3-1-1-86-08

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-86-08 Otsuse kuupäev

1. märts 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi J.T. süüdistuses KarS § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-11875 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. jaanuar 2009 RESOLUTSIOON
5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a kohtuotsus J.T. süüdistuses KarS § 424 järgi muutmata, kassatsioon jätta rahuldamata.
8. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Andres Rüütli Advokaadibüroo kasuks välja 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni, sealhulgas käibemaks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) krooni, vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere poolt J.T-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
9. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks J.T-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Harju Maakohtu
11. mai
12. a otsusega tunnistati J.T. süüdi selles, et tema, olles väärteokorras karistatud liiklusseaduse § 7419 järgi, juhtis
13. märtsil 2007 kella 18.10 ajal Läänemaal N vallas sõiduautot joobeseisundis. Karistusseadustiku § 424 järgi karistati J.T. kuuekuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata katseajaga kaheksateist kuud. Karistusseadustiku § 50 lg 1 p 1 alusel võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuueks kuuks.
14. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Peep Rajavere, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant leidis, et kohus ei tohtinud võtta otsust tehes aluseks M.O. ja S.O. ütlusi, kuna tegemist ei ole erapooletute tunnistajatega. Politseiametniku M.O. ütlusi ei saanud kasutada, kuna ta oli väärteoasja menetleja. Samuti võttis kohus ebaõigesti süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel aluseks J.T. ütlusi, mida ta andis menetlusaluse isikuna väärteomenetluses. Esiteks on need ütlused saadud väärteomenetlusõiguse rikkumisega, kuivõrd menetlejal oli kontrolli tulemusel teada J.T. varasem joobes juhtimine ning tema suhtes tulnuks alustada kriminaalmenetlust. Väärteomenetluse jätkamisega rikuti tema peamist kaitseõigust - õigust teada, et teda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Väärteomenetluses ei ole menetlusalusel isikul ka ütluste andmisest keeldumise õigust.
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. oktoobri
17. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Seoses kriminaalasjas kogutud tõendite hindamisega märkis ringkonnakohus järgmist. 3.1 Puudub alus kahelda tunnistajate M. ja S.O. ütluste objektiivsuses. Maakohus on nende ütlusi põhjalikult analüüsinud koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja M.O. ütlused on kasutatavad politseiametnike poolt menetlusdokumentides talletatud tõendusteabe kontrollimiseks, neil on seejuures vaid abistav ja selgitav iseloom. Käesolevas asjas ei rikkunud menetleja kohustust vormistada nõuetekohaselt tõenduslik teave menetlusdokumentides. 3.2 Isiku kaitseõigust ei ole rikutud tema suhtes väärteomenetluse alustamisega. Maakohus tuvastas, et sündmuskohal ei olnud võimalik hinnata, kas J.T. vastab subjektina KarS § 424 süüteokoosseisu tunnustele. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et J.T. õigused väärteomenetluses olid tagatud võrdväärselt kriminaalmenetlusega. Väärteoprotokollist nähtuvalt on J.T. kinnitanud, et talle on tutvustatud VTMS §-s 19 ettenähtud õigusi (I kd tl 3). Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 1 p-s 1 on sätestatud menetlusaluse isiku õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, sama lõike punkt 4 sätestab menetlusaluse isiku õiguse (mitte kohustuse) anda ütlusi. Ringkonnakohus nentis, et VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1 p 1 sätestab üheselt, et kahtlustataval on õigus ütluste andmisest loobuda. Enda ja lähedaste vastu ütluste andmisest keeldumine on põhiseaduslik õigus (PS § 22), mille tagamine on süüteomenetlustes kohustuslik. Seega ei ole J.T. õigusi rikutud. Kaitsja väide, nagu lahkneksid J.T. erinevates menetlusstaadiumides antud ütlused üksnes ebaolulistes detailides, on väär ja eksitav. Süüdistatav on tõendamiseseme asjaolusid kirjeldanud erinevatel aegadel põhimõtteliselt erinevalt, mistõttu on tema ütlused ebausaldusväärsed. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja P. Rajavere, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. 4.1 Kaitsja leiab jätkuvalt, et tunnistajate M. ja S.O. ütlused on vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. Võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega on tunnistajad kohtuistungil oma ütlusi täiendanud muuhulgas osas, mis puudutab joobe tuvastamist abipolitseiniku indikaatorvahendiga (s.o kas seda tehti või mitte). See on oluline tuvastamaks, kas süüdistatav võis alkoholi tarvitada pärast auto peatamist, kui oodati politsei saabumist. 4.2 Samuti on kaitsja seisukohal, et asja menetlemisel rikuti J.T. kaitseõigust, alustades tema suhtes väärteomenetlust ja kasutades selle käigus antud ütlusi kriminaalmenetluses kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Kassaator leiab, et väärteomenetluse seadustikust ei tulene sõnaselgelt menetlusaluse isiku õigus loobuda ütluste andmisest enda vastu. Samuti ei ole kriminaalmenetlusega võrdsel määral tagatud kaitsja osavõtt menetlusest. Kuna menetleja sai juba kohapeal teadlikuks sellest, et isikut on varem karistatud joobes juhtimise eest, oleks ta pidanud alustama kriminaalmenetlust.
19. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, kuna kassatsioonis ei ole välja toodud asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtud on tuvastanud, et sündmuskohal ei olnud politseiametnikel võimalik kindlaks teha, kas J.T. vastab KarS §-s 424 sisalduva süüteokoosseisu subjekti tunnustele. J.T. õigused olid tagatud väärteomenetluses võrdväärselt kriminaalmenetlusega. Samuti on kohtud põhjalikult analüüsinud ja hinnanud tunnistajate ütlusi, pidades neid usaldusväärseteks. Seega puudub alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. Puutuvalt kassatsiooni väidetesse tunnistajate ebausaldusväärsusest märgib kriminaalkolleegium, et tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid, kuid võib kontrollida, kas esimese- ja teise astme kohus on tõendite hindamisel järginud kriminaalmenetlusõigust. Maa- ja ringkonnakohus on põhjendanud tunnistajate M. ja S.O. ütluste arvestamist. Tunnistajate poolt kohtuistungil oma ütluste täiendamine, võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega, ei pea alati tingima ütluste tunnistamist ebausaldusväärseks tõendiks. Tulenevalt ajalisest distantsist, erinevatest küsitlejatest ning erinevast emotsionaalsest taustast võib sündmuse reprodutseerimise detailsuse aste olla erinev. Küsimus ütluste ebausaldusväärsusest saab siiski tõusetuda eelkõige ütluste sisulise vastuolulisuse puhul.
21. Seoses kassatsiooni väidetega, mis puudutavad J.T. suhtes väärteomenetluse toimetamist, märgib kolleegium järgmist. 7.1 Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on karistatav väärteona LS § 7419 järgi. Kuriteoga ehk KarS § 424 järgi karistatava teoga on tegemist juhul, kui isikut on varem karistatud sama teo eest. Seega sõltub õigusliku hinnangu andmine sellest, kas isikul on kehtiv karistatus sõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on menetleja kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kooskõlas KrMS §-ga
22. 7.2 Maakohus tuvastas, et sündmuskohal ei olnud võimalik hinnata, kas J.T. vastab KarS § 424 kuriteokoosseisu tunnustele, s.t kas teda saab lugeda LS § 7419 järgi karistatud isikuks karistusregistri seaduse § 31 lg 1 tähenduses. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et toimikus sisalduvast karistusregistri teatisest ei nähtu karistatuse kustumist katkestanud teo toimepanemise aega (Maksu- ja Tolliameti
23. jaanuari
24. a otsus vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 62 lg 1 järgi) ja politsei poolt sündmuskohal kasutatud andmekogus Maksu- ja Tolliameti otsuse andmed ei sisaldunud. 7.3 Seetõttu, nagu on õigesti tuvastanud nii maa- kui ka ringkonnakohus, tuli politseiametnikel alustada väärteomenetlust. Kui menetlejani jõudis teave, et J.T. näol on tegemist KarS § 424 täheldatud isikuga, tuli VTMS § 29 lg 1 alusel väärteomenetlus lõpetada ning KrMS § 6 kohaselt alustada kriminaalmenetlust, mida ka tehti.
25. Otsustamaks selle üle, millist väärteomenetluses kogutud tõendusteavet tohib kriminaalmenetluses kasutada, tuleb lähtuda sellest, millised on isikule antavad menetluslikud garantiid. Kui need garantiid on võrdsed, ei ole takistust tõendite "ülekandmiseks" ühest menetlusliigist teise. Siinkohal tuleb silmas pidada, et VTMS § 31 lg 1 sätestab, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades Väärteomenetluse seadustiku
26. peatükis sätestatud erisusi. Seega on kriminaalmenetluses lubatud kõik tõendid, mis on kogutud väärteomenetluse käigus ilma VTMS
27. peatükis toodud erisusi kohaldamata. Kui aga tõend on kogutud ülalnimetatud erisusi arvestades, tuleb tõendi lubatavuse küsimuse lahendamisel igal konkreetsel juhtumil võrrelda erinevates menetlustes isikule antavaid menetluslikke garantiisid. 8.1 Kolleegium ei nõustu kassatsiooni väitega, et väärteomenetluse seadustikust ei tulene isiku õigust keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Õigus keelduda ütluste andmisest enda vastu on PS § 22 lg-s 3 sätestatud põhiõigus. Kuigi VTMS § 19 erineb tõepoolest sõnastuslikult KrMS §-st 34, ei sätesta VTMS § 19 siiski kohustust anda ütlusi enda vastu. Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Sellest lähtuvalt ei pidanud J.T. sündmuskohal ütlusi andma. Väärteoprotokollist nähtub, et ülekuulamisel ei soovinud isik ka kaitsja juuresolekut. 8.
28. KrMS § 293 sätestab, et süüdistatava ülekuulamisel lähtutakse KrMS §-dest 288-
29. Seejuures tuleb tähele panna, et ristküsitlusel võib vastavalt KrMS § 289 lg-le 1 ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et väärteomenetluses kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid on oma tähenduselt võrdsustatavad kohtueelses menetluses saadud tõenditega. Seega olid kohtud õigustatud kasutama J.T. poolt väärteomenetluses antud ütlusi ka kriminaalmenetluses.
30. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuste muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
31. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 900 krooni väljamõistmist, millele lisandub 18% käibemaksu. Esitatud taotlus vastab justiitsministri
32. jaanuari
33. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-tes 1 ja 2, § 2 lg 1 ning § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 1062 krooni. KrMS § 186 lg 2 alusel tuleb see summa kanda J.T-l. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar