RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-102-08

) § 63 lg 2 alusel koostatakse kinnipeetavalt äravõetud eseme kohta akt kahes eksemplaris, millest üks eksemplar antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Kohustus lasub vanglal ning kinnipeetav ei pea ise akti nõudma. Kuna tembeldatud kirjaümbrik on infokandja (ärasaatmise postkontori tempel, kuupäev, sihtkoha postitempel, kuupäev, adressaadid ja saatja aadressid), siis peab vangla infokandja äravõtmist kinnitama tõendiga, mida saab vajaduse korral kasutada vaidluses. Kinnipeetaval on õigus kontrollida, kas vangla täidab õigusaktiga talle pandud kohustust edastada kiri kinnipeetavale kolme päeva jooksul (

§ 49). Seega leiab kaebaja, et võetuse akti väljastamine on igati õigustatud.

Kaebuse esitamise põhjendatud huvina märkis A. Dorožko lisaks preventiivse eesmärgi, et edaspidi taolised toimingud (tegevusetus) ei korduks.

1. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt hakati Justiitsministeeriumi antud juhiste kohaselt Tallinna Vanglas alates
2. novembrist 2007 jagama kirju kätte selliselt, et ümbrik, mille sees kiri tuleb, võetakse ära. Kui kinnipeetaval ei ole saatja aadressi, tuleb võimaldada talle selle ümberkirjutamine ja seejärel kirjaümbrikud ära võtta. Pärast ümbriku äravõtmist koostatakse akt kõikide sel päeval ära võetud ümbrike kohta korraga. Akti märgitakse kuupäev ja ajavahemik, kambri number, kinnipeetava nimi ja kinnipeetavalt ära võetud ümbrike arv. A. Dorožkole on
3. veebruaril 2008 kirjalikult selgitatud, et iga kord vormistatakse ümbrike äravõtmise kohta akt ja selle koopiat on võimalik Tallinna Vanglalt taotleda. Kaebaja ei ole sellekohast taotlust esitanud. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et eseme äravõtmise kohta koostatud aktist tuleks üks eksemplar või koopia automaatselt kinnipeetavale väljastada. Ümbrikud võetakse ära

§ 461tõlgendamise tulemusena ning selle kohta ei koostata haldusakti.

Vangla säilitab vastavalt

§-le 73 äravõetud esemete, sh kirjaümbrike kohta koostatud akte kolm aastat.

§ 50

lg 1 alusel edastatakse kiri kinnipeetavale allkirja vastu kirja vanglasse saabumisest kolme päeva jooksul. A. Dorožko saab postitemplit ümbrikul kontrollida, kui vanglaametnik kirja edastab, sest ümbrik avatakse kinnipeetava juuresolekul ja tal on võimalik sellelt üles kirjutada kõik andmed. Vangistusseaduse (VangS) § 29 kohaselt avatakse kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad vanglaametnike juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vangla sisekorraeeskirjaga keelatud. Kinnipeetavale saadetud kirju vanglaametnikud ei loe. Vanglaametnikud ei võta ära kinnipeetavate kirjaümbrikke, mille on saatnud prokuratuur, kohus, Justiitsministeerium, politsei, advokaat, notar või vangla.

1. ja
2. jaanuaril võeti A. Dorožkolt kokku ära kolm ümbrikku ning nende äravõtmise kohta koostati mõlemal päeval akt, mille on kinnitanud direktori asetäitja. Seega toimus ümbrike äravõtmine õiguspäraselt ja A. Dorožkole ei ole väljastatud ümbrike äravõtmise akti põhjusel, et ta ei esitanud vastavasisulist taotlust.
3. Tartu Halduskohus rahuldas
4. augusti
5. a otsusega kohtuasjas nr 3-08-652 kaebuse, tunnistas õigusvastaseks
6. jaanuaril 2008 ja
7. jaanuaril 2008 ümbrike äravõtmisel koostatud aktide kaebuse esitajale mitteväljastamise ning kohustas Tallinna Vanglat viie kalendripäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates väljastama kaebajale
8. jaanuaril 2008 ja
9. jaanuaril 2008 koostatud kirjaümbrike võetuse aktid. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab VangS § 29 lg 1, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad avab vanglaametnik kinnipeetava juuresolekul ning sealt võetakse ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud.

§ 63

lg 2 sätestab, et kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Kui vangla loeb kirjaümbriku vanglas keelatud esemeks, mis tuleb ära võtta, siis tuleb võetuse akti koostamisel kohaldada

§ 63

lg 2 nõudeid.

§ 63

pealkirjast ei nähtu, et antud paragrahv kohaldub ainult esmakordselt vanglasse saabuvate kinnipeetavate suhtes. Kinnipeetavatelt keelatud asjade äravõtmise vajadus võib tekkida ka vangistuses viibimise ajal, näiteks ka juhul, kui muutub keelatud asjade nimekiri. Ka sel juhul kuulub kohaldamisele

§ 63lg 2.

Kaebajale tulnuks anda üks eksemplar aktist vastavalt

§ 63lg-s 2 sätestatud nõuetele.

Akti mitteväljastamine kinnipeetavale oli õigusvastane. Kinnipeetavalt äravõetud asju kajastava akti kinnipeetavale allkirja vastu kätteandmise eesmärk on vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, millised asjad täpselt ära võeti. Erinevalt Tallinna Vangla praktikast väljastab Tartu Vangla kinnipeetavale koheselt ühe eksemplari ka kirjaümbrike äravõtmise aktist.

§ 70

reguleerib pakist äravõetud esemega toimimist ja pakist äravõetud eseme kohta akti koostamist, mitte pakendi enda äravõtmist. Kui vangla võtab kinnipeetavale adresseeritud kirjaümbrikud ära tulenevalt sellest, et loeb need keelatud esemeteks, tuleb nende äravõtmisel järgida

§ 63lg 2 nõudeid.

1. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
2. augusti
3. a otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta A. Dorožko kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt sätestab

§ 461

, et vanglas käsitatakse kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Sätte grammatiline tõlgendus ei välista võimalust, et vangla võtab ära kirjaümbrikud, mille sees kiri saabub. Ümbrik on selline ese, mis ei mahu

§ 461

kirja definitsiooni alla ning mis seetõttu on võimalik ära võtta sarnaselt kirja sees tulnud ajakirjade, ristsõnade jms-ga.

§ 50

lg 3 kohaselt võtab vanglaametnik kinnipeetavale saabunud kirjast ära esemed, mis ei ole

§ 461kohaselt kirjana käsitatavad.

Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse

§-de 70, 72 ja 73 sätteid.

§ 70

lg 2 sätestab, et kui äravõetud eseme väärtus on alla saja krooni, siis ese võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse.

§ 72

lg 2 kohaselt märgitakse vanglaametniku koostatud eseme äravõtmise akti eseme kirjeldus, kuupäev ja kellaaeg, saaja nimi, saatja nimi, ettepanek eseme hävitamise kohta ja akti koostaja nimi. Tallinna Vangla rõhutas, et taotluse olemasolul oleks ta väljastanud A. Dorožkole ümbrike võetuse aktid viie tööpäeva jooksul, kuid kaebaja ei ole taotlust esitanud.

1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
2. oktoobri
3. a otsusega kohtuasjas nr 3-08-652 apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis A. Dorožko kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kohustamiskaebuse lahendamiseks vajalik välja selgitada, kas Tallinna Vanglale tulenes vangistusseadusest või vangla sisekorraeeskirjast kohustus anda koheselt üks eksemplar ümbrike äravõtmise kohta koostatud aktist A. Dorožkole või mitte. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla kirjaümbrike äravõtmise osas selgitanud, et ümbrik on ese, mis ei mahu

§-s 461 toodud kirja definitsiooni alla ja mis seetõttu võetakse ära

§ 50

lg 3 alusel, mis omakorda viitab esemete äravõtmise akti koostamise osas

§-dele 70, 72 ja 73.

§-d 70-73 ei näe ette, et vangla peaks kinnipeetava taotluseta alati väljastama ühe eksemplari ümbrike äravõtmise aktist ka kinnipeetavale, kellelt ümbrikud ära võeti. Asjaolu, et vangla esindaja viitas halduskohtu istungil sellele, et kinnipeetavatele saabunud kirjade ümbrikke üritatakse kasutada vanglasse narkootilise aine toimetamiseks, millest võib tekkida oht vangla julgeolekule, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et Tallinna Vangla käsitaks kirjaümbrikke VangS § 15 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1 mõistes kinnipeetavale keelatud esemena, mis tuleb kinnipeetavalt ära võtta

§ 63

alusel ja selles paragrahvis sätestatud korras.

§ 50

lg 3 ja §-d 70-73 moodustavad

§-ga 63 võrreldes eriregulatsiooni. Kuna vangistusseadus ega

§-d 70-73 ei kohusta vanglat väljastama automaatselt ühte eksemplari ümbrike äravõtmise aktist kinnipeetavale, puudub alus tunnistada Tallinna Vangla vastav toiming õigusvastaseks või kohustada vanglat sooritamata toimingu sooritamiseks. Põhjendatud on apellandi väide, et ümbrike võetuse aktist koopia saamiseks tuleb kinnipeetaval esitada vanglale vastav taotlus (teabenõue), pärast mida soovitud aktid ka väljastatakse. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole A. Dorožko esitanud Tallinna Vanglale kirjalikku taotlust temalt

1. ja
2. jaanuaril 2008 ära võetud ümbrike kohta koostatud aktist koopia saamiseks. A. Dorožko esitatud vaiet ei saa ringkonnakohtu hinnangul sellise taotlusena käsitada, kuna tegemist on vaidega, mis HMS §-de 7073 kohaselt on juba suunatud haldusorgani toimingu vaidlustamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Aleksandr Dorožko esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse. Kassatsioonkaebuse kohaselt a) ei olnud ümbrikud Tallinna Vanglas 28.-
4. jaanuaril 2008 haldusaktiga keelatud esemeteks tunnistatud, mistõttu võetus oli õigusvastane. VangS § 29 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad [---] avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud; b) ümbrike äravõtmisel, st omandiõiguse piiramisel pidanuks vangla kohe andma kassaatorile äravõetud esemete kohta vastava akti, lähtudes

§ 63

lg-st 2; c) isegi kui lähtuda ringkonnakohtu poolt viidatud sätetest, pidanuks kohus arvestama ka seda, et kaebaja küsis ametnikult koheselt akti, st esitas taotluse suuliselt. Samuti võinuks arvesse võtta vaide esitamist. Kuna vaide eelmenetlust teostab vangla, siis võinuks ta ise HMS § 80 lg 2 alusel vaide rahuldada ja aktid väljastada. Vangla käitus pahatahtlikult ning ebamõistlikult, kui ta suulisest taotlusest ning vaidest hoolimata ei esitanud kassaatorile akti koopiat. Sellega rikkus vastustaja HMS § 5 lg-t 2, mis sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Õiguskantsleri 28. juuli 2008. a märgukirjas nr 6-3/080628/0805275 õiguskantsler leiab, et

§s 461 kirja mõiste piiritlemisel on justiitsminister ületanud VangS § 28 lg 1 volitusnormi piire ning seega on see formaalselt põhiseadusega vastuolus. Samuti viitas kassaator õiguskantsleri

1. mai
2. a ettepanekule rikkumise kõrvaldamiseks (nr 7- 4/071656/0803375). Viidatud ettepanekus märgib õiguskantsler, et kinnipeetavatele saabuvatelt kirjadelt ümbrike eemaldamise puhul riivatakse eelkõige kinnipeetava omandiõigust (PS § 32 lg 1 ls 1). Lisaks väiksele materiaalsele väärtusele on ümbrikul ka mittemateriaalne väärtus - esiteks emotsionaalne väärtus (piiratavaks põhiõiguseks on seega õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, PS § 26 ls 1) ning teiseks väärtus tõendina haldus- ja/või kohtumenetluses, kus see saab tõendada nt kirja kättesaamise kuupäeva. Ümbrike kui tõendite keelamine võib riivata PS §-dest 13-15 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele. Kohane menetlus põhiõiguste kaitseks hõlmab kindlasti ka õigust ja võimalust esitada tõendeid enda väidete tõendamiseks. Ettepanekus jõuab õiguskantsler järeldusele, et ümbrike keelamiseks on kaks varianti: esiteks saab vangla direktor igal konkreetsel juhul otsustada, kas ümbriku eemaldamine on vajalik või mitte (selleks tuleks anda põhjendatud haldusakt); alternatiivina võiks vangla direktor kehtestada ümbrike saamise piirangu üldkorraldusega.
3. Tallinna Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja nõustub Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadega. Vanglal ei olnud võimalik A. Dorožkole ümbrike äravõtmise akte väljastada, kuna kinnipeetav ei esitanud sellekohast taotlust. Taotluse olemasolul oleks Tallinna Vangla väljastanud A. Dorožkole ümbrike võetuse aktid viie tööpäeva jooksul. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei olnud ümbrikud vaidlustatud toimingu ajal Tallinna Vanglas keelatud esemeteks tunnistatud, mistõttu oli võetus õigusvastane. Kuigi Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses märkis A. Dorožko, et ei vaidlusta ümbrike äravõtmist, peab kolleegium vajalikuks seda teemat käsitleda seoses küsimusega, millisel õiguslikul alusel toimub kirjaümbrike äravõtmine kinnipeetavatelt.
5. VangS § 15 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis

§ 57

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. Jaanuaris 2008 kehtinud

§ 63lg 1 redaktsiooni 1.

lause kohaselt võetakse vanglasse vastuvõetavalt kinnipeetavalt, keda ei tooda sinna teisest vanglast ega arestimajast, ära temaga kaasas olevad isiklikud asjad, mida tal ei tohi vanglas olla. Kinnipeetavale keelatud esemete ja ainete loetelu sätestab

§ 641, mille ükski punkt ei hõlma kirjaümbrikke.

Tallinna Vangla on selgitanud, et kirjaümbrikke võetakse vanglas ära Justiitsministeeriumi juhiste kohaselt, kuid vaidlust ei ole selles, et justiitsminister ega vangla ei olnud käsitletavate sündmuste ajaks kehtestanud kirjaümbrikke puudutavat keelavat õigusakti. Justiitsministeeriumi juhiste näol on tegemist haldusesisese dokumendiga, mis ei ole suunatud halduseväliste isikute õiguste piiramisele.

1. VangS § 29 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. VangS § 28 lg 1
2. lause kohaselt toimub kirjavahetus vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Jaanuaris 2008 kehtinud

§ 461

redaktsiooni kohaselt käsitatakse vanglas kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Kirjaga võib saata viis marki ja viis ümbrikku.

§ 50

lg 3 järgi võtab vanglaametnik kinnipeetavale saabunud kirjast ära esemed, mis ei ole

§ 461kohaselt käsitatavad kirjana.

Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse

§ 70, § 72 ja § 73 sätteid.

1. Kaebaja on viidanud õiguskantsleri
2. juuli
3. a märgukirjale nr 6-3/080628/0805275, mille kohaselt ületas justiitsminister

§-s 461 kirja mõiste piiritlemisel VangS § 28 lg 1 volitusnormi piire. Volitusnormist ei nähtu sõnaselgelt justiitsministri õigust defineerida kirja mõistet viisil, mis viiks inimeste põhiõiguste ja -vabaduste piiranguteni. Sättest tuleneb üksnes ministri õigus kehtestada otsuse tegemisele suunatud menetluskord - toimingute jada, mis on suunatud otsustamiseks vajalike asjaolude kontrollimisele ja otsustamise muul viisil ettevalmistamisele. Seega on õiguskantsler seisukohal, et

§ 461on formaalselt põhiseadusega vastuolus.

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Justiitsministri õigus reguleerida kirjavahetuse korda võib hõlmata ka kirja mõiste defineerimist, et tagada kirjavahetuse reguleerimisel kirja mõiste täpne kasutus. Samas on oluline, et mõiste definitsioon oleks mõistlik ja ei piiraks ebaproportsionaalselt kinnipeetavate põhiõigusi. 14. Kolleegium ei pea õigeks vastustajapoolset

§ 461tõlgendust, mille kohaselt kirja mõiste ei hõlma ümbrikku, millega kiri on saadetud. Ei Vang

S § 29 lg 1 ega ka

§ 461

ei võimalda järeldust, et vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja mõttes moodustab kirja ainult ümbriku sisu. Ka ümbrikule võib olla märgitud ainult adressaadile suunatud erasõnum (näiteks võib ümbrikule kirjutada midagi täiendavat peale saaja ja saatja aadressi) ning ümbrik võib omada adressaadi jaoks emotsionaalset väärtust. VangS § 29 lg 1 käsitleb kirja avamist ja sellest keelatud esemete äravõtmist, kirja avades avatakse aga tegelikult ümbrik. Seega hõlmab kirja mõiste vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja mõttes ka kirjaümbrikku.

1. Kirjaümbriku äravõtmine ei ole välistatud, kui ümbrik kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. See eeldaks kinnipeetavatele saadetud erakirjade saatmiseks kasutatud ümbrike selgesõnalist nimetamist keelatud esemeks justiitsministri või vangla direktori poolt või ad hoc otsust konkreetse kirjaümbriku äravõtmise kohta seoses julgeolekuohuga. Vanglasiseselt vastava keelu kehtestamine üldkorraldusega või üksikjuhtumil ümbriku äravõtmise otsuse tegemine VangS § 15 lg 4 alusel eeldab põhjalikku motiveerimist, kuna tegemist on kinnipeetava õigusi piirava haldusaktiga.
2. Kassaator leiab, et ümbrike äravõtmine toimub

§ 63

alusel, mille lõike 2 alusel koostatakse kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Vastustaja on seisukohal, et ümbrike äravõtmine toimub

§ 70

ja § 72 alusel, mis käsitlevad vahistatule saadetud pakist äravõetud esemega toimimist. 17. Vangla põhjendas halduskohtu istungil ümbrike äravõtmist julgeolekukaalutlustega, viidates muu hulgas VangS § 15 lg 2 p-le 3, mis sätestab, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut, ja § 15 lg-le 4, mille kohaselt vangla võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Apellatsioonkaebuses märkis Tallinna Vangla, et kinnipeetavatelt võetaks ümbrikud vanglas ära ka juhul, kui puuduks

§ 461tõlgendamise võimalus.

Ümbrik ei ole vanglas keelatud ese, kuid tema abil saab vanglasse toimetada keelatud aineid, mis võivad ohustada vangla julgeolekut. 18. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kirjaümbriku kui keelatud eseme äravõtmisel tuleb akti koostamisel järgida

§ 63lg 2 nõudeid.

Kuigi

§ 63

lg 1 räägib vanglasse vastuvõetavalt kinnipeetavalt isiklike asjade äravõtmisest, tuleb analoogia korras

§ 63

lg-t 2 kohaldada ka muudel juhtudel, kui juba vanglas viibivalt kinnipeetavalt võetakse ära keelatud esemeid ning kui tegemist ei ole läbiotsimise käigus leitud esemega. Viimasel juhul reguleeriks vangla tegevust VangS § 68 ning

§-d 66-69 ja § 71.

§ 63

lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu. 19. Vastava akti sisu osas peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Vangla sisekorraeeskiri ei täpsusta

§ 63lg 2 alusel antavale aktile esitatavaid vorminõudeid.

Siiski leiab kolleegium, et selleks, et akt võimaldaks tuvastada äravõetud esemeid, peaks aktis sisalduma esemete kirjeldus. Äravõetava eseme kirjeldamiseks ei piisa üksnes sellest, kui märkida, et tegemist on mingil kuupäeval isikule saabunud kirja ümbrikuga. Kassaator on menetluse kestel rõhutanud, et ümbrik võib olla kinnipeetava jaoks oluline infokandja, seal on lisaks saatja aadressile ka postitemplid ning vangla tempel koos kuupäevadega. Näiteks kohtuvaidlustes võib olla oluline tõendada, mis kuupäeval on kiri posti pandud või mis kuupäeval on see saabunud vanglasse. Tõendiks võiks olla kas ümbrik ise (selle koopia) või vangla akt, millest nähtuksid kõik äravõetud ümbrikul olnud andmed. Et seda eesmärki täita, peaks ümbriku võetuse akt kirjeldama äravõetud ümbrikku, kajastades kõiki ümbrikul olnud andmeid, eelkõige saatja nime ja aadressi ning postitemplitel sisalduvat teavet (koht ja kuupäev). Alternatiivina võiks vangla väljastada kinnipeetava taotlusel talle koos aktiga ümbriku koopia. Eespool jõudis kolleegium järeldusele, et vaidlusaluste ümbrike äravõtmise ajal ei olnud kirjaümbrikud kantud vangla sisekorraeeskirja keelatud esemete loetellu, samuti puudus vangla direktori poolt välja antud üldakt. Seega tuleb lähtuda sellest, et vangla võttis A. Dorožkole saadetud kirjade ümbrikud ära põhjusel, et need võisid kujutada endast julgeolekuohtu. Samuti sedastas kolleegium eelnevalt, et selline otsus tuleb teha haldusaktiga. HMS § 56 lg 1 esimene lause sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peavad olema kirjalikult põhjendatud. Vastavalt HMS § 56 lg-le 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Järelikult ei piisa akti motiveerimiseks julgeolekuohule viitamisest, vaid vangla peab põhjendama, mille alusel on tal kahtlus, et konkreetse ümbrikuga võidakse toimetada vanglasse narkootilisi aineid. 20.

§ 63

lg 2 alusel koostatud akti saamiseks ei pea kinnipeetav esitama taotlust, vaid akt väljastatakse seaduse alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vastustaja ei väljastanud kassaatorile akte viimaselt

1. ja
2. jaanuaril 2008 äravõetud kirjaümbrike kohta. Seetõttu rahuldab kolleegium A. Dorožko kassatsioonkaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse Tartu Halduskohtu otsuse. Otsuse täitmise osas märgib kolleegium, et kui faktilistel põhjustel (ümbrike hävitamise tõttu) puudub vanglal võimalus kassaatorile väljastada käesoleva otsuse punktis 19 kirjeldatud tingimustele vastavaid akte, peab vastustaja kaebajale väljastama vähemalt aktid, mis on kohtuvaidluse kestel esitatud ka kohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann