järgi jätta asja lahendamisel tõendi arvestamata mh juhul, kui tõend esitatakse hilinenult. Õige on ringkonnakohtu osutamine

§ 329

lg-le 1, mille järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited menetluses nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Sama sätte teise lause järgi võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada pärast eelmenetluse lõppemist üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Viidatud sättest tuleneb seega, et üldjuhul võivad menetlusosalised esitada tõendeid kuni eelmenetluse lõpuni.

§ 237

lg 1 järgi annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud, võib menetlusosaline tugineda tõendile hiljem juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Seega saab lugeda menetlusosalise esitatud tõendid tähtaegselt esitatuks, kui need on esitatud enne kohtu määratud tähtaja möödumist või eelmenetluse lõppemist. Praeguses asjas esitas hageja hagi

1. detsembril 2005 (tl 1, I kd), hagi täiendamise avalduse koos uue tõendi,
2. novembri
3. a müügilepinguga
4. septembril 2006 (tl 139-140, 143, I kd). Pärast seda arutas maakohus asja
5. oktoobri
6. a eelistungil, kus ta muu hulgas kohustas pooli esitama kõik tõendid ja menetluslikud taotlused hiljemalt
7. novembriks 2006 ja hoiatas, et hilisemad tõendid ja taotlused võib kohus jätta tähelepanuta (tl 147 pöördel, I kd). Seega esitas hageja tõendi lubatud aja jooksul. Kui menetlusosaline esitab tõendi

§ 237

lg 1 alusel määratud tähtaja jooksul või enne tähtaja määramist, ei saa kohus jätta seda

§ 238

lg 3 p 3 ja lg 5 esimese lause alusel arvestamata põhjusel, et tõend on esitatud hilinenult. 19. Samas võib kohus hindamise järel jätta tõendi

§ 238

lg 5 teise lause järgi arvestamata ka juhul, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Ringkonnakohus asus kõiki müügilepingu esitamisega seotud asjaolusid hinnates seisukohale, et müügileping ei ole tõendina usaldusväärne.

§ 688

lg 5 järgi Riigikohus ise alama astme kohtutes kogutud ja hinnatud tõendeid ei uuri. Küll kontrollib Riigikohus, kas ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Praeguses asjas on ringkonnakohus põhjendanud, miks ei saa müügilepingut pidada usaldusväärseks. Ringkonnakohus põhjendas tõendi ebausaldusväärsust ühest küljest sellega, et hageja tugines menetluses pikka aega üksnes laenulepingule ja müügilepingule hakkas hageja tuginema hiljem, kuigi müügileping sõlmiti enne hagi esitamist, leping oli hageja valduses ja ta oli lepinguga seotud asjaoludest teadlik. Teisalt põhjendas ringkonnakohus tõendi ebausaldusväärsust ka sellega, et hageja väited müügilepingu kohta olid vastuolulised ning kolmanda isiku arvates oli leping koostatud tagantjärele. Kolleegiumi arvates võib nimetatud asjaolude koosesinemisel osutuda tõend ebausaldusväärseks, mis annab alust jätta see asja lahendamisel arvestamata. Tõendi ebausaldusväärsuse tuvastamisel nõustus aga ringkonnakohus vääralt kolmanda isiku seisukohaga, et müügileping on fiktiivne. Kui ringkonnakohus leidis, et müügileping võib olla näilik, siis tulnuks tal ka tehingu näilikkus tuvastada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ja kui sellega varjatakse teist tehingut, siis tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada varjatud tehingu kohta sätestatut. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud näiliku tehingu asjaolusid ja seetõttu ei saanud ringkonnakohus jätta müügilepingut arvestamata selle tühisuse tõttu. Ringkonnakohus rikkus sellega

§ 436lg-d 1 ja 2.

Siiski ei anna see menetlusnormi rikkumine alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, sest ringkonnakohtu järeldus, et müügileping ei ole usaldusväärne tõend, on põhjendatud. Seega jättis ringkonnakohus lõppjäreldusena õigesti müügilepingu asja lahendamisel arvestamata.

1. Kuna alama astme kohtud ei arvestanud müügilepingut tõendina, ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka muud sellest tulenevad kassatsioonkaebuse väited. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hagi tuleb tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata.
2. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas menetluskulude kindlaksmääramisel vääralt
3. jaanuaril 2006 jõustunud

§ 162ja 167, kuigi hagi esitati enne 1.

jaanuari

1. Enne
2. jaanuari 2006 alustatud menetluses kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele

RS § 3 lg 1 järgi varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud

§ 60

lg 1 esimese lause järgi mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Poolel ei olnud

§ 60

lg 3 järgi õigust nõuda kulude hüvitamist, kui ta ei esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Kuigi

§ 60

sõnastuse järgi oli õigus kohtukulude hüvitamisele poolel, saab nimetatud sätte mõttes poole kulutustega võrdsustada ka selle menetlusosalise poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku kulutused (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-04, p 15). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja ja kostja poolel menetlusse kaasatud kolmas isik oleksid esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada ja jätta kostja ja kolmanda isiku apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. Kolmanda isiku esindaja esitas Riigikohtule kuludokumendi, mille kohaselt on esindaja osutanud kolmandale isikule kassatsiooniastmes õigusteenuseid 10 000 krooni eest. Kolleegiumi arvates on põhjendatud õigusabikuluks 6000 krooni. Arvestades käesolevas punktis ülalpool märgitut leiab kolleegium, et hagejalt tuleb

RS § 3 lg 1 ja enne 1. jaanuari 2006 kehtinud

§ 60lg 1 alusel kolmanda isiku kasuks välja mõista õigusabikulu 6000 krooni.

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 järgi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Hageja esitas

1. detsembril 2008 taotluse kautsjoni tagastamiseks temale, kuid kohtu arvelduskontole tasusid kautsjoni kolmandad isikud. Kuigi hageja esitas taotluse enne
2. jaanuari 2009, leiab kolleegium, et kautsjon tuleb
3. jaanuaril 2009 jõustunud

§ 149lg 8 järgi tagastada hagejale.

Jaak Luik, Henn Jõks, Peeter Jerofejev