Obsah (7)

§ 416§ 6§ 7§ 115§ 78§ 145§ 127

RIIGIKOHUD TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 6 ning riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 alusel esitatud hagi tõttu analüüsida hagi rahuldamise eelduste olemasolu: kas hagejatel on tekkinud kahju; kas kostjate tegevuse ja hagejatel kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos; kas kahju tekitamine on õigusvastane; kas kostjad on kahju tekitamises süüdi või vastutavad kahju tekitamise eest seaduse järgi. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingust tulenevate kohustuste tagatiseks panditud suvila müüdi

1. mail 2004 toimunud enampakkumisel alghinnaga 115 000 krooni. Kahjusumma arvutamisel on hagejad lähtunud AS Pindi Kinnisvara
2. mail 2003 koostatud eksperdihinnangust, mille kohaselt hinnati müüdud vara turuväärtuseks 250 000 krooni. Eksperdihinnangu kohaselt on suvila turuväärtust hinnatud pangale esitamise eesmärgiga ning see on kehtiv muu hulgas eeldusel, et objekti võõrandamiseks puuduvad takistavad piirangud, objekt ei ole koormatud üüri- ega pandilepingutega ning objekti võimalikul võõrandamisel on müügiperioodi pikkuseks vähemalt kuus kuud. Hinda langetavateks teguriteks täitemenetluses on asjaolu, et pandiese müüakse kiirmüügi korras ja müügitehingu toimumisega ei pruugi vara omandajale üle minna ostetud asja valdus. Samuti mõjutab hinda alanemise suunas enampakkumisel osalejatele kehtestatud tingimus, et ostusumma peab enampakkumise toimumise ajal osalejal juba olemas olema. See välistab laenu saamise enampakkumisel ostetava vara tagatisel ning seeläbi kitsendab võimalike ostjate ringi. Kõiki eelnimetatud asjaolusid kinnisvarafirma oma eksperdihinnangus ei arvestanud. Täitetoimingute tegemise ajal kehtinud TMS § 51 lg 1 kohaselt ei tulene kohtutäiturile kohustust määrata arestitud vara väärtuseks kohalik keskmine turuhind, vaid vara maksumuse määramisel tuli lähtuda kohalikust keskmisest müügihinnast. Paljasõnaline ja tõendamata on hagejate väide, et AS Pindi Kinnisvara eksperdihinnangu andmise ja enampakkumise toimumise vahele jäänud aasta jooksul hinnad tõusid. Hageja V. Jeliferevskaja, kes oli vaidlusaluse vallasvara omanik ehitusregistri järgi, ei ole vaidlustanud kohtutäituri
3. aprillil 2004 koostatud vallasvara arestimise akti, millega kohtutäitur määras arestitud vara hinnaks 115 000 krooni. V. Jeliferevskaja jättis kasutamata seaduses ettenähtud võimaluse kohtutäituri määratud hinna vaidlustamiseks ja on seetõttu kaotanud õiguse tugineda kahju hüvitamise nõude esitamisel asjaolule, et kohtutäitur määras suvilale põhjendamatult madala hinna. Hagejad ei ole esitanud tõendeid, et vaidlusaluse suvila tegelik turuväärtus enampakkumise toimumise ajal oli müügihinnast kõrgem. Asjaolu, et enampakkumisel osales kaks pakkujat ning suvila müüdi alghinnaga, näitab, et suvila müügihind vastas sellel hetkel tegelikule turusituatsioonile. Kuna tõendamata jäi hagejate väide, et arestimisaktis märgitud hind oli suvila tegelikust keskmisest müügihinnast madalam, ei saanud selle hinnaga müümisel hagejatele kahju tekkida. Kuivõrd hagejatel ei ole kahju tekkinud, puudus vajadus anda hinnangut menetlusosaliste väidetele, mis puudutavad kostjate käitumise ja toimingute väidetavat õigusvastasust ning nende süüd, ja analüüsida põhjusliku seose olemasolu kostjate käitumise ning hagejatele kahju tekkimise vahel.
4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. oktoobri
7. a otsusega maakohtu otsuse. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt II hagejate kasuks välja kahjuhüvitise 135 000 krooni. Hagi kostja I vastu jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis kostjalt II hagejate menetluskulude katteks välja 50% kahes kohtuastmes kantud menetluskuludest, 50% hagejate menetluskuludest ja kostja II menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja II kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et
8. juuni
9. a pandilepinguga tagasid hagejad oma tütre A. Rassohha
10. juuni
11. a laenulepingu täitmist ja pandilepingu p 3.2 järgi kohustusid alluma kohesele sundtäitmisele pandiga tagatud nõuete aluseks olevatest lepingutest tulenevate pandipidaja nõuete rahuldamiseks. Pandilepingu p 3.1 kohaselt oli pandipidajal pandiga tagatud nõuete täitmata jätmisel õigus nõuda pandi eseme müümist asjaõigusseaduse rakendamise seaduses ja täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. Pooled ei vaidle ka selle üle, et
12. veebruaril 2004 saatis kostja II laenusaajale laenulepingus märgitud aadressil laenulepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt, kui A. Rassohha ei tasu tähtajaks tasumata maksetest tekkinud võlgnevust 12 762 krooni 51 senti hiljemalt
13. veebruariks 2004, öeldakse laenuleping erakorraliselt alates
14. veebruarist 2004 üles ning nõutakse laenulepingu alusel võlgnetavate summade kohest ja täielikku tasumist. Hagiavalduse ja kaebuse väidete kohaselt ei ole laenusaaja ega hagejad
15. veebruari
16. a kirja kätte saanud ja seetõttu ei olnud nad teadlikud laenulepingu erakorralise ülesütlemise kavatsusest ega saanudki midagi ette võtta laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, et laenulepingut ennetähtaegselt ei lõpetataks. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja I teavitas V. Jeliferevskajat täitemenetluse alustamisest
17. märtsil 2004 (I kd, tl 216), laenusaaja sai laenulepingu lõpetamisest samuti teada märtsis
18. a kostja I saadetud kirjast (I kd, tl 254). Laenulepingu ülesütlemine on tahteavalduse tegemine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 mõttes, mida TsÜS § 69 lg 1 kohaselt peab tahteavalduse tegija väljendama ja mis muutub kehtivaks kättesaamisega. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-156-05 (p 10) selgitanud, et mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda sõltub sellest, millal tahteavalduse tegija võib tavapärastel asjaoludel arvestada sellega, et saaja on selle kätte saanud. Asja materjalidest nähtub, et laenusaajale saadetud laenulepingu ülesütlemise avaldus oli kostjale II tagastatud, mistõttu puudus kostjal II alus arvata, et laenusaaja on avalduse kätte saanud ja sellega tutvunud. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud hagejate väiteid selle kohta, et laenulepingu erakorralise ülesütlemise avaldust ei saadud kätte, ega asjaolu, kas ja kui põhjendatud oli laenusaajal tekkinud 12 762 krooni 51 sendi suuruse võlgnevuse katteks täitemenetluse korras pandiga tagatud vara müümine 115 000 krooni eest. Ringkonnakohus nõustus hagejate väidetega, et alates sellest, kui kostja II esitas täitemenetluse alustamise avalduse, muutusid hagejad võlgnikeks pandilepingu järgi ja seega oli neil eriline ja äratuntav huvi laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjendatuse vastu, samuti täitemenetluse algatamise põhjendatuse vastu, millest tulenevalt peaksid ka hagejad saama

§ 416lg 1 alusel tähtaja kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja II oleks hagejatele tulenevalt

§ 416

lg-st 1 andnud täiendava tähtaja või tulenevalt pandilepingust (p 3.1) taganud võimaluse pandiga tagatud nõude täitmata jätmisel müüa pandi ese omavahelise kokkuleppe alusel. Sellega ei andnud laenuandja ei laenusaajale ega hagejatele võimalust saavutada kokkulepe laenulepingu täitmist takistavate asjaolude ületamiseks. See on vastuolus nii hea usu põhimõtte (

§ 6

) kui ka mõistlikkuse põhimõttega (

§ 7), mis on võlasuhte peamisteks kriteeriumideks oma kohustuste täitmisel.

Kostja II algatas hea usu põhimõtte vastaselt 12 762 krooni 51 sendi suuruse nõude alusel täitemenetluse suvila müümiseks. Võlgnevuse sissenõudmine hagejate vara arvel ei olnud vältimatu. Kostjal II olid olemas hagejate kontaktandmed, kuid sellele vaatamata ei võtnud kostja II midagi ette, et pandieseme omanikega tekkinud laenuprobleemi lahendada. Hagejaid ei informeeritud laenulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja hagejatele tekkinud kohustusest laenusaaja laenulepingust tulenev nõue täita.

§ 115

lg 1 järgi on põhjendatud, et kostja II on kohustatud rahuldama hagejate kahju hüvitamise nõude.

§ 115

lg 1 võimaldab lepingu või muu võlasuhte poolel, kelleks hagejad pandilepingu järgi on ja kelle suhtes on teatamise kohustust rikutud, valida kahe kahju hüvitamise nõude esitamise viisi vahel, milleks on õigus nõuda seaduse kohaselt kahju hüvitamist koos kohustuse täitmisega või selle asemel. Kahjunõude arvutamisel on hagejad lähtunud AS Pindi Kinnisvara

1. mai
2. a eksperdihinnangust, mille kohaselt on hinnatava objekti turuväärtuseks 250 000 krooni. Kui ära võtta kahju tekitanud sündmus ja kogutud tõendite alusel tekkinud olukorda hinnata, siis on tuvastatav, et nii laenusaajal tekkinud 12 762 krooni 51 sendi suurune võlgnevus kui ka laenulepingu erakorralisel ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata võla summa 108 430 krooni 86 senti oleksid hagejad suutnud tagasi maksta AS-ilt BIG saadud laenu arvel (I kd tl 33-39, 223-239) ilma sissenõude pööramiseta hagejate varale. Et sissenõude pööramine hagejatele kuuluvale varale, mida kõiki asjaolusid arvestades tehti lubamatult kiiresti, ei olnud vältimatu, tuleb lugeda hagejate vara enampakkumisel müümine neile lepingust tulenevaks kahjuks ja kostjal II on kohustus hüvitada hagejatele pandi eseme eksperdihinnangus märgitud turuhinna ja selle enampakkumise korras müügist saadud summa vahe 135 000 krooni. Nõude kostja I vastu jättis maakohus põhjendatult rahuldamata, kuivõrd asjas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-2/698/05 (I kd, tl 126-133) ja praeguses menetluses ei saa algatada sisuliselt vaidlust täitemenetluse väidetava õigusvastasuse üle. Õigusvastase teo puudumisel ei saa rahuldada kohtutäituri vastu esitatud nõuet hüvitada õigusvastaselt tekitatud kahju. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 2 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Hagi ühe kostja vastu rahuldamise tõttu tuleb tulenevalt TsMS § 163 lg 1 esimesest lausest hagi osalise rahuldamise korral hagejate menetluskulu jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja kostjalt II tuleb hagejate kasuks välja mõista kahes kohtuastmes kantud menetluskuludest 50%, s.o 7250 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja I palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tühistati maakohtu otsus menetluskulude jaotamise osas ja jäeti ringkonnakohtu otsuses käsitlemata kostja I menetluskulud. Kostja I palub vaidlustatud ulatuses teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata kostja I menetluskulude hagejate kanda jätmise osas, jätta kostja I apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hagejate kanda ja mõista hagejatelt kostja I kasuks välja. Kostja I palub jätta kassatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda ja mõista hagejatelt kostja I kasuks välja. Kostja I leiab kassatsioonkaebuses, et mõlemad kohtud on teinud lahendi, millega jäeti hagi kostja I vastu rahuldamata. Seega oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu otsust menetluskulude osas üksnes muutma, mitte täies ulatuses tühistama. Samuti oleks ringkonnakohus pidanud jätma kostja I apellatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda. Selles osas on otsus jäetud üldse tegemata. Hagejad leiavad vastuses kostja I kassatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Kostja II leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
4. Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjalt II mõisteti hagejate kasuks välja 135 000 krooni ja millega mõisteti hagejate menetluskulude katteks 50% kahes kohtuastmes tehtud menetluskuludest, 50% hagejate menetluskuludest ja enda menetluskuludest jäeti kostja II kanda. Kostja II leiab kassatsioonkaebuses, et laenusaajal oli mõistlik võimalus tutvuda ülesütlemisavaldusega. Kostja II saatis kõik teated laenulepingus märgitud aadressil, selle muutumisest kostjale II ei teatatud ja järelikult võib lugeda ülesütlemisavalduse kättesaaduks. Laenulepingu p 14.2 kohaselt võis kostja II saata kõik teated laenusaaja laenulepingus näidatud aadressil ja lugeda kättesaaduks viie päeva möödumisel postitamisest. Isegi kui nõustuda, et laenusaaja ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud, peab ta kandma mittekättesaamise riski, sest ei teatanud kostjale II oma raskustest laenu tagastamisel. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukoha, et pandilepinguga seati ehitisele pant asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 132 lg 2 järgi. Sellisele pandile kohaldatakse sama paragrahvi lg 1 kohaselt käsipandi sätteid. AÕSRS § 132 lg 1 lubab pandieseme müüa kohese sundtäitmise teel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega ei ole ehitise omanikel õigust esitada vastuväiteid pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel asjaõigusseaduses ning võlaõigusseaduses kehtestatud alustel. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 416lg-t 1.

Pandilepingu korral ei saa kohaldada

§ 416

lg-t 1 ja laenuandja ei pea § 416 lg 1 järgi teavitama kolmandaid isikuid krediidilepingu ülesütlemisest. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohus loeb hagejate ja kostja II sõlmitud pandilepingut sisuliselt käenduslepinguks, jättes sellekohased põhjendused samas esitamata. Kui nõustuda ringkonnakohtu järeldustega kostja II käitumise kohta, mille kohaselt oleks kostja II pidanud aktiivselt pakkuma hagejatele võimalust täita laenusaaja kohustused muul moel kui pandilepingus kokkulepitud tingimustel, kaotaks asjaõiguslike tagatiste regulatsioon oma mõtte. Seega ei olnud kostjal II kohustust teavitada hagejaid laenulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Väljamõistetud kahju ulatus ei ole põhjendatud. Eksperdihinnang vara hinna kohta lähtus n-ö tavalisest müügist, kuid müügi korral täitemenetluses kehtivad teistsugused reeglid. Seega ei tohtinuks eksperdihinnangut aluseks võtta ja ringkonnakohus oleks pidanud asja kahju suuruse kindlaksmääramiseks tagasi saatma maakohtusse. Hagejad leiavad vastuses kostja II kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Kostja I leiab vastuses kostja II kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus on põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostja I maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Ülejäänud osas tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2. Kolleegium käsitleb esmalt kostja II kassatsioonkaebust (I). Seejärel käsitleb kolleegium kostja I kassatsioonkaebust (II). Lõpetuseks lahendab kolleegium kaebustega seotud menetluslikud küsimused (III). I
3. Esmalt käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad
4. juuni
5. a krediidilepingu ülesütlemise avalduse kättetoimetamist laenusaajale. Krediidilepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus TsÜS § 67 jj tähenduses. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist reguleerib TsÜS §
6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3 reguleerib eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist. Seega on see praegusel juhul erinorm TsÜS § 69 lg 2 teise lause suhtes, mida on ekslikult kohaldanud ringkonnakohus. TsÜS § 69 lg 2 teine lause reguleerib eemalviibijale tehtud sellise tahteavalduse kättesaamist, mis ei ole seotud lepinguga. Samas ei ole TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaldamine toonud kaasa ebaõiget lahendit, sest tuvastatud ei ole, et laenusaajal on olemas lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskoht (eelkõige on tegevuskoht ettevõtjatel ÄS § 1 tähenduses). TsÜS § 69 lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Ringkonnakohus tuvastas, et laenusaajale saadetud krediidilepingu ülesütlemise avaldus on kostjale II tagastatud. Kostja II on kinnitanud (I kd, tl 55 ja 56), et ta saatis laenulepingu ülesütlemise avalduse laenusaajale tähitud kirjaga. Kuna kohtud tuvastasid, et laenusaaja pole lepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud, vaid see on tagastatud kostjale II, siis tuleb järeldada, et laenusaajale jäeti postkasti teade kostjalt II saabunud tähitud kirja kohta, millele laenusaaja postiasutusse järele ei läinud ja see tagastati kostjale II. Seega tuleb lahendada küsimus, kas tahteavalduse saab lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise teate panemisest on möödunud mõistlik aeg. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei olnud laenusaaja praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud. Seega on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et kuna laenusaaja ei olnud aadressi muutumisest teatanud, tuleb ülesütlemisavaldus lugeda kättesaaduks. Eelnenu ei välista, et krediidilepingu ülesütlemine toimus hiljem, täitemenetluse käigus. Kolleegium märgib, et kohtud ei ole võtnud seisukohta kostja II ja A. Rassohha vahelise laenulepingu p 14.2 kohta, mille teise lause kohaselt: "Teade loetakse Laenusaaja poolt kättesaaduks [...] või on saadetud postiasutuse poolt tähitud kirjaga Laenusaaja poolt Lepingus märgitud aadressil ja postitamisest on möödunud 5 (viis) päeva." Vaatamata sellele, et kohtud pole võtnud seisukohta viidatud lepingupunkti kohta, ei ole see ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest käesoleva otsuse p 13 kohaselt rikkus kostja II laenuandjana kohustust teatada hagejatele kui pantijatele täitemenetluse alustamise kavatsusest ning peab selle rikkumise tõttu hüvitama hagejate nõutud kahju. Seega ei ole laenulepingu ülesütlemise küsimuse lahendamata jätmine viinud ebaõige lahendini. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, millisel alusel võivad pantijad tugineda sellele, et laenusaaja ei saanud kätte krediidilepingu ülesütlemise avaldust. Kolleegiumi arvates annab sellise õiguse AÕS § 351 lg 3 analoogia alusel kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.
7. Järgmisena vastab kolleegium kassatsioonkaebuse väidete põhjal küsimusele, millised on pantija õigused pandiga tagatud lepingu ülesütlemisel ja pandieseme sundmüügi korral. Kolleegium nõustub kostjaga II, et ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 416

lg-t 1 ja järeldas ebaõigesti, et laenuandja peab

§ 416

lg 1 järgi teavitama kolmandaid isikuid (s.o praegusel juhul pantijaid) krediidilepingu ülesütlemisest.

§ 416

lg 1 võimaldab krediidiandjal üles öelda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu, kui tarbijale on antud edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg osamaksete võlgnevuse tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Pantija, kes ei ole ise tarbijana krediidilepingut sõlminud, ei ole krediidilepingu pooleks, kellele tuleks krediidilepingu ülesütlemisest teada anda. Pantija on krediidiandjaga asjaõiguslikes suhetes, ta ei ole ka krediidi käendaja. Seetõttu ei laiene temale

§ 416lg-st 1 tulenev teatamiskohustus.

Ringkonnakohtu otsusest tuleb see põhjendus välja jätta.

1. Kolleegiumi hinnangul on krediidilepingu ülesütlemisega võrreldes erinev olukord siis, kui laenuandja soovib pärast lepingu ülesütlemist sundmüüki panna pantijale kuuluva pandieseme. Praegusel juhul on
2. juunil 2003 sõlmitud pandilepingu näol tegemist ehitise (või selle mõttelise osa) pantimisega valdust üle andmata (nn nimetu pant), mida reguleerib AÕSRS §
3. AÕSRS § 132 lg 2 kohaselt kohaldatakse nn nimetule pandile reeglina käsipanti reguleerivaid sätteid asjaõigusseadusest. AÕSRS § 132 lg-te 1 ja 2 koostoimes ei kohaldata nimetule pandile AÕS § 293, sh lõiget 1, mille kohaselt peab pandipidaja pantijale panditud asja müügist üldjuhul teatama üks kuu ette. Kolleegiumi arvates on ka nn nimetu pandi korral pandipidaja siiski kohustatud pantijale teatama tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatusest enne kohtutäituri vahendusel täitemenetluse alustamist. See on vajalik, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki. Ka pandiõiguse üldpõhimõtte kohaselt on koormatud vara omanikul õigus nõude asjast rahuldamine tasumisega ära hoida ja asi nii endale jätta. Teavitamine ja mõistliku tähtaja andmine täitemenetluse vältimiseks ei kahjusta enamasti oluliselt ka pandipidaja huve, sest pant krediidilepingu ülesütlemisega ei lõpe ning tagab pandipidaja nõuet ka edaspidi. Praegusel juhul on kostja II sõlminud hagejatega pandilepingu, mille p-s 3.1 on lisaks pandipidaja õigusele müüa pandi ese asjaõigusseaduse rakendamise seaduses ja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe p-s 3.2) ka teine lause, mille kohaselt: "Omanik ja Pandipidaja võivad pandi eseme müüa ka omavahelise kokkuleppe alusel." Kolleegium leiab, et kostja II ei ole pandipidajana käitunud heas usus, kui ta ilma pantijatele teatamata pöördus kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks. Lisaks eespool toodud põhjustele viitab kolleegium veel

§ 78

lg-le 3, mida ei saa küll kohaldada praegusel juhul, kuid millest saab järeldada, et seadusandja on teatud juhul andnud kolmandale isikule õiguse täita võlgniku kohustus, kui sellega välditakse olukorda, kus täitemenetluse tõttu lõpeb kolmanda isiku valdus või muu õigus müüdavale asjale. Selle õiguse kasutamise eeldus on aga see, et kolmas isik saaks täitemenetluse alustamise kavatsusest teada. Sarnane õigus on

§ 145

lg 2 kolmanda lause kohaselt antud käendajale - käendaja vastutab võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest ainult siis, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 14. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, millised õiguslikud tagajärjed on pandipidaja käitumisel, kes ei teatanud pantijale vara müümise kavatsusest täitemenetluses. Kui pandipidaja rikub hea usu põhimõtete vastaselt pandilepingust tulenevat kohustust teavitada pantijat täitemenetluse alustamise kavatsusest, võib ta olla kohustatud

§ 115lg 1 järgi hüvitama rikkumisega tekitatud kahju.

Juhul kui pantija sai asja müügist teada pärast täitemenetluse alustamist ja suutis võla tasumisega vältida asja müüki täitemenetluses, on hüvitatavaks kahjuks eelkõige täitekulud. Kui asi on aga täitemenetluses müüdud ja pantija omand asjale lõppenud, on hüvitatavaks kahjuks lisaks täitekuludele ka kaotatud omandi väärtus, millest on

§ 127

lg 5 alusel maha arvatud kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai. Kahju hüvitamise nõude eeldused

§ 115

lg 1 järgi on eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Selline kahju on kolleegiumi arvates hõlmatud ka

§ 127

lg 2 kaitse-eesmärgist, s.o praeguse kahju ärahoidmine on kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et väljamõistetud kahju ulatus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et kui hagejaid oleks täitemenetluse alustamise kavatsusest õigel ajal teavitatud ning antud võimalus tekkinud võlg vabatahtlikult tasuda, oleks neil olnud võimalik võlg tasuda. Sel juhul ei oleks olnud vajalik müüa suvila täitemenetluses 115 000 krooni eest. Arvestades asjas tehtud ekspertiisi, oleks suvila väärtus tavalise müümise korral olnud 250 000 krooni. Sellise hinnaga oleks hagejatel olnud võimalus suvila soovi korral müüa.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kassatsioonkaebuses ei ole peale kahju ulatuse vastuväitele esitatud väiteid nt puuduva põhjusliku seose või hagejate käitumise kohta, kes oleksid võinud kahju vähendada või vältida kohtutäituri määratud hinda vaidlustades. Samuti ei väideta kaebuses, et ringkonnakohus oleks rikkunud menetlusnorme, jättes uut otsust tehes arvestamata kostja II maakohtus esitatud vastuväited. Lähtudes TsMS § 688 lg-st 1, ei kontrolli Riigikohus ringkonnakohtu otsust osas, mille peale ei kaevatud. II
2. Kolleegium leiab, et kostja I kassatsioonkaebuse väited on õiged. Mõlema astme kohtud on jätnud hagi rahuldamata kostja I vastu. Seetõttu oleks tulnud kostja I nii esimese kui ka teise astme menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohus ei ole TsMS § 173 lg-t 1 rikkudes kostja I apellatsiooniastme menetluskulude kohta otsust üldse teinud ega ole arvestanud maakohtu otsust tühistades, et kostja I maakohtu menetluskulud oleks tulnud jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hagejate kanda. Kolleegium märgib, et maakohus on jätnud menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades TsMS § 165 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et kuna hagejad nõudsid kostjatelt kahju hüvitamist solidaarselt, siis tuleb ka menetluskulud neilt välja mõista solidaarselt. Riigikohus on
3. juuni
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt üldjuhul kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. III
5. Kolleegium tühistab otsuse eelnenud punktides viidatud menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, mille sisu on nähtav otsuse p-st 9 ja resolutsioonist.
6. Kostja I kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale I tagastada tasutud kautsjon. Kostja I on
7. jaanuaril 2009 esitatud avalduses palunud kautsjoni tagastada enda kontole. Kostja II kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et kostja II ärinimi oli õigusjärgluse tõttu muutunud juba ca 4 kuud enne ringkonnakohtu otsuse tegemist.
8. Kostja I kassatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda. Kostja II kassatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium tema enda kanda. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Villu Kõve