Obsah (10)

§ 802§ 108§ 101§ 100§ 127§ 792§ 82§ 197§ 198§ 200

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 802 näevad niisugustele nõuetele ette üheaastase aegumistähtaja. Nõude aegumist ei saanud peatada ka väidetav tasaarvestamine, sest vaieldavat nõuet ei saanud tasaarvestada.

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja tasaarvestas hagis esitatud nõuded oma nõuetega hageja vastu
2. märtsi
3. a e-kirjaga saadetud avaldusega. Kostja nõuded hageja vastu tulenesid sellest, et hageja pidi toimetama kauba Austriast Tallinna, kuid ei teinud seda õigeaegselt. Seetõttu toimetas kostja teine lepingupartner kauba ise Austriast Sankt Peterburgi ja esitas seejärel kostjale 3631 euro, s.o ca 56 000 krooni suuruse kahju hüvitamise nõude See nõue ongi hageja nõudega tasaarvestatud. Asja ei saa lahendada CMR-i alusel, sest hageja ei võtnud kaupa enda valdusesse ega vedanud.

§ 802

lg 1 teise lause järgi on raske hooletuse või tahtluse korral nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja käitumises esines vähemalt raske hooletus.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. märtsi
3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 40 047 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas asjas tuleb kohaldada CMR-i või võlaõigusseadust ja kas kahjuhüvitise nõue on välistatud CMR art 30 lg 3 alusel. Asi tuleb lahendada CMR-i alusel, sest pooled leppisid lepingus kokku, et lepingu täitmise ja vaidlusküsimuste lahendamise aluseks on CMR. Samuti on täidetud CMR-i kohaldamise eeldused (CMR art 1). Kauba vastuvõtmise koht oli Austrias ja üleandmiseks ette nähtud koht Eestis, kaupa tuli vedada autoga ja Eesti on nimetatud konventsiooni osaline. CMR art 17 lg 1 alusel vastutab vedaja kauba kaotsimineku või vigastamise eest eeldusel, et see toimub ajal, mil kaup oli vedajale üle antud. Kohaletoimetamisega viivitamine ei eelda CMR art 17 lg-st 1 tulenevalt seda, et kaup oleks vedajale üle antud. Konventsiooni eesmärgiks on reguleerida rahvusvahelise autoveo puhul kõiki lepingulisi suhteid. Konventsiooni eesmärgiks ei ole, et viivituse korral kohalduks konventsioon ja teistsuguse lepingurikkumise korral kohalduks siseriiklik õigus. Poolte veoleping jõustus mitte kauba vedajale üleandmise hetkest, vaid lepingu sõlmimise hetkest, ja kõiki lepingust tulenevaid küsimusi reguleerib CMR. Seega ei välista CMR art 17 lg 1 vedaja vastutust CMR-i järgi ka juhul, kui viivitus oli tingitud sellest, et vedaja ei läinud nõutud ajal kaubale järele. CMR art 30 lg 3 kohaselt võib kauba kohaletoimetamisega viivitamine põhjustada hüvitise maksmise ainult sel juhul, kui avaldus oli tehtud kirjalikult 21 päeva jooksul arvates kauba saaja käsutusse üleandmise päevast. Praeguses vaidluses on tegemist ebatüüpilise olukorraga, kus vedaja ei andnud saajale kaupa üle, sest siis, kui vedaja kaubale järele läks, oli see juba ära viidud. See ei tähenda, et CMR art 30 lg-st 3 tulenev vastutuse välistus ei kohalduks, sest norm, mille kohaselt 21-päevane tähtaeg hakkab kulgema kauba saajale üleandmise päevast, teenib tähtaja arvestamise eesmärki ja selle normi eesmärk ei ole välistada vastutuse välistamise normi olukorras, kus kaupa vedajale üle ei antudki. Hageja hinnangul võiks selle päevana kõne alla tulla päev, mil kaup jõudis tegelikult vedajani Sankt Peterburgis, s.o
4. mai
5. Kostja teistsugust seisukohta ei esitanud. Seega tulnuks kostjal esitada CMR art 30 lg-s 3 sätestatud avaldus hiljemalt
6. juunil
7. Kostja kinnitusel esitas ta pretensiooni alles
8. detsembril 2006, mil nõude esitamise tähtaeg oli juba möödas. Kuna asi tuleb lahendada CMR-i alusel, mis välistab võlaõigusseaduse kohaldamise, ei saa kostja kahju hüvitamise nõuet võlaõigusseaduse alusel maksma panna. Sellest tulenevalt ei ole kostjal hageja vastu nõuet, mida saaks tasaarvestada, ja kostjalt tuleb

§ 108

lg 1, § 774 lg 1 teise lause ja § 76 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista 40 047 krooni.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, sest maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel vääralt CMR-i ja tuvastas vääralt, et tegemist on viivitamisega CMR art 17 lg 1 mõttes. CMR-ist ei tulene, et selle eesmärk oleks reguleerida kõiki rahvusvahelisi autovedusid puudutavaid küsimusi ja välistada täielikult siseriikliku õiguse kohaldumine. Kostjal oli nõue hageja vastu ja see on õiguspäraselt tasaarvestatud.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. juuni
5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus lahendas asja õigesti CMR-i alusel, sest pooled leppisid kokku veoteenuse osutamises, kusjuures veose lähte- ja sihtkoht asusid erinevate riikide territooriumil. Samuti leppisid pooled kokku, et lepingu täitmise ja vaidlusküsimuste lahendamise aluseks on CMR. Pooled leppisid ka kokku, et kaubaveoleping jõustub allakirjutamisel. Seega tuli lepingule kohaldada CMR-i. Kostja esitatud kohaletoimetamisega viivitamise võimatusega seotud väited ei ole asjakohased. CMR art 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest, samuti kohaletoimetamisega viivitamise eest. Pooled leppisid kokku, et hageja toimetab kauba kostjale
6. maiks
7. CMR art 20 lg 1 kohaselt juhul, kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtaja möödumisest 30 päeva jooksul, loetakse, et kaup on kaotsi läinud. CMR art 19 kohaselt on kaup kohale toimetatud viivitusega, kui seda tehakse 30 päeva jooksul pärast kohaletoimetamise tähtaja lõppu. Asjas on tõendatud, et hageja ei toimetanud kaupa kostjale
8. maiks 2006 kätte. Seejärel läks kostja ise kaubale järele ja toimetas selle lõplikule saajale
9. maiks
10. Maakohus leidis õigesti, et kohaletoimetamisega viivitati. CMR art 30 lg 3 kohaselt võib kauba kohaletoimetamisega viivitamine tuua kaasa hüvitise tasumise ainult sel juhul, kui vedajale on 21 päeva jooksul esitatud sellekohane kirjalik avaldus kauba saaja käsutusse üleandmise päevast arvates. Maakohus märkis kohtuotsuses põhjendatult, et viidatud 21päevane teatamise tähtaeg laienes ka pooltele ja see möödus
11. juunil
12. Kuna kostja ei esitanud oma seisukohta 21-päevase tähtaja arvestamisele, asus maakohus õigele seisukohale, et CMR art 30 lg-s 3 toodud kirjaliku avalduse esitamata jätmisega lõppes kostja nõue hageja vastu ning nõude puudumise tõttu ei saanud kostja oma nõuet hageja nõudega
13. märtsil 2007 tasaarvestada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
14. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt CMR art 17 lg-t 1 ja art 30 lg-t 3 ja kvalifitseerisid vääralt hageja lepingurikkumise kauba kohaletoimetamisega viivitamiseks. CMR art 17 lg 1 järgi oleks viivitamisega tegemist siis, kui vedaja oleks võtnud kauba vedamiseks vastu või vähemalt asunud lepingut täitma. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei läinudki kaubale järele, seega on tegemist kohustuse täitmata jätmisega, mitte kohustuse täitmisega viivitamisega. CMR-i eesmärk ei ole reguleerida kõiki rahvusvahelisi autovedusid puudutavaid küsimusi. Kuna hageja kaupa ei vedanudki, siis tuleb kohaldada poolte suhetele siseriiklikku õigust. Kostjal on

§ 101lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõue hageja vastu, millele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 146 lg 1 järgi üldine kolmeaastane aegumistähtaeg. See nõue on hageja nõudega tasaarvestatud. Kuna alama astme kohtud ei võtnud seisukohta tasaarvestamise eelduste kohta, tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, sest kõigile apellatsioonkaebuse väidetele ei ole vastatud. 8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alama astme kohtud tuvastasid õigesti, et hageja rikkus küll lepingut, kuid kostjal puudub hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, sest kostja ei esitanud oma nõuet tähtaegselt 21 päeva jooksul. Kohtud kohaldasid õigesti CMR-i, sest tegemist oli rahvusvahelise kaubaveoga. Isegi juhul, kui kostja nõue tuleneks võlaõigusseadusest, tuleb sellest samuti 21 päeva jooksul teatada ja vedaja suhtes kehtib üheaastane aegumistähtaeg (

§-d 801 ja 802). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ja asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, ja kas kostja tasaarvestas hageja nõuded oma nõudega. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik soovis vedada kaupa Austriast Venemaale ja et kostja tellis selleks hagejalt
3. mail 2006 rahvusvahelise autokaubaveo Austriast Eestisse ja pidi kauba ise edasi Venemaale toimetama. Veolepingu järgi pidi hageja laadima kauba peale
4. mail 2006 ja maha
5. mail
6. Lepingu täitmise ja vaidlusküsimuste lahendamise aluseks pidi lepingu järgi olema CMR. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ei läinud lepingus märgitud kuupäeval, s.o
7. mail 2006 kaupa peale laadima ja hagejalt veo tellinud kolmas isik lasi kauba hilinenult ise vedada. Seega ei vedanud hageja lepingus märgitud kaupa. Kuna pooled ei toimetanud autotranspordiga kolmanda isiku kaupa tähtaegselt sihtkohta, pidi kolmas isik kauba õigeaegseks kohaletoimetamiseks kasutama lennutransporti, mistõttu tuli tal selle eest võrreldes autoveo tasuga maksta 3631 eurot rohkem ning ta palus selle summa kostjal hüvitada. Kostja on kolmandale isikule kahju hüvitanud ja palus hagejal nimetatud summa talle hüvitada, kuid hageja keeldus. Väidetavalt ongi kostja nimetatud nõude hageja erinevate veolepingute alusel hagis esitatud veotasunõuetega tasaarvestanud.
8. Kolleegiumi arvates asusid kohtud vääralt seisukohale, et kostja nõude olemasolu või puudumise üle saab otsustada CMR-i sätete järgi. Samuti leidsid kohtud vääralt, et hageja käitumine lepingu täitmisel on käsitatav kauba kohaletoimetamisega viivitamisena ja et kostja kaotas õiguse nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei esitanud hagejale vastavat avaldust 21 päeva jooksul alates kauba saajale üleandmisest.
9. Iseenesest on õige kohtute järeldus, et kuna pooled leppisid veolepingus kokku CMR-i kohaldamises ja tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga, kohaldub poolte lepingule CMR konventsioon. Samas jätsid kohtud tähelepanuta asjaolu, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Tulenevalt CMR-i preambulist on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. Vedaja vastutus on reguleeritud CMR art-s 17 ja sellele järgnevates artiklites. CMR art 17 lg 1 järgi reguleerib CMR vedaja vastutust kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise, samuti kohaletoimetamisega viivitamise korral. Viidatud sätte järgi vastutab vedaja üksnes pärast kauba veoks vastuvõtmist. Seega ei ole CMR-is reguleeritud vedaja vastutust juhul, kui vedaja kaupa veoks vastu ei võta. Eeltoodust tulenevalt on õige kostja väide, et kohtud kohaldasid asja lahendamisel vääralt CMR art-t 17 ja art 30 lg-t 3, sest hageja kaupa vedamiseks ei võtnud. Kuna hageja ei võtnud kaupa veoks vastu, ei saanud ta ka olla kauba kohaletoimetamisega viivituses ja kostja ei pidanud oma nõude maksmapanemiseks viivitusest CMR art 30 lg 3 järgi 21 päeva jooksul teatama.
10. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu. Seega võib vedaja vastutuse alus tuleneda lisaks CMR-ile ka siseriiklikust õigusest. Kuna rahvusvahelist kaubaveolepingut tuleb täita erinevates riikides, mistõttu on sellise veolepingu alusel tekkival õigussuhtel kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega, tuleneb veolepingule kohaldatav siseriiklik õigus kollisiooninormidest. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 32 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. Kui pooled ei ole valinud lepingule kohaldatavat õigust, kohaldatakse REÕS § 33 lg 1 esimese lause järgi lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Veolepingu puhul eeldatakse REÕS § 33 lg 5 järgi, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub lepingu sõlmimise ajal vedaja peamine tegevuskoht, kui selles riigis asub ka saatja peamine tegevuskoht, peale- või mahalaadimiskoht. Praeguses asjas ei ole pooled veolepingule kohaldatavas siseriiklikus õiguses kokku leppinud. Pooled on Eesti juriidilised isikud, kelle tegevuskoht on Eestis, ja kaup tuli toimetada Eestisse, seega on veoleping kõige tugevamalt seotud Eestiga ja REÕS § 33 lg-te 1, 5 ja 6 järgi tuleb lepingule kohaldada Eesti siseriiklikku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti.
11. Kuna CMR art 17 ei reguleeri olukorda, kus vedaja jätab kauba vedamiseks üldse vastu võtmata, vastutab vedaja sellise lepingu rikkumise eest siseriikliku õiguse järgi. Hagejal oli veolepingust tulenev kohustus laadida kaup peale
12. mail 2006 ja maha
13. mail
14. Hageja oma kohustust ei täitnud. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on

§ 100

järgi kohustuse rikkumine ja kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja

§ 101

lg 1 p 3 ja § 115 järgi nõuda mh kahju hüvitamist, s.o enda asetamist olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud

§ 127lg 1 mõttes.

Kolleegium juhib mh tähelepanu asjaolule, et juhul, kui vedaja kaupa vedamiseks vastu ei võta, ei saa lepingut rikkunud poole vastutus tuleneda ka

§ 792

lg-st 1, mille järgi vastutab vedaja veotähtaja ületamisest tekkinud kahju eest, samuti kahju eest, mis tekib veose kaotsiminekust või kahjustumisest ajavahemikul veose vedamiseks vastuvõtmisest kuni veose üleandmiseni. Ka selle sätte kohaldamine eeldab asjaolu, et kaup on vedamiseks vastu võetud. Eeltoodu kohaselt peab kohus asja uuel läbivaatamisel hindama, kas kostjal oli hageja vastu lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mida ta sai hageja nõuetega tasaarvestada. 15. Hageja esitas kostja nõudele aegumise vastuväite. Kolleegiumi arvates ei saa kauba rahvusvahelise autoveo lepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mis on reguleeritud siseriikliku õigusega, kohaldada CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtaega, mille järgi on veolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta ja mis võiks praeguse asja asjaolude kohaselt hakata kulgema kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimisest (CMR art 32 lg 1 (c)). CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele. Samuti ei kohaldu kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele

§ 802

sätestatud aegumistähtaeg.

§ 802

lg 1 järgi on võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sätestatud vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta, mis praeguse asja asjaoludel algaks

§ 802lg 2 järgi päevast, mil veos oleks tulnud üle anda.

Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega. Tehingust, sh lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat. Kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, siis on TsÜS § 146 lg 4 järgi aegumistähtaeg kümme aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja

§ 82

lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik

§ 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks

§ 82lg 7 kolmanda lause järgi.

1. Praeguses asjas esitas kostja
2. detsembril 2006 hagejale kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestas selle väidetavalt
3. märtsil 2007 saadetud e-kirjas tehtud avaldusega. Ka vastuses hagile tugines kostja vastuväitele, et haginõuded on tasaarvestatud. TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub hagi aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kolleegium märgib muu hulgas, et hagi esitamisega on TsÜS § 160 lg 2 p 5 järgi võrdsustatud nõude tasaarvestamine kohtumenetluses nõudega, mille täitmist hagiga taotletakse. Nõude aegumise peatumine lõpeb TsÜS § 160 lg 3 järgi peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega. Seega sõltumata kostja nõude aegumistähtaja algusest on kostja nõude aegumistähtaeg praeguse menetluse ajaks peatunud ja asjas esitatud asjaolusid arvestades ei saa kostja nõue olla aegunud.
4. Kuna kostja nõue ei ole aegunud, siis tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest alama astme kohtud ei võtnud seisukohta, kas kostja on õiguspäraselt oma nõude hageja nõuetega tasaarvestanud. Kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

§ 197

lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestus toimub

§ 198

järgi avalduse tegemisega teisele poolele ja

§-s 200 sätestatud juhtudel ei saa tasaarvestust teha. Iseenesest ei ole lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude tasaarvestamine

§ 200lg 1 p 1 järgi keelatud. 18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale Ts

MS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel tagastada tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja sisulisel lahendamisel. Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull