RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-12-09 Otsuse kuupäev 12. märts 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

§ 199

lg 2 p 4 järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada.
3. Mõista riigituludest OÜ Veljo Viilol kasuks välja kaitsjatasu summas 1350 krooni kassatsioonimenetluses kaitsja osalemise eest ja lugeda väljamõistetud summa kohtukulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a otsusega tunnistati I. L. süüdi ja teda karistati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi vangistusega 3 aastaks ja 6 kuuks; KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega 1 aastaks ja KarS § 121 järgi vangistusega 4 kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti talle vangistus 3 aastaks ja 6 kuuks. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse - 1 aasta ja 8 kuu võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 5 aastat ja 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
7. oktoober
8. 1.1 I. L. tunnistati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, lõi
9. augustil 2006 kella 04:30 paiku Tallinnas Õismäe teel E. V.-ile rusikaga näo piirkonda, millega tekitas E. V.-ile füüsilist valu ning ninaluu ja hamba murru. Kasutades ära asjaolu, et E. V. kukkus löögi tulemina ja kaotas teadvuse, võttis I. L. tema pükste taskust ära mobiiltelefoni maksumusega 4 500 krooni ning rahakoti maksumusega 500 krooni, milles oli sularaha 4 krooni, IDkaart ja Ühispanga kaart E. V.-i nimele. 1.2 Kohus leidis, et I. L.-i süü KarS § 200 lg 2 p 4 järgi on tõendatud. Kannatanu kaotas I. L.-i löögist teadvuse, mistõttu ta ei olnud võimeline vastupanu osutama ajal, mil I. L. tema taskust mobiiltelefoni ja rahakoti välja võttis, nendega taksosse istus ning sündmuskohalt lahkus. Seega oli vägivald nimetatud esemete äravõtmise vahendiks. Süüdistatava taotlust kvalifitseerida süüdistus ümber KarS §-de

199 järgi seetõttu, et kannatanu löömise ja temalt asjade äravõtmise vahele jäi arvestatav ajavahemik, pidas kohus põhjendamatuks. Kohus märkis, et kannatanu lamas maas vaid paar minutit ja kui tunnistaja A. T. läks kasiinosse abi kutsuma, oli süüdistatav juba äravõetud asjadega sündmuskohalt lahkunud. 1.3 Harju Maakohtu otsusega tunnistati süüdi ka Sergei Jarõi ja Aleksandr Listjev, kuid nende osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav I. L., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja selle teo ümberkvalifitseerimist KarS §-de

199 järgi. Süüdistatav märkis, et kannatanu löömise ja asjade äravõtmise vaheline ajavahemik oli 5-10 minutit. Kannatanu löömise ajal ei olnud süüdistataval kannatanu asjade äravõtmise soovi.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a otsus osaliselt I. L.-i süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, karistamises KarS § 121 järgi 4-kuulise vangistusega ning KarS § 64 lg 1 ja KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises. Ringkonnakohus mõistis I. L. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi õigeks. Ühtlasi tunnistas ringkonnakohus I. L.-i süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust. Karistusseadustiku § 121 järgi mõistis ringkonnakohus I. L.-le karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida suurendas KarS § 65 lg-st 2 lähtudes eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse, 1 aasta ja 8 kuu võrra ning mõistis liitkaristuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust. 3.1 Ringkonnakohus märkis, et KarS § 200 lg 1 kohaselt on röövimine asja äravõtmine vägivallaga, mis tähendab seda, et vägivald peab asja äravõtmise vahendina olema suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele, mitte aga teiste eesmärkide saavutamisele. Ühtlasi peab vägivald olema asja hõivamisega ajaliselt seotud. See tähendab, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusse. 3.2 Käsitletava teo puhul ei ole ringkonnakohtu arvates alust rääkida vägivallast kui asja äravõtmise vahendist. Tunnistaja A. T. ja süüdistatava ütlustega on tuvastatud, et süüdistataval puudus kannatanu löömise ajal tema asjade äravõtmise tahtlus. Ka süüdistuses märgitu kohaselt ei olnud I. L.il löömise ajal veel asjade äravõtmise tahtlust, vaid ta võttis kannatanu taskust mobiiltelefoni ja rahakoti ajal, mil kestis kasutatud vägivalla toime. Seetõttu tuleb I. L. subjektiivse koosseisu puudumise tõttu KarS § 200 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista. Kuna on tõendatud, et I. L. lõi kannatanut ja võttis kannatanu teadvusetust ära kasutades temalt mobiiltelefoni ja rahakoti, tuleb süüdistatav süüdi mõista KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist Tallinna Ringkonnakohtule. Kassaator märgib, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Käsitletava teo puhul oli vägivald asja äravõtmise vahendiks, sest ajal, mil süüdistatav võttis kannatanult ära mobiiltelefoni ja rahakoti, kestis süüdistatava poolt eelnevalt kasutatud vägivalla toime. Seetõttu on ringkonnakohus põhjendamatult tühistanud maakohtu otsuse, millega I. L. tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja tunnistanud tema ebaõigesti süüdi KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi.

5. Vastuses kassatsioonikaebusele märgib I. L.-i kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, et ringkonnakohus ei ole materiaalõigust kohaldades eksinud. Tõendatud on, et süüdistataval tekkis asjade äravõtmise tahtlus alles pärast kannatanu löömist. Seetõttu ei saa rääkida vägivallast asjade äravõtmise vahendina. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 6 Ringkonnakohtu otsuses on loetud tuvastatuks, et I. L. võttis kannatanu taskust telefoni ja rahakoti sel ajal, mil vahetult kestis tema poolt kasutatud vägivalla toime (st ajal, mil kannatanu oli teadvusetu). Tuvastatu ei anna aga ringkonnakohtu arvates siiski alust rääkida vägivallast nimetatud esemete äravõtmise vahendina. Ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks ei ole kõnealune vägivald käsitatav esemete äravõtmise vahendina. Ringkonnakohtu selline seisukoht võib lähtuda arusaamast, nagu oleks kellegi suhtes vägivalla kasutamist võimalik kvalifitseerida röövimisena üksnes siis, kui on tuvastatud, et juba vägivalla kasutamise alghetkel hõlmas isiku tahtlus esiteks vägivalla kasutamist ja teiseks just nimelt selle vägivalla kui vahendi abil ka vara hõivamist. Kolleegium ringkonnakohtuga selles küsimuses ei nõustu. Ka röövimise kui kuriteo analüüsimisel tuleb teineteisest selgelt eristada objektiivse ja subjektiivse külje tunnuseid. 7. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud:

1. a)isiku suhtes kasutati vägivalda;
2. b)vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on nii maa- kui ringkonnakohus põhjendatult lugenud tuvastatuks, et I. L. kasutas E. V.-i suhtes sellist vägivalda, mis välistas viimase tahte teostamise täielikult (vis absoluta) ning et E. V.-i sellist seisundit (teadvusetus) ära kasutades võttis I. L. tema taskust telefoni ja rahakoti. Nende asjaolude tuvastatuse pinnalt ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et kirjeldatud vägivald ei toiminud asjade hõivamise vahendina. 8. Kolleegium on seisukohal, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu (rusikalöök näopiirkonda) on juba sooritatud, kuid selle toime (teadvusetusseisund) kestab veel edasi. Siinkohal ei oma tähtsust ringkonnakohtu tuvastatu, et esialgselt tingis I. L.-i poolt E. V.-i rusikaga löömise tüli takso kasutamise pärast. Sõltumata asjaolust, et süüdistatav kasutas kannatanu kallal vägivalda muul eesmärgil, oli selle tagajärjel kannatanul tekkinud teadvusetusseisundi näol tegemist kestva vägivallaga. Et nii maa- kui ringkonnakohus on mõlemad lugenud tõendatuks, et soov võtta kannatanult telefon ja rahakott tekkis süüdistataval kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul, siis tuleb kolleegiumi arvates I. L.-i kasutatud vägivalda käsitleda asjade hõivamise vahendina. Tähelepanuta ei saa siinjuures jätta kohtute poolt tunnistaja A. T. ütluste põhjal tuvastatut, et ajavahemik vägivalla kasutamise ja asjade hõivamise vahel oli kõige enam mõni minut. Seega olid süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. 9. Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Kolleegium leiab esiteks, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on igati põhjendatult lugenud tuvastatuks kõik eelnimetatud subjektiivse koosseisu asjaolud ja teiseks, et KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et samaaegselt vägivalla kasutamise tahtlusega peab olemas olema ka asja hõivamise tahtlus. 10. Eeltoodu pinnalt leiab kolleegium, et kassatsioon tuleb rahuldada seoses materiaalõige ebaõige kohaldamisega ja kriminaalasi tuleb saata tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. II 11. Kooskõlas KrMS § 352 lg-s 6 sätestatuga märgib kolleegium kassatsiooniväliselt järgmist. Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2008. a otsusega mõisteti I. L.-i kõigepealt KarS § 200 lg 2 p 4 järgi õigeks kannatanu E. V.-i suhtes toimepandud teos. Seejärel aga tunnistas ringkonnakohus I. L.-i selles samas E. V.-i suhtes toimepandud teos süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 121 järgi. Kolleegium leiab, et tehes I. L-.i suhtes samaaegselt nii õigeks- kui ka süüdimõistva kohtuotsuse ei ole ringkonnakohus järginud KrMS § 309 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse. 12. Ringkonnakohtu pädevus uue otsuse tegemisel on sätestatud KrMS § 340 lg-s 2. Selle kohaselt piirduvad ringkonnakohtu õigeksmõistvad volitused juhtudega, mil süüdistatav mõistetakse kas täielikult õigeks ( KrMS § 340 lg 2 p 1) või mil ta mõistetakse õigeks osades talle süüks arvatud kuritegudes ja kergendatakse seetõttu talle mõistetud karistust ( KrMS § 340 lg 2 p 2). Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi KrMS §-st 340 ei tulene. Olukord, mis tekkis ringkonnakohtul käesoleva kohtuasja lahendamisel, on aga lahendatav lähtudes KrMS § 340 lg 2 p-s 3 sisalduvast pädevusest tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus või jätta karistus muutmata. 13. Koos kassatsioonivastusega esitas kaitsja taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest summas 1350 krooni, millele lisandub käibemaks 243 krooni. Kuna riigi õigusabi osutati esimese astme kuriteos, siis leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse § 2 lg-st 2 ja § 8 lg-st 1 tuleb esitatud taotlus rahuldada. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2008. a otsuse I. L.-i õigeksmõistmises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja süüdimõistmises KarS §

§ 199

lg 2 p 4 järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmise osas ning saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe