RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) sätteid. Tulenevalt

§ 230

lg-test 2 ja 3, § 232 lg-test 1 ja 3 ning §-st 249, pidi kostja tõendama oma väiteid, et hageja oli vastuvõtuviivituses. Kostja sellekohased väited on aga tõendamata. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja oli juba enne seda, kui hageja tegi lepingust taganemise avalduse, hoiustanud 50 000 krooni notari kontole ja sellega oma lepingujärgsed kohustused nõuetekohaselt täitnud. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 120 lg-st 1 tekib alus notari juures hoiustamiseks siis, kui võlausaldaja on vastuvõtuviivituses. VÕS § 122 lg 1 sätestab hoiustamise õigusliku tagajärjena, et tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. Notariaadiseaduse § 33 lg 2 kohaselt peab hoiustamine toimuma notariaalselt kinnitatud avaldusega. Kostja on esitanud maksekorralduse, millega soovib tõendada, et tasus hageja jaoks 50 000 krooni notari kontole juba

1. juunil
2. a. Samas selgus kostja esitatud ülejäänud tõenditest, et nõuetekohase notariaalse avalduse tegi kostja
3. aprillil
4. a. Alles notariaalses avalduses kinnitas kostja, et hoiustamine on toimunud tagasivõtmise õiguseta. Seega ei saaks
5. juunil
6. a notari kontole ülekantud raha lugeda poolte sõlmitud lepingu kohaseks täitmiseks isegi siis, kui oleks tõendatud hageja vastuvõtuviivitus. Kuna kostja ei ole tõendanud hageja vastuvõtuviivitust ja kostja hoiustas raha nõuetekohaselt alles pärast hageja taganemist müügilepingust, ei olnud täidetud lepingu p-s 3.4 kokku lepitud asjaõigusliku lepingu sõlmimise eeldused.
7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada kostja vastuhagi täies ulatuses.
8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9. Tallinna Ringkonnakohus jättis
10. novembri
11. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et pärast
12. juulit
13. a saab varem sõlmitud tehingu tühistada või lõpetada kehtivas seaduses sätestatud korras, kuid tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust.

§ 230

lg 2 kohaselt, kui kreeditor kaotas võlgniku viivituse tagajärjel huvi täitmise vastu, on tal õigus loobuda täitmise vastuvõtmisest.

§-st 249 tulenevalt oli võlausaldajal õigus keelduda lepingu täitmisest, kui võlgnik rikub lepingut. Ka VÕS § 101 lg-s 1 on sätestatud õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral. VÕS § 101 lg 1 p 2 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda ning p 4 kohaselt taganeda lepingust. Eeltoodust tulenevalt oli hageja

1. novembri
2. a avaldus lepingust taganemiseks kehtiv ning märge kinnistusraamatus tuli kustutada. Maakohus ei ole jaganud tõendamiskoormist poolte vahel valesti. Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et kostja ei ole täitnud müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust, mistõttu oli hagejal õigus lepingust taganeda. Pooled ei vaielnud selle üle, et kokkulepitud tähtajaks ei olnud kostja puuduvat osa ostuhinnast tasunud. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud tal võimalik puuduvat ostuhinda hagejale tasuda, sest hageja varjas ennast tema eest. Kuna kostja tugines hageja vastuvõtuviivitusele, tuli temal seda asjaolu tõendada. Hagejal ei lasunud kohustust tõendada, et ta tegutses selle nimel, et kostja täidaks lepingu p-s 3.3 kokkulepitud kohustust. Pooltevahelisest lepingust ei tulene, et müüja oleks pidanud esitama meeldetuletuse või tegema muid tegusid, et lepingut täidetaks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et kohtud on ekslikult tõlgendanud

§ 230

lg-t 2 ja § 249, leides, et seadus ei eeldanud enne lepingust taganemist täitmiseks täiendava tähtaja andmist või selgusele jõudmist kohustuse täitmisest keeldumises.

§ 230

lg 2 mõttes täitmise vastu huvi kaotamisega saab olla tegemist siis, kui täita tuleb naturaalkohustus ning asjaolusid arvesse võttes kaotas võlausaldaja huvi natuuras täitmise vastu ja võis selle asemel nõuda kahju rahalist hüvitamist.

§ 249kohaldamiseks peab olema aga ostja keeldunud kohustuse täitmisest.

Keeldumist ei saa aga võrdsustada viivitamisega. Kostja on ka seisukohal, et taganemisavaldus on vastuolus heade kommetega. Ringkonnakohus rikkus oluliselt ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult võtmata seisukoha taganemisavalduse tühisuse kohta. Samuti ei hinnanud ringkonnakohus väidet, et maakohus tõlgendas taganemisavaldust valesti, ja rikkus seetõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t

1. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 230 lg-t 1, jagades valesti tõendamiskoormise vastuvõtuviivituse osas.
2. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus müügilepingust taganeda. VÕSRS § 7 lg 1 kohaselt saab enne
5. juulit 2002 tehtud tehingu pärast
6. juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras, tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Praeguses asjas on müügileping sõlmitud
7. detsembril
8. a. Seega tuleb lepingu lõpetamise aluste suhtes kohaldada lepingu sõlmimise ajal kehtinud

sätteid. 13. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et selleks, et hagejal tekiks õigus müügilepingust taganeda, piisas vaid kostjapoolsest lepingurikkumisest. Alus müügilepingust taganemiseks võiks tuleneda

§-st 249, mille järgi on müüjal õigus keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist, kui ostja keeldub asja eest tasumast. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja keeldus hagejale võlguolevat 50 000 krooni tasumast. Kolleegium jääb 30. septembril 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-93-02 tehtud otsuse p-s 12 avaldatud seisukoha juurde, et müüjal tekib

§ 249

järgi õigus lepingust taganeda üksnes siis, kui ostja on oluliselt rikkunud oma kohustust asja eest tasuda. Seega juhul, kui müüja tahab kasutada

§st 249 tulenevat õigust müügilepingust taganeda, peab ta vaidluse korral tõendama, et ostja rikkus müügilepingut oluliselt. Kolleegiumi arvates on müügilepingu olulise rikkumisega kõnealuses tähenduses tegemist näiteks siis, kui ostja teatab müüjale, et ta keeldub asja eest tasumast või kui ta ei tasu ostetud asja eest vaatamata müüja meeldetuletusele.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus samuti hindama seda, kas lepingust taganemine on kooskõlas hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega näiteks juhul, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust.
2. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb menetluskulude jaotus lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
3. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu