RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-9-09 Otsuse kuupäev 18. märts 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi A.

§ 492

lg-tes 1 ja 2 loetletud isiku loovutamist välistavad ja piiravad asjaolud menetletavas asjas puuduvad. Kohus märkis, et kuritegude eest, mille alusel on A.O. suhtes välja antud Euroopa vahistamismäärus, näeb Leedu Vabariigi kriminaalseadus maksimumkaristusena ette vangistuse seitsmeks aastaks. Ka Eesti Vabariigis kehtiva karistusseadustiku järgi on samalaadsete tegude toimepanemise eest ette nähtud vangistus üle ühe aasta. Kohtul ei olnud teavet, et A.O. suhtes oleks Eestis pooleli kriminaalmenetlust või et teda oleks mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis sama teo eest süüdi või õigeks mõistetud või menetlust tema suhtes lõpetatud. Maakohtu hinnangul ei ole A.O-le etteheidetav kuritegu aegunud. Tema kuriteo aegumine on vastavalt KarS § 81 lg 7 p-le 1 peatunud, sest A.O., olles teadlik Leedu Vabariigis toimuvast kriminaalmenetlusest, on menetlustoimingutest kõrvale hoidnud. A.O. on tunnistatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Lisaks eelmärgitule sätestab EL liikmesriikide vaheline väljaandmise konventsiooni art 8, et väljaandmisest ei tohi keelduda põhjusel, et taotluse saanud riigi seaduste kohaselt on kriminaalmenetluse tähtaeg möödunud või karistus aegunud. Maakohus märkis, et rahvusvaheline suhtlemine välisriikidega (sh Euroopa vahistamismääruse menetlemine) toimub vastastikuse tunnustamise põhimõttel ning Eesti Vabariigi ametivõimudel puudus igasugune alus kahelda esitatud andmete õigsuses ja neid mitte tunnustada.

1. A.O. kaitsja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist, Euroopa vahistamismääruse rahuldamata jätmist ja A.O. Leedu Vabariigile loovutamisest keeldumist, sest esinevad KrMS § 492 lg-s 2 loetletud loovutamist piiravad asjaolud. Kaitsja leidis, et maakohtu määrusest ei selgu, kas A.O-le Leedus etteheidetavad teod on Eestis kuriteona karistatavad. Maakohtu vahistamismäärus ja loovutamismäärus on selles küsimuses vastuolulised. Kaitsja hinnangul ei olnud A.O-le omastamisena etteheidetavad teod perioodil
2. septembrist 2002 kuni
3. detsembrini 2003 Eestis kuriteona karistatavad ja seetõttu on A.O. loovutamine nende tegude eest lubamatu. Samuti on A.O-le etteheidetavad teod toime pandud
4. a aprillikuus, mistõttu on need aegunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et A.O. oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidnud ja seetõttu võiks aegumine olla peatunud. Kaitsja leiab, et maakohtu viide EL liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsiooni art-le 8 on ebaselge. See norm käsitleb isiku nõusolekust teatamist, mitte väljaandmisest keeldumise põhjusi. Kaitsja hinnangul ei ole viited sellele konventsioonile või Väljaandmise Euroopa konventsioonile asjakohased, kuna Euroopa vahistamismäärustega seonduvat reguleerib Euroopa Nõukogu
5. juuni
6. a raamotsus, milles sätestatud põhimõtted on ülekantud kriminaalmenetluse seadustikku. Kui kohus leiab, et Väljaandmise Euroopa konventsioon on asjakohane ja kohaldub käesolevas asjas, siis nimetatud konventsiooni art 10 kohaselt väljaandmist ei toimu, kui isiku suhtes ei saa taotleva või taotluse saanud riigi seaduse järgi menetlust algatada või karistust täide viia aegumise tõttu.
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. novembri
9. a määrusega rahuldati kaitsja määruskaebus ja tühistati maakohtu määrus järgmistel põhjustel. 4.1 A.O-le võõralt pangakontolt õigustamatu ülekande tegemisega omastamisena etteheidetav käitumine ei olnud
10. septembrist 2002 kuni
11. detsembrini 2003 Eestis karistatav. Kuna A.O. pani talle omastamisena etteheidetavad teod toime
12. a, siis kohaldub nende kvalifitseerimisel KarS § 5 lg-st 2 tulenevalt tema olukorda kergendav karistusseadustiku redaktsioon. A.O. toimepandu karistatavus Eesti seaduste järgi on välistatud ja seega ei kuulu A.O. selles episoodis Leedu Vabariigile loovutamisele. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuratuuri seisukohaga, et kuna Euroopa vahistamismäärusest nähtuvalt on A.O. tegevuses olemas ka KarS §-s 209 sätestatud kelmuse tunnused, siis täpse kvalifikatsiooni saab A.O. tegudele anda vaid Leedu kriminaalasja materjalide alusel. Kohtu hinnangul ei saa vastava materjali puudumise tõttu A.O. teo kvalifikatsiooni üle otsustada. Kuna Euroopa vahistamismääruse põhjal kahtlustatakse teda Leedus vara omastamises ja riisumises, siis puudub ringkonnakohtul võimalus kvalifikatsiooni ümber vaadata ja kohus peab lähtuma just vahistamismääruses märgitud kvalifikatsioonist. 4.3 Maakohtu määruses viidatud EL liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsioon ja määruskaebuses välja toodud EL liikmesriikide vahelise väljaandmise lihtsustatud korra konventsioon on erinevad õigusaktid, kuid kumbki neist pole praegusel juhul asjakohane. Euroopa vahistamismäärust käsitleb Euroopa Nõukogu
13. juuni
14. a raamotsus ja selle preambula p-st 5 nähtuvalt asendatakse liikmesriikide vaheline väljaandmine õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. See tähendab, et kõigi EL liikmesriikide vahel kehtib ainult loovutamismenetlus ning EL liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsioon ega väljaandmise Euroopa konventsioon ei kuulu enam kohaldamisele. Sama rõhutatakse ka seletuskirjas kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse juurde (vt eelnõu 368 SE seletuskiri, Riigikogu X koosseis). 4.4 Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib KrMS § 492 lg 2 p 4 alusel keelduda, kui kuriteole kohaldub Eesti karistusseadustik ja vahistamismääruse aluseks olev kuritegu on Eesti karistusseadustiku järgi aegunud. Tegemist on loovutamisest vabatahtliku keeldumise alusega, mis tähendab, et loovutamisküsimuse otsustamise pädevus on jäetud Eesti kohtule, kes peab lähtuvalt konkreetsest asjast tegema diskretsiooniotsuse. Menetletavas asjas tuleb lahendada küsimus sellest, kas A.O. võib jätta loovutamata ka tulenevalt asjaolust, et talle omistatavad süüteod on aegunud. Kuna A.O. on kahtlustatav teise astme kuritegude toimepanemises, siis lähtuvalt KarS § 81 lg 1 p-st 5 ei saa teda kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Aegumise väidetava peatumise kohta põhjusel, et A.O. on kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud, märkis ringkonnakohus järgmist. KarS § 81 lg 7 p kohaselt peatub süüteo aegumine muu hulgas põhjusel, et isik hoiab menetlusest kõrvale. Kriminaalasja toimikust ega prokuratuurile tehtud järelepäringu vastusest ei ilmne ühtegi tõendit, millele tuginedes oleks võimalik tuvastada, et A.O. on menetlusest kõrvale hoidnud. Selliseks tõendiks ei saa olla Leedu Vabariigi poolt välja antud otsus või vahistamismäärus. Samas nähtub toimikust üheselt, et Leedus kriminaalasja menetlenud isikutele olid teada nii A.O. tegelik elukoht Eestis kui ka tema registreeritud aadress. Kõrvalehoidumist kinnitavate tõendite puudumisele viidates leidis ringkonnakohus, et kriminaalasja aegumist ei saa katkenuks lugeda, mis tähendab, et Vilniuse Piirkonnakohtu
15. juuni
16. a otsus ning
17. juunil 2005 Leedu Vabariigis välja antud Euroopa vahistamismäärus pärinevad mõlemad ajast, mil A.O. poolt väidetavalt sooritatud süüteod olid juba aegunud. 4.5 Ringkonnakohus märkis aga, et A.O. loovutamist ei saa välistada olukorras, kus talle esitatav kahtlustus kvalifitseeritakse ümber taoliselt, et tegemist pole enam omastamise või muu teise astme kuriteoga ning loovutamisest keeldumise alused puuduvad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
18. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Eve Olesk, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist. 5.1 Prokurör möönab, et ringkonnakohtu määrus käesolevas asjas pole kaevatav, kuid peab siiski vajalikuks selle erandkorras Riigikohtus läbi vaatamist. Kaebaja märgib, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, mistõttu on Riigikohtul tulenevalt KrMS § 349 lg 4 p-dest 1 ja 2 ja § 346 p-st 2 volitus määruskaebuse menetlemiseks. Lisaks on prokuröri arvates ringkonnakohtu määrus põhiseadusevastane ja määruskaebuse menetlemine oleks vajalik õiguspraktika kujundamise seisukohast. 5.2 Oma seisukohti põhistab prokurör sellega, et rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades toimub Euroopa Liidus nn Tampere põhimõttena vastastikuse tunnustamise alusel, st aktsepteeritakse teise liikmesriigi pädeva õigusasutuse otsustusi ka olukorras, kus need erineksid siseriikliku õigusasutuse võimalikust otsustusest samadel asjaoludel. Ka Euroopa vahistamismääruse aluseks olev Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus lähtub sellest põhimõttest. 5.3 Ringkonnakohtu määruse konkreetsete õiguslike järelduste kohta märgib prokurör, et ringkonnakohus on eksinud märkides, nagu poleks A.O. teod teatud ajahetkel olnud Eesti karistusõiguse kohaselt karistatavad ning nagu poleks prokuratuur võinud viidata, et olukorras, kus loovutamist taotleti vara omastamise eest, võinuks kehtiva õiguse kohaselt A.O. tegusid käsitada kelmusena. Prokurör juhib tähelepanu sellele, et loovutamise korral võib teatud juhtudel kontrollida teo siseriiklikku karistatavust. See ei tähenda mitte kontrollimist, kas tehiolud on ka Eestis paigutatavad sama kvalifikatsiooni alla, mis taotlevas riigis, vaid just nimelt selle selgitamist, kas tehiolud moodustavad kehtiva õiguse kohaselt kuriteokoosseisu. Määruskaebuses juhitakse tähelepanu ka asjaolule, et ringkonnakohus on A.O. käitumises jätnud käsitlemata episoodid, mis on kogu aeg vaieldamatult kvalifitseerunud Eesti õiguse kohaselt omastamiseks (ettevõtte nimel vastuvõetud sularaha ettevõtte pangaarvele sissemaksmata jätmine ja endale hoidmine ning ettevõtte pangaarvelt endale sularaha väljavõtmine). 5.4 Prokuröri arvates on ebaõige ka ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei oleks A.O. loovutamine lubatav põhjusel, et talle etteheidetavad teod on aegunud. Loovutamistaotluses on märgitud, et A.O. hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale. Kui kohtul tekkis selles osas kahtlus, siis oleks pidanud ta selle kahtluse kõrvaldamiseks pöörduma Leedu Vabariigi õigusasutuste poole täiendava teabe saamiseks. Eesti prokuratuuril sellist teavet pole ega saagi loovutamismenetluses vastastikuse tunnustamise tingimustes olla.
19. Kaitsja esitas määruskaebuse peale vastuse, milles taotleb määruskaebuse läbivaatamata jätmist või juhul, kui Riigikohus otsustab selle läbi vaadata, siis kaebuse tervikuna rahuldamata jätmist. Kaitsja hinnangul puudub prokuröril kaebeõigus, sest ringkonnakohtu määrus arutuselolevas asjas on KrMS § 504 lg 4 kohaselt lõplik. Kaitsja leiab jätkuvalt, et A.O-le Leedus etteheidetavad teod ei olnud Eestis
20. septembrist 2002 -
21. detsembrini 2003 karistatavad, mistõttu KarS § 5 lg 2 kohaselt ei saa A.O-d talle süüksarvatud tegude eest karistada. Seega on tema loovutamine lubamatu. Vastuseks prokuröri seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks KrMS § 502 lg 5 kohaselt Leedu pädevalt õigusasutuselt lisateavet nõudma, märkis kaitsja, et võitleva kohtumenetluse käigus ei saa kohtule niisugust etteheidet teha, sest igasugune täiendavate tõendite või lisateabe kogumise taotlus peab lähtuma kas süüdistus- või kaitsefunktsiooni teostavalt menetlussubjektilt. Kaitsja arvates on ebaõige kaebaja viide sellele, nagu saanuks ringkonnakohus KrMS § 337 lg 2 p 2 kohaselt saata kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kuna KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi selle piirides, siis oli ringkonnakohus seotud kaitsja määruskaebuses esitatud taotlusega. Kaitsja aga ei taotlenud asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja ei nõustu prokuröriga, et loovutamismenetluses on endiselt võimalik tugineda ka EL liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsiooni sätetele, sest selle konventsiooni on nüüdseks asendanud Euroopa Liidu Nõukogu
22. juuni
23. a raamotsus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Riigiprokurör esitas määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele, millega lahendati A.O. kaitsja määruskaebus maakohtu loovutamismääruse peale. Kriminaalkolleegium märgib,

§ 504

lg 4 kohaselt on loovutamismääruse või loovutamisest keeldumise määruse peale ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse korral ringkonnakohtu lahend lõplik. Seega puudub Riigikohtul menetluslik pädevus esitatud määruskaebuse lahendamiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata.

1. Kriminaalkolleegium peab aga ühetaolise õiguspraktika kujundamise seisukohast vajalikuks obiter dictum korras selgitada järgmist. 8.1 Euroopa Liidu kriminaalõigusalase koostöö üheks aluspõhimõtteks on kriminaalasjades tehtavate nii lõplike kui ka menetluslike kohtulahendite vastastikune tunnustamine. Selle põhimõtte esimese väljundina võttis Euroopa Nõukogu
2. juunil
3. a vastu raamotsuse Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. Raamotsuse preambula p-de 2 ja 5 kohaselt rajaneb liikmesriikidevaheline koostöö vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja kriminaalasjades tehtud kohtulahendite viivitusteta vabal liikumisel. Eelnevast järeldub, et teise liikmesriigi pädevate õigusasutuste otsustusi tuleb käsitada sarnaselt riigisiseste õigusasutuste vastavate otsustustega. Eelnevast tuleneb samuti, et teise liikmesriigi õigusasutuse otsustust ei või jätta täitmata üksnes põhjusel, et isikul ei ole võimalik selle osas esitada riigisisesele õigusasutusele enda vastuväiteid. Raamotsuse art 17 lg 1 kohaselt tuleb Euroopa vahistamismäärus täita viivituseta. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus on Euroopa Liidu lepingu art 34 lg 2 p b kohaselt õigusallikas, mis on liikmesriigile siduv oma eesmärgi osas, jättes selle täitmise viisi iga riigi enda otsustada. Seega on oluline, et kuigi liikmesriigile jääb pädevus enda riigisisest õigussüsteemi, normitehnikat ja õiguspraktikat arvestades määrata, kuidas täpselt raamotsusest nähtuvad põhimõtted ellu viia, peab lõpptulemusena riigisiseselt kehtiv õigus vastama raamotsuses sätestatule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a määrus asjas nr 3-1-1-1-09, RT III 2009, 11, 76, p 9.1). Raamotsuse art 34 lg 1 kohaselt kohustusid liikmesriigid selle dokumendi sätete järgimiseks vajalikud meetmed kasutusele võtma
6. detsembriks
7. Eesti viis asjakohased muudatused kriminaalmenetluse seadustikku sisse infoühiskonna teenuse seaduse, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse, riigisaladuse seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadusega (RT I 2004, 54, 387), mis jõustus
8. juulil
9. Selle seadusega täiendati KrMS
10. ptk-d
11. jaoga - loovutamine, mis kehtestas raamotsuses kajastatud põhimõtted ka Eestis. 8.2 Kolleegium nõustub määruskaebuses märgituga,

§ 492

lg-s 2 nimetamata kuriteo puhul, kontrollides vahistamismääruses märgitud teo karistatavust Eestis, ei või Eesti kohus lähtuda vahistamismääruses toodud teo kvalifikatsioonist taotlevas riigis. Kohus peab kontrollima, kas toodud tehiolud vastavad mingile karistusseadustiku süüteokoosseisule, mille realiseerimine on karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. Asjakohane on ka prokuröri osundus, et ringkonnakohus on osad vahistamismääruse kohaselt A.O-le Leedu Vabariigis süüks arvatud teoepisoodid ebaõigesti üldse tähelepanuta jätnud. 8.3 Ringkonnakohtu seisukoha kohta, et A.O. loovutamine pole lubatav muu hulgas põhjusel, et talle etteheidetavad teod on aegunud, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Loovutamistaotluse täitmisest võib KrMS § 492 lg 2 p 4 alusel tõepoolest keelduda, kui vahistamismääruse aluseks olevale kuriteole võib kohaldada Eesti karistusseadustikku ja see kuritegu on Eesti karistusseadustiku järgi aegunud. Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et A.O-le Leedu Vabariigis süüks arvatavad teod on karistusseadustiku § 81 sätete kohaselt aegunud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus vahistamismäärusest ei nähtu tõendeid selle kohta, et kahtlustatav on taotlevas riigis kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud, tuleb järeldada, et isik ei ole menetlusest kõrvale hoidunud. Sellises olukorras võib kohtul küll tekkida kahtlus aegumise peatumise aluse olemasolu kohta. Kui kohtul tekib kahtlus Euroopa vahistamismääruse aluseks olnud asjaoludes, s.h teo aegumises, tuleb KrMS § 502 lg 5 kohaselt kohtul endal määrata taotleva riigi pädevale õigusasutusele tähtaeg lisateabe edastamiseks. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi