RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON 3-4-1-19-08 11. märts 2009 Eesistuja Märt Rask, liikm

) § 6 alusel Eesti kodakondsuse saamiseks.

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lõpetas
2. veebruari
3. aasta otsusega nr 8 sooviavalduse menetlemise

§ 19lõike 4 alusel.

Otsuse põhjenduse kohaselt ei vasta M. Kilic Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, sest ta pole elanud enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva püsivalt Eestis viimased viis aastat. Välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637) § 42 kohaselt loetakse püsivalt Eestis elamiseks Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas.

1. M. Kilic esitas eelmises punktis nimetatud otsuse peale
2. märtsil 2007 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse
3. oktoobri
4. aasta otsusega rahuldamata. Selle otsuse peale esitatud apellatsiooni jättis Tallinna Ringkonnakohus
5. märtsi
6. aasta otsusega samuti rahuldamata. M. Kilici kassatsioon jäeti rahuldamata Riigikohtu halduskolleegiumi
7. oktoobri
8. aasta otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-42-
10. M. Kilic esitas
11. detsembril 2008 Riigikohtule taotluse, milles ta palub tunnistada

§ 6punkti 21 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

TAOTLUSE ESITAJA PÕHJENDUSED

1. M. Kilic leiab, et tema taotus on lubatav. Ta on ammendanud kõik oma õiguste kaitseks võimalikud abinõud ehk läbinud kõik kohtuastmed ja juhtinud otsesõnu tähelepanu põhiõiguste kahjustamise faktidele. Kohtud siiski põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ei algatanud. Taotluse lubatavaks tunnistamiseks annab aluse ka ühe riigikohtuniku eriarvamus, mis on lisatud Riigikohtu halduskolleegiumi
2. oktoobri
3. aasta otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-42-
4. Taotluse esitaja hinnangul leiti eriarvamuses, et põhiseaduslikkuse järelevalve algatamine oli selles kohtuasjas võimatu ehk taotluse esitajal puudus võimalus kasutada talle põhiseadusega tagatud õigust kohtulikule kaitsele.
5. Taotluse põhjendatuse kohta märgib M. Kilic esiteks, et

§ 6

punkt 21 on põhiseadusega vastuolus üksnes siis, kui seda tõlgendada nii, nagu seda tegid Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ning kohtud. Kõnesoleva sätte kohaselt peab välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt. Kui seda sätet tõlgendada vastupidiselt Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ning kohtutele selliselt, et Eestis elamise nõuet ei võrdsustata nõudega viibida Eestis vähemalt 183 päeva aastas, siis ei esine vastuolu põhiseadusega. 8. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ning kohtute poolt

§ 6

punktile 21 antud tõlgenduse puhul on see säte vastuolus PS §-dega 8, 12, 26, 29, 34 ja 35. Vaidlustatud sättes kehtestatud pikaajalise Eestis viibimise nõue kodakondsuse saamise eeldusena ei ole kodakondsuse seaduse eesmärgi saavutamiseks vajalik ega seega proportsionaalne.

§ 6

punktis 21 sätestatud liikumisvabaduse piiranguga analoogilist elukohast lahkumise keeldu rakendatakse karistusõigusliku tõkendina. Tegemist on põhiõiguse intensiivse riivega, milleks peab olema väga kaalukas põhjus.

§ 6punkti 21 analüüsimisel sellist põhjust ei leia.

PS § 8 sätestab, et kodakondsuse saamise tingimused sätestab kodakondsuse seadus. Riigikohtu otsus seab kaebuse esitajale kodakondsuse saamiseks tingimusi, mis ei tulene kodakondsuse seadusest, vaid välismaalaste seadusest. Sellega rikutakse PS §-s 8 sätestatud piirangut. Vaidlustatud säte on vastuolus PS §-ga 26, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Diskrimineeriv on regulatsioon, mis tõkestab Eesti kodaniku abikaasale kodakondsuse andmise lähtuvalt abikaasa tegevusalast.

§ 6

punkt 21 on vastuolus põhiseaduse §-ga 26, sest ei võimalda Eesti kodaniku Eestis elaval abikaasal saada Eesti kodakondsust, kui kodakondsuse taotleja on laevakapten. Abikaasal peab olema võimalus saada teise abikaasaga sama kodakondsus, kui abikaasad elavad selles riigis. Seejuures ei saa abikaasale kodakondsuse andmisel nõuda senisest tegevusalast loobumist, kui see pole vastuolus heade kommetega ega ohusta riigi julgeolekut. Kui perekond soovib koos reisida ja üks perekonnaliige pole Euroopa Liidu kodanik, siis kehtivad sellele pereliikmele nõuded, mis põhjustavad liikumisvabaduse piiranguid - kohustus vajadusel liituda Türgi relvajõududega, sest Türgis on kõik meessoost isikud peaaegu kogu elu sõjaväekohustuslased. Kodakondsuse taotleja Eestis viibimise kohustus on ebaproportsionaalne ning koormab isikut ja on riigile kodakondsuse taotluse menetlemiseks täiesti tarbetu. Vaidlustatud sättes kehtestatud liikumisvabaduse piirang on vastuolus PS §-dega 12 ja 29 ning diskrimineerib M. Kilicit tegevusala alusel. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on põhiseaduse § 29 järgi tegevusala valiku vabadus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul.

§ 6

punkt 21 sätestab Eestis elavale Eesti kodakondsust taotlevale isikule keelu töötada laevakaptenina ja on seetõttu põhiseaduse vastane. Kõnesolev liikumisvabaduse piirang on vastuolus PS §-ga

1. M. Kilic valis elukohaks Rae valla Eestis ja vastustaja ei tunnista seda. PS § 34 ei võimalda piirata M. Kilici elukohavaliku ja vaba liikumise õigust viie aasta jooksul enne kodakondsuse saamise taotluse esitamist. VAIDLUSTATUD SÄTE
2. Kodakondsuse seaduse § 6 punkt 21: "§
3. Tingimused Eesti kodakondsuse saamiseks Välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab: [---] 21) olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt; [---]" KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. märtsi
6. aasta määrus asjas nr 3-4-1-6-05 − RT III 2005, 11, 104, punkt 4 ja
7. aprilli
8. aasta määrus asjas nr 3-4-1-8-07 − RT III 2007, 15, 114, punkt 5).
9. Riigikohtu üldkogu on aga PS §-dele 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) kohaldamispraktikale tuginedes korduvalt sedastanud, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu
10. märtsi
11. aasta otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, punkt 17;
12. jaanuari
13. aasta otsus asjas nr 3-1-1-13-03 − RT III 2004, 4, 36, punkt 32;
14. jaanuari
15. aasta otsus asjas nr 3-3-2-1-04 − RT III 2004, 4, 37, punkt 26).
16. PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
17. aprilli
18. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03 − RT III 2003, 13, 125, punkt 16).
19. M. Kilic on pöördunud Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu poole taotlusega tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 6punkt 21.

Sellise taotluse on M. Kilic esitanud ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel kolmes kohtuastmetes toimunud halduskohtumenetluses. Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-42-08 nähtub, et kõik kohtuastmed on selle sätte põhiseadusele vastavust ka hinnanud ja leidnud, et see ei ole põhiseadusega vastuolus.
3. M. Kilic on seega kasutanud tema kohta tehtud haldusakti ja kohtuotsuste vaidlustamiseks kõiki võimalusi, mis on Eesti õiguskorras ette nähtud. Tema kaebuse kohta on jõustunud Riigikohtu otsus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poole on M. Kilic pöördunud seetõttu, et ta ei nõustu Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses väljendatud seisukohaga, et

§ 6

punkt 21 on põhiseaduspärane ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei ole vajalik. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale.

1. Menetlusosalise mittenõustumine tema kohta tehtud ja jõustunud kohtulahendiga ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus õiguskaitsevahend (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. mai
3. aasta määrus kohtuasjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12). Ka kohtuniku eriarvamus ei saa anda alust samasuguseks väiteks, kuna selles väljendatakse asjas tehtava lahendi kohta vähemusse jäänud seisukohta. Kolleegiumi hinnangul nähtub kaebusest ja eespool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-42-08, et taotluse esitajale on olnud põhiseadusega nõutaval määral tagatud nii võimalus esitada oma õiguste kaitseks kaebus kui ka õiglane ja tõhus kohtumenetlus.
4. Eelnevat arvesse võttes ei ole M. Kilici taotlus lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. Märt Rask, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister