Obsah (6)

§ 32§ 2§ 1§ 8§ 3§ 13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-4-09 Otsuse kuupäev 9. märts 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Koht

) § 8 lg 2 kohaselt on nõuetele mittevastava kütuse käitlemine keelatud.

1. Kohtuvälise menetleja
2. juuni
3. a otsusega karistati A. L.

§ 32lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut ehk 1800 krooni.

Sama otsusega mõisteti menetlusaluselt isikult menetluskuluna välja ekspertiisitasu 673 krooni. Otsuse põhistustes asus kohtuväline menetleja muu hulgas seisukohale, et A. L. ei omandanud kütust Euroopa Ühenduses, vaid Vene Föderatsioonis asuvast kütuse jaemüügiga tegelevast ettevõttest. Kuna A. L.-l ei ole majandustegevuse registri registreeringut, ei saanud ta kütust

§ 2lg 1 p 4 mõttes Eestisse importida.

Seetõttu on ainuvõimalik, et kütus on toodud Eestisse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 68 lg-s 1 või §-s 69 sätestatud korras sõiduki kütusepaagis või 10 liitri kaupa väljaspool kütusepaaki. Arvestades A. L. piiriületusi

1. ja
2. oktoobril 2007 võib eeldada, et
3. oktoobril 2007 kell 22.08 saabus A. L. täis kütusepaagiga sõiduautoga Volkswagen Passat läbi Luhamaa tollipunkti Venemaalt Eestisse. Seejärel võttis ta kütuse sõidukist välja plastmasskanistritesse. Jätnud kütusega täidetud kanistrid metsa, sõitis A. L. tagasi Venemaale, kust naases
4. oktoobril 2007 kell 00.22 uuesti täidetud kütusepaagiga ja tõstis eelnevalt metsa jäetud kütusepaagid autosse. Sellest tulenevalt asus kohtuväline menetleja seisukohale, et A. L. tegevust ei saa pidada kütuse lõpptarbimiseks. Järelikult oli A. L. tegevus käsitatav kütuse käitlemisena

§ 2lg 1 p 3 mõttes.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse A. L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotles selle otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuse esitaja märkis, et vastutus

§ 32lg 1 järgi eeldab kütuse käitlemist.

Tulenevalt

§ 1

lg-st 1, § 2 lg-st 1 ja § 3 lg-st 1 ei saa kütuse käitlemiseks lugeda eraisiku poolt ostetud kütuse transportimist. Seda järeldust kinnitab ka vedelkütuse seaduse eelnõu seletuskiri. Lõpptarbija toimingud kütusega, sh selle hoidmine ja vedamine ei ole vaadeldavad kütuse käitlemisena. Sellisele seisukohale on asunud ka Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-08-236. A. L. transportis kütust isiklikuks vajaduseks, mistõttu tema tegu ei vasta

§ 32lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule.

Samuti leidis kaitsja, et kohtuväline menetleja on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, kuna ei kaasanud menetlusse tõlki, ehkki menetlus toimus eesti keeles, mida A. L. piisavalt ei valda.

1. Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 68 lg 1 kohaselt on aktsiisivaba Eestisse sissesõidul mootorsõiduki standardses kütusepaagis samas mootorsõidukis tarbitav ning sõiduki sihtkohta jõudmiseks vajalik kütus. Sama seaduse § 69 sätestab, et lisaks standardses kütusepaagis olevale kütusele on reisija valduses oleva mootorsõiduki esmakordsel Eestisse sissesõidul ühe päeva jooksul lubatud mittekaubanduslikul eesmärgil samas mootorsõidukis kasutamiseks aktsiisivabalt sisse vedada kuni 10 liitrit mootorikütust sõiduki kohta. Tõenditest nähtuvalt oli A. L. teadlik, et lisaks kütusepaagis olevale kütusele on lubatud Eestisse sisse vedada vaid 10 liitrit kütust ühe päeva jooksul. Seda kinnitab ka A. L. poolt piiri ületamine selliselt, et
4. oktoobril 2007 pärast südaööd Eesti Vabariiki sisenedes oli tal võimalik taas 10 liitrit bensiini kaasa võtta. Kohus luges tuvastatuks, et sisenedes
5. oktoobril 2007 Luhamaa tollipunkti kaudu Eestisse, oli A. L. juhitud autos üks kanister 10 liitri bensiiniga. Tema autos lisaks olnud 100 liitrit bensiini oli ta Eestisse toimetanud varem ja võttis selle koju sõites autosse. Kohus leidis, et arvestades A. L. käitumist, ei saa teda käsitada füüsilisest isikust lõpptarbijana. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et A. L. sõidukis veetud 110 liitri bensiini näol oleks olnud tegemist tarbimisse mittelubatud kütusega, mistõttu tuleb kütus lugeda tarbimisse lubatud kütuseks. Seega oli A. L. poolt kütuse vedamine käsitatav kütuse käitlemisena

§ 2lg 1 p 3 mõttes.

Tulenevalt

§ 8

lg-test 1 ja 2 on nõuetele mittevastava bensiini käitlemine keelatud, kui seadus ei sätesta teisti. Kütuse nõuetelevastavuse eest vastutab kütuse käitleja. On tõendatud, et A. L. poolt

1. oktoobril 2007 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel veetud 110 liitrit bensiini ei vastanud majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. juuni
3. a määruse nr 97 § 2 lg-le 1, mille kohaselt peab bensiin vastama Eesti standardile EVS-EN 228:
4. 4.2 Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kohtuväline menetleja rikkus tõlgi kaasamata jätmisega VTMS § 150 lg 1 p 9 mõttes oluliselt väärteomenetlusõigust. A. L. kinnitas kohtuistungil, et tolliametnik valdas vene keelt ja rääkis temaga vene keeles. A. L. oli sellega rahul ja tõlki ei soovinud. Väärteoprotokolli koostamisel selgitati vene keeles selle sisu. Omakäelise seletuse ja ütlused on A. L. andnud vene keeles. Kohtumenetluses arutati väärteoasja täies ulatuses ja kuulati menetlusalune isik üle tõlgi vahendusel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. L. kaitsja K. Kutsar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Kütuse lõpptarbija ei ole käsitatav kütuse käitlejana vedelkütuse seaduse mõttes, mistõttu on A. L. vastutus

§ 32

lg 1 järgi välistatud.

§ 1

lg-st 1, § 2 lg 1 p-st 3 ja § 3 lg-st 1 järeldub, et seadusandja on pidanud vedelkütuse käitlemise all silmas tegevust alates kütuse tootmisest või importimisest kuni selle lõpptarbijale müümiseni või eksportimiseni. Seda seisukohta kinnitab ka vedelkütuse seaduse eelnõu seletuskiri, milles märgitakse, et eelnõu on välja töötatud lähtudes vajadusest paremini reguleerida toiminguid, mis algavad vedelkütuste sisseveoga tolliterritooriumile ning lõppevad kütuse müügiga tarbijale, et oleks tagatud nõuetele vastava kütuse jõudmine tarbijani ning oleks võimalik jälgida kütuse liikumist turul. Kassaatori arvates on kütuse edasitoimetamine käsitatav kütuse käitlemisena vedelkütuse seaduse mõttes üksnes juhul, kui see toimub kaubanduslikul eesmärgil. A. L. on korduvalt kinnitanud, et soovis kütust kasutada oma vajadusteks ning vastupidist pole tõendanud ka kohtuväline menetleja. 5.2 Maakohus on rikkunud väärteomenetlusõigust, kuna ei ole põhistanud seda, miks tuleb A. L. käitumist vaadelda vedelkütuse käitlemisena. Kohtuotsusest ei nähtu, millistel kaalutlustel on jõutud järelduseni, et igasugune kütuse vedu on samastatav selle käitlemisega ning millega on tõendatud, et tegu on toime pandud vähemalt ettevaatamatusest. Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et üksikisikul puudub võimalus kontrollida tanklas müüdava kütuse kvaliteeti ja selle vastavust erinevates riikides kehtivatele standarditele. 5.3 Kassaatori hinnangul on käesolevas asjas tehtav Riigikohtu lahend oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt, sest samalaadsetes vaidlustes on Tartu Halduskohus asunud varem korduvalt seisukohale, et vedelkütuse seaduse nõuded ei laiene üksikisikule, kes tegutseb kaubandusliku eesmärgita. 6. Kassatsioonivastuses palub Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus jätta Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kohtuvälise menetleja põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Maakohus on õigesti leidnud, et bensiini vedamine A. L. poolt on käsitatav kütuse käitlemisena

§ 2lg 1 p 3 mõttes.

Erinevalt näiteks alkoholiseaduses või tubakaseaduses toodud käitlemise mõistest ei piira

§ 2

lg 1 p 3 kütuse käitlemisena käsitatava kütuse veo mõistet üksnes kaubanduslikul eesmärgil toimuva veoga. Kohtuvälise menetleja hinnangul on selline erisus taotluslik. Vedelkütuse seaduse tõlgendamisel ei saa lähtuda üksnes seaduseelnõu seletuskirjast, jättes tähelepanuta seaduse enese teksti. 6.2 A. L.-le süüksarvatud tegevus ei vasta lõpptarbijale iseloomulikule käitumisele, mis seisneb tanklast kütuse ostmises ja selle otse sõiduki kütusepaaki tankimises. 6.3 Maakohus ei ole asja lahendamisel väärteomenetlusõigust rikkunud. Kohus uuris kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega ja tegi nendest õiged järeldused. Alusetu on kassaatori väide, nagu oleks kohus jätnud kaebuses esitatud väited sisuliselt analüüsimata. Samuti on põhjendamatu kaitsja väide, et kohtuvälises menetluses tõlgi kaasamata jätmisega on rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 9 mõttes. A. L. kinnitas kohtuvälises menetluses, et ei soovi tõlgi osalemist menetlustoimingutes ja vastav kinnitus on kantud väärteoprotokolli teksti. Samuti kinnitas A. L. maakohtu istungil, et tolliametnik suhtles temaga vene keeles ning tema oli sellega rahul ega soovinud tõlki. Maakohtus kuulati A. L. üle tõlgi vahendusel. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kaitsja kassatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ja taotles kassatsiooni rahuldamist. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi kassatsioonivastuses väljendatud seisukohtadele ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Vedelkütuse seaduse (

) § 32 lg 1 esimene alternatiiv sätestab vastutuse nõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise eest. Käesolevas asjas ei ole vaidlust ei selle üle, et A. L. poolt sõiduauto salongis ja pagasiruumis veetud bensiin on käsitatav vedelkütusena

§ 2

lg 1 p 1 tähenduses, ega ka selle üle, et kõnealune kütus ei vastanud

§ 8lg 1 alusel antud majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.

juuni 2003. a määruse nr 97 "Nõuded vedelkütusele" § 2 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kohtumenetluse pooled on erinevat meelt küsimuses, kas A. L. tegu on käsitatav vedelkütuse käitlemisena või mitte. Konkreetselt vaieldakse selle üle, kas

§ 32

lg 1 subjektiks saab olla ka kütuse lõpptarbija, s.t kas kütuse käitlemise mõiste hõlmab ka kütuse vedamist isiklikuks tarbeks, samuti selle üle, kas A. L. vedas kütust lõpptarbijana. 9. Kütuse käitlemisena tuleb

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt käsitada tarbimisse lubatud kütuse müüki või müügiks pakkumist, vedu, hoiuteenuse osutamist ja ladustamist ning kütuse importi, eksporti ja tootmist.

1. Vedelkütuse seaduse § 2 lg 1 p 9 kohaselt on kütuse tarbimisse lubamine aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses. ATKEAS § 41 näeb ette, et aktsiisikauba tarbimisse lubamine selle seaduse mõistes on ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine või import ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutise aktsiisivabastuse kohaldamise juhud on loetletud ATKEAS §-s
2. Sama seaduse § 68 lg 1 ja § 69 alusel Eestisse toodud kütust (s.o Eestisse sissesõidul mootorsõiduki standardses kütusepaagis olevat samas mootorsõidukis tarbitavat ning sõiduki sihtkohta jõudmiseks vajalikku kütust, ja lisaks 10 liitrit mootorikütust reisija valduses oleva mootorsõiduki kohta) ATKEAS §-s 26 nimetatud ei ole. Sellest tulenevalt kõnealusele kütusele ajutist aktsiisivabastust ei kohaldata ja järelikult on see kütus ATKEAS § 41 tähenduses tarbimisse lubatud. Seega oli A. L. veetud kütus käsitatav tarbimisse lubatuna ka

§ 2lg 1 p 9 mõttes.

11. Kuna

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on kütuse käitlemiseks muuhulgas tarbimisse lubatud kütuse vedu, võib

§ 2

lg 1 p 3 grammatilise tõlgendamise pinnalt esmapilgul järeldada, et vedelkütuse seadus käsitab tarbimisse lubatud kütuse vedamist kõikidel juhtudel kütuse käitlemisena. Selline järeldus on aga vastuolus vedelkütuse seaduse teiste sätete ja selle seaduse üldise mõttega. 12. Vedelkütuse seaduse § 1 lg 1 kohaselt sätestab see seadus kütuseaktsiisi laekumise ja enamkasutatavate mootorikütuste kvaliteedi tagamise eesmärgil vedelkütuse käitlemise alused ja korra, samuti vastutuse selle seaduse rikkumise eest ning riikliku järelevalve teostamise korralduse. Vedelkütuse seaduse mitmest sättest nähtub, et vedelkütuse käitlemise all on seadusandja pidanud silmas siiski üksnes vedelkütuse käitlemist käitleja majandus- ja kutsetegevuse raames, mitte isikliku tarbimise käigus. 12.1 Nii on kõrvuti kütuse veoga ja teiste käitlemisviisidega

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt kütuse käitlemiseks ka kütuse hoiuteenuse osutamine, ent mitte kütuse hoidmine.

§ 2

lg 1 p 6 määratleb kütuse hoiuteenuse osutamist kui isiku poolt tema majandustegevuse raames teisele isikule kuuluva kütuse hoidmist ja ladustamist, välja arvatud mobilisatsioonivaru hoidmine rahuaja riigikaitse seaduse tähenduses. Järelikult välistab vedelkütuse seadus selgesõnaliselt võimaluse käsitada kütuse hoidmist väljaspool majandus- ja kutsetegevust kütuse käitlemisena. Samas puudub alus eeldada, et erinevalt kütuse hoidmisest on seadusandja pidanud vajalikuks lugeda kütuse vedamist kütuse käitlemiseks ka juhul, kui see ei toimu isiku majandus- ja kutsetegevuse raames. Tuleb silmas pidada, et kütuse hoidmine ja vedamine on väga lähedased käitlemisviisid, kusjuures kütuse vedu on sisuliselt kütuse hoidmise üks eriliik. Nendest kahest käitlemisviisist tulenev oht vedelkütuse seadusega kaitstavatele õigushüvedele ei ole märkimisväärselt erinev, mistõttu puudub ka mõistlik põhjus kütuse veo ja hoidmise erinevaks reguleerimiseks. 12.2 Kolleegium osutab ka KarS §-le 3762, mis sätestab kriminaalvastutuse kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse käitlemise eest suures koguses või varem sama teo eest väärteokorras karistatud isiku poolt. Selle paragrahvi järgi on hoidmine ja ladustamine karistatavateks vedelkütuse käitlemise viisideks üksnes juhul, kui need pannakse toime "ärilisel eesmärgil" (enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS § 3762 redaktsioonis "kaubanduslikul eesmärgil"). Seejuures ei nimeta KarS § 3762 eraldi koosseisualternatiivina vedelkütuse vedu, mis tähendab seda, et kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse vedamine suures koguses või varem väärteokorras karistatud isiku poolt ongi KarS § 3762 järgi üldjuhul karistatav kütuse hoidmisena (juhul, mil kütuse vedu ei ole hõlmatud näiteks kütuse impordist või sellega kauplemisest). 12.3 Järeldust, et kütuse käitlemine

§ 2

lg 1 p 3 mõttes saab toimuda üksnes majandus- ja kutsetegevuse raames, kinnitab ka

§ 3

lg 1, mis sätestab, et kütuse käitlemisega tegeleval isikul (käitlejal) peavad olema vajalikud tehnilised vahendid ja personal, et tagada vedelkütuse seadusest tulenevate nõuete täitmine. Osutatud nõue laieneb kõigile isikutele, kes tegelevad vedelkütuse seaduse mõttes kütuse käitlemisega. Samas on ilmne, et tavatarbijalt ei saa eeldada näiteks kütuse kvaliteedinõuete kontrollimiseks ja järgimiseks vajalike seadmete olemasolu. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et seadusandja ei ole tavatarbijat pidanud kütuse käitlejaks vedelkütuse seaduse mõttes. Sama järelduseni viivad ka

§ 3

teised lõiked, mis sätestavad rea nõudeid kütuse käitleja ettevõtlusvormile ja vajalikele registreeringutele. Ehkki nendes lõigetes ei ole kütuse vedu nimetatud, samuti ei ole kütuse vedamiseks nõutav registreering (

§ 13

), ei anna see alust väiteks, et erinevalt kõigist teistest kütuse käitlemise viisidest on kütuse vedu võimalik ka väljaspool majandus- ja kutsetegevust. 13. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium kassaatori seisukohaga, et kütuse vedu isiklikuks tarbeks ei ole käsitatav kütuse käitlemisena

§ 2lg 1 p 3 ega ka § 32 lg 1 tähenduses.

Tulenevalt

§ 8lg 2 teisest lausest vastutab kütuse nõuetele vastavuse eest kütuse käitleja.

Isikule, kes valdab ja kasutab kütust väljaspool majandus- ja kutsetegevust, see kohustus ei laiene.

1. Kohtumenetluse pooled on erinevatel seisukohtadel ka A. L. kütuseveo iseloomus. Kaitsja hinnangul oli tegemist kütuse lõpptarbija poolt kütuse vedamisega isiklikuks tarbimiseks. Kohtuvälise menetleja arvates ei tegutsenud A. L. kütust vedades lõpptarbijana. 14.1 VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-1-1-53-06 - RT III 2006, 27, 246, p 5 ja
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-52-08 - RT III 2008, 41, 277, p 10). 14.2 Seega tuvastamaks, et A. L. vedas 110 liitrit bensiini oma majandustegevuse raames, mitte aga isiklikuks tarbeks, pidanuks selline asjaolu kajastuma väärteoprotokollis. Kuna A. L. suhtes koostatud väärteoprotokoll ei kajasta fakti, et 110 liitri nõuetele mittevastava bensiini vedamine oleks toimunud majandustegevuse raames, ei ole kohtuvälise menetleja otsuses ega ka kohtuotsuses võimalik sellise asjaolu esinemist tuvastada. 14.3 Väljaspool käesoleva väärteoasja piire märgib kolleegium, et ATKEAS § 68 lg 4 või § 69 nõuete rikkumine kütuse sisseveol (s.t kui kütus võetakse sõiduki standardsest kütusepaagist välja või seda tarvitatakse mujal, kui mootorsõidukis, milles kütus Eestisse toodi) ei tähenda iseenesest seda, et isik toob kütust Eestisse majandustegevuse raames - tegemist võib olla ka isiklikuks tarbeks kütuse sissetoomisega. Samas võib ATKEAS § 68 lg 4 või § 69 nõuete rikkumine kütuse sisseveol või kasutamisel olla sõltuvalt asjaoludest karistatav tolliseaduse § 73 (KarS § 391) või § 76 (KarS § 393) järgi ja seda sõltumata sissetoodud kütuse kvaliteedinõuetele vastavusest.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 1 ning § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
7. oktoobri
8. a kohtuotsuse ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuste puudumisega. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar