RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) §-st 103 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust.

§ 104

järgi arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Kohustuse mis tahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, sh tahtluse olemasolu tuleb lisaks rikkumise tuvastamisele eraldi tuvastada.

§ 104

lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja allkirjastas võlatunnistuse kavatsusega jätta võlatunnistusel märgitud summa tagastamata. Puuduvad eeldused

§ 104lg 6 kohaldamiseks, sest hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada Ts

ÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Kohaldada tuleb TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Harju Maakohus jättis

1. märtsi
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-2005 rahuldamata hageja nõude kostja vastu 72 527 krooni saamiseks. Hageja nõue tulenes
3. märtsil
4. a sõlmitud eellepingust, mille sõlmisid hageja, Roman Troskov ja Viktor Vassiljev. Seda lepingut vahendas OÜ Uus Kodu ja Partnerid, keda esindas kostja. Maakohtu eeltoodud otsus jäi ringkonnakohtu
5. juuni
6. a otsusega muutmata ja kohtuotsus on jõustunud. Kohtud leidsid (ja seda kinnitas ka hageja ise), et pooled ei sõlminud
7. märtsil 2004 laenulepingut. Praeguses asjas rajas hageja oma nõude kostja antud võlatunnistusele kui iseseisvale kohustusele

§ 30mõttes.

Seega ei peatanud hagi esitamine tsiviilasjas nr 2-05-2005 praeguse hagi aluseks olevast võlatunnistusest tuleneva nõude aegumist. Kostja seletuse kohaselt ei ole ta maksnud võlatunnistuse katteks intresse. Seda kinnitab ka kohtule esitatud hageja konto väljavõte, millest nähtuvalt on kostja tasunud intresse hageja ning R. Troskovi ja V. Vassiljevi sõlmitud eellepingu järgi. Hagi aluseks olev võlatunnistus intresside maksmise kohustust ei kajasta. See, et kostja maksis intresse tulenevalt eellepingust, ei katkesta hagi alusena esitatud võlatunnistusest tuleneva nõude aegumist.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja nõue on TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatut tuleb mõista nii, et kümneaastane aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad ühe lepingupoole tahtlikust tegevusest eesmärgiga tekitada teisele poolele kahju. Selle sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et kohustatud isik jätab oma kohustuse teise lepingupoole vastu täitmata. Vastasel korral ei oleks võimalik TsÜS § 146 lg-s 1 märgitud kolmeaastast aegumistähtaega kohaldada. Laenulepingule tugineva nõude esitamine kostja vastu ja selle menetlus kohtus ei peatanud TsÜS § 160 järgi praeguse hagi aegumist, sest tegemist on erinevatest alustest tulenevate nõuetega. Võlatunnistusega ei võtnud kostja endale kohustust tasuda hagejale intresse. Seega ei ole intresside maksmine seotud võlatunnistusest tuleneva nõudega ega katkestanud TsÜS § 158 alusel selle aegumist. Tühise ostu-müügilepingu korral tekib tehingu (osaliselt) täitnud isikul alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse järgi õigus sooritus tagasi nõuda lepinguosaliselt, kellele ta tühise tehingu järgi soorituse tegi. Kostja ei olnud eellepingu pooleks, vaid üksnes lepingus osalenud maaklerifirma esindaja. Hageja näidatud summad said isikud, kes olid eellepingu järgi korteri müüjad, mitte aga kostja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kassatsioonkaebuses palub hageja nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-d 4 ja 5, jättes tähelepanuta hageja apellatsioonkaebuse põhjendused, et kostja antud võlakiri on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, mis kinnitas eellepingust tulenevat kohustust. Ringkonnakohus asus ekslikule seisukohale, et laenulepingule tugineva nõude esitamine kostja vastu ja selle menetlus kohtus ei peatanud TsÜS § 160 järgi hagi aegumist selles asjas. Tegemist on hagiga sama eseme suhtes uuel alusel. Hagi aegumine oli peatunud
6. maist
7. a kuni
8. juunini
9. a. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 146 lg-t 4, kui leidis, et kümneaastast aegumistähtaega ei tule kohaldada. Tahtlusena ei saa käsitada ainult isiku tegevust. Kostja tahtlus kohustuse täitmata jätmisel avaldub tema tegevusetuses. Ringkonnakohus jättis ka tähelepanuta, et kostja tunnistas kohustuse olemasolu ja selle täitmata jätmist. Nii märkis kostja vastuses hagiavaldusele, et ta ei ole rikkunud oma kohustusi teadlikult, ning ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja seletada, milles seisnes hooletus kohustuse täitmata jätmisel. Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus ekslikult kohaldamata TsMS § 231 lg
11. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13. Pooled vaidlevad kostja antud võlatunnistuse olemuse üle, samuti selle üle, kas varasemas tsiviilasjas hageja esitatud võla tagastamise nõue peatas praeguse hagi aluseks olevast võlatunnistusest tuleneva nõude aegumise.
14. Maakohus leidis, et hageja rajas oma nõude võlatunnistusele kui iseseisvale kohustusele. Kuivõrd varasemas tsiviilasjas ja praeguses tsiviilasjas esitatud hageja nõude alus oli erinev, ei peatanud varasema hagi menetlus praeguse hagi aegumist. Hageja nõue on esitatud kolmeaastast aegumistähtaega ületades ning see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus eeltoodud seisukohaga.
15. Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja oma nõudes võlatunnistusele kui lepingule, millega loodi iseseisev kohustus

§ 30mõttes.

Samas märgitakse võlatunnistuses, et hageja nõuab kostjalt eellepingu täitmata jätmisest tulenevat võlga (tlk 10). Samuti on maakohtu menetluses esitatud viidatud eelleping (tlk 59-61). Hagi nõude suurendamise avalduses (tlk 123) märgib hageja, et varasemas ja praeguses tsiviilasja menetluses nõutakse ühtemoodi eellepingus märgitud tagatisraha tagastamist. Maakohtu istungi protokolli (tlk 134) kohaselt kinnitab hageja esindaja, et kostja kohustus tuleneb eellepingust ning kostja on tunnistanud võlatunnistusega võla olemasolu. Apellatsioonkaebuse kohaselt eksis maakohus võlatunnistuse olemuse kindlaksmääramisel. Kostja antud võlakiri on deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on kohustuse olemasolu tunnistamine, mitte iseseisva kohustuse loomine. Kolleegium leiab, et sellises olukorras pidi ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 652 lg-st 5 kontrollima, kas maakohus uuris kõiki tõendeid nõuetekohaselt ning põhjendas oma järeldusi. Viidatud sätte kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Hageja apellatsioonkaebus põhinebki väitel, et asjas tähtsate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks ringkonnakohtul teha maakohtust erinev otsus (tuvastada võlatunnistuse olemus maakohtust erinevalt). 12. Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta hageja apellatsioonkaebuses esitatud väite kohta põhjendatud seisukoht. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms.

§-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada. Abstraktse võlatunnistuse, mille eesmärgiks on iseseisva kohustuse loomine, ning deklaratiivse võlatunnistuse, mille eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine, õiguslikku olemust on kolleegium lähemalt analüüsinud

1. aprilli
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (vt selle kohta ka kolleegiumi
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13 ning
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15).
7. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et pooled ei sõlminud abstraktset võlatunnistust, vaid deklaratiivse, millega kinnitati eellepingust tuleneva võla tasumise kohustust, tuleb ringkonnakohtul otsustada hageja nõude aegumise peatumise üle. Ringkonnakohtul tuleb selleks hinnata, kas kõnealused tsiviilasjad on omavahel seotud. Toimiku materjalide kohaselt tugines hageja varasemas tsiviilasjas laenulepingule, mis sõlmiti samuti eellepingust tuleneva võla tasumise kohustuse täitmise tagamiseks.
8. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise kohta märgib kolleegium järgmist. Selle sätte kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1�3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult.

§ 104

lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub vaid nõuetele, mis tulenevad ühe lepingupoole tahtlikust tegevusest eesmärgiga tekitada teisele poolele kahju. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekkimine. Seega võib kohustuse rikkumine olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Iseenesest õige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ka kostja tegevusetust saab käsitada tahtliku tegevusena. Samas ei ole kohtute tuvastatu kohaselt hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kostja tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, kõnealuse sätte kohaldamiseks ei piisa. 15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, jättes seisukoha võtmata apellatsioonkaebuse p 9 kohta, milles hageja väitis, et kostja poolt kohustuse tahtlikku rikkumist tuleb eeldada, sest kostja tunnistas kohustuse olemasolu ja selle täitmata jätmist. 16. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. 17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa