Obsah (4)

§ 11§ 12§ 3§ 43

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 11 lg 1 p-dega 1, 2 ja 5, kuna kostjal puudub seadusega nõutav side Põltsamaaga ning juustud ei ole seal valmistatud. Kaubamärgi kasutamine piimatoodete tähistamiseks oleks vastuolus ka

§ 11

lg 1 p-ga 3, kuna klassis 29 märgitud kaup �piimatooted" on vaieldamatult samaliigiline kaubaga �juust". Õiguskaitset välistavad asjaolud esinevad ka klassi 16 kaupade puhul. Geograafilisel tähisel �Põltsamaa juust" on Eestis hea maine, mida kinnitavad tähise registreerimise tunnistuse andmed. Tõenäoliselt ei valmistaks kostja klassi 16 kaupu, vaid pigem kasutaks neid kui reklaammaterjale, suveniire jms. Seega võib kaubamärgi registreerimine klassis 16 kaasa tuua geograafilise tähise maine pahauskse ärakasutamise ja on seetõttu vastuolus

§ 11lg 1 p-ga 4.

Ka tööstusomandi apellatsioonikomisjon pidas tõenäoliseks, et kostja kasutab vaidlustatud kaubamärgi koosseisus geograafilist tähist �Põltsamaa juust" vastuolus

§-ga

1. Põllumajandusministeeriumi
2. aprilli
3. a tõend kinnitab, et juustu, mille tähistamiseks taotleti geograafilise tähise �Põltsamaa juust" registreerimist, maine ning kvaliteet ja maitseomadused on seostatavad Põltsamaaga. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse
4. juuni
5. a määrusest nr 182 on Põllumajandusministeeriumi ainupädevuses kauba iseloomuliku tunnuse ja geograafilise päritolu seose tuvastamine. Keegi ei ole vaidlustanud eelnimetatud tõendis toodut ega geograafilise tähise registreerimist. Seega tuleb lugeda tõendatuks Põltsamaa eriline maine juustutootmiskohana. Põltsamaa pikaajalisi tootmistraditsioone ja head mainet juustutootjana kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud artiklid. Objektiivselt on võimatu, et kostja kui juustutootmises tegutsev ettevõtja ei olnud kaubamärgi taotluse esitamisel teadlik Põltsamaa kui juustutootmise koha mainest. Soovil kasutada Põltsamaa nimetust ei saa olla muid põhjusi, kui lõigata kasu selle nime mainest. Seejuures ei viita üksnes kaubamärgi sõnaline osa Põltsamaale, vaid ka kujundus. Kuna kaubamärgi registreerimise taotlus ei ole esitatud heauskselt, puudub kostjal

§-s 12 sätestatud varemkasutusõigus ning kohaldada tuleb KaMS § 7 lg 1 p 6¹. Kaubamärgi registreerimine on vastuolus ka KaMS § 7 lg 1 p-ga 6, kuna kostjal puudub igasugune side Põltsamaaga, mistõttu võib kaubamärgi registreerimine eksitada tarbijaid kauba geograafilise päritolu suhtes. 2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et

§ 11

ei ole kohaldatav.

§ 12lg 1 on erisäte § 11 suhtes ja välistab Ka

MS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise. Vaidlustatud kaubamärk esitati registreerimiseks enne geograafilise tähise õiguskaitse saamist. Hageja ei tõendanud kostja pahausksust. Kuigi juustu ja muid piimatooteid on Põltsamaal toodetud pikka aega, puuduvad tõendid mingist erilisest asjaolust, mis lubaksid väita eriliste juustutootmistraditsioonide, kvaliteedi, meetodi, maine või muu iseloomuliku tunnuse olemasolu võrreldes muude juustutootmisettevõtete toodanguga. Kuna hageja varub piima üle kogu Eesti, on objektiivselt võimatu ja ebamõistlik, et kolmas isik võiks kaaluda võimalust, et seesugune juust võiks pärineda Põltsamaa linnast. Juustu nimetusega �Põltsamaa juust" võidakse teoreetiliselt toota Põltsamaal, kuid toodet kui sellist reaalsuses ei eksisteeri ega saagi eksisteerida seesugusena, et sel oleks geograafilise tähise mõistele vastav sisu.

§ 12lg 2 eeldab toote olemasolu.

Praegusel juhul kaupa ei ole. Kostjale ei saa ette heita, et ta peaks teadma kauba olemasolust, mida tegelikult ei ole, veelgi enam selle mainest või muust spetsiifilisest tunnusest. Põltsamaal on toodetud �Eesti juustu" ja muid juuste, mitte aga �Põltsamaa juustu". Ei ole õiguspärane eeldada hilisema geograafilise tähise alusel, et varasem vastava geograafilise ala nime sisaldav kaubamärk oleks registreerimiseks esitatud pahauskselt või et selle registreerimine eeldaks mingi eriõiguse olemasolu. Vastuolu KaMS § 7 lg 1 p-ga 61 puudub nii klassi 16 kui ka klassi 29 kaupade puhul. Tarbija on piisavalt teadlik, et eristada juustu muudest piimatoodetest või klassi 16 kaupadest. Hageja ei tõendanud, et tema �Põltsamaa juustul" oleks arvestatav maine. Põllumajandusministeeriumi tõend ei saa olla siduv. Juust on oma olemuselt seotud põhitooraineks oleva piimaga. Ei ole võimalik, et üle kogu Eesti varutud piimast valmistatud toode on konkreetse kvaliteediga ja konstantse maitsega. Konkreetset kvaliteeti ja maitseomadusi saab tagada üldjuhul vaid tootmisprotsessidega, kuid need ei erine hageja tootmises muude juustutööstuste meetmetest. Hageja ajab segamini Põltsamaa kui juustutootmise koha maine ja traditsioonide mõiste, mis ei ole samastatavad. Põltsamaa eriline maine juustutootmiskohana ei ole tõendatud. Hageja on asutatud alles

1. a, mistõttu ei ole põhjendatud Põltsamaa juustutootjate varasemate saavutuste enesele ülekandmine. Üldjuhul ei peeta kombineeritud kaubamärkide puhul kohanime sisaldavaid kaubamärke KaMS § 7 lg 1 p-ga 6 vastuolus olevaks ja neid on hulgaliselt registreeritud ka hageja nimele. Kohanime sisaldavate kaubamärkide registreerimine on igapäevane praktika.
2. Harju Maakohus jättis
3. veebruari
4. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb
5. mail 2004 jõustunud KaMS § 72 lg-st 5 lähtuvalt kohaldada kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude kindlakstegemiseks kuni
6. aprillini 2004 kehtinud KaMS-i. KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaselt ei registreerita kaubamärki, mis sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane, kui see võib kaasa tuua geograafilise tähise õigusvastase kasutamise geograafilise tähise kaitse seaduse §-s 11 või 18 sätestatu järgi. Kostja ei eita oma vastuses

§ 11

lg-s 1 loetletud asjaolude esinemist, vaid tugineb kaubamärgi varemkasutusõigusele, mis tuleneb

§ 12

lg-st 1.

§ 12

lg 1 kohaselt kaubamärki, mis on heauskselt registreerimiseks esitatud või heauskselt registreeritud kas enne selle seaduse jõustumise kuupäeva või enne, kui geograafiline tähis on oma päritoluriigis kaitse saanud, ei saa kehtetuks tunnistada, selle registreerimisest ei saa keelduda või selle kasutamist keelata põhjusel, et kaubamärk sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane, kui

ei sätesta teisiti. Maakohus nõustus kostjaga, et

§ 12

lg 1 on erinorm

§ 11suhtes ja välistab Ka

MS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas kaubamärgi �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" registreerimise taotluse

1. aprillil 2002 ja �Põltsamaa juust" sai Eesti Vabariigis õiguskaitse
2. septembril
3. Seega tuleb lahendada küsimus, kas kostja esitas vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse heauskselt. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 139 ja

§ 12

lg-st 2 pidi hageja tõendama, et kostja ei käitunud oma kaubamärki registreerides heauskselt. Maakohus leidis, et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et kostja teadis või pidi teadma kaubamärki registreerides, et juustu konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav Põltsamaa kui geograafilise piirkonnaga. Kostja esitas kaubamärgi �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" registreerimise taotluse

1. aprillil
2. Seega ei saa kostja heausksust ümber lükata tõendiga, mille Põllumajandusministeerium on väljastanud
3. aprillil 2003 ja mille kohaselt juustu, mille tähistamiseks hageja taotleb geograafilise tähise �Põltsamaa juust" registreerimist, maine, kvaliteet ja maitseomadused on seostatavad Põltsamaaga. Samuti ei lükka kostja heausksust kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel ümber fakt, et
4. septembril 2003 registreeriti geograafiline tähis �Põltsamaa juust" hageja nimele.

§-st 32 tulenevalt ei kontrolli Patendiamet sisuliselt, kas geograafiline tähis, mille registreerimist taotletakse, on geograafilise tähisena kaitstav, vaid jälgib ainult vorminõuetest kinnipidamist. Juustu maine peab

§ 12kohaselt olema olulisel määral seostatav Põltsamaaga.

Kostja väitel oli ta teadlik Põltsamaast kui tuntud toiduainete tootmise piirkonnast, kuid ei pidanud Põltsamaad traditsiooniliseks juustu tootmise kohaks. Isegi kui kostja oli teadlik, et Põltsamaal on aastate jooksul juustu toodetud, ei saa seda tingimata samastada Põltsamaa kui juustu tootmise koha mainega. Juustu toodetakse Eestis veel mitmetes erinevates piirkondades. Puuduvad tõendid selle kohta, et tarbija eelistaks hageja tooteid selle tõttu, et hageja toodab oma juustusid Põltsamaal. Tõendamata on ka see, et Põltsamaal toodetud juustul on eriline kvaliteet või seal toodetakse juustu spetsiifilisel viisil. Puuduvad ka andmed Põltsamaa juustu kui spetsiifilise toote kohta, sest Põltsamaal toodetakse erinevat tüüpi juustu, nt Eesti juustu. Tõendamata on, et kostja ei käitunud oma kaubamärki registreerides heauskselt, ja seetõttu on tal

§-st 12 tulenevalt kaubamärgi varemkasutusõigus, mis välistab KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise. Tarbija eksitamist kauba geograafilise päritolu suhtes KaMS § 7 lg 1 p 6 tähenduses ei saa pidada praegusel juhul tõenäoliseks. Juustutoodete puhul on viide geograafilisele piirkonnale tavapärane (nt Vene, Hollandi, Ðveitsi juust) ja see näitab pigem toote liiki või tüüpi, mitte geograafilist päritolu. Puudub mõistlik alus kahelda tarbija arusaamises sellest, et Hollandi juustu ei toodeta ainult Hollandis või Ðveitsi juustu ainult Ðveitsis. Seega ei ole usutav ka see, et tarbijat eksitaks tähist �PÕLTSAMAA" kandev juust.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. juuni
5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korranud neid. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud KaMS § 7 lg 1 pde 6 ja 61 tähenduses puuduvad. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohtu tuvastatu, et geograafilisel tähisel �Põltsamaa juust" on Eestis õiguskaitse, ning

§ 12

lg 2 alusel antud hinnang kostja heausksusele ei ole teineteist välistavad.

§ 12

lg 2 järgi tuleb kaubamärgi registreerimiseks esitamise või registreerimise heausksuse kindlakstegemisel hinnata, kas seda teinud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegemist on tähisega, mis näitab, et kaup või teenus on pärit kindlalt geograafiliselt alalt, kui kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav kauba või teenuse geograafilise päritoluga. Maakohus on

§ 12

lg-s 2 nimetatud asjaolusid hinnanud ja leidnud, et tõendamata on Põltsamaal toodetava juustu erilised omadused, maine või muud iseloomulikud tunnused, mille olemasoluga oleks kostja pidanud kaubamärgi registreerimise taotlust esitades arvestama. Iseenesest asjaolu, et kostja teadis juustu tootmisest Põltsamaal, ei tähenda kostja pahausksust. Seadusega ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kostja pidanud tõendama, et ta oli taotlust esitades heauskne. TsÜS § 139 järgi heausksust eeldatakse. Maakohus põhjendas otsuses, miks ta ei arvestanud asja lahendamisel Põllumajandusministeeriumi 29. aprilli 2003. a tõendiga. Maakohus pidas geograafilist tähist �Põltsamaa juust" kehtivaks ja hageja vastupidine tõlgendus ei ole õige. Seega ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel ka KaMS § 59, Ühenduse määruse nr 40/94 Ühenduse kaubamärgi kohta § 95 ega patendiseaduse § 54. Maakohus ei pidanud vaidluse lahendamisel kontrollima ega kontrollinud

§ 3

lg 1 p-s 1 sätestatud geograafilise tähise registreerimise eelduste täitmist, mistõttu jättis ringkonnakohus hageja sellekohased apellatsioonkaebuse väited arvestamata. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti

§ 12, mis sätestab geograafilist tähist sisaldava kaubamärgi varemkasutusõiguse. Maakohus on Ka

MS § 7 lg 1 p 6 kohaldamata jätmist piisavalt põhjendanud. Hageja poolt geograafilise tähise �Põltsamaa juust" võrdlemine tähistega �Champagne" ja �Cognac" ei ole nendele vastavate toodete eripära arvestades asjakohane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud geograafilise tähise õiguskaitse küsimuses kohaldanud vääralt materiaalõigust ning on rikkunud menetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus käsitanud geograafilist tähist kehtivana ja vastupidine tõlgendus ei ole õige. Ringkonnakohus on maakohtu järeldusi tõlgendades jõudnud ebaõige lahenduseni. Maakohtu järeldust Põltsamaa juustu erilise kvaliteedi või spetsiifilise tootmisviisi tõendamatuse kohta tuleb vaadata kui geograafilise tähise õiguskaitse aluseks olevate asjaolude puudumise sedastamist. Kauba omaduslik seos ei saa olla vaidlusesemeks, kuna see on tuvastatud geograafilise tähise registreeringuga. Toote maine, kvaliteedi või muude omaduste seose olemasolu geograafilise piirkonnaga on juba varem tuvastanud pädevad ametiasutused, kes teevad ekspertiisi ning väljastavad tõendid, mille alusel Patendiamet oma otsuse teeb. Geograafilise tähise registreeringust tuleneb üheselt, et ainuomane on �Põltsamaa juustu" valmistamisel juustu eelvalmistamine ja termiseerimine. Juustule on iseloomulik mõõduka happesuse, soolasuse ja intensiivsusega maitse, mis on saavutatud tänu Põltsamaal väljaarendatud ainuomasele tehnoloogiale. Maakohus ei oleks tohtinud selle küsimusega tegeleda, sest kehtib põhimõte, mille kohaselt ei saa tööstusomandi õiguste kaitseks esitatud hagi puhul tugineda vastuväitena tööstusomandile õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude puudumisele, vaidlustamata seejuures näiteks vastuhagi korras ainuõigust. Kuna geograafilise tähise registreeringut keegi

§ 43

kohaselt selle menetluse raames vaidlustanud ei ole, siis geograafilise tähise õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude puudumisele tugineda ei tohi. Kohtud on rikkunud tõendite hindamise põhimõtet TsMS § 232 lg 1 mõttes, kuna ei ole igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud asjas tõendina esineva geograafilise tähise registreerimise tunnistuse ning Põllumajandusministeeriumi tõendiga tuvastatud asjaolusid. Lugedes tõendamatuks Põltsamaal toodetud juustu erilise kvaliteedi või spetsiifilise tootmisviisi võrreldes muude Eesti juustutootjatega, ületas kohus hagi piire TsMS § 439 mõttes. Eelkõige rikub hageja õigusi kohtuotsuse motiveeriv osa. Rikutud on kohtuotsuse põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1). Kohtu järeldused on vastuolulised. Ühelt poolt on kohus tuvastanud, et geograafiline tähis �Põltsamaa juust" on Eesti Vabariigis saanud õiguskaitse. Samas on kohus tuvastanud, et tõendamata on Põltsamaal toodetud juustu eriline kvaliteet või spetsiifiline tootmisviis võrreldes muude Eesti juustutootjatega. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et pahausksuse küsimuses lasub tõendamiskoormus hagejal.

§ 12

lg 1 ei võimalda heausksust eeldada.

§ 12lg 1 on erinorm Ts

ÜS § 139 suhtes ning seetõttu TsÜS § 139 ei kohaldu. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt oleks vastustaja pidanud tõendama, et esinevad

§-s 12 sätestatud asjaolud, sealhulgas taotluse heauskne esitamine. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et esitatud tõendid on ebapiisavad kostja pahausksuse tõendamiseks. Kostja enda käitumine kinnitab kostja pahausksust. Kohtu järeldus selle kohta, et puuduvad tõendid, et tarbija eelistaks hageja tooteid seetõttu, et ta toodab oma juustusid Põltsamaal, ei ole kohane. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud KaMS § 7 lg 1 p

1. Kohtute viide Vene, Hollandi või Ðveitsi juustule pole asjakohane, sest Vene, Hollandi ja Ðveitsi juustu puhul ei ole tegemist geograafiliste tähistega. Kuna tarbija on teadlik Põltsamaast kui juustutootmiskohast, on tähise �PÕLTSAMAA" kasutamine sealt mittepärineva juustu tähistamiseks eksitav geograafilise päritolu suhtes. KaMS § 7 lg 1 p 6 järgi piisab sellest, et kaubamärk võib tarbijat eksitada.
2. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.
4. Alates
5. maist 2004 kehtiva KaMS (kehtiv KaMS) § 72 lg 5 kohaselt kohaldatakse enne
6. aasta
7. maid Patendiameti tehtud otsuse vaidlustamisel ja uue otsuse tegemisel Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid ja lähtutakse asja uue menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. Kuna Patendiamet tegi praeguses asjas kaubamärgi registreerimise otsuse enne
8. maid 2004 (Eesti Kaubamärgilehes avaldati teade kaubamärgi �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" registreerimise otsuse kohta
9. a jaanuaris), tuleb kohaldada varasemas KaMS-is sätestatud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid ja lähtuda kehtiva KaMS-i menetlusnormidest. Hageja on esitanud kehtiva KaMS § 41 lg 5 alusel hagi kostja vastu, et tuvastada kaubamärgi �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" puhul varasema KaMS § 7 lg 1 p-des 6 ja 61 sätestatud õiguskaitset välistavate asjaolude olemasolu. Kehtiva KaMS § 41 lg 5 kohaselt võib vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus kaubamärgi kaitstavuse küsimuses, esitada tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse (TÕAS) § 64 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul hagi teise menetlusosalise vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu või selle puudumise kindlakstegemiseks. TÕAS § 64 lg 2 kohaselt võib vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus ja kes soovib jätkata vaidlust menetlusosaliste vahel hagimenetluse korras, esitada hagi kolme kuu jooksul apellatsioonikomisjoni otsuse avaldamisest arvates.
10. Varasema KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaselt ei registreerita kaubamärgina kaubamärki, mis sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane, kui see võib kaasa tuua geograafilise tähise õigusvastase kasutamise

§-des 11 või 18 sätestatu järgi. Kostja ei eitanud

§ 11

lg-s 1 loetletud asjaolude esinemist, vaid tugineb

§ 12

lg-s 1 sätestatud kaubamärgi varemkasutusõigusele.

§ 12

lg 1 sätestab, et kaubamärki, mis on heauskselt registreerimiseks esitatud või heauskselt registreeritud kas enne selle seaduse jõustumise kuupäeva või enne, kui geograafiline tähis on oma päritoluriigis kaitse saanud, ei saa kehtetuks tunnistada, selle registreerimisest ei saa keelduda või selle kasutamist keelata põhjusel, et kaubamärk sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane, kui

ei sätesta teisiti.

§ 12

lg 2 kohaselt on kaubamärgi registreerimiseks esitamine või registreerimine heauskne, kui seda teinud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegemist on tähisega, mis näitab, et kaup või teenus on pärit kindlalt geograafiliselt alalt, kui kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav kauba või teenuse geograafilise päritoluga. Kolleegium ei nõustu hageja väidetega selle kohta, et kohtute järeldused on vastuolulised, kuna ühelt poolt on maakohus tuvastanud, et geograafiline tähis �Põltsamaa juust" on Eesti Vabariigis saanud õiguskaitse, ja teiselt poolt on maakohus tuvastanud, et tõendamata on Põltsamaal toodetud juustu eriline kvaliteet või spetsiifiline tootmisviis. Samuti ei nõustu kolleegium hageja seisukohaga, et kuna keegi ei ole vaidlustanud geograafilise tähise registreeringut

§ 43

kohaselt selle menetluse raames, siis geograafilise tähise õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude puudumisele tugineda ei tohi. Kolleegium leiab, et kohtul on

§ 12

lg-s 2 nimetatud asjaolusid hinnates õigus hinnata geograafilise tähise õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude olemasolu või puudumist isegi siis, kui teine pool ei ole geograafilise tähise registreeringut eraldi vaidlustanud. Kuna kostja seadis oma vastuväidetes Põltsamaal toodetud juustu erilise kvaliteedi ja spetsiifilise tootmisviisi olemasolu kahtluse alla, pidi maakohus neid vastuväiteid ka hindama. Seega ei ületanud maakohus hagi piire, leides, et tõendamata on see, et Põltsamaal toodetud juustul on eriline kvaliteet või et seal toodetakse juustu spetsiifilisel viisil. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul on maakohus

§ 12

lg-s 2 nimetatud asjaolusid hinnanud ja leidnud, et tõendamata on Põltsamaal toodetava juustu erilised omadused, maine või muud iseloomulikud tunnused, mille olemasoluga oleks kostja pidanud kaubamärgi registreerimise taotlust esitades arvestama. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. 12. Kohtud leidsid iseenesest õigesti, et hageja kohustus oli tõendada kostja pahausksust ning et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et kostja teadis või pidi teadma kaubamärki registreerides, et juustu konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav Põltsamaa kui geograafilise piirkonnaga. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et heausksuse küsimuses lasub tõendamiskoormus kostjal, kuna

§ 12

lg 1 ei võimalda heausksuse eeldust -

§ 12lg 1 on erinorm Ts

ÜS § 139 suhtes, mistõttu TsÜS § 139 ei kohaldu. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti leidnud, et kuna tulenevalt kehtiva TsÜS §-st 139 ja ka enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-st 109 heausksust eeldatakse, pidi hageja tõendama, et kostja oli kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskne. Kuna kohtud on menetlusnorme järgides leidnud, et kostja ei ole käitunud oma kaubamärki registreerides pahauskselt, on tal

§-st 12 tulenevalt kaubamärgi varemkasutusõigus ja see välistab KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise.

1. Varasema KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei registreerita kaubamärgina kaubamärke, mis oma olemuselt võivad tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade või teenuste teiste omaduste suhtes. Nimetatud norm teenib eelkõige tarbija kaitsmise huve. Maakohus leidis, et tarbija eksitamine ei ole kauba geograafilise päritolu suhtes KaMS § 7 lg 1 p 6 tähenduses tõenäoline. Maakohus ei pidanud usutavaks, et tarbijat eksitaks tähist �PÕLTSAMAA" kandev juust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus on KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaldamata jätmist põhjendanud. Selleks, et lugeda kaubamärki oma olemuselt tarbijat eksitavaks kauba geograafilise päritolu suhtes, peab see olema tarbijat juba eksitanud või peab oht selleks olema piisavalt suur. Eeltoodu on hinnangu küsimus ja praegusel juhul ei pidanud kohtud tarbija eksitamist tõenäoliseks.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb hageja tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium hageja kanda. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu