Obsah (6)

§ 651§ 652§ 691§ 654§ 436§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 654 lg 6 alusel kordamata. Hageja ja kostja vaheline suhe vastab oma oluliste tunnuste poolest töösuhtele. Hageja töötas täistööajaga ning täitis tööülesandeid isiklikult, alludes tööülesannete täitmisel kostja juhtimisele ja kontrollile. Kostja maksis töövahendite eest, töö tegemisega kaasnev riisiko lasus täielikult kostjal. Maakohus vastas kõigile kostja esile toodud asjaoludele ning leidis õigesti, et ükski neist ei tõenda töösuhte puudumist. TLS §-st 76 ei tulene, et töölepingu lõpetamise avaldusele on sätestatud kohustuslik kirjalik vorm, mille järgimata jätmisel oleks poolte tahteavaldus tühine. TsÜS § 78 lg 3 kohaselt võib kirjaliku lepingu puhul lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Seega saab aktsepteerida elektronkirja teel edastatud töölepingu lõpetamise avaldusi. Tahteavalduse kirjalik taasesitamine võimaldab kohtul hiljem vaidluse korral selle sisu hinnata. Nõustuda ei saa aga maakohtu hinnanguga, et vaidlusalune tööleping lõppes poolte kokkuleppel alates

1. novembrist
2. a.
3. oktoobril 2005 kostjale saadetud elektronkirjast ja samal päeval sellele saadetud vastusest eeltoodud järeldust teha ei saa. Hageja
4. oktoobri
5. a elektronkiri ei sisalda tingimusteta avaldust töölepingu lõpetamiseks. Töötaja kirjalikku pöördumist tööandja poole töölepingu lõpetamise küsimuses (nt töö vähenemisel või tööseisaku korral) ei saa vaadelda ettepanekuna lõpetada tööleping poolte kokkuleppel, kui see pöördumises sõnaselgelt ei väljendu. Praegusel juhul oli hageja pöördumine tingitud sellest, et kostja ei tasunud õigel ajal kontorikulusid ning hageja oli olukorras, kus ta pidi tasuma kostja kulud oma säästudest. Hageja kirja saab käsitada ettepanekuna pidada läbirääkimisi töösuhte lõpetamise ning tekkinud probleemide lahendamise üle. Kõnealune kiri ei ole käsitatav töölepingu lõpetamise avaldusena. Ka hageja viitamist oma õigusele lõpetada tööülesannete täitmine seniks, kuni kostja ei täida oma kohustusi, ei saa pidada töölepingu lõpetamise avalduseks. Tegelikkuses ei peatanud hageja oma tööülesannete täitmist, vaid see muutus osaliselt võimatuks kostja tegevuse tõttu, kes sulges oma elektronposti aadressi. Seejuures ei toonud kostja põhjenduseks mitte töölepingu lõpetamist, vaid elektronposti täitumist üle lubatud kvoodi. Hageja nõuet katta kulud ja tasuda oktoobrikuu palk, ei saa pidada lõpparve nõudeks, veel vähem töölepingu lõpetamise tahteavalduseks. Samamoodi ei sisalda kostja
6. oktoobri
7. a vastuskiri tingimusteta nõusolekut töölepingu lõpetamiseks. Töölepingu lõpetamise alused ja kord on ammendavalt sätestatud töölepingu seaduses. Töölepingu lõpetamine vajab sellekohast vormistamist, kusjuures vormistamise kohustus on TLS § 73 järgi tööandjal. Kostja ei saanud arvata, et hageja loeb töösuhte lõppenuks, sest hageja nõudis palga jätkuvat maksmist. Eeltoodu alusel ei ole vaidlusalune tööleping lõppenud, vaid on alates
8. maist
9. a peatunud hageja sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu. Kuivõrd tööleping ei ole lõppenud, jättis maakohus vääralt kostjalt hageja kasuks välja mõistmata saamata jäänud palga. Samuti võttis maakohus hageja brutopalga suuruse arvutamisel valesti arvesse maksuvaba tulu ning mõistis
10. aasta septembri ja oktoobri eest välja vähem palka. Tulumaksuseaduse § 42 lg 1 kohaselt arvatakse palgast enne kinnipeetava tulumaksu arvutamist maha 1/12 tulumaksuseaduse §-s 23 sätestatud maksuvabast tulust vaid juhul, kui selleks on maksumaksja ühekordne kirjalik avaldus. Kuivõrd hageja ei ole sellist avaldust kostjale esitanud, ei saa netopalga brutopalgaks ümberarvutamisel maksuvaba tulu arvesse võtta. Hageja netopalgaks oli 19 558 krooni kuus. Ümberarvestatuna brutopalgaks on hageja palk 26 530 krooni (arvestades, et tulumaksumäär oli
11. aastal 24%, kogumispension 2%, töötaja töötuskindlustus 1% ning maksuvaba tulu ei tule arvesse võtta). Hagejal jäi
12. aasta septembri ja oktoobri eest saamata kokku 27 326 krooni. Kuivõrd maakohus mõistis hageja kasuks välja 25 568 krooni 50 senti, tuleb hagejale
13. aasta septembri ja oktoobri eest lisaks välja mõista 1757 krooni 50 senti. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 186 506 krooni saamata jäänud palka. Viivist tuleb vähendada, sest see on osaliselt aegunud. Kostja esitas
14. jaanuaril
15. a viivisenõudele aegumise vastuväite.

§ 651

lg 2 kohaselt saab kostja taotleda aegumise kohaldamist esimest korda ka ringkonnakohtus. Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-st 1 on viivisenõude esitamise tähtaeg neli kuud. Maakohus tuvastas, et palga maksmise kuupäevaks oli iga järgmise kuu

1. kuupäev ja seda asjaolu ei ole vaidlustatud. Hageja saab nõuda viivist
2. aasta septembri, oktoobri, novembri, detsembri ja
3. aasta jaanuari palga maksmisega viivitamise eest tagasiulatuvalt neli kuud alates hagi esitamisest
4. juunil 2006 (s.o hagi koostamise kuupäeva seisuga 118 päeva eest). Seega tuleb hageja viivisenõudest rahuldada
5. aasta septembri palga osas 472 krooni (4 krooni * 118). Oktoobri, novembri, detsembri ja
6. aasta jaanuari palga osas tuleb hageja viivisenõudest rahuldada 15 652 krooni 70 senti (132 krooni 65 senti * 118) iga kuu eest. Viivis nimetatud kuude eest on kokku 63 082 krooni 80 senti. 28 254 krooni 45 sendi suurune viivisenõue
7. aasta veebruari, märtsi ja aprilli palga maksmisega viivitamise eest ei ole aegunud. Eeltoodu alusel tuleb hageja viivisenõudest rahuldada
8. juuni
9. a seisuga 91 337 krooni 25 senti (63 082 krooni 80 senti + 28 254 krooni 45 senti), millele lisandub 0,5% 186 506 kroonist, s.o 932 krooni iga päeva eest alates
10. juunist
11. a kuni palganõude rahuldamiseni. Kostja alternatiivselt esitatud viivise vähendamise nõue tuleb jätta

§ 652

lg 4 alusel tähelepanuta, sest kostjal ei ole õigust tugineda viivise ebamõistlikule suurusele ning nõuda viivise vähendamist esimest korda apellatsiooniastmes. Kostja ei ole maakohtus tuginenud viivisenõude ebamõistlikule suurusele ega taotlenud viivise vähendamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud palga ja 91 337 krooni viivist palga maksmisega viivitamise eest ning alates
2. juunist
3. a kuni palganõude täitmiseni 0,5% palganõudest iga palga maksmisega viivitatud päeva eest. Samuti palus kostja juhul, kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist palga maksmisega viivitamise eest, vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäära. Kostja palub saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, kui Riigikohus ei pea võimalikuks ise otsust teha. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et pooled sõlmisid töölepingu. Ringkonnakohus ei järginud lepingu tõlgendamisele sätestatud reegleid ning ei arvestanud asjas tähtsaid asjaolusid ning kostja esitatud tõendeid. Poolte suhte töösuhteks lugemise välistab eelkõige lepingu p 3(g). Selle kohaselt on hageja töö kostja juures seotud partnerlusega kostja ja kolmanda isiku vahel, töölepingu seadus aga ei sätesta tööandjale õigust lõpetada töölepingut tööandja ja kolmanda isiku koostöö lõppemise tõttu. Kostja esitas
4. mai ja
5. juuli
6. a elektronkirjad, millest nähtus poolte suhte iseloom, kuid kohtud neid menetlusse ei võtnud. Kostja lähtus kogu lepingu kestuse ajal sellest, et pooled sõlmisid tsiviilõigusliku lepingu ja hageja hakkab esitama kostjale oma teenuste eest arveid. Kostja on välismaa juriidiline isik ning juhindus hageja juristi nõuannetest. Seega ei saanud talle panna tõendamiskoormust, mis tuleneb TLS §-st
7. Kuna pooled sõlmisid käsunduslepingu, ei saanud kohtud kohaldada tööandja vastutuse kohta käivaid töölepingu seaduse ja palgaseaduse sätteid. Ringkonnakohus leidis valesti, et poolte suhe ei ole lõppenud. Hageja tahe tööleping lõpetada tuleneb tema
8. oktoobri
9. a, samuti
10. oktoobri ja
11. oktoobri
12. a elektronkirjadest. Samuti rajas ringkonnakohus otsuse asjas uurimata tõendile. Toimikus ei ole tõendit selle kohta, et hageja nõudis palga jätkuvat maksmist ning saatis
13. jaanuaril
14. a kostjale arvestuse seisuga
15. detsember
16. a. Isegi kui leping ei oleks lõppenud hageja tahteavalduse alusel, oleks see lõppenud tähtaja möödumise tõttu hiljemalt
17. juunil
18. a. Kuivõrd töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine, siis mõistis ringkonnakohus alusetult kostjalt välja viivise aja eest pärast
19. juunit
20. a. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse viivisenõudele aegumise kohaldamiseks, kuid eksis aegumistähtaja arvutamisel. Lähtuvalt ITVS § 7 lg-st 1 tuleb lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Arvestades samas seaduses sätestatud aegumistähtaegasid, ei ole hagejal õigust nõuda viivist palga maksmisega viivitamise eest
21. aasta septembri, oktoobri, novembri, detsembri ja
22. aasta jaanuari palga osas. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja alternatiivse nõude viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostja ei saa tugineda viivise ebamõistlikule suurusele ning nõuda selle vähendamist, sest ta pole esitanud sellist nõuet esimese astme kohtus. Juhul kui Riigikohus asub seisukohale, et pooled sõlmisid töölepingu ning hagejal on õigus nõuda viivist palga maksmisega viivitamise eest, palub kostja vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäära.
23. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise palga maksmisega viivitamise eest. Asi tuleb selles osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

1. Pooled vaidlevad eelkõige nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Maakohus hindas vaidlusaluse õigussuhte olemust ja leidis, et
2. juunil
3. a allkirjastatud leping on käsitatav töölepinguna ning asjas on seega kohaldatavad töölepingu seaduse sätted. Tuginedes

§ 654

lgle 6, järgis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, asudes seisukohale, et pooled sõlmisid töölepingu. Kolleegium nõustub eeltoodud järeldusega. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt selle kohta nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 10,
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06, p-d 17 ja 18). Kohtud on järginud viidatud sättes esitatud tõlgendamisreegleid. Kontrollimaks õigussuhte vastavust töösuhtele, analüüsisid kohtud vaidlusaluse lepingu tingimusi, samuti poolte käitumist. Kohtud kaalusid eelkõige, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite eest, milline tähendus oli assistendi kasutamisel, kuidas oli töölepingus vormistatud lepingu tähtaeg ja puhkuse andmine ning kuidas oli kokku lepitud palga maksmine. Kohtud andsid oma seisukoha kujundamisel hinnangu ka asjaoludele, et hageja tegutses paralleelselt mitme projektiga, mis ei olnud kostja tegevusega seotud, ning et lepingu tingimusi sai muuta kostja prioriteete järgides. Lepingu olemuse kindlaksmääramisel arvestasid kohtud ka TLS §-s 8 sätestatuga. Selle sätte kohaselt loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Maakohus märkis õigesti, et kuigi lepingus on tingimusi, mis on iseloomulikud tsiviilõiguslikule suhtele, on siiski ülekaalus need tingimused, millest saab järeldada, et pooled sõlmisid töölepingu. Ka ei ole kostja tõendanud, et leping on üheselt määratletav tsiviilõigusliku lepinguna. Kolleegium kordab siinkohal
5. juunil
6. a tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05 tehtud otsuse p-s 18 väljendatud seisukohta, mille kohaselt juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele TLS § 8 kohaldamise kohta märgib kolleegium lisaks, et kostja esiletoodud asjaolud (kostja on välismaa juriidiline isik ning juhindus hageja juristi nõuannetest) ei saa mõjutada viidatud paragrahvis kehtestatud tõendamiskoormuse jagunemise reeglit. Nõustuda võib kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei ole otsuses käsitlenud vaidlusaluse lepingu punkti, mille kohaselt oli lepingu kehtivus pandud sõltuvusse teisest lepingust (partnerlus kostja ja kolmanda isiku vahel). Kolleegiumi arvates ei väära eeltoodu kohtute lõppjäreldust pooltevahelise suhte õigusliku olemuse kohta. Asjaolu, et hagejaga sõlmitud lepingu kehtivus sõltus poolte suhte välisest asjaolust, ei tähenda, et leping ei ole tööleping.
7. Põhjendamatu on kostja kassatsioonkaebuse väide, et kohtud rikkusid menetlusõiguse norme, jättes pooltevahelist õigussuhet iseloomustavad tõendid (
8. mai ja
9. juuli
10. a elektronkirjad) tähelepanuta.
11. mai
12. a elektronkirja esitas kostja maakohtu
13. augusti
14. a istungil. Maakohus tagastas tõendi kostjale põhjusel, et see esitati hilinenult ning kostja ei ole tõendi hilisemat esitamist põhjendanud. Kostja esitas kõnealuse tõendi uuesti apellatsioonkaebuse lisana.

§ 652

lg 3 p 2 järgi hindab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui seda tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Seega toimis ringkonnakohus kooskõlas eeltoodud sättega, kui jättis tõendi asja juurde võtmata, märkides 17. juuni 2008. a istungiprotokolli kohaselt, et kostja ei põhjendanud, miks ta ei saanud esitada tõendit maakohtule õigel ajal. Kolleegium juhib tähelepanu ka

§-le 333, mille kohaselt võib menetlusosaline esitada hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, vastuväite kohtu poolt menetlussätte rikkumisele. Vastasel juhul kaotab menetlusosaline õiguse sellele rikkumisele tugineda ka otsuse peale edasi kaevates. Samuti sätestab

§ 652

lg 6, et pool ei või apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigel ajal vastuväidet (

333). Kostja ei ole maakohtu tegevusele esimese astme menetluses vastuväidet esitanud.

1. juuli
2. a elektronkirja esitas kostja toimikumaterjalide kohaselt esimest korda apellatsioonkaebuse lisana.

§ 652

lg 4 teise lause järgi, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta ei saanud kõnealust tõendit esitada maakohtus (kostja märgib ekslikult, et esitas

1. juuli
2. a tõendi maakohtu
3. augusti
4. a istungil), jättis ringkonnakohus õigesti tõendi vastu võtmata.
5. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtule esitatud elektronkirjadest tulenevalt saab lugeda pooltevahelise töösuhte lõppenuks. Ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme, leides, et töölepingu seaduse kohaselt ei saa lugeda töölepingut faktiliselt lõppenuks, sest töölepingu lõpetamine tuleb tööandjal nõuetekohaselt vormistada (TLS § 73). Eeltoodu on kooskõlas
6. mail
7. a tsiviilasjas nr 3-2-1-65-02 tehtud Riigikohtu otsuse p-s 11, samuti
8. jaanuaril
9. a tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohaga. Ekslik on kostja viide sellele, et pooltevaheline õigussuhe pidanuks lõppema tähtaja möödumise tõttu hiljemalt
10. juunil
11. a. Ringkonnakohus on põhjendatult nõustunud maakohtu seisukohaga TLS § 27 lg 2 ja § 15 kohaldamisel. Samuti on väär kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus

§ 436

lg-t 3, kui rajas oma seisukoha töösuhte jätkumise kohta asjas uurimata tõendile (

1. jaanuari
2. a kiri). Hageja lisas hagiavaldusele kostjalt hageja pangakontole laekunud summade ning kulude koondarvestuse alates
3. aasta juunist (I kd, tlk 24-26), märkides, et ta saatis selle elektronposti teel kostjale
4. jaanuaril
5. a ning tagasiside puudumisel teist korda
6. veebruaril
7. a. Kostjal oli seega võimalus eeltoodud väitele vastu vaielda.
8. Põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on eksinud hageja viivisenõudele aegumise kohaldamisel. PalS § 35 kohaselt toob palga maksmisega viivitamine tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse. ITVS § 7 sätestab, et nõude esitamise tähtaeg algab päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Kolleegium on selgitanud viidatud sätete kohaldamist
9. novembril
10. a tsiviilasjas nr 3-2-1-103-05 tehtud otsuse p-s
11. Riigikohus märkis, et palga ja viivise omavahelise seose tõttu tuleb lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Seega palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus õigesti, et ITVS § 6 lg 1 järgi on viivisenõude esitamise tähtaeg neli kuud, kuid eksis aegumistähtaegade arvutamisel. Hageja nõudis viivist
12. aasta septembri, oktoobri, novembri, detsembri ja
13. aasta jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli palga maksmisega viivitamise eest. Kohtud on tuvastanud, et palga maksmise kuupäevaks oli iga järgmise kuu
14. kuupäev. Seega pidid viivisenõuded
15. a
16. oktoobril,
17. novembril,
18. detsembril ning
19. a
20. jaanuaril,
21. veebruaril,
22. märtsil,
23. aprillil ja
24. mail väljamaksmisele kuuluva palga osas aeguma vastavalt
25. a
26. veebruaril,
27. märtsil,
28. aprillil,
29. mail,
30. juunil,
31. juulil,
32. augustil ning
33. septembril. Arvestades, et hageja esitas oma nõude
34. juunil
35. a, tuleb ringkonnakohtul asja uuel arutamisel otsustada, milliste kuude osas on hageja viivisenõue aegunud.
36. Ringkonnakohus kohaldas õigesti

§ 652

lg-t 4, kui jättis kostja apellatsioonkaebuses alternatiivselt esitatud viivise vähendamise nõude tähelepanuta. Viidatud sätte kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuivõrd kostja ei taotlenud viivise vähendamist maakohtus, siis ei olnud ta õigustatud seda taotlema apellatsioonimenetluses.

1. Kolleegium juhib tähelepanu, et tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium osutab
2. juunil
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-6605 tehtud otsuse p-s 23 väljendatud seisukohale, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest pidas kolleegium viidatud lahendis põhimõtteliselt võimalikuks ka olukorda, kus hea usu põhimõttega vastuolus olevaks osutub viivisenõue üksnes mingi ajavahemiku eest. Kolleegium märgib, et palga maksmisega viivitamise eest tööandja vastutust kehtestav PalS § 35 teenib tööandja distsiplineerimise eesmärki, kuid seaduses nõutud viivise maksmine ei tohi muutuda tööandjat ebaproportsionaalselt koormavaks karistuseks. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja pöördus
4. juuni
5. a lepingust tulenevate nõuetega kohtusse alles 7,5 kuu möödudes ajast, mil pooled vahetasid tööülesannete täitmise lõpetamisega seoses elektronkirju. Samas tuleb arvestada, et töölepingu seaduse kohaselt on töölepingu lõpetamise vormistamine tööandja kohustuseks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel eeltoodut arvestades ja poolte käitumist hinnates kaaluda, kas hageja viivisenõue võib osutuda (nt osaliselt) hea usu põhimõtte vastaseks.
6. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
7. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Vaadeldavas asjas on kautsjoni tasunud kostja eest Advokaadibüroo Seppik & Sirel OÜ. Alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiv

§ 149

lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb kostjal kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik