RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-96-08 2

§ 233

lg 2 ja Korra § 7 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning pole põhjendatud tema kandmine vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Ta ei saa tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või neist valmistatud toodete müügist ega oma tootmiseks vajalikku maad ega põllumajandusmaa kasutamise õigust. A. Ostrati haritaval maatükil (umbes 0,04 ha) ei ole kaebaja arvates võimalik põllumajanduslik tootmine. 4. Tartu Halduskohus jättis 30. mai 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-533 kaebuse rahuldamata. Kohtu hinnangul leidis vallavolikogu õigesti, et A. Ostrat vastab

§ 233lg-s 2 sätestatud tingimustele ning on põllumajanduslik tootja.

Tuvastatud on, et taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja, kelle omandis on maatulundusmaa ning taotletav maa piirneb olemasoleva maavaldusega. Taotleja kasutab maad kartuli ja köögivilja kasvatamiseks ning on tõendanud kohtule esitatud arvega tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist. Seadus ei sätesta, millises mahus peaks olema toodangut realiseeritud, et pidada täidetuks

§ 233lg-s 2 ette nähtud tingimusi.

Samas leidis halduskohus, et vaidlustatud akt, millega kinnitati vaba põllumajandusmaa taotlejate nimekiri, ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning seda on vaidlustatud etteruttavalt. Tegemist on maa kasutusvaldusesse andmise eeltoiminguga.

§ 233

lg 6 sätestab, et kui taotlejad pole saavutanud sama maatüki osas kokkulepet ettenähtud kuupäevaks, siis peab maa kasutusvaldusesse saaja küsimuse lahendama maavanem. Praeguses asjas pole veel tehtud otsustust, keda taotlejatest eelistatakse. 5. Ellamärdi Talu OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus. Apellandi arvates pole kohus piisava põhjalikkusega analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks osa tõendeid on arvestamata jäetud. Kohus on eksinud ka

§ 233lg 2, Korra § 7 lg 1 ning § 10 kohaldamisel.

Apellandi arvates rikkus kaevatav otsus tema subjektiivseid õigusi, kuna A. Ostrati ebaõige arvamine taotlejate nimekirja võib tuua kaasa olukorra, kus maavanem otsustab vallavolikogu otsuse põhjal maa kasutusvaldusesse andmise just temale.

1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
2. oktoobri
3. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega tühistas vaidlustatud otsuse soovitud ulatuses. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) vallavolikogu vaidlustatud otsuse punkti 1.10 kohaselt on A. Ostrat kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajaks. Kuigi vaidlustatud otsuse punktiga 2 anti sama maatüki kasutusvaldusesse taotlejatele tähtaeg (
4. märts 2008) kokku leppimiseks, ei ole taotlejad kokkulepet saavutanud ning seetõttu ei ole tegemist vallavolikogu ettepanekuga maavanemale, kes

§ 233

lg 6 alusel kokkuleppele mittejõudmise korral otsuse teeb; 2)

§ 233

lg-st 2, Korra § 7 lg-test 1 ja 2 ning § 10 lg-st 1 tulenevalt kantakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja üksnes selleks õigust omavad isikud ning isikute suhtes, kes nendele tingimustele ei vasta, tuleb teha otsus nimekirja kandmisest keeldumise kohta. Nii maareformi seadus kui Kord annavad taotlejate nimekirja kantud isikutele võimaluse juba enne nimekirja kinnitamist pöörduda kaebusega vallavalitsuse poole, kui neil on vastuväiteid teiste nimekirja kantud isikute vastavuse osas. Kuna Ellamärdi Talu OÜ on seda võimalust oma õiguste kaitseks juba kasutanud ning ka käesolev vaidlus käib selle üle, kas A. Ostrat kvalifitseerub põllumajandusliku tootjana, kes võiks saada kasutusvaldusesse vaba põllumajandusmaad, on ekslik halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud akt ei riku kaebaja õigusi; 3) vallavolikogu on ebaõigesti lugenud A. Ostrati põllumajandusliku tootmisega tegelejaks

§ 233lg 2 ja Korra § 7 lg-te 1 ning 2 mõttes; 4) vaidlust ei ole selle üle, et A.

Ostrat on registreeritud 2007. aastal füüsilisest isikust ettevõtjana, talle kuulub Konguta vallas maavaldus (kogupindalaga 4,34 ha, millest haritavat maad on 0,05 ha) ning põllumajandussaaduste (1150 kg kartulit ja 58 kg tomatit) müügi tõendamiseks on esitatud arve; 5) samas ei saa esitatud dokumentide alusel kindlaks teha tegelikku põllumajanduslikku tootmist. Vaid 0,05 ha A. Ostratile kuuluvast maast on reaalselt haritud ning pole tõendatud, et tema kasutuses või omanduses oleks põllumajanduslikuks tootmiseks vajalikke seadmeid. Põllumajandusliku tootmisega pole tegemist olukorras, kus reaalselt haritava maa suurus ja realiseeritud toodangu kogus viitavad sellele, et põllumajandussaadusi kasvatati eelkõige enda tarbeks ning neid müüdi vaid siis, kui oma vajadus oli rahuldatud; 6)

§ 233

kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eesmärk luua võimalus eelkõige neile põllumajandusliku tootmisega tegelejatele, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ja maa puudumine takistab tootmise arendamist või laiendamist. Tõendamist pole leidnud, et A. Ostrat oleks selline põllumajandusliku tootmisega tegeleja, kes kasutaks reaalselt tootmiseks kogu tema omanduses olevat maad Konguta valla territooriumil ja vajaks maad oma tegevuse laiendamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebused esitasid Konguta Vallavolikogu ja FIE Ants Ostrat.
2. Konguta Vallavolikogu palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab järgmist: 1) väär on ringkonnakohtu seisukoht kaebeõiguse küsimuses. Vaidlus A. Ostrati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kandmise õiguspärasuse üle lõppes, kui vallavolikogu vaatas läbi Ellamärdi Talu OÜ

§ 233lg 5 alusel esitatud kaebuse ja jättis selle 17.

detsembri 2007. a otsusega nr 68 rahuldamata. Seda otsust kaebaja ei vaidlustanud. Seega puudub Ellamärdi Talu OÜ-l kaebeõigus käesolevas asjas; 2) asudes seisukohale, et A. Ostrat ei ole põllumajandusliku tootmisega tegelev isik

§ 233

lg 2 ja Korra § 7 lg-te 1 ning 2 mõttes, kohaldas ringkonnakohus vääralt

§ 233

. Sellest sättest ei tulene, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlemise õigus on vaid isikul, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ning maa puudumine on saanud takistavaks asjaoluks tootmise edasiarendamisel või laiendamisel ja sellega antakse täiendav võimalus maa kasutamiseks majandustegevuse raames. Sellist tingimust seadusest ei tulene; 3) ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kohtule esitatud arve ei tõenda tulu saamist põllumajandussaaduste müügist või miks tekkis kahtlus, et arvel märgitud põllumajandussaadused ei ole toodetud A. Ostrati maatükil. Samuti pole ringkonnakohus põhjendanud, milliste kriteeriumide alusel ta leiab, et toodangu koguse ja haritava maa suuruse põhjal ei saa A. Ostratit pidada põllumajanduslikuks tootjaks; 4)

§ 233

lg 2 ei näe ette, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul peaks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks olema põllumajanduslik tootmine tema põhiline tegevusala. Ringkonnakohus ei ole arvesse võtnud ka põllumajandusliku tootmise eripära ega asjaolu, et ettevõtlusega on hiljuti alustatud. 9. FIE Ants Ostrati kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. A. Ostrat leiab, et ta vastab kõigile

§ 233

lg-s 2 ja Korra § 7 lg-tes 1 ning 2 sätestatud nõuetele ning ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et teda ei saa lugeda põllumajandusliku tootmisega tegelejaks. Ringkonnakohus on tähelepanuta jätnud, et suurema osa A. Ostratile kuuluvast maast moodustab õueala ja segamets ning põlluharimine suuremas ulatuses kui 0,8 ha polegi võimalik. Ringkonnakohus on viidatud sätteid tõlgendanud vääralt ning seadnud põllumajandusliku tootja määratlemisel alusetult täiendavaid tingimusi. Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele. Ringkonnakohtu tõlgendus välistab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate ringist väiketootjad. Seadusest ei tulene ringkonnakohtu poolt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eeldusena märgitud tingimust, et olemasolev maa peab olema täielikult kasutusse võetud ja maa puudumine on saanud takistavaks asjaoluks tootmise arendamisel või laiendamisel. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et A. Ostrat ei vaja täiendavalt maad kasutusvaldusesse, kuna ta ei kasuta põllumajanduslikuks tootmiseks kogu tema omanduses olevat maad Konguta valla territooriumil. A. Ostrat (menetluses kolmas isik) taotleb ka menetluskulude väljamõistmist vastustajalt.

1. Kirjalikus vastuses Konguta Vallavolikogu kassatsioonkaebusele märgib FIE Ants Ostrat, et nõustub Konguta Vallavolikogu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega ning leiab, et Riigikohus saab teha ise uue otsuse.
2. Kirjalikus vastuses Konguta Vallavolikogu ja FIE Ants Ostrati kassatsioonkaebustele palub Ellamärdi Talu OÜ jätta kassatsioonkaebused rahuldamata. Vastuse kohaselt on ringkonnakohus kontrollinud kaebeõiguse olemasolu ja õigesti leidnud, et kaevatav haldusakt rikub Ellamärdi Talu OÜ subjektiivseid õigusi. Ellamärdi Talu OÜ peab tema õigusi rikkuvaks olukorda, kus tal tuleb vastavalt Konguta Vallavolikogu otsusele konkureerida isikuga, kellel ei ole vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust. Vaba põllumajandusmaa saajate nimekirja kantakse ainult isikud, kes vastavad kehtivas õiguses sätestatud tingimustele. Neile tingimustele vastavust peab kontrollima kohalik omavalitsus. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kohaliku omavalitsuse volikogu pole tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mistõttu kanti põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja põhjendamatult ka A. Ostrat. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Ellamärdi Talu OÜ esitas kaebuse Konguta Vallavolikogu
4. veebruari
5. a otsuse nr 78, millega kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekiri, tühistamiseks. Kolleegium lahendab esmalt küsimuse Ellamärdi Talu OÜ kaebeõigusest (I), seejärel selgitab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotleja määratlemist põllumajandusliku tootjana (II) ning lahendab kassatsioonkaebuste taotlused (III). I
6. Halduskohus asus seisukohale, et Konguta Vallavolikogu
7. veebruari
8. a otsust nr 78 on vaidlustatud ennatlikult. Vaidlustatud otsus ei väljenda halduskohtu hinnangul veel vallavolikogu eelistust juhtumiks, kui maavanemal tuleb vastavalt

§ 233

lg-le 6 volikogu ettepaneku alusel otsustada, kellele maa kasutusvaldusesse anda. Seega ei saa vaidlustatud korraldus halduskohtu arvates rikkuda kaebaja õigusi. Konguta Vallavolikogu sisustab kaebeõiguse puudumist teisiti. Ta leiab, et kui kaebaja vaidlustas pärast

§ 233

lg 5 alusel taotlejate nimekirja avalikustamist FIE Ants Ostrati nimekirja kandmise, kuid vallavolikogu jättis kaebuse

1. detsembri
2. a otsusega nr 68 rahuldamata ning kaebaja ei kasutanud võimalust seda vallavolikogu otsust halduskohtus vaidlustada, on põhjendamatu pidada kaebaja õigusi rikkuvaks Konguta Vallvolikogu
3. veebruari
4. a otsust nr
6. Vastavalt

§ 233

lg-le 4 koostab vallavalitsus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Nimekiri, milles näidatakse ära maatüki number, suurus, taotleja nimi või nimetus ja äriregistri kood, pannakse välja omavalitsuses avalikuks tutvumiseks.

§ 233

lg 5 näeb ette, et enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist peab kohalik omavalitsus selgitama välja taotlejate vastavuse nõuetele ning lahendama sellekohased vaidlused.

§ 233

lg 5 kohaselt lahendab vallavolikogu huvitatud isikute kaebused, kinnitab nimekirja ja esitab selle maavanemale. Vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta maareformi seaduses sätestatud nõuetele.

§ 233

lg 6 näeb ette, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Seega võib kohalik omavalitsus juhul, kui taotlejad sama maatüki osas kokkulepet ei saavuta, ka kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda mitu taotlejat, kuid ka need isikud peavad vastama maa kasutusvaldusesse saajatele seaduses sätestatud nõuetele. 15. Praegusel juhul on vaidlustatud otsusega kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekiri, millesse on kantud sama maatüki osas nii FIE Ants Ostrat kui ka Ellamärdi Talu OÜ. Otsuse punktis 2 on vallavolikogu andnud taotlejatele tähtaja (15. märts 2008) kokkulepete saavutamiseks. Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud

§ 233

lg 4, mis käsitleb taotlejate nimekirja koostamist, mitte aga

§ 233

lg 5, mis räägib vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisest. Samuti viidatakse Korra § 10 lg-tele 1, 3 ja 4, mis asuvad küll sättes pealkirjaga "Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamine", kuid oma sisult puudutavad vaba põllumajandusmaa saajate väljaselgitamist, sh kokku leppimiseks võimaluse andmist. Kolleegiumi arvates ei ole vaidlustatud otsuse näol tegemist kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisega

§ 233lg 5 ja Korra § 10 tähenduses.

Asja materjalidest ei selgu üheselt, kas pärast kokkulepeteks antud tähtaja möödumist kavatses vallavolikogu veel eraldi koostada ja kinnitada kasutusvaldusesse saajate nimekirja. Otsus ei sisalda ka taotlejate kohta kõiki andmeid, mille märkimist kasutusvaldusesse saajate nimekirjas Korra § 10 lg 8 ette näeb. Ka sellest asjaolust võib järeldada, et tegemist pole veel vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirjaga. Seadusest ega Korrast ei tulene, et taotlejate nimekirja avalikustamise ja kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise vahel peaks toimuma taotlejate nimekirja kinnitamine, kuid samas omab selline otsus menetlust korrastavat ja isikuid taotlejatena fikseerivat tähendust ning muudab menetluse selgemaks ja paremini jälgitavaks. Seega oli niisuguse otsuse vastuvõtmine igati kooskõlas HMS § 5 lg-ga 1 ja hea halduse põhimõtetega.

1. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus pole oma õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Vaidlustatud otsus kujutab endast menetlustoimingut, millega vallavolikogu on kinnitanud mitme sama maad sooviva isiku vastavust maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele.
2. Riigikohus on oma varasemas praktikas pidanud erandlikult võimalikuks eraldiseisvalt vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (vt näiteks
3. jaanuari
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p 9, ning
5. veebruari
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21). Kolleegiumi seisukohtade järgi saab enne haldusakti andmist kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (
7. jaanuari
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p 9,
9. märtsi
10. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p 10,
11. veebruari
12. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8606, p-d 20 ja 21,
13. juuni
14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (
15. oktoobri
16. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-07).
17. Vaidlustatud otsusega määratles vallavolikogu taotlejad, kes tema arvates vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatele kehtestatud nõuetele vastavad, ja andis sama maatüki suhtes kasutusvalduse soovijatele tähtaja kokkulepete saavutamiseks. Menetluse kõnealuses etapis ei olnud veel selgunud, kas taotlejad on valmis kokkuleppele jõudma ning milline on sellise kokkuleppe tulemus. Kui kokkuleppele mittejõudmise korral osaleb edasises menetluses mitu taotlejat, ei pruugi menetlus piirduda maavanema nõusolekuga vallavolikogu ettepanekule, vaid maavanem võib suunata menetluse veel kord volikogule eelistuse väljaselgitamiseks. Kolleegium möönab, et selliste täiendavate etappide lisandumine maa kasutusvaldusesse andmise menetluses omab teatud mõju kaebajale ning nõuetele mittevastava taotleja nimekirja arvamine võib pikendada lõpliku otsustuseni ja maa kasutusvalduse seadmiseni jõudmist ja muuta selle kaebaja jaoks mõnevõrra koormavamaks. Kolleegium leiab, et ka juhul, kui Konguta Vallavolikogu on A. Ostrati alusetult arvanud taotlejate nimekirja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebus tuleb rahuldamata jätta, sest kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. II
18. Kuna kolleegium on seisukohal, et Ellamärdi Talu OÜ õigusi ei ole rikutud, pole praeguses vaidluses võimalik hinnata vaidlustatud toimingu sisulist õiguspärasust ega välja selgitada, kas Konguta Vallavolikogu on põhjendatult pidanud FIE Ants Ostratit põllumajandusliku tootmisega tegelejaks

§ 233lg 2 tähenduses.

Kolleegium soovib põllumajandusliku tootmisega tegeleja määratlemisega seonduvalt siiski märkida järgmist. 20.

§ 233

lg 11 kohaselt antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad sama paragrahvi teises lõikes sätestatud nõuetele.

§ 233

lg 2 sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab omavalitsusele avalduse koos maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja kelle maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga. Veel sätestab

§ 233

lg 2, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformi seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena selle seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel.

1. Põllumajandusliku tootmisega tegelemise mõistet on kolleegium varem sisustanud nii seoses vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise (
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-3-1-21-07) kui ka vaba põllumajandusmaa erastamise (
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02 ja
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-63-03) vaidlustega. Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et üksnes müüdava toodangu väikesest kogusest või saadava tulu vähesusest ei saa teha järeldust põllumajandusliku tootmise puudumise kohta. Ka varasemas praktikas on kolleegium seoses vaba põllumajandusmaa erastamisega märkinud, et ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei saa teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega maareformi seaduse ja Maa enampakkumisega erastamise korra mõttes. Alusetuks on kohtupraktikas peetud ka seisukohta, et tuludeklaratsioonis deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks tootmiseks (
8. veebruari
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-02). Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist

§ 233lg 2 tähenduses.

Pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. 22.

§ 233

lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka

1. mai
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-07). Samas on kolleegium põllumajandusliku tootmise määratlemisel rõhutanud tegeliku tootmise olulisust. MRS § 231 lg-st 2 (kuni
3. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis) järeldas kolleegium, et seadusandja on vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omava isiku määratlemisel pidanud oluliseks nii tegeliku tootmise olemasolu kui ka tootmiseks vajaliku maa omamist või kasutamise õigust (
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-63-03). Kolleegium on jõudnud ka järeldusele, et põllumajandusliku tootmisega tegelemine maareformi seaduse (kuni
6. märtsini 1999 kehtinud redaktsiooni § 22 lg 4 p 5) mõttes on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi (
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02).
9. Maareformi seadus (eriti

§ 233

lg 5) paneb vallavolikogule kohustuse koguda põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente ja lahendada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamisest tõusetunud vaidlusi ning esitada maavanemale nimekiri, kuhu on kantud vaid

§ 233lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavad isikud.

Seega on tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Selleks tuleb koguda asjakohaseid tõendeid ning vajadusel hinnata tegeliku tootmise olemasolu ka paikvaatluse teel. Kohalikul omavalitsusel, kes tunneb kõige paremini kohalikku olukorda, on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum ning kohtu võimalused sisuliselt kontrollida hinnangut tootmise olemasolu või puudumise kohta on piiratud. Kohtul on võimalus võtta seisukoht vaid materiaalõiguse tõlgendamise õigsuse, menetlusreeglitest kinnipidamise ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas.

1. Kolleegiumi arvates ei sõltu põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Olemasoleva maa kasutamise ulatus võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab konkreetsel juhul arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Asjaolust, et maad täies ulatuses tootmiseks pole kasutatud, ei tulene iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse. III
2. Eeltoodust tulenevalt kassatsioonkaebused rahuldatakse. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus, mille motiive tuleb täiendada vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3. FIE Ants Ostrat, kes on menetluses kolmas isik, taotleb ka menetluskulude väljamõistmist. FIE Ants Ostrat on esitanud halduskohtule kviitung-orderi 5900 krooni tasumise kohta OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must (tl 125). Apellatsiooniastmes on Ants Ostrat esitanud maksekorralduse advokaadibüroole 2360 krooni tasumise kohta haldusasjas nr 3-08-533 (tl 158) ning Riigikohtule advokaadibüroole 5900 krooni tasumise kohta maksekorralduse (tl 181, mille selgitustesse on märgitud "Edasikaebamiseks riigikohtusse". Menetluskulude kandmine on tõendatud kokku 14 160 krooni ulatuses. Kolleegiumi hinnangul pole tegemist ülemäära suurte kuludega ning kulude suurusele ei vaidle vastu ka Ellamärdi Talu OÜ. Seega tuleb menetluskulud Ellamärdi Talu OÜ-lt FIE Ants Ostrati kasuks HKMS § 92 lg 7 alusel välja mõista.
4. Kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjonid tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann