← Eesti

3-1-1-25-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti

§ 64lg 1 alusel mõisteti J.

Ollinile raskeima üksikkaristuse suurendamise teel liitkaristuseks 8 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 23.

veebruari 2005. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, 6 kuu võrra ning liitkaristuseks mõisteti talle 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati J. Ollin süüdi ka KarS § 424 järgi ja teda karistati vangistusega 7 kuuks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 9. september 2008.

§ 50lg 1 p.

1 alusel võeti J. Ollinilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks.

  1. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes märkis, et ta oli kohtuistungi toimumise ajal psühhiaatrilise ravi tõttu ravimite mõju all ega suuda seetõttu kohtuistungil toimunut meenutada. Lisaks leidis süüdistatav, et karistuse mõistmisel jättis maakohus arvesse võtmata eelvangistuses viibitud aja.
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega jäeti Viru Maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid sellesse tehti täpsustus eelvangistuses viibitud aja ja karistuse kandmise aja alguse osas. Ringkonnakohus luges karistusaja hulka J. Ollini eelvangistuses viibitud aja
  5. juulist kuni
  6. septembrini 2008 ja karistusaja alguseks
  7. juuli
  8. 3.1 Ringkonnakohus ei tuvastanud kokkuleppemenetlust reguleerivate kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist, kuid leidis, et maakohus on põhjendamatult jätnud karistusaja hulka arvestamata J. Ollini eelvangistuses viibitud aja, rikkudes sellega KarS § 68 lg-s 1 sätestatut. 3.2 J. Ollin oli alates
  9. juulist 2008 vahi all kahtlustatuna KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, milles Viru Ringkonnaprokuratuur lõpetas
  10. septembril 2008 kriminaalmenetluse KrMS § 203 lg 6 alusel. Ringkonnakohus märkis, et tuvastatav on otsene seos kahe käsitletava kriminaalasja vahel, sest kui maakohus poleks J. Ollinit süüdistuses KarS § 418 lg 1, § 263 p 3 ja § 424 järgi süüdi tunnistanud, ei oleks prokuratuur saanud KrMS § 203 lg 6 alusel lõpetada kriminaalmenetlust teises kriminaalasjas KarS § 424 järgi, milles J. Ollin vahi all viibis. Kuna Viru Maakohtule oli J. Ollini vahi all viibimine teada, tuli lugeda vahi all viibitud aeg karistusaja hulka. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  11. Tartu Ringkonnakohtu
  12. novembri
  13. a otsuse peale esitas kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega loeti J. Ollini eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1 Kassaator märgib esmalt, et tuvastades KarS § 68 lg 1 rikkumise, tuli ringkonnakohtul maakohtu otsus KrMS § 338 p 2 alusel tühistada, mitte teha sellesse täpsustusi KrMS § 337 lg 1 p-st 2 lähtudes. Ainult sellisel juhul olnuks prokuratuurile tagatud kassatsiooni esitamise õigus. 4.2 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu otsusega osas, millega J. Ollini eelvangistuses viibitud aeg loeti karistusaja hulka. J. Ollin viibis eelvangistuses teises kriminaalasjas, mille suhtes prokuratuur lõpetas menetluse
  14. septembril 2008, s.t pärast Viru Maakohtu
  15. septembri
  16. a otsust. Seega ei saanud maakohus teada, et prokuratuur J. Ollini suhtes kriminaalmenetluse lõpetab, mistõttu ei pidanudki maakohus lugema eelvangistuses viibitud aega karistusaja hulka. Lisaks märgib kassaator, et ringkonnakohus arvestas J. Ollini eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka topelt - esmalt leidis ringkonnakohus, et karistusaja hulka tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg, seejärel luges kohus karistusaja alguseks 4 juuli
  18. Vastuses kassatsioonile palub J. Ollini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello jätta Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus arvestas eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka õigesti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  19. Kolleegium käsitleb esmalt kassaatori väidet, kas ühes kriminaalasjas vahi all viibitud aja arvamine teises kriminaalasjas mõistetud karistuse aja hulka on õiguslikult lubatav (I) ning selgitab ringkonnakohtu volitusi vahi all viibitud aja karistusaja hulka arvamise osas ja selle erisusi kokkuleppemenetluses (II). Seejärel võtab kolleegium seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III). I
  20. Kriminaalasja materjali kohaselt on käesoleva kriminaalasja nr 1-07-14357

(06259000224)esemeks J. Ollinile KarS § 418 lg 1, § 263 p 3 ja § 424 järgi omistatud kuriteod. Nendest kuritegudest kaks esimest pandi toime
  1. veebruaril 2006 ja viimane
  2. oktoobril
  3. Kõnealuse kriminaalasja kohtueelsel menetlusel valiti J. Ollini suhtes tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Selle tõkendi tühistas maakohus J. Ollini süüdimõistmisel
  4. septembril 2008, mil tema karistamise tõttu reaalse vangistusega võeti J. Ollin kohtuotsuse tegemisel vahi alla.
  5. Samas nähtub ringkonnakohtu poolt apellatsioonimenetluse käigus käesoleva kriminaalasja juurde võetud materjalist, et paralleelselt eelkirjeldatud kriminaalmenetlusega alustati J. Ollini suhtes
  6. juulil 2008 veel üks kriminaalmenetlus nr 08240102768 KarS § 424 tunnustel. Selle kriminaalasja esemeks oleva teo pani J. Ollin toime
  7. juulil
  8. Viru Maakohtu
  9. juuli 2008 kohtumäärusega võeti J. Ollin selles kriminaalasjas vahi alla. Seejärel,
  10. septembril 2008, s.o pärast kriminaalasjas nr 1-07-14357
(06259000224)J. Ollini suhtes
  1. septembril
  2. a süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, lõpetas prokurör KrMS § 203 lg 6 alusel tema kohta KarS § 424 tunnustel alustatud kriminaalmenetluse
  3. juulil 2008 toimepandud teos.
  4. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb J. Ollini poolt kriminaalasjas nr 08240102768 vahi all viibitud aeg lugeda talle käesolevas kriminaalasjas nr 1-07-14357
(06259000224)maakohtu mõistetud vangistusaja hulka, kuna maakohtus arutatud ja prokuratuuri menetletud kriminaalasjade vahel on otsene seos. Prokuratuur ei oleks saanud kriminaalasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kui poleks olnud n.ö põhiasja. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellise käsitlusega järgmistel põhjustel.
  1. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et vahi all viibitud aega saab karistusaja hulka arvestada vaid juhul, kui see seondub konkreetse kriminaalasjaga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. septembri
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-97 - RT III 1997, 30, 311 ja
  4. detsembri
  5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-99 - RT III 2000, 3, 27). Kolleegium leiab, et selle seisukoha muutmiseks puudub alus ka kehtiva kriminaalmenetlusõiguse pinnalt. KrMS § 268 lg-st 1 tuleneb, et kohtu pädevus kriminaalasja arutada on rangelt piiratud vaid nende kuritegudega, mis on süüdistusaktis konkreetse kriminaalmenetluse esemena kindlaks määratud. Kohus on volitatud lahendama süüdistatava süüküsimust üksnes süüdistusaktis nimetatud kuritegude osas. Eeltoodust järeldub, et kohus on õigustatud ka süü üle otsustamisega kaasnevaid muid KrMS §-des 313-314 nimetatud küsimusi lahendama ainult nende kuritegude puhul, mis on üksiku kohtuliku arutamise esemeks. KrMS § 313 lg 1 p 8 ja § 314 p 3 kohaselt on selliseks küsimuseks ka tõkendi kohaldamisega seonduv. Seega puuduvad kohtul volitused arvata vahi all viibitud aega sellise kuriteo eest mõistetud karistusaja hulka, mis ei ole seotud vastava kohtuliku arutamisega. Kohus ei saa otsustada vahi all viibitud aja arvamise üle karistusaja hulka enda menetluseseme piiridest väljapoole jääva kuriteo puhul ka põhjusel, et teadmata ette teise kriminaalmenetluse tulemit - süüdistatava süüdi- või õigeksmõistmist - ei ole tal võimalik võtta seisukohta, kas eelvangistuses viibitud aeg tuleb lugeda karistusaja sisse või kuulub see näiteks hüvitamisele riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul.
  6. Kolleegium märgib, et kirjeldatud seisukohad kehtivad ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse otstarbekuse kaalutlusel KrMS § 203 alusel. Selle sätte lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse lõpetamine karistuse ebaotstarbekuse tõttu võimalik üksnes süüdistatava eelneval nõusolekul. Süüdistatava soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 203 lg 1 alusel tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Eeltooduga on põhjendatav ka isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 3 p-s 3 sätestatu, mille järgi ei hüvitata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju nendele isikutele, kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 201 lg 2 ja §-des 202-205 ette nähtud korras. Seega võib süüdistatav keelduda tema suhtes toimetatava kriminaalmenetluse lõpetamisest KrMS § 203 lg 1 alusel ka põhjusel, et ta soovib kohtulahendit eelvangistuses viibitud ajaga seonduva kohta. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et KrMS § 203 lg-te 4 ja 5 kohaselt võib karistuse ebaotstarbekuse tõttu lõpetatud kriminaalmenetluse teatud tingimustel uuendada. Sellisel juhul tõuseb uuesti päevakorda ka küsimus vahi all viibitud aja arvamisest karistusaja hulka või selle hüvitamisest, mille kohus peab otsustama kriminaalmenetluse tulemusest lähtuvalt. Seega tähendab KrMS § 203 alusel lõpetatud kriminaalmenetluses vahi all viibitud aja arvamine mõnes teises kriminaalasjas samale isikule mõistetud karistusaja hulka sekkumist teise kohtuliku arutamise esemeks olevate küsimuste lahendamisse, mis ei ole aga kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas juba käesoleva otsuse p-s 10 toodud põhjendustel.
  7. Kolleegium ei nõustu käesolevas kriminaalmenetluses prokuröri väljendatud seisukohaga, nagu oleks vahi all viibitud aeg kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 203 alusel süüdistatavale karistuseks. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Kuriteo toimepanemise eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamine kriminaalmenetluses on vaieldamatult osa õigusemõistmisest. Seega puudub igasugune õiguslik alus käsitada vahi all viibitud aega otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikule mõistetud karistusena. II
  8. Kohtupraktika ühtlustamiseks käsitleb kolleegium ka kassatsiooni väidet selle kohta, kas ringkonnakohus oli pädev eelvangistuses viibitud aega karistusaja hulka arvama maakohtu otsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel vastavalt täpsustades. Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada on Riigikohtu varasemas praktikas sisustatud selliselt, et olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. mai
  10. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 - RT III 2007, 21, 171).
  11. Käesolevas asjas tõusetus küsimus vahi all viibitud aja arvamisest karistusaja hulka alles apellatsioonimenetluses. Tehes otsustuse, et teises kriminaalasjas süüdistatava poolt vahi all viibitud aeg tuleb arvata talle käesolevas asjas mõistetud vangistuse aja hulka, muutis ringkonnakohus oluliselt maakohtu otsuse alusel kujunenud õiguslikku olukorda. Kolleegium on seisukohal, et sellise küsimuse lahendamine apellatsioonimenetluses KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtuotsuse täpsustamise teel, ei ole kooskõlas nimetatud sätte mõttega. Lisaks sellele leiab kolleegium, et vahi all viibitud aja arvamine karistusaja hulka apellatsioonimenetluses KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel ei ole võimalik ka seetõttu, et maakohtu otsus käesolevas kriminaalasjas tehti kokkuleppemenetluse korras.
  12. Kohtulahendi tegemisel kokkuleppemenetluses tuleb kohtul juhinduda KrMS § 248 lg-st 1, mille kohaselt võib kohus põhimõtteliselt otsustada, kas tagastab kriminaalasja prokuratuurile (§ 248 lg 1 p-d 1-3), lõpetab kriminaalmenetluse (§ 248 lg 1 p 4) või mõistab süüdistatava süüdi ja kohaldab talle kokkuleppekohast karistust (§ 248 lg 1 p 5). Nendest sätetest järeldub, et sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks. Tehes apellatsioonimenetluses vahi all pidamise aja karistusaja hulka arvamise osas maakohtu otsusest erineva otsustuse, asus ringkonnakohus sisuliselt muutma kohtumenetluse poolte vahel sõlmitud kokkulepet. Kolleegium märgib, et kokkuleppemenetluses vahi all viibitud aja karistusaja hulka arvamata jätmine KarS § 68 lg 1 kohaselt on iseenesest käsitatav kokkuleppemenetlust reguleerivate kriminaalmenetluse normide olulise rikkumisena KrMS § 318 lg 3 p 4 ja § 339 lg 2 mõttes, kuid nimetatud rikkumine on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav üksnes KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel, s.o maakohtu otsuse tühistamisega ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega. III
  13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  14. novembri
  15. a otsuse osaliselt kriminaalasjas nr 08240102768 J. Ollini vahi all viibitud aja arvamises talle käesolevas kriminaalasjas 1-07-14357
(06259000224)mõistetud karistusaja hulka ja saadab kriminaalasja tühistatud osas samale kohtule uueks arutamiseks.
  1. Kaitsja esitas taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest summas 900 krooni, millele lisandub käibemaks 162 krooni. Tulenevalt justiitsministri
  2. jaanuari
  3. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 2 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleb esitatud taotlus rahuldada. Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.